Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2006.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-806
Tsiviilasi
A. S. hagi E. A. AS vastu tekitatud kahju summas 52 578 krooni saamiseks ja E. A. AS-i hagi A. S.i vastu võlgnevuse 55 313,50 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 20. juuni 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. S.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
05. jaanuar 2006.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant A. S., esindaja I. K. Vastustaja AS E. A. , esindaja adv V. V.
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 20. juuni 2005.a otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata A. S.i hagi AS E. A. vastu tekitatud kahju summas 52 578,00 krooni saamiseks ja rahuldada AS E. A. hagi A. S. vastu võlgnevuse 55 313,50 krooni saamiseks.
2.Tühistada Tallinna Linnakohtu 20. juuni 2005.a otsus osaliselt põhjenduste osas ning teha tühistatud osas uus otsus ringkonnakohtu otsuse põhjendustel.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulude jaotus
Poolte kohtukulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
A. S.i nõue ja põhjendused
1.Hageja tellis kostjalt oma sõiduautole Toyota Previa registrinumbriga 956 AOB tehnilise seisukorra analüüsi ja see viidi läbi 17.09.2003. Kostja leidis, et auto on üldiselt sõidukorras ja sellega võib ette võtta pikema sõidu, nagu Moskvasse ja tagasi. Hageja juhtis kostja töötaja tähelepanu asjaolule, et autol hakkab hommikuti õlianduri signaaltuli põlema ja auto soojenedes tuli kustub. Kostja töötaja leidis, et autot võib kasutada pikemaks sõiduks ja signaaltule põlemahakkamise põhjust hagejale ei öelnud. Hageja sõitis Moskvasse, Moskvast tagasisõidul läks auto mootor katki. Tallinnasse tagasisõiduks kasutas hageja pamper-vedaja abi. Hageja pöördus 07.11.2003 kostja hoolduskeskusesse. Auto tehti korda ja 03.12.2003 esitas kostja hagejale arve summas 52 578 krooni ning seadis tingimuseks, et hageja saab auto kätte arve tasumisel. Hageja arvet ei tasunud ja selgitas kostjale, et auto läks katki kostja diagnostika puudulikkuse tõttu. Hageja esitas kostjale pretensiooni, mille vastuses märkis kostja, et hageja on ise süüdi tema autol tekkinud vigastuste tekkimises, kuna diagnostika käigus avastati sõidukil vead, mis põhjustasid mootori ebaühtlast tööd ja et hageja keeldus nimetatud tööde teostamisest. Kostja leidis, et mootori all asuval õlivannil olid 07.11.2003 läbiviidud ülevaatusel värsked vigastuse jäljed. Õlivanni põhi oli surutud vastu õlivõtturit, mille tulemusena ei saanud mootor piisavalt õlitust ning sõidukiga ei tohtinud sõitu jätkata. Kostja väitis, et vigastatud autoga sõideti edasi, mis põhjustas kahju olulise suurenemise ning sõiduki mootor vajas põhjalikku remonti ning paljude osade väljavahetamist. Hageja ei ole pärast diagnostika teostamist sõidukit vigastanud.
2.UÜ Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo ekspertiisiakti kohaselt põhjustas mootori rikke mootori karteri õlivanni kahjustus ja õlivõtturi deformatsioon, antud kahjustus oli tekkinud enne sõiduki esitamist diagnostika tegemiseks, märgitud puudust diagnostika käigus ei kõrvaldatud. Ekspertiisiakti kohaselt on õlivahetuse süsteemi puuduse korral edaspidisel ekspluateerimisel mootori rike vältimatu.
3.Hagejal on tekkinud kahju, mille sisuks on remonttööde teostamise vajadus ja mis on tekkinud põhjustatuna puudustest, mis esinesid kostja töös diagnostika läbiviimise käigus. Kahju suurus võrdub kostja poolt hagejale esitatud arve nr 505920 summaga. Kostja vastutab kogu tekkinud kahju eest, kuna teostas diagnostikat puudulikult, st ei avastanud tegelikke põhjusi talle esitatud probleemile. Töö ei vastanud lepingutingimustele VÕS § 641 lg 2 p 2 mõttes ning kahju kuulub väljamõistmisele VÕS § 649 alusel. Hageja palus kostjalt välja mõista 52 578 krooni, kohustada kostjat üle andma sõiduauto Toyota Previa registrinumbriga 956 AOB ebaseaduslik valdus ning kostjalt välja mõista kohtukulud. E. A. AS-i vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja täitis diagnostikatööde lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt. Hageja jättis pahatahtlikult välja toomata, et diagnostika teostamisel selgitati hagejale põhjalikult hageja välja toodud probleemide kohta, milliseid varuosi ja töid on vaja selleks, et sõiduki vead parandada. Hageja ei soovinud kostjalt nimetatud varuosi ja töid tellida. Kostja tuvastas õlianduri tule tavapärasest pikema põlemise tõenäolise põhjusena asjaolu, et hageja kasutas masinal nn b-varuosa õlifiltrit. Diagnostikasse tulles hageja autol signaaltuli ei põlenud. Hageja ei pöördunud kostja poole probleemiga, et signaaltuli ei kustu ka autoga sõitu jätkates. Põleva signaaltulega sõidu jätkamist tuleb pidada juhi poolt tahtlikuks või raskeks hooletuseks mootori kahjustamisel. Eksitav on hageja väide, et diagnostika korraldusel tehtud märge „OK“ tähendas, et auto on täiesti korras ning parandustöid ei vaja. Diagnostika korraldus oli kostja majasisene dokument, mis väljastati hagejale üksnes tema tungival nõudmisel pärast seda, kui hagejale oli selgitati vajaminevaid varuosi ja töid ning asjaolu, et märge „OK“ tähendab üksnes kostja klienditeenindaja märget enda tarbeks selle kohta, et diagnostika oli korrektselt lõpule viidud ning klienti töö lõpetamisest ja tulemustest informeeritud. Hageja pöördus 19.09.2003 teise 2(11)
odavamasse töökotta ja lasi vastavalt kostja juhistele välja vahetada õli, õlifiltri, kütusefiltri ja õhufiltri. Selle kohta, miks hageja ei lasknud teostada muid kostja poolt diagnostika tulemusel soovitatud töid, kostjal andmed puuduvad.
5.Auto mootori õlivann ei olnud diagnostikatööde tegemise ajal kahjustatud ning kahjustused olid tekitatud pärast diagnostikatööde teostamist. Väär on hageja väide, et sõiduki mootorit ei ole pärast diagnostika teostamist vigastatud. 07.11.2003 teostas kostja auto põhjaliku ülevaatuse, kus ilmnes, et pärast 17.09.2003 teostatud diagnostikat oli autoga sõidetud üle 2500 kilomeetri ning õlivannil olid värsked vigastuse jäljed. Vigastuse tulemusena oli õlivanni põhi surutud vastu õlivõtturit, mille tulemusel ei saanud mootor piisavalt õlitust ning autoga sõitmine oleks tulnud koheselt lõpetada. Kuna hageja jätkas pärast õlivanni vigastamist autoga sõitmist, põhjustas see mootori kokkujooksmise.
6.Hageja esitatud ekspertiisiakt sisaldab väärjäreldusi ja põhjendamata seisukohti. Paljasõnaline ja meelevaldne on eksperdi järeldus, et õlisurve lambi mittekustumine pikka aega näitab, et õlivanni ja õlivõtturi kahjustus tekkis enne sõiduki esitamist diagnostika tegemiseks. Ekspert leidis, et kui detailidelt eemaldati mustus, oli märgata, et kõik vigastused olid vanad ja kaetud roostekihiga, kuid ei täpsusta, millised detailid olid vanad ja kaetud roostekihiga. Seetõttu on asjakohatu väide, et nimetatud asjaolu kinnitab, et vigastused pidid olema tekkinud enne diagnostika tegemist. Erinevalt eksperdi seisukohast, mille kohaselt ei saa sõiduki otsasõidul takistusele tekkida karteri õlivanni kahjustus ilma, et saaksid kahjustatud teised väljaulatuvad osad, on Toyota Previa mootori tehnilise lahenduse eripäraks väljaulatuv karteri õlivann, mistõttu on tõenäoline, et takistusele otsasõidul saab õlivann vigastada ilma, et saaksid kahjustatud teised mootori osad. Kuna eksperthinnang sisaldab olulisi väärjäreldusi, ei saa seda kohtumenetluses tõendina kasutada.
7.Kostja teostas remonditöid 07.11.2003 iseseisva töövõtulepingu alusel, millel puudus seos 17.09.2003 diagnostikatööde lepinguga ja hagiavalduse väide, et kostja teostatud auto remonditöid tuleb vaadelda kui puuduste kõrvaldamist esialgses töös, mille eest kostjal ei ole õigus tasu nõuda, on ekslik ja suunatud hageja alusetule rikastumisele. 07.11.2003 lepingus lepiti kokku remonditööde maht ja maksumus 52 578 krooni. Kostja täitis lepingu nõuetekohaselt. Väär on hageja väide, et õlivanni vigastus eemaldati sirgeks tegemise ja ülevärvimisega eesmärgiga kaotada võimalus tuvastada vigastuse tekkimise aeg. Kostja teostas remonditöid, sh õlivanni sirgeks tegemine ja üle värvimine vastavalt 07.11.2003 lepingule.
8.Kostja valdus sõiduki suhtes on seaduslik vastavalt VÕS § 654 lg-le 1.
9.Ekspert Ain Leppiku eksperdiarvamus lükkab ümber hageja väite, et sõiduk oli vigastatud juba diagnostika tegemise ajal. Eksperdi hinnangul ei saa autoga, millel on puudulik õlitus, sõita koormuse all rohkem kui mõned kilomeetrid ilma, et auto väntmehhanism pöördumatult kahjustuks. Kui auto õlivann oleks vigastatud juba diagnostika teostamise ajal, ei oleks autoga saanud läbida enam kui 2500 kilomeetrit. E. A. AS-i nõue ja põhjendused
10.A. S. pöördus E. A. AS-i poole 07.11.2003 seoses asjaoluga, et talle kuuluv sõiduauto Toyota Previa mootor ei olnud töökorras ja vajas remonti. Kostja tõi auto hageja hoolduskeskusesse seisukorra ülevaatamiseks ja vajalike remonttööde ulatuse tuvastamiseks. Auto ülevaatamisel selgus, et mootor oli tugevasti vigastatud ja vajab põhjalikku remonti. AS E. A. esindaja Viljar Sillamaa teatas kostjale vajalike remonttööde ulatuse ja hinnakalkulatsiooni 52 578 krooni. Kostja soovis remonttööde teostamist ja sõlmis hagejaga suulise töövõtulepingu sõiduauto remonttööde teostamiseks eelnimetatud hinnaga. Tööde üleandmise-vastuvõtmise päevaks määrati päev, mil töö on valminud ja kostja esindajat on sellest informeeritud ning tasumine lepiti kokku töö 3(11)
üleandmisel. Hageja teostas tööd nõuetekohaselt vastavalt lepingu tingimustele. Hageja teavitas kostja esindajat remonttööde valmimisest ning palus autole järele tulla. 03.12.2003 tuli kostja esindaja hageja hoolduskeskusesse ja soovis dokumenti, mis kajastaks tasumisele kuuluvat summat. Tööde eest kostja esindaja ei tasunud, töid vastu ei võtnud, kuid lubas 52 578 krooni tasuda. Kostja ei ole autole järele tulnud ega teostatud tööde eest tasunud. Kostja esindaja keeldus alusetult tööde vastuvõtmisest, rikkudes sellega VÕS §-s 638 sätestatud tööde vastuvõtmise kohustust, mistõttu tuleb lugeda tööd vastuvõetuks alates 03.12.2003, millisest hetkest muutus hageja nõue sissenõutavaks. Lisaks põhivõlale võlgneb kostja hagejale nimetatud summalt seadusjärgse intressi summas 2735,50 krooni, so 9% aastas ajavahemiku 04.12.2003 kuni hagiavalduse esitamiseni 02.07.2004. E. A. AS palus A. S.ilt välja mõista 55 313,50 krooni. A. S.i vastuväited
11.A. S. E. A. AS hagi ei tunnistanud. Auto remondi teostamise vajadus tekkis hageja süül. Hageja oli paar kuud enne remondivajaduse tekkimist teinud kostja autole diagnostika ning olulised vead automootoril jätnud märkimata. Nende oluliste vigade tõttu toimus automootori kokkujooksmine. Kostja tellitud eksperdiarvamuse kohaselt kutsus mootori kokkujooksmise esile õli puudumine mootoris. Õli defitsiit esines mootoris juba diagnostika läbiviimise eel, millest andis märku õlianduri signaaltule mittekustumine hommikuti ning millest kostja oli hagejat diagnostika käigus teavitanud. Hageja ei andnud selgitust signaaltule süttimisele ning puudust diagnostika käigus ei avastatud. Kostja ei pea tasuma tööde eest, mille vajaduse kutsus esile hageja, viies diagnostika läbi pealiskaudselt. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
12.Tallinna Linnakohus jättis rahuldamata A. S.i hagi E. A. AS-i vastu tekitatud kahju summas 52 578 krooni hüvitamiseks. Kohus rahuldas E. A. AS-i hagi A. S.i vastu võlgnevuse 55 313,50 krooni saamiseks. Kohus mõistis A. S.ilt E. A. AS-i kasuks välja võlgnevuse 55 313,50 krooni. Kohus mõistis A. S.ilt E. A. AS-i kasuks välja riigilõivu 4000 krooni ja õigusabikulud 2500 krooni.
13.E. A. AS remontis sõiduauto Toyota Previa registrinumbriga 956 AOB mootori A. S.i tellimusel, st nende vahel oli sõlmitud töövõtuleping sõiduauto mootori remondiks ning E. A. AS täitis tellimuse. Diagnostika tegemist saab käsitleda küll tööettevõtuna, kuid A. S. tugineb ebaadekvaatsele sättele VÕS § 641 lg 2 p-le 2, mis reguleerib kahju hüvitamist, kui tööettevõtulepingu esemeks oli asja valmistamine. Diagnostika eesmärk on arvamuse andmine rikke põhjuste kohta ja on olemuselt spetsialisti arvamus. A. S.i väited lohakast diagnostikast ja ebaõigest arvamusest ei ole tõendatud. Diagnostika ei tähenda auto remonti, diagnostikat tellides ja arvamuse saades mootoril vajaminevate detailide ja tööde tegemiseks, ei soovinud A. S. neid töid teha lasta. Seega ei saanud E. A. AS mootori rikete kõrvaldamisega veenduda diagnostika õigsuses.
14.Tunnistaja V. S. ütlustega on tõendatud, et diagnostika tegemisel kontrolliti sõiduauto mootori põhja, samas asuvat õlirõhu andurit, anduri juhtmestikku ja õlifiltrit. Õlivannipõhi oli deformeerumata, kuid õlifilter ei vastanud tehase poolt ettenähtule, ei olnud originaalne Toyota õlifilter. Hommikust õlirõhu signaaltule süttimise põhjuse kõrvaldamiseks soovitati A. S.il vahetada mootoriõli ja õlifilter kui kõige tõenäolisem signaaltule süttimise põhjus. Hageja kostja soovitatud töid kostja juures teha ei soovinud.
4(11)
15.A. S.i seletustega kohtuistungil on tõendatud, et signaaltule süttimise põhjuseid talle selgitati. Samuti on tõendatud, et A. S. vahetas hiljem kusagil mujal mootoriõli ja õlifiltri, mis samuti viitab kostja poolt selgituste andmisele.
16.Hageja väide, et õlivanni deformatsioon, mis tuvastati sõiduauto remondil, esines juba diagnostika tegemise ajal, on ümber lükatud tunnistaja V. S. ütlustega, et tingituna Toyota Previa omapärast, kus õlivanni põhi ulatub madalale, kontrollitakse signaaltule süttimise põhjuse leidmisel tingimata ka õlivanni seisukorda ning seda tehti ka hageja autoga, õlivann oli deformeerumata. A. S.i esitatud asjatundja arvamusega ei saa arvestada, sest see on tehtud ekslikel eeldustel. Asjatundja Igor Semjonov vaatas auto üle pärast teostatud remonti, milles käigus oli remonditud ka mootori õlivann ja see üle värvitud. Asjatundja märkis ka ise, et seoses sellega ei ole võimalik deformatsiooni tekkimise aega kindlaks teha. Ekspertiisiakti järeldus, et kahjustus tekkis arvatavasti enne sõiduki esitamist diagnostika tegemiseks, lähtudes diagnostikale esitatud kaebusest, et õlisurve lamp ei kustu pikka aega, on meelevaldne ja mittearvestatav tõendina, kuna see on oletuslik, ei põhine objektiivsetele teadmistele ja on jäetud kõrvale asjaolu, et õlisurve signaallambi mittesüttimist seostas klient ise hommikuse käivitamisega, st signaallamp kustus mootori soojenedes. Viimane viitab tõsise defekti puudumisele ja kinnitab töökoja soovitust õlifiltri vahetamise vajadusele. A. S. seda ka tegi, hiljem sama probleemiga E. A. AS-i ei pöördunud, ekspluateeris sõiduautot kahe kuu vältel 2500 kilomeetri ulatuses.
17.A. S. ei vaidlustanud, et tõi 07.11.2003 sõiduauto E. A. AS-i remonti ja remont tehti ära ning selle maksumus on 52 578 krooni. Seega on tegemist tööettevõtulepinguga ja VÕS § 637 lg 3 kohaselt on E. A. AS-il õigus nõuda tasu töö eest. Vaidlust ei ole selles, et A. S.il oli võimalus töö vastu võtta. A. S. ei ole tööde eest tasunud. A. S.i esindaja keeldus 03.12.2003 alusetult tööde vastuvõtmisest, mistõttu tuleb lugeda töö tema poolt vastu võetuks alates 03.12.2003. Seega on E. A. AS-i nõue muutunud sissenõutavaks alates 03.12.2003. Lisaks tööettevõtulepingust tulenevale põhinõudele summas 52 578 krooni võlgneb A. S. E. A. AS-ile nimetatud summalt tasutava seadusjärgse intressi summas 2735,50 krooni, so 9% aastas ajavahemiku eest 04.12.2003 kuni hagiavalduse esitamiseni 02.07.2004.
18.Kuivõrd A. S. E. A. AS-ile poolt teostatud remonditööde eest vastavalt lepingus kokkulepitule 03.12.2003 ei tasunud, tekkis E. A. AS-il sõiduki suhtes kinnipidamisõigus vastavalt VÕS § 654 lg-le 1. Apellatsioonkaebuse põhjendused
19.A. S. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
20.Kohus leidis ebaõigesti, et kahju hüvitamise sätet, mis tuleneb VÕS § 641 lg 2 p-st 2 ei saa hageja nõude aluseks olevate asjaolude puhul õiguslikuks aluseks pidada, kuna säte reguleerib tööettevõttu, mille esemeks on asja valmistamine. VÕS § 641 lg 1 sätestab, et sätte objektiks on töövõtulepingu esemeks olev töö, mis peab vastama lepingutingimustele. VÕS § 641 lg 2 konkretiseerib juhte, millal töö, mida tehakse töövõtulepingu alusel, ei vasta muu hulgas lepingutingimustele. Nimetatud paragrahvis ei ole sätestatud, et antud sätet kohaldatakse üksnes asja valmistamiseks sõlmitud töövõtulepingu täitmisele. Ka kohus kinnitas, et diagnostika tegemist saab käsitleda tööettevõtuna. Tööettevõtulepingu esemeks võib olla ka teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse saavutamine. VÕS § 635 lg-st 4 tulenevalt võib tarbijatöövõtulepingu esemeks olla tarbija vallasasjale osutatav teenus. Eeltulenevalt on diagnostika teenus, mis kuulub töö hulka tulenevalt VÕS §-st 635 ning § 641 kuulub kohaldamisele.
5(11)
21.Kohus viitas ebaõigesti, et hageja oleks pidanud tuginema VÕS §-dele 1043 ja 1048. Nimetatud sätted reguleerivad õigusvastasest kahju tekitamisest tekkinud kahju hüvitamist, kui see oli tekkinud väljaspool lepingulisi suhteid ning nimetatud sätted kohaldamisele ei kuulu.
22.Kumbki pool ei tõstatanud menetluses küsimust sellest, kas mootori diagnostika on haginõude õiguslikuks aluseks esitatud VÕS § 641 lg 2 p 2 esemeks või mitte. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. Kuna hageja vaidlustas kohtu poolt õigusnormi kohaldamise, tekib olukord, kus kohtu poolt menetlusnormi rikkumine on formaalne, kuid see võis viia ebaseadusliku kohtuotsuse tegemiseni.
23.Otsus on vastuoluline, kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kohus märkis, et mootori diagnostika tellimise peamisteks põhjusteks oli mootori ebaühtlane töö ja kütuse ülekulu. Tegelikult pöördus hageja kostja poole diagnostika tegemiseks õlirõhu anduri signaaltule hommikuse põlemahakkamise põhjuste väljaselgitamiseks. Hageja teadis, et kui õlirõhu signaallamp süttib, ei tohi autoga edasi sõita ning tuleb pöörduda teenindusse. Nii hageja ka tegi. Diagnostika läbi viinud kostja töötaja teatas, et kõik on korras ja võib edasi sõita, kuid tuleks vahetada õli ja filtrid. Otsusest järeldub vääralt, nagu hageja oleks varjanud, et talle soovitati filtrite ja õli vahetust ja nagu oleks tõendatud, et diagnostika eesmärk oli saavutatud.
24.Tunnistajad kinnitasid, et õlirõhu signaaltule süttimise põhjuseid on palju ja üheks neist võib olla karteri õlivanni deformeeritus. Tunnistajad S. ja L. nõustusid, et põhjust ei saanud välja selgitada, kui ei olnud vahetatud filtrid ja õli. Seega viidi diagnostika läbi poolikult ja oletuslikel meetoditel ning teostati lohakalt. Hagejale ei öeldud, et probleem on tõsine ning ilma seda kontrollimata ei tohi edasi sõita. Ka kohtuotsuses on märgitud, et õlirõhu signaaltule hommikune põlemine iseenesest mootorile ohtlik ei ole.
25.Otsuse kohaselt keeldus hageja õli ja filtreid kostja juures vahetamast. Kohus ei pööranud tähelepanu hageja seletusele, et kostjal puudusid vastavad originaalfiltrid, mistõttu õlivahetus kostja juures olnuks mõttetu. Samuti märkis hageja, et õlirõhu signaaltuli jäi endiselt süttima ja soojenedes kustuma ka pärast filtrite vahetust.
26.Kohus luges üksnes tunnistaja V. S. ütlustega tõendatuks, et karteri õlivanni deformeeritust diagnostika käigus kontrolliti, kuigi teised tõendid viitavad vastupidisele. Tunnistaja sõnade kohaselt kontrollis auto põhja meister, järelikult anti vastav tunnistus kolmanda isiku sõnade järgi. Tunnistaja sõnade kohaselt oli ta selles kindel, kuna tavaliselt nii tehakse. Tunnistaja väide on üldistav ega saa olla tõendiks. 2-tunnise diagnostika käigus ei saanud kontrollida õlirõhu anduri signaaltule süttimist, selleks oleks pidanud auto teenindusse jätma hommikuni. Tunnistaja V. S. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, kuna ta oli tunnistuse andmise ajal kostjast majanduslikult sõltuv.
27.Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja I. S. kirjaliku arvamuse ja ütlused õli viskoossuse kohta ning selle mõju deformeerunud õlivannile ja õli läbimisele õlivõtturist. Nimetatud asjaolud omavad asjas olulist tähtsust.
28.Kohus tegi hagejale vastuolus TsMS §-ga 107 takistusi tunnistaja ülekuulamisel küsimuste esitamisel põhjendusega, et sekretär ei jõua hageja pikki ja keerulisi küsimusi üles märkida. Vastus apellatsioonkaebusele
29.E. A. AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6(11)
30.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, leidis, et linnakohtu otsus on lõppjärelduse osas õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust lõppjärelduse muutmiseks. Küll aga tuleb linnakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada põhjenduste osas ja teha tühistatud osas uus otsus ringkonnakohtu otsuse põhjendustel. Linnakohtu otsus ei vasta täiel määral kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS §-de 227 ja 228 nõuetele, mille kohaselt peab kohus andma vaidlusalusele õigussuhtele asjakohase ning selge õigusliku kvalifikatsiooni ning tegema valiku kohaldamisele kuuluvate õigusnormide osas.
31.Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlusi ei ole osas, millega linnakohus rahuldas AS E. A. nõude A. S.i vastu ning mõistis A. S.ilt AS E. A. kasuks välja võlgnevuse 55 313,50 krooni ja kohtukulud. Nimetatud nõue on seega lahendatud linnakohtu otsuses toodud põhjendustel.
32.Vaidlust ei ole järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude osas: a) 17.09.2003.a viis kostja läbi hageja sõiduauto tehnilise seisukorra diagnostika, kusjuures hageja oli probleemidena esile toonud õlianduri tule hommikuti tavapärasest kauaaegsema põlemise, mootori ebaühtlase töötamise ning suure bensiinikulu; b) mootori kahjustumise tagasisõidul Moskvast Tallinna põhjustas õlivanni põhja mehaaniline deformeerumine, millega kaasnes õli puudulikkus mootoris.
33.Vaidluse all on küsimus, kas õlivanni põhja kahjustused olid olemas juba 17.09.2003.a kostja poolt diagnostika teostamise ajal või tekkisid need pärast seda. Sellega seoses vaidlevad pooled 17.09.2003.a lepingu täitmise nõuetekohasuse üle.
34.Asja materjalidest nähtuvalt oli selle lepingu sisuks apellandi sõiduautole tehnilise seisukorra analüüsi (diagnostika) läbiviimine eesmärgiga selgitada välja sõiduki üldine korrasolek, sealhulgas sõidukiomaniku poolt esiletoodud probleemide (otsuse p 32 a) põhjused (töökorraldus t lk 14). Hageja on küll kohtuistungitel (linnakohtu 20.05.2005.a istung, t lk 135 ja ringkonnakohtu 05.01.2006.a istung) väitnud, et pöördus kostja poole õlianduri tule pikaajalise põlemise kõrvaldamiseks ning soovis ka õli ja õlifiltrite vahetust, kuid kolleegium leiab, et nimetatud tööde tegemist ei saa lugeda poolte vahel 17.09.2003.a tekkinud võlasuhte esemeks. Nimelt ei ole tõendatud, nagu oleksid pooled lisaks mootori juures ilmnenud probleemide võimalike põhjuste väljaselgitamisele leppinud kokku mingite tööde teostamises (nagu õli ja õlifiltrite vahetus). Kolleegiumi arvates ei ole põhjust kahelda asjaolus, et diagnostika tellimise kaudne eesmärk oli sõiduki võimalike puuduste kõrvaldamine, kuid asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks hageja kui tellija 17.09.2003.a teinud kostjale ülesandeks sooritada sõiduki juures kõik tööd, mida kostja ülesande täitjana peab vajalikuks tellija poolt viidatud probleemide kõrvaldamiseks. Esmalt ei ole ka hageja ise sellele tuginenud. Alles linnakohtu 20.05.2005.a istungil on hageja esmakordselt esinenud väitega, et pöördus kostja poole auto parandamiseks ning et kostjal ei olnud 17.09.2003.a vajalikke originaalõlifiltreid. Tõendatud ei ole, nagu soovinuks hageja 17.09.2003.a kostja juures lasta õlifiltrid vahetada ja nagu jätnuks kostja selle töö tegemata vastavate originaalõlifiltrite puudumise tõttu. Tunnistaja V. S. ütluste kohaselt (t lk 110) ei soovinud hageja kostja juures varuosasid vahetada. Samuti laskis hageja õlifiltrid ja õli oma sõnade kohaselt (27.10.2004.a seisukohavõtus kohtule, t lk 37) kaks päeva pärast diagnostika teostamist teises töökojas vahetada, millest nähtuvalt ka hageja ei pidanud ennast nende tööde osas seotuks kostjaga sõlmitud kokkuleppega. Eeltooduga loeb kolleegium tõendatuks, et hageja ei leppinud kostjaga kokku nimetatud tööde tegemises kostja poolt ning need ei olnud 17.09.2003.a lepingu esemeks. Samuti puudusid asja materjalide kohaselt poolte vahel kokkulepped muude konkreetsete parandustööde teostamiseks.
7(11)
I Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine
35.Eeltoodut arvestades tuleb kolleegiumi arvates võtta seisukoht 17.09.2003.a pooltevahelise lepingusuhte õigusliku olemuse kohta. Hageja on pooltevahelist õigussuhet pidanud töövõtulepinguks (nii juba esialgses hagiavalduses t lk 6). Vastustaja on oma vastuses apellatsioonkaebusele tõdenud, et diagnostikatööde tegemine omab nii käsunduslepingu kui töövõtulepingu tunnuseid. TsMS § 652 lg 8, samuti § 654 lg 1 ja § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kolleegium asub seisukohale, et toodud asjaoludel oli 17.09.2003.a poolte vahel tekkinud õigussuhte näol tegemist käsunduslepingu ning mitte töövõtulepinguga. Vastavalt VÕS §-le 619 kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) lepingu kohaselt osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Töövõtulepinguga kohustub VÕS § 635 lg 1 kohaselt üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Mõlema lepingutüübi puhul võib lepingu esemeks seega olla teenuse osutamine (sh ka teenuse osutamine tellija/käsundaja vallasasja suhtes), kuid töövõtulepingu puhul saab selline teenus olla suunatud mingi kindla tulemuse saavutamisele, mis väljendub teatud välistes muudatustes (nt asjaomase vallasasja parandamine). Kolleegium leiab, et käesoleval juhul ei olnud kokku lepitud kindla tulemuse saavutamises (nt sõidukil avastatavate rikete kõrvaldamine kostja poolt), vaid kokkuleppe sisuks oli sõiduki võimalike rikete väljaselgitamine, s.o diagnostika, ning rikete kõrvaldamine eeldanuks eraldi kokkulepet. Sõiduki tehnilisele seisundile hinnangu andmine ilma kohustuseta rikked kõrvaldada vastab seega käsunduslepingu mõistele ning kostja kui käsunditäitja poolt lepingu täitmise nõuetekohasuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas käsundisaaja tegutses vajaliku hoolsusega. Hinnangu või arvamuse andmise nõuetekohasust saaks hinnata teisiti kui hoolsusstandardi alusel üksnes juhul, kui mõnd liiki hinnangute (diagnostika) kohta kehtiksid eraldi kindlad nõuded, mis käesoleval juhul puuduvad. Sisuliselt heidabki apellant vastustajale ette diagnostika lohakat ja pinnapealset teostamist. II Apellandi nõude õiguslik alus
36.Apellant on oma kahju hüvitamise nõudes tuginenud VÕS §-le 649, mis reguleerib kahju hüvitamise erisusi töövõtulepingu puhul. Kolleegium märgib, et nimetatud säte ei saaks olla apellandi hüvitisnõude aluseks ka juhul, kui pidada pooltevahelist õigussuhet töövõtulepinguks, kuna VÕS § 649 ei reguleeri käesoleva vaidlusega võrreldavaid olukordi. Nimelt on VÕS § 649 esimese alternatiivi puhul (töövõtja vastutab ka niisuguse kahju eest, mis tekkis tööna tehtud asja otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui kahju tulenes tellija ebapiisavast teavitamisest töövõtja poolt) tegemist erisusega üldisest reeglist, mille kohaselt töövõtja peab hüvitama üksnes niisuguse kahju, mis tekkis tööna tehtud asja (tulemuse) otstarbekohase kasutamise käigus. Kuna käesoleval juhul oli lepingu esemeks diagnostika, s.o sõiduki tehnilisele seisundile hinnangu andmine, ei saa tekkida küsimust, kas diagnostika järeldusi kasutati vastavalt nende otstarbele või mitte. VÕS § 649 teine alternatiiv (töövõtja kohustus hüvitada kahju, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu) puudutab juhtumeid, kus tööna valmistatud asi kahjustus sel põhjusel, et see oli puudulikult valmistatud. Kuna lepingu esemeks oli diagnostika läbiviimine, ei saa taas tõstatada küsimust diagnostika kui tulemuse kahjustumisest selle puudulikkuse tõttu. Asjakohaste erinormide puudumise tõttu pidanuks hageja oma nõude rajama VÕS §-le 115.
37.VÕS-i käsunduslepingut reguleerivad sätted ei sisalda erinorme lepingukohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohta. Seega saab käsundiandja nõuda käsundisaajalt käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Kolleegium märgib, et kuigi asja materjalidest nähtuvalt ei ole esimese astme kohtu menetluse käigus selle sätte kohaldatavus kõne
8(11)
all olnud, juhtis ringkonnakohus oma istungil sellele poolte tähelepanu ning apellant avaldas selle kohta ka arvamust. Apellandi õiguste teostamist ei mõjuta käesolevas asjas see, kui lugeda tema nõude õiguslikuks aluseks apellandi enda poolt viidatud ebakohase erisätte asemel kahju hüvitamise nõuete aluseks olev üldnorm. Kahju hüvitamine VÕS § 115 alusel eeldab kohustuse rikkumist võlgniku poolt ning apellant ongi tuginenud asjaoludele, mida ta peab pooltevahelise lepingusuhte rikkumiseks vastustaja poolt. III Kohustuse rikkumine vastustaja (kostja) poolt
38.Kolleegium asus juba eelpool (otsuse p 35) seisukohale, et 17.09.2003.a lepingu kostja (vastustaja) poolt täitmise nõuetekohasust saab tulenevalt VÕS §-st 620 hinnata selle alusel, kas kostja kui käsundisaaja tegutses käsundit täites nõutava hoolsusega. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, kusjuures oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab sellele lisaks toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
39.Apellant (hageja) leiab, et vastustaja rikkus pooltevahelist lepingut sellega, et viis diagnostika läbi poolikult ning mitte piisava hoolsusega. Pöördudes 17.09.2003.a diagnostikaks kostja poole soovis hageja selgitada välja tema poolt viidatud probleemide põhjused (õlirõhu anduri signaallambi pikaajaline põlemine, mootori ebaühtlane töö ja kütuse ülekulu). Vaidlust ei ole selles, et kostja AS E. A. tegutses oma autotöökojas klientide sõidukeid kontrollides ja hooldades oma majandustegevuse raames. Seega pidi kostja diagnostikat teostades rakendama hoolsust, mis on omane korralikule autode remondi ja hooldusega tegelevale ettevõtjale, kusjuures tema tegevus pidi vastama üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemele autode remondi ja hoolduse valdkonnas. Lepingu rikkumist kostja poolt pidi kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 91 lg 1 (nagu ka alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 230 lg 1) kohaselt tõendama hageja. Hageja (apellant) tugineb oma nõudes eeskätt väitele, et lohakalt teostatud diagnostika tõttu jäi õlianduri signaaltule pikaajalise põlemise tegelik põhjus välja selgitamata. Seejuures on apellant seisukohal, et õlianduri signaaltule põlemist põhjustas õlivanni deformeerunud põhi, milline puudus esines sõidukil juba 17.09.2003.a diagnostikasse pöördudes ning mille kostja pidanuks hoolika diagnostika käigus avastama. Kolleegium nõustub seisukohaga, et korraliku sõidukihooldusettevõtja hoolsus nõuab diagnostika teostamise käigus õlivanni seisundi kontrollimist, eriti kui klient on probleemina esile toonud õlianduri märgutule normaalsest pikema põlemise auto käivitamisel. Seega tuleks kostja lugeda kohustust rikkunuks juhul, kui õlivanni oluline kahjustus olnuks olemas diagnostika teostamise ajal 17.09.2003.a, ent kostja jätnuks selle tähele panemata.
40.Kolleegiumi arvates ei ole tõendatud, et mootori vaegõlitust põhjustanud deformatsioon õlivanni põhjal oli tõepoolest olemas juba diagnostika teostamise ajal, s.o 17.09.2003.a. Tulenevalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 91 lg-st 1 pidanuks seda asjaolu tõendama hageja. Kooskõlas kõigi asjas üle kuulatud tunnistajate seisukohtadega (A. L., t lk 108, V. S., t lk 110-111, I. Semjonov, t lk 117) võivad õlirõhu signaaltule põlemise põhjused olla mitmesugused, sealhulgas ka õlifiltrite ummistumine või ebasobivate õlifiltrite ja/või mittekvaliteetse õli kasutamine. Seega ei järeldu apellandi poolt viidatud asjaolust, et pärast õli ning filtrite vahetamist 19.09.2003.a õlirõhu signaaltule pikaajaline põlemine ei lakanud, et probleemi põhjuseks pidi olema deformeerunud õlivann. Probleemi püsimise põhjuseid võis olla ka teisi, muuhulgas ka mitteoriginaalfiltrite kasutamise jätkamine apellandi poolt. Kolleegium on seisukohal, et auto mootori töös esinevate häirete põhjuste väljaselgitamine ei ole sageli võimalik teisiti kui nn välistamismeetodil, kus paljude võimalike põhjuste seast tegeliku põhjuse leidmiseks alustatakse enamlevinud põhjuste kõrvaldamisest ning probleemi püsimisel kõrvaldatakse järk-järgult ka teised võimalikud põhjused. Seega ei järeldu asjaolust, et õli ning filtrite vahetamine probleemi ei
9(11)
kõrvaldanud, et diagnostikat viidi läbi poolikult ja ebapiisava hoolsusega. Õlianduri signaaltule põlemise tegeliku põhjuse leidmiseks pidanuks hageja järgima kostjalt saadud soovitusi, probleemi püsimisel tulnuks jätkata teiste võimalike põhjuste esinemise kontrollimisega. Toodud põhjendustel ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, et probleemi põhjuse leidmiseks tulnuks auto jätta diagnostikasse tunduvalt pikemaks ajaks kui 2 tundi. Kolleegiumi arvates ei tule määravaks lugeda diagnostika kestust vaid diagnostika tulemusel antud soovituste järgimist ja probleemi võimalike põhjuste järkjärgulist kõrvaldamist, milles hageja kostjaga kokku ei leppinud.
41.Linnakohus ei ole jätnud põhjendamatult arvestamata tunnistaja I. S. arvamust. Kohus on otsuses märkinud, et I. Semjonov vaatas auto üle pärast teostatud remonti ning ka tunnistaja enda arvamuse kohaselt ei võimaldanud see deformatsiooni tekkimise aega kindlaks määrata. Kasutatud mootoriõli viskoossus (kvaliteet) oli üks võimalikest teguritest, mis võis mõjutada õlisurve märgutule põlemist ning õli vahetamine oli ka kostja üks esimesi soovitusi. Kuna apellandi enda kinnitusel pärast õli vahetamist probleem ei kadunud, võib järeldada, et õli viskoossus ei olnud õlianduri märgutule põlemise peamiseks teguriks ning kohus ei pidanud õli viskoossuse küsimust pikemalt analüüsima. Nagu eelpool (otsuse p 40) märgitud, ei järeldu sellest, et märgutule põlemist ei põhjustanud õli ega filtrite kvaliteet, et põhjuseks sai olla üksnes õlivanni deformatsioon.
42.Kostja poolset hoolsuskohustuse rikkumine ei ole tuvastatav ka apellandi (hageja) väite põhjal, et kostja ei hoiatanud hagejat viimase arvates piisava tõsidusega hommikuti pikalt põleva õlirõhuanduri märgutule korral sõiduki kasutamise eest ega soovitanud seda vältida. Asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks auto mootori kohese tõsise kahjustumise oht diagnostika teostamise ajal esinenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et hagejal oli võimalik sõita autoga Moskvasse ning ka osa teest tagasi Eestisse. Kostja andis hagejale soovitused, millest alustada õlirõhu märgutule hommikuti pikema põlemise põhjuste väljaselgitamist, kuid kostja ei ole diagnostika puhul vastutav selle eest, kas hageja soovitusi järgis. Eeltooduga seoses leiab kolleegium ühtlasi, et märge „OK!“ diagnostika korraldusel (t lk 14) ei ole vaadeldav asjatundja arvamusena, mille kohaselt sõiduauto osutus kontrollimisel igakülgselt sõidukorras olevaks.
43.Seega ei saa tuvastatud asjaolusid ning kogutud tõendeid kogumis hinnates lugeda tõendatuks, et õlivanni deformatsioon esines juba kostja poolt diagnostika teostamise ajal 17.09.2003.a. Sellest lähtuvalt ei ole kinnitust leidnud kohustuse rikkumine kostja poolt ning hageja nõue 17.09.2003.a lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud. IV Ebaõige õigusnormi kohaldamine ja protsessiõigusnormide rikkumine linnakohtu poolt
44.Linnakohus leidis, et diagnostika läbiviimine on oma olemuselt asjatundja arvamuse andmine, millega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS §-de 1043 ja 1048 alusel. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et VÕS 53. peatüki sätted reguleerivad lepinguväliseid võlasuhteid ega kuulu kohaldamisele juhul, kui poolte vahel on kehtiv lepingusuhe. Hageja ja kostja vahel 17.09.2003.a tekkinud õigussuhe on käsitatav lepingusuhtena. Asjaolu, et lepingu esemeks on asjatundja poolt hinnangu andmine, ei muuda pooltevahelist õigussuhet lepinguväliseks võlasuhteks ega ole aluseks VÕS § 1048 kohaldamisele. Seega vastutab lepingu järgi asjatundjana arvamuse andma pidanud isik lepingu rikkumise kohta käivate sätete alusel. Muus osas on ringkonnakohus võtnud seisukoha asjas kohaldamisele kuuluvate sätete kohta otsuse p-des 35 – 37.
45.Kuna ringkonnakohus tühistab linnakohtu otsuse põhjendused ja asendab need oma põhjendustega, ei pea kolleegium vajalikuks anda täiendavat hinnangut protsessiõigusnormide rikkumisele linnakohtu poolt selles osas, kas linnakohus kohaldas õigusnorme poolte jaoks üllatuslikult ning kas kohtuotsuse põhjendustes esines vastuolusid.
46.Vastuseks apellandi väitele, et linnakohus tegi hagejale takistusi tunnistajale küsimuste esitamisel, märgib kolleegium järgmist. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 171 kohaselt on 10(11)
kohtuniku ülesanne protsessi juhtida, samuti on kohtu pädevuses otsustada selle üle, missugune ja missuguses mahus teave on asja lahendamiseks vajalik ja asjassepuutuv. Toimikus olevatest linnakohtu 26.04.2005.a ja 20.05.2005.a istungite protokollidest ei nähtu, nagu oleks hageja menetluse kestel esitanud kohtu tegevusele vastuväiteid (TsMS § 171 lg 2). Ka ei nähtu asja materjalidest, nagu oleksid väidetavate takistuste tõttu jäänud välja selgitamata hageja (apellandi) jaoks olulised asjaolud. Seega ei ole linnakohus kolleegiumi arvates apellandi protsessiõigusi rikkunud. V Kohtukulud
47.Pooled taotlesid teineteiselt kummagi kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 3 kohaselt võib pool nõuda kohtukulude hüvitamist eeldusel, et ta on esitanud enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid. Pooled ringkonnakohtule kohtukulude nimekirju ega kuludokumente ei esitanud, mistõttu tuleb taotlused jätta rahuldamata.
Kohtunikud:
M. Klaar
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.