Kohtulahend

volituse alusel esindada. Vaidluses saab hagejaks olla vaid Tallinna linn. Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993 määruse nr. 198 punktist 4 fikseeritakse üüri ja/või hooldustasu koosseisus elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates 1. juulist 1994 ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks ning lepitakse kokku vahendite üleandmises kohustatud subjekti poolt või kohustatud subjektile. Hageja ei avaldanud, kas ja milles Tallinna linn ja korteriühistu kokku leppisid. Määrusest tuleneb, et kui ilmneb vahe kogutud ja kulutatud summades, läheb sellest tulenev nõudeõigus või tasumise kohustus kokkuleppega üle elamus majandamise üle võtnud korteriühistule. Hageja kinnitas, et majandamine anti korteriühistule üle, seega tuleb eeldada, et üleandmise akti punktis 4 sõlmiti nõuetekohane kokkulepe. See välistab kohustatud subjekti esindaja ja ka kohustatud subjekti nõudeõiguse tasumata summade osas, kuna nõudele vastav kohustus pidi kokkuleppega üle minema korteriühistule, kellel tekkis regressiõigus võlgnike vastu. Majaelanikud leidsid, et hageja kogus remonttööde teostamiseks vahendeid oluliselt suuremas summas, kui neid eesmärgipäraselt kasutas, ning majaelanikud keeldusid täiendavaid summasid tasumast, kuni hageja esitab vastavad arvutused. Hageja ei ole arvutusi esitanud. On tõenäoline, et hageja on kostjatelt kogutud remondiraha arvel alusetult rikastunud. Hageja ja Tallinna linna vahel sõlmitud lepingu punktist 3. 2. 1 nähtub, et hagejal oli õigus teostada töid põhiüürist laekuvate summade ulatuses. Nimetatud asjaolu välistab võimaluse, et hageja on enam kulutatud summade arvelt kahju saanud, kuivõrd vastavalt lepingule võis hageja hoone haldamisele kulutada vaid summasid, mis olid põhiüüri arvelt juba kogunenud. Hageja kahju hüvitamise nõude näol on tegemist õigusabikulude nõudega ning kohaldamisele kuulub TsMS § 61 lõike 1 punkt 1. Kuivõrd iga kostja osas on ära näidatud eraldiseisev nõudesumma, ei saa põhjendatuks lugeda nõuet mõista kohtukulud välja solidaarselt. Kohtuotsuse põhjendused ja resolutsioon 6. mai 2005. a. otsusega jättis Tallinna Linnakohus hagi rahuldamata ja hageja kohtukulu tema enda kanda. Kohus mõistis OÜ-lt T. välja kohtukulu 656, 20 krooni solidaarselt kostjate kasuks. Hageja toetus VÕS § 101 lg. 1 punktile 6, § 113 lõikele 1 ning §-le 94. Nimetatud normid sätestavad poolte lepinguliste kohustustega kaasneva vastutuse ning lepingu rikkumisest tulenevad kõrvalkohustused ja sanktsioonid. Teenindusleping nr. 1 sõlmiti hageja ja Tallinna linna vahel ning sellest ei saa tekkida õigusi ja kohustusi kostjatele, kes ei ole lepingu pooleks. Hageja ei esitanud kohtule lepingut ega viidanud õigusnormidele, mille alusel hagiavalduses kirjeldatud võlaõiguslik kohustus oleks kostjatel tekkida saanud. Hageja viitas nõude õigusliku alusena ka TsK §-le 477, mis reguleeris teise isiku arvelt alusetust rikastumisest tulenevaid suhteid. Hageja viitas, et tema poolt osutatud hooldus- ja kommunaalteenuste teostamist ja nende eest tasumist reguleeris Tallinna linna ja hageja vahel sõlmitud leping. Seega puudub alus lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva regulatsiooni kohaldamiseks, kuivõrd VÕS §-st 2 tulenevalt on esitatud võlasuhte tekkimise alused teineteist välistavad. Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a. määrus nr. 198 sätestab korra, millises vormis tuleb koostada akt majandamise üleandmise kohta. Akti punktis 4 fikseeritakse üüri ja/või hooldustasu koosseisus elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates 1. juulist 1994 ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks ja lepitakse kokku vahendite üleandmises kohustatud subjekti poolt või kohustatud subjektile. Hageja ei märkinud, milles Tallinna linn ja korteriühistu kokku leppisid. Määruse nr. 198 regulatsioonist tuleneb, et juhul, kui ilmneb vahe kogutud ja kulutatud summades, läheb sellest tulenev nõudeõigus või tasumise kohustus kokkuleppega üle elamus majandamise üle võtnud korteriühistule. Hageja kinnitas, et majandamine 3(7)

anti korteriühistule üle, seega tuleb eeldada, et üleandmise akti punktis 4 sõlmiti nõuetekohane kokkulepe. See välistab eluruumide erastamise kohustatud subjekti nõudeõiguse tasumata summade osas, kuivõrd kohustus pidi kokkuleppega üle minema korteriühistule, kellel tekkis regressiõigus võlgnikest korteriomanike vastu. Hageja ei esitanud kohtule lepingut, mille pooleks on kostjad ja mille alusel hageja taotleb kostjatelt kohustuse täitmist. Poolte vahel lepingut ei ole, puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks ning kostjatelt hagiavalduses märgitud võlgnevuste väljamõistmiseks. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hageja kohtukulud tema enda kanda. Kostjad oma kohtukulude taotluses lähtuvad sellest, et kuivõrd iga kostja osas on ära näidatud ka eraldiseisev nõudesumma, ei saa põhjendatuks lugeda nõuet mõista kohtukulud välja solidaarselt. Taotlus on põhjendamata, kuna kostjad ei esitanud kohtukulude osas eraldi nõudeid ja nõudeid põhjendavaid tõendeid vastavalt TsMS § 91 lõikele 1. Kostjate õigusabikuludest kuulub hagejalt väljamõistmisele 656, 20 krooni solidaarselt kostjate kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjatelt välja hageja kohtukulud. Kostjad ei vaidlustanud, et nad tasusid hageja osutatud hooldus- ja kommunaalteenuste eest hagejale. Seega olid poolte vahel õigussuhted. Hageja teostas elamu haldamist kohustatud subjektiga sõlmitud lepingu alusel. Poolte õigussuhteid reguleeris eluruumide erastamise seaduse (EES) § 15 lg. 1. Kohus pidi andma hinnangu pooltevahelistele õigussuhetele. EES § 15 lg. 1 ei näinud ette korteriomanikuga kirjaliku lepingu sõlmimist ja haldamismäära kehtestamist. Ekslik on kohtu põhjendus, et hageja ei märkinud, milles Tallinna linn ja hageja kokku leppisid. Hageja viitas, et elamu üleandmise aktiga korteriomanike hooldus- ja kommunaalteenuste võlgnevust korteriühistule üle ei antud. Akti punkti 6 kohaselt määras Lasnamäe Linnaosa Valitsus enne elamu korteriühistule üleandmist määratud hooldustasu saajaks hageja ning järelikult andis hagejale üle kõik nõudeõigused kostjate vastu. Seda, et hageja on õigustatud nõudma enne elamu korteriühistule üleandmist võlguolevaid summasid, kinnitas Lasnamäe Linnaosa Valitsus ka oma

hagejale loovutanud. Küsimus sellest, kas Tallinna linna poolt majandamise korteriühistule üleandmisel lepiti kokku eelnevalt tekkinud võlgnevuste tasumine ja sellega seonduvate nõuete ülekandmine korteriühistule, ei puutu käesolevasse vaidlusse. Kohus hindas tõendeid kogumis. Õigusabikulu ei saa olla hagejale tekkinud kahju. Kostjad möönavad, et hinnaga hagi puhul ei ole põhjendatud kohtukulude solidaarne väljamõistmine kostjate kasuks, kuid see ei muuda kohtuotsust sisult vääraks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada. J.D.i vastu esitatud hagi tuleb rahuldada viivise 117, 53 krooni osas. L.O. vastu esitatud hagi tuleb rahuldada hooldus- ja kommunaalteenuste võla 5474, 90 krooni ja viivise 864, 40 krooni osas. T.H.u vastu esitatud hagi tuleb rahuldada hooldus- ja kommunaalteenuste võla 5114, 60 krooni ja viivise 807, 51 krooni osas. Hagi kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud tuleb ümber jaotada. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjatele kuuluvad vaidlusaluses elamus asuvad korterid ja et hageja haldas seda elamut ning vahendas sellele kommunaalteenuseid 1994. aastast kuni 22. juulini 1999. a., mil andis elamu haldamise ja majandamise üle korteriühistule. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostjad tarbisid hageja poolt osutatud ja vahendatud teenuseid, et hageja esitas kostjatele tarbitud teenuste kohta arved, kuid kostjad ei ole neid arveid täies ulatuses tasunud, makstes suvalistel aegadel suvalisi summasid. Kirjalikku lepingut ei olnud pooled sõlminud, kolleegium leiab aga, et hageja poolt teenuste osutamisega ning kostjate poolt nende tarbimisega ning teenuste eest osalise tasumisega oli hageja iga kostjaga siiski sõlminud teenuste osutamise lepingu, kuna poolte käitumisest ilmnes tahe tehingut teha (tol ajal kehtinud TsÜS § 62 lg. 3). Hageja väitel arvestas ta kostjatele osutatud hooldus- ja kommunaalteenuste tasu vastavalt kehtestatud tariifidele ning ükski kostjatest ei ole seda väidet vaidlustanud. Kostjad ei ole ka väitnud, nagu ei oleks nad pidanud osutatud teenuste eest tasuma vastavalt kehtestatud tariifidele, seda enam, et osa kuudel on kostjad hagejale vastavalt tema poolt esitatud arvetele tasunud. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Kolleegium leiab, et kostjatel oli lepingust tulenev kohustus tasuda tarbitavate teenuste eest vastavalt kehtestatud tariifidele. Hageja esitatud andmete kohaselt tekkis J.D.il hooldus- ja kommunaalteenuste võlg ajavahemikul 1998. a. novembrist 1999. a. märtsini summas 744, 40 krooni (tl. 15), L.O.l tekkis hooldus- ja kommunaalteenuste võlg ajavahemikul 1997. a. septembrist 1999. a. märtsini summas 5474, 90 krooni (tl. 16) ja T.H.ul tekkis hooldus- ja kommunaalteenuste võlg ajavahemikul 1995. a. jaanuarist 1999. a. märtsini summas 5114, 60 krooni (tl. 17 – 18). Hageja esitas andmed võla tekkimise kohta kuude lõikes, ükski kostja ei esitanud aga vastuväiteid ühegi teda puudutava konkreetse summa osas. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostjate esindaja, et ühelgi kostjal ei ole ülevaadet selle kohta, millise teenust eest ja millises ulatuses ta on hagejale tasunud, aga samuti, et ükski kostjatest ei ole tarbitud hooldus- ja kommunaalteenuste eest maksnud ka ühelegi teisele isikule peale hageja. Kuna J.D. kohtumenetluse ajal põhivõla tasus, siis loobus hageja põhivõla nõudest tema suhtes. Ülejäänud kostjad ei ole oma hagejaga sõlmitud lepingust tulenevat hooldusja kommunaalteenuste eest tasumise kohustust täitnud ja nende vastu esitatud põhivõla nõuded tuleb sellest tulenevalt rahuldada. Kostjate poolt põhivõla nõuetele esitatud vastuväited ei ole põhjendatud. Nii on Tallinna Lasnamäe Linnaosa valitsus kui selleks õigustatud isik 1. oktoobril 1994. a. sõlmitud teeninduslepinguga (tl. 13 – 14) andnud vaidlusaluse elamu hooldamise üle hagejale ning see leping õigustas hagejat elamule hooldusteenust osutama ning kommunaalteenuseid vahendama, hageja 5(7)

õigussuhe iga kostjaga tekkis aga kooskõlas TsÜS § 62 lõikega 3 hageja poolt sellele kostjale faktilisest teenuste osutamisest ja vahendamisest ning kostja poolt nende teenuste tarbimisest, nagu eespool põhjendatud, mitte hageja poolt linnaosavalitsusega sõlmitud teeninduslepingust. Sellest tulenevalt on ebaõige ka kostjate väide, nagu ei oleks hageja õigustatud nõudma kostjatelt tasu neile osutatud või vahendatud teenuste eest. Ebaõige on ka kostjate väide, nagu oleks hageja nõude rahuldamine välistatud Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a. määruse nr. 198 punktist 92 tulenevalt. Asjaolu, et korteriühistule elamu majandamise üleandmisel fikseeritakse muuhulgas üüri ja/või hooldustasu koosseisus elamu remondiks ettenähtud vahendite laekumine alates 1. juulist 1994. a. ja rahaliste vahendite tegelik kasutamine elamu remondiks ning lepitakse kokku vahendite üleandmises kohustatud subjekti poolt või kohustatud subjektile (punkti 92 lg. 5), ei muuda midagi elamu majandamise üleandja (kohustatud subjekti ülesandeid täitva hageja) ja ühistu liikmeks oleva korteriomaniku (kostja) vahelises õigussuhtes, kes ei ole elamu majandamise üleandmise kokkuleppe osaliseks. Et hageja ei ole oma nõudeid korteriomanike vastu korteriühistule üle andnud, nähtub ka elamu majandamise üleandmise akti punktidest II – 7 ja IV (tl. 95 – 96). Viivist on hageja kostjatele arvestanud alates 1. juulist 2002. a. 7% võlguolevalt summalt aastas. Kuna ükski kostjatest oma lepingust tulenevat kohustust tarbitud teenuste eest tasumiseks tähtaegselt ei täitnud, on hagejal alates 1. juulist 2002. a. vastavalt VÕS § 101 lg. 1 punktile 6, § 113 lõikele 1, § 94 lõikele 1 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 14 õigus nõuda kostjatelt viivist tema poolt hagetud ulatuses. Viivise arvestust ja suurust ei ole ükski kostjatest vaidlustanud. Viivisenõuded tuleb seega rahuldada. Lisaks põhivõlale ja viivisele on hageja soovinud, et kohus mõistaks kostjatelt välja tema poolt asjas kantud õigusabikulu 1350 krooni kui kahjuhüvitise. Hagiavalduse kohaselt on nimetatud õigusabikulu tasutud juristile kostjate vastu nõuetega kohtusse pöördumise eest. Kolleegium leiab, et niisugusele õigusabile kulutatu ei ole käsitletav kahjuna, vaid vastavalt kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 46 punktile 2 ja § 52 punktile 4 kohtukuluna, mille poolte vahel jaotamiseks on sätestatud reeglid samas TsMS-is. Asjaolu, et TsMS sätted ei võimalda taotleda hagejal kogu õigusabile kulutatu hüvitamist, ei anna alust pidada kohtukulu tema kahjuks. Küll saab hageja nõuet õigusabikulu hüvitamiseks käsitleda tema taotlusena välja mõista kostjatelt tema poolt kantud kohtukulu. Hageja kohtukulu koosneb riigilõivust ja õigusabikulust. Hagiavalduselt tasus hageja riigilõivu 1050 krooni, kuid oleks vastavalt TsMS § 47 lg. 1 punktile 3 pidanud tasuma 100 krooni J.D.i vastu esitatud nõudelt, 560 krooni L.O. vastu esitatud nõudelt ja 560 krooni T.H.u vastu esitatud nõudelt. Seega kokku pidi hageja hagidelt tasuma riigilõivu 1220 krooni. Arvestades J.D.i vastu esitatud nõude osalist vabatahtlikku rahuldamist ja hagi rahuldamise määra, tuleb nimetatul kanda tema vastu esitatud hagilt tasutavast riigilõivust 90, 7% ehk 90, 70 krooni. L.O. vastu esitatud hagi rahuldatakse samuti 90, 7% ulatuses, seega tuleb sellel kostjal kanda hagilt tasumisele kuulunud riigilõivust 508 krooni. T. Halliku vastu esitatud hagist kuulub rahuldamisele 88%, seega tuleb nimetatul kanda riigilõivust 492, 80 krooni. Kokku tuleb kostjatel kanda riigilõivust 1091, 50 krooni (vastavalt hagide rahuldatud osadele) ja hagejal 128, 50 krooni (vastavalt hagide rahuldamata osadele). Kuna hageja tasus riigilõivu 1050 krooni, tuleb kostjatel hüvitada talle riigilõivust kokku 921, 50 krooni. Hageja poolt riigituludesse seaduses sätestatust vähem tasutud riigilõivu osa tuleb vastavalt TsMS § 50 lõikele 3 riigituludesse mõista kostjalt. Seega tuleb riigilõivu katteks hageja kasuks mõista välja J.D.ilt 90, 70 krooni, T. Hallikult 492, 80 krooni ja L.O.lt 338 krooni. L.O.lt tuleb lisaks sellele riigituludesse välja mõista riigilõiv 170 krooni. 6(7)

Hageja õigusabikulu esimese astme kohtu menetluses oli 1350 krooni. Vastavalt TsMS § 61 lg. 1 punktile 1 tuleb selle hüvitamiseks välja mõista J.D.ilt 43, 10 krooni (5% 861, 93-st), L.O.lt 317 krooni (5% 6339, 30-st) ja T. Hallikult 296, 10 krooni (5% 5922, 11-st). Kuna esimese astme kohtumenetluse õigusabikuluna mõistetakse igalt kostjalt välja õigusabikulu seaduses sätestatud piirmäära ulatuses, tuleb hageja apellatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. Arvestades poolte kohtukulude suurust ja hagide rahuldamise ning rahuldamata jätmise suhet (hagid on valdavas ulatuses rahuldatud ja üksnes tühises osas jäetud rahuldamata), on õiglane jätta kostjate kohtukulud nende endi kanda.

Margo Klaar

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.