Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Korteri ostu-müügilepinguga on tõendatud, et kinnisasja oluline osa oli omandatud enne abiellumist ning on hageja lahusvara. Korteriomandi tekkimine hageja lahusvara arvel on PkS § 19 lg. 2 p. 3 järgi aluseks poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Poolte ühisvarasse kuuluvad vallasasjadena: televiisor „Philips“ (suur) väärtusega 10.000 krooni (millest 71, 14% ehk 7.114 krooni on hageja lahusvara ja jagamisele kuulub 2.886 krooni), televiisor „Philips“ (väike) väärtusega 2.000 krooni, vererõhumõõtja väärtusega 1.000 krooni ning voodi, mille hinnaks kostja pakub 6.000 krooni ja mis tuleks jätta kostjale. Korteriomand Kolde puiestee ***, televiisorid Philips ja vererõhumõõtja (kõik kokku hinnaga 5.886 krooni) tuleks jätta hageja omandisse ning voodi (6.000 krooni) kostja omandisse. Esimese astme kohtu otsus

Kostja osaks ühisvaraks olevas kinnisasjas tuleb lugeda 4, 83%, millest tulenevalt tuleb hagejal kostjale enamsaadud vara arvelt tasuda 4, 83% 420.000 kroonist, seega 20.244 krooni. Vallasvara (4 eset) kooseisu osas puudub pooltel vaidlus. Kahe televiisori ja vererõhuaparaadi osas puudub vaidlus ka turuväärtuste ja jagamise viisi üle (väärtus kokku 5.886 krooni). Nimetatud esemed jäävad hageja ainuomandisse. Vaidlus on voodi turuväärtuse ja selle jagamise viisi üle. Kostja pakub voodi väärtuseks 6.000 krooni. Hageja seletuse kohaselt on väärtuseks 2.000 krooni. Kumbi pool ei esitanud eseme jagamise hetke turuväärtuse tõendamiseks dokumentaalseid tõendeid. Voodi väärtuseks tuleb lugeda poolte arvamuste aritmeetiline keskmine, s. o. 6.000 + 2.000 = 8.000 : 2 = 4.000 krooni. Voodi tuleb jätta hageja omandisse. Hageja ainuomandisse jääb vallasvara kokku väärtusega 9.886 krooni ning enamsaadu arvel tuleb tal kostjale hüvitada sellest pool, s. o. 4.943 krooni. Enne abielu registreerimist tekkinud laenu-ja muid pooltevahelisi suhteid ei reguleeri PkS-i sätted ning need väljuvad lahendatava hagi piiridest. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja linnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas osaliselt tühistada, vaidlustades otsuse osas, millega temalt mõisteti välja 20.244 krooni vastustaja panuse arvel apellandi korterisse. Uue otsusega palub apellant mõista temalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja 4.943 krooni või alternatiivselt 11.963, 45 krooni. Pooled võtsid abielu ajal pangalaenu summas 2.590 eurot (40.488 krooni). Kuigi laenulepingu järgi oli laen võetud hageja korteri remontimiseks ja sisustamiseks, kulutas kostja kogu laenu tegelikult oma isiklikuks otstarbeks. Laenuna saadud summa ei ole poolte abielu ajal omandatud ühisvara ning seda ei saa käsitleda kostja panusena hageja korterisse. Esialgne laenuleping sõlmiti 26. aprillil 2001. a., s. o. enne poolte abiellumist. Lepingu järgi korteri remondiks saadud laenu 69.825 krooni kulutas kostja endale sõiduauto soetamiseks, mis on senini tema omandis. Abielu ajal suurendasid pooled 26. aprillil 2001. a. sõlmitud laenulepingu limiiti 2.590 euro (40.488 krooni) võrra. Laenulimiidi suurendamine vormistati esialgse lepingu lisana. Sisuliselt muudeti laenulepinguga võetud summa suurust ja selle tagastamise graafikut, muud lepingu tingimused jäid aga samaks. Laenulepinguga saadud rahasumma ei kuulu poolte ühisvara hulka, kuna laenulepingust tulenevad kohustused on reguleeritud lepingu ja võlaõigusseaduse, mitte aga perekonnaseadusega. Ka abielu ajal korteri remondiks võetud laenu kulutas kostja isiklikuks otstarbeks. Laenu lepingujärgne sihtotstarve ei tõesta seda, et laenu ka tegelikult sihtotstarbeliselt kasutati. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, et laenu kulutati lepingus märgitud otstarbel. Poolte abielu kestel ei ole nad korterisse peale kohtuotsusega jagatud vallasasjade midagi muud ostnud ega korteri remontimisele raha kulutanud, seda võivad kinnitada ka tunnistajad Natalja Soon ja Pjotr Travkin. Kuna laen oli võetud enne abiellumist sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel, kuuluvad sellest tulenevad vaidlused lahendamisele VÕS-i järgi. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 4.943 krooni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui kohus leiab, et abielu ajal võetud laenusumma on kostja panus hageja korterisse ning sellega tuleb ühisvara jagamisel arvestada, tuleks ühtlasi ka jagada abielu ajal tehtud laenu tagastamise maksed. Abielu ajal tasusid pooled enne abiellumist võetud laenu igakuiste tagasimaksetena 141 – 169 eurot. Hansapanga 12. mai 2005. a. tõendi kohaselt on abielusuhete kestmise perioodil laenusaaja tasunud laenu tagasimakseid summas 1.690, 28 eurot (1690, 28 x 15, 6466 = 26.447, 10 krooni). Kuna need maksed on tehtud abielu ajal, kuuluvad nad poolte ühisvara hulka. Hageja palub vähendada temalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitist 26.447, 10 : 2 = 4(6)

13.223, 55 krooni võrra, mis on ühisvara jagamisel ühe abikaasa osa laenu tagasimaksetest. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja kasuks 25.187 - 13.223, 55 = 11.963, 45 krooni. Vastustaja seisukoht Kostja leiab, et apellatsioonkaebuses toodu ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Pooled kasutasid laenuna saadud raha korteri parendamiseks. 29. jaanuaril 2003. a. sõlmitud laenulepingu lisa laenulimiit kuulub ühisvarasse. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ühisvara jagamist puudutavas osas: otsus tuleb tühistada hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel väljamõistetud rahalise hüvitise suuruse osas, samuti tuleb otsus tühistada osaliselt põhjenduse osas. Tühistatud osas on võimalik teha uus otsus, millega tuleb poolte omavahelises suhtes nende poolt abielu jooksul AS-i Hansapank ees võetud ja tasumata võlakohustusest jätta kummagi poole kanda 450 eurot (7040, 97 krooni). Enamsaadud ühisvara arvel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista linnakohtu poolt väljamõistetud summa asemel 4943 krooni. Muus osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud linnakohtu otsust osas, millega poolte abielu lahutati, seega ei kontrolli kolleegium linnakohtu otsuse õigsust selles osas. Otsus on vaidlustatud ühisvara jagamise osas, samas on mõlemad pooled nõustunud sellega, et korteriomand maksumusega 420.000 krooni ja vallasasjad kogumaksumusega 9886 krooni (kaks telerit maksumusega kokku 4886 krooni, vererõhumõõtja maksumusega 1000 krooni ja voodi maksumusega 4000 krooni) jääksid hageja ainuomandisse. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses tuleks ühisvara jagamisel arvestada AS-i Hansapank ees võetud laenukohustust ning kui suur rahaline hüvitis tuleb hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja mõista. Poolte abielu sõlmiti 1. oktoobril 2002. a. Pooled ei vaidle selle üle, et nende abielusuhted lõppesid 28. augustil 2003. a. Tallinnas Kolde pst. *** asuv korteriomand (registriosa nr. 120658) kanti kinnistusraamatusse 2. juunil 2003. a., seega poolte abielu ajal. Mõlemad pooled peavad korteriomandit poolte ühisvaraks, samas ei ole vaidlust ka selle üle, et korteriomand soetati hageja lahusvara arvel. Mõlemad pooled on nõustunud, et sellest tulenevalt tuleb korteriomandi jagamisel kalduda hageja kasuks kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. Apellant (hageja) ei ole nõustunud sellega, et samaaegselt tema kasuks poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisega kaldus linnakohus sama vara osas poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale ka kostja kasuks, põhjendades seda hageja lahusvaraks olnud korteri kui vallasasja väärtuse suurendamisega poolte poolt abielu ajal ühiselt võetud laenu arvel. Apellandi väitel ei kulutatud laenuraha korteri renoveerimiseks. Kolleegium nõustub apellandiga, et korteriomandi osas poolte osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks kostja kasuks ei ole alust. Nii ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ühisvara tõepoolest kulutati hageja lahusvara väärtuse suurendamiseks. Ainuüksi asjaolust, et abielu kestel võeti korteri renoveerimise eesmärgil laenu, ei saa seda järeldada, sest tõendatud ei ole, et seda eesmärki tegelikult ka järgiti. Kuna enne abielu sõlmimist oli hagejal korteriomandi omandamiseks tekkinud põhjendatud väljavaate õiguslik seisund (peale siduva asjaõiguslepingu omandi üleminekuks oli 10. septembril 2002. a. esitatud ka kandeavaldus, millel kinnistusameti suhtes vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 41 oli siduv toime, ning omandamise koosseis oli juba sedavõrd täidetud, et tekkinud oli asjaõigusele sarnane õiguse ootuse seisund), mida tuleb kaitsta sarnaselt omandiga, ning tõendatud ei ole, nagu oleks korteriomandi väärtus abielu kestel teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel suurenenud, siis tuleb korteriomandi jagamisel kalduda abikaasade

5(6)

ühisvara osade võrdsuse põhimõttest hageja kasuks kõrvale korteriomandi kogu maksumuse võrra. Samas ei ole vaidlust selle üle, et abielu kestel said pooled AS-ilt Hansapank laenu 2590 euro (40.524, 70 krooni) suuruses summas. See on poolte ühiskohustus olenemata sellest, milleks pooled saadud laenuraha kulutasid. Kuna abielu ajal tagastasid pooled AS-ile Hansapank laenu 1690 euro (26.422, 76 krooni) ulatuses (tl. 66), siis tuleb poolte ühisvara jagamisel arvestada laenukohustusega AS-i Hansapank ees seisuga 30. august 2002. a. summas 900 eurot (14.081, 94 krooni). Panga ees vastutavad pooled laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastavalt laenulepingu tingimustele. Poolte omavahelises suhtes tuleb aga laenukohustuse jääk poolte abielusuhete lõppemise aja seisuga summas 900 eurot jagada nende vahel võrdsetes osades. Seega jääb kummagi kanda laenukohustusest 450 eurot (7040, 97 krooni). Poolte vallasasjadest on kummalgi poolel õigus osale väärtusega 4943 krooni (9886 : 2). Kuna kõik vallasasjad jäävad hageja omandisse, tuleb hagejal kostjale hüvitada tema osa väärtus summas 4943 krooni. Apellant on taotlenud, et kohus mõistaks vastustajalt välja tema apellatsioonimenetluse kohtukulu. Kaebuselt tasus apellant riigilõivu 2600 krooni. Arvestades, et nii kostja poolt hageja vastu esitatud ühisvara jagamise hagi kui hageja poolt esitatud apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kostjalt hageja kasuks kooskõlas kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1 ja 8 välja mõista pool hageja poolt kantud riigilõivust summas 1300 krooni.

Margo Klaar

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.