Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2006.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-03-585
Tsiviilasi
E. U. hagi E. P. AS vastu teotavate andmete ümberlükkamiseks ja moraalse kahju hüvitise 50 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 29.04.2005. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. U. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
05. jaanuar 2006.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant E. U., esindaja adv K. R. Vastustaja E. P. AS, esindaja Ü. M. Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel M. H.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Linnakohtu 29. aprilli 2005.a otsus muutmata.
2.E. U. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulude jaotus
Eesti Advokatuuri juhatusel kanda riigi õigusabi tasu 2223,00 (kaks tuhat kakssada kakskümmend kolm) krooni E. U. esindamise eest apellatsioonimenetluses Advokaadibüroo K. R. arvele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja kirjutas ajalehele E. P. artikli „Kas kõigil korteriühistutel on ühtemoodi hädad?,“ mis käsitles probleeme, mis ilmnesid korteriühistus Hõbevase seoses juhatuse tegevusega ühistu rahade kasutamisel. 27.11.2002 avaldas kostja väljaandes E. P. artikli pealkirjaga „Korteriühistu juhatus ja liikmed sõdivad raha pärast,“ kus hagejat nimetati süüdimatuks. Termin „süüdimatu“ on konkreetne meditsiiniline väljend, so psüühiline seisund, kus isikul ei ole võimalik juhtida oma tegusid ja endale sellest haigusliku seisundi tõttu aru anda. Igapäevases elus on sõnal „süüdimatu“ ilmselgelt halvustav ning au ja väärikust teotav tähendus. Kostja koostas ja avaldas artikli, seega oli kostja kohustus enne artikli avaldamist kindlaks teha, et artikkel ei sisaldaks kellegi au ja väärikust riivavaid andmeid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli psüühiliselt haiguslikus seisundis, et teda saaks nimetada süüdimatuks. Kostja teotas ebakohase väärtushinnanguga hageja au ja tekitas sellega hagejale moraalset kahju. Ebakohane väärtushinnang tekitas hagejale hingelisi piinu ja kahjustas psüühilist seisundit. Hageja tervislik seisund kannatas, kuna tal tekkisid probleemid südamega, samuti tunnetas hageja kaaskodanike negatiivset suhtumist temasse. Hageja palus kohustada kostjat lükkama ümber hageja au teotavad andmed ja mõista kostjalt välja moraalse kahju hüvitis summas 50 000 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei andnud vaidlusaluses artiklis hageja suhtes väärtushinnangut, selle andis korteriühistu esinaine M. H.. Kostja avaldas tsitaadi, et näidata, milliseks on kujunenud korteriühistu liikmete suhted. Kostjaks saab olla üksnes M. H..
3.Kostja ei põhjustanud hagejale sellist hingelist valu, mis õigustaks selle rahalist kompenseerimist. Hageja ei tõendanud mittevaralise kahju olemasolu. E. P. ei käitunud õigusvastaselt ning lähtus seaduslikust õigusest käsitleda ühiskonnas toimuvat. E. P. poolt hagejat häiriva väljendi äratoomine ei ole õigusvastane. E. P. ei saa ümber lükata teise isiku sõnu. Kolmanda isiku M. H. seisukoht
4.Kolmas isik M. H. ei mäleta oma tervisliku seisundi tõttu juhtunut ega suuda asja kohta midagi öelda. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
5.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas E. P. AS-i avaldama ajalehes E. P. kirjutis, milles kinnitatakse, et 27.11.2002 ajalehes E. P. avaldatud artiklis „Korteriühistu juhatus ja liikmed sõdivad raha pärast,“ alapealkirjaga „Kesklinnas asuva kortermaja elanikud süüdistavad ühistu juhte raiskamises,“ Vase tn 10 majaühistu esimehe M. H. poolt ajakirjanikule antud ja artiklis avaldatud tegelikkusele mittevastav ning E. U. au teotav väärtushinnang, mis väljendub tsitaadis „Tegu oli laimuga, kuid see isik on ju süüdimatu,“ on avaldatuid ajakirjaniku poolt informatsiooni tõesust kontrollimata ja võimalikke tagajärgi arvestamata. Kohus mõistis E. P. AS-ilt välja riigilõivu 60 krooni riigituludesse ja hageja õigusabikulude katteks riigituludesse 1500 krooni.
6.Kohtu põhjenduste kohaselt avaldas kostja 27.11.2002 ajalehes E. P. artikli pealkirjaga „Korteriühistu juhatus ja liikmed sõdivad raha pärast“, kus avaldati majaühistu M. H. väidetavalt öeldud tsitaat „Tegu on laimuga, kuid see isik on ju süüdimatu.“ 2(6)
7.Karistusseadustiku § 34 kohaselt ei ole süüdiv isik, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega või muu raske psüühikahäirega.
8.Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega ja/või väärtusotsustusega. Seega on kostja poolt ajalehes levitatud väidetavalt kolmanda isiku arvamusel põhinev hinnang halvustava tähendusega, mis on au teotav. Seadus ei keela ajalehes teiste isikute arvamuste ja väidete avaldamist, kuid see ei vabasta avaldajat Põhiseaduse §-st 19 tulenevast kohustusest arvestada ja austada seejuures teiste isikute õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Tulenevalt Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-dest 3.5 ja 4.8 pidi kostja kontrollima avaldatava informatsiooni tõesust ning kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see neile põhjustada. Tunnistaja A. A., kes oli artikli autor, ütluste kohaselt pöördus hageja tema poole sooviga kajastada korteriühistu probleeme. Vajadusega ära kuulata teine pool, pöördus tunnistaja korteriühistu juhataja M. H. poole, kelle tsitaat ilmus ajalehes. Tunnistaja sõnul tõi ta artiklis välja ühe poole arvamuse teise kohta tüli iseloomustamiseks ilma väidet kontrollimata. Tunnistaja kinnitas, et „süüdimatu“ võib olla halvustava tähendusega, kuid artiklist ei ole seda võimalik järeldada.
9.Isiku au teotavat väärtushinnangut ei saa ümber lükata. Halvustava tähendusega hinnang on au teotav, kui puudub alus selliseks hinnanguks. Seetõttu tuleb kostjat kohustada avaldama ajalehes E. P. kirjutis, milles kinnitatakse, et 27.11.2002 ajalehes E. P. ilmunud artiklis „Korteriühistu juhatus ja liikmed sõdivad raha pärast“ avaldatud E. U. suhtes au teotav hinnang, mis väljendub väidetavalt M. H. poolt ajakirjanikule avaldatud tsitaadis „Tegu on laimuga, kuid see isik on ju süüdimatu,“ on avaldaja poolt kontrollimata ja võimalikke tagajärgi arvestamata.
10.Hageja poolt viidatud usaldusväärsuse langus avalikkuse silmis pärast artikli avaldamist, ei ole tõendamist leidnud.
11.Tunnistaja A. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja käis otsimas sponsoreid motoklubile, mille esimeheks on hageja. Tunnistaja sõnul keelduti firmas, mille nime tunnistaja keeldus avaldamast, „süüdimatule“ raha andmast.
12.Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Hageja ei tõendanud temal sellise kahju olemasolu, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Hagejale tekitatud mittevaraline kahju tuleb lugeda heastatuks sellega, kui kostja avaldab ajalehes E. P. kirjutise, milles kinnitab, et 27.11.2002 avaldatud artiklis M. H. poolt öeldud halvustav hinnang hageja kohta ei vasta tegelikkusele ja on avaldatud arvestamata, milliseid kannatusi see võib hagejale põhjustada.
13.Ajakirjandusväljaande usaldusväärsus põhineb tema poolt avaldatud informatsiooni vastavuses tegelikkusele. Kostja kohustus avaldada kirjutis samas väljaandes, milles varem on avaldatud hageja au teotav hinnang, väljendab piisaval määral ühiskonna hukkamõistu sooritatud õigusvastasele teole ning peaks olema piisavaks leevenduseks hageja hingelistele kannatustele. Hageja nõue moraalse kahju hüvitamiseks 50 000 krooni saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
3(6)
14.E. U. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse osas, millega jäeti rahuldamata moraalse kahju hüvitamise nõue ning teha selles osas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta kohtukulud kostja kanda.
15.Kostja 27.11.2002 artiklis „Korteriühistu juhatus ja liikmed sõdivad raha pärast“ avaldatud M. H. lause „Tegu on laimuga, kuid see isik, so E. U., on ju süüdimatu,“ tekitas hagejale kehalist ja hingelist valu. Hageja elukorraldus oli häiritud, ta elas sügavalt läbi tema kohta avalikkusele esitatud solvavate andmete esitamist. Hageja tunnetas kaaskodanike negatiivset suhtumist temasse. Ka tunnistaja A. T. kinnitas kohtuistungil, et pärast artikli avaldamist oli suhtumine hagejasse negatiivne. Hingelised üleelamised viisid selleni, et hagejal tekkisid südametegevuse häired. Hageja viibis 31.10.2004-02.11.2004 ravil AS-is Ida Tallinna Keskhaigla. Hageja on veendunud, et terviseprobleemid tulenesid üleelamistest seoses tema au ja väärikust teotava artikli avaldamisega.
16.Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-105-01 seisukohale, et mistahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse kahju olemasolu eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuse tekkimist ja suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Kohtusse pöörduja peab tõendama au teotamise fakti. Kohus tuvastas, et kostja tegevus oli õigusvastane. Vastus apellatsioonkaebusele
17.E. P. AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
18.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub linnakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
19.Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on linnakohtu otsuse vaidlustanud üksnes osas, millega jäeti rahuldamata moraalse kahju eest hüvitise nõue.
20.Vastavalt VÕS § 128 lõikele 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Seejuures ei piisa mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks üksnes õiguste rikkumise tuvastamisest, vaid igal konkreetsel juhul tuleb otsustada, kas üldse esineb sellist kahju, mida on vaja hüvitada rahaliselt.
21.Linnakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au teotamise korral peab hageja hüvitamise nõuet põhjendama ning näitama, milles mittevaraline kahju seisnes ja tõendama kahju olemasolu. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et apellandil rahalisele hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimine ei ole tõendamist leidnud. Mingite negatiivsete asjaolude kahjuks lugemisel on kolleegiumi arvates vältimatu pidada silmas ka seost väidetavalt kahju tekitanud käitumisega, 4(6)
mis võimaldaks piiritleda kahjuna käsitletavaid negatiivseid tagajärgi kõikvõimalikest muudest ebasoodsatest arengutest hageja elukäigus. Mittevaralise kahju nagu iga teisegi kahjuliigi puhul vajab lisaks kahju tekitanud (õigusvastasele) teole tõendamist ka hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos kostja käitumise ning hagejal tekkinud kahju vahel.
22.Apellandi väidete kohaselt kaasnes 27.11.2002.a ilmunud ajaleheartikliga tema jaoks kaaskodanike negatiivne suhtumine ning hingelised üleelamised viisid konkreetsete kehaliste kannatusteni. Negatiivne suhtumine väljendus apellandi väitel selles, et sponsorid loobusid toetamast apellandi osalusel taastatavat motoklubi, samuti jahenesid suhted Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi liikmetega. Linnakohus asus oma otsuses seisukohale, et hagejale on küll tekitatud mittevaralist kahju teatud negatiivsete tagajärgede näol, kuid tegemist ei ole niisuguse kahjuga, mida tuleks kompenseerida rahaliselt. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et hagejale osaks saanud negatiivseid elamusi ei saa pidada oma raskusastmelt niisuguseks kahjuks, mille heastamine eeldaks rahalist hüvitamist. Apellant on õigustamatult leidnud, et mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks piisab ainuüksi hageja au teotamise tuvastamisest kostja tegevuses. Niisugune kahju loetakse üldjuhul heastatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisele) kaitsega, kohustades rikkujat au teotamist lõpetama ja/või au teotavaid andmeid ümber lükkama.
23.Lisaks aga ei ole tõendamist leidnud ka põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ning hageja väidetavate hingeliste kannatuste vahel. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non reegel). Apellandi poolt esiletoodud asjaolud ja tõendid ei võimalda asuda seisukohale, et kõnealused tagajärjed tekkisid just kostja tegevuse tagajärjel. Nii ei saa asjaolust, et sponsorid keeldusid motoklubi jaoks raha eraldamast, järeldada, et keeldumise põhjuseks oli vastustaja poolt 27.11.2002.a avaldatud artikkel ning ilma selleta oleks raha eraldatud. Sama puudutab ka suhteid EAÕS liikmetega.
24.Apellant väidab ka, et hingelised üleelamised viisid kehaliste kannatusteni (südametegevuse häired, kukkumine 2003.a, haiglaravil viibimine 2004.a). Tõendamaks nimetatud terviseprobleemide seost 27.11.2002.a avaldatud artikliga on apellant tuginenud üksnes oma subjektiivsele veendumusele. Linnakohus ei ole oma otsuses hageja väiteid terviseprobleemide tekkimise kohta analüüsinud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja terviseprobleeme esmakordselt maininud 04.04.2005.a kohtuistungil (t lk 91), samuti on terviseprobleemidele viidatud vastuses kostja vastuväidetele (kuupäevata, t lk 108). Oma 06.04.2005.a kirjana vormistatud määrusega (t lk 109) on linnakohus tagastanud hagejale hilinenult (s.o pärast kohtuistungi toimumist) esitatud materjalid viitega TsMS § 165 lg-le 1, mille kohaselt peavad protsessiosalised eelmenetluses hiljemalt eelistungil teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel, samuti nimetama neid asjaolusid kinnitavad tõendid. TsMS § 42 lg 2 kohaselt jäetakse pärast protsessitähtaja lõppemist esitatud kaebused ja muud dokumendid tähelepanuta ja tagastatakse. Seega ei esitanud hageja oma väiteid terviseprobleemide tekkimise ning nende seotuse kohta kostja tegevusega õigeaegselt ning kohus jättis need põhjendatult tähelepanuta. Kolleegium märgib siiski, et isegi juhul, kui apellandi tervis on tõepoolest alates 2003. aastast halvenenud, ei ole apellant millegagi tõendanud, et tervise halvenemine on põhjuslikus seoses vastustaja poolt avaldatud kirjutisega ning et artikli mitteavaldamise või teistsuguses sõnastuses avaldamise korral ei oleks apellant 2003.a juulis kukkunud ega oleks 2004.a lõpus sattunud haiglaravile.
25.Eeltoodu põhjal nõustub kolleegium linnakohtu seisukohaga, et täidetud ei ole mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmise eeldused. Seega ei kuulu apellatsioonkaebus rahuldamisele. 5(6)
26.Apellant taotles kohtukulude jätmist vastustaja kanda. Advokaat K. R. esitas ringkonnakohtule ka taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest töötasu saamiseks summas 2223,00 krooni. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Ringkonnakohus leiab, et advokaat K. R. taotlus õigusabi tasu saamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning 2223,00 krooni riigi õigusabi tasu tuleb Advokaadibüroo K. R. arvele üle kanda riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1 ja § 23 lg 1 ning justiitsministri 26.01.2005.a määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ § 1 lg 1 ja § 12 lg 1 alusel. Tasu maksab tulenevalt justiitsministri 26.01.2005.a määruse nr 2 §-st 6 välja Eesti Advokatuuri juhatus. Kuna tulenevalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud apellandi enda kanda, jääb apellandi enda kanda tema poolt tasutud riigilõiv. Samuti ei kuulu apellandile antud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulutused TsMS § 61 lg 2 alusel vastustajalt riigituludesse väljamõistmisele.
Kohtunikud:
M. Klaar
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.