Saare Maakohtu 02.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 2-1-1/2005
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
*** apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Saare Maakohtu 02.09.2005 otsus kohtukulude osas. Mõista välja *** kasuks kohtukulu 1327 (üks tuhat kolmsada kakskümmend seitse) krooni. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.*** esitas 04.01.2005 Saare Maakohtule hagi, milles palus *** välja mõista tarbitud teenuste eest 28 143 krooni. 17.08.2005 vähendas hageja nõutavat summat 26 539 kroonini (tl 71). Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel osalise tööajaga köögi abitöödel ja saunatajana. Hiljem oli kostja tööks vaid saalinõude pesemine. Töötundide eest saunatamisel maksti kostjale töötasu rahas töölepingu alusel. Köögi abitööde eest nägi töölepingu punkt 8 ette rahapalga maksmise, kuid tegelikult maksti loonustasu, mis tähendas, et arvestusliku tööpäevatasu ulatuses võis kostja tarbida päevakeskuse teenuseid (toitu). Alates juulist 2001 oli köögi abitöödel kostja loonuspalga arvestuslik tunnitasu keskmisel 13-14 krooni, alates jaanuarist 2003 aga 17 krooni. Märtsis 2004 pöördus kostja töötasu nõudega töövaidluskomisjoni, kus leiti, et kuni juunini 2001 oli loonuspalga maksmine seaduslik, kuid tööandja rikkus seadust sellega, et jätkas peale 01.06.2001 palgaseaduse (PalS) § 6 muudatust loonuspalga maksmist.
2.Hagi põhjendustel oli kostjal võimalik valida toite vabalt, eeldusel, et ta õiglaselt tasakaalustab tarbitava päevatoidu maksumuse lubatud loonustasuga. Samas tuli kostja poolt
ette enamtarbimist (kallimad praed, suured supikogused kaasa võtmiseks jms), mistõttu tuli teda korduvalt korrale kutsuda. Lisaks kasutas kostja kaks korda kuus saunateenust (kord 15 krooni), üks kord dušši (kord 10 krooni) ja kord kuus pesu pesemist ja triikimist (25 krooni). Kostja tunnistas päevakeskuses teenuste tarbimist ja luges saadud loonustasu vastavaks töökoormusele. Hageja selgitas kostjale, et rahapalga saamisel on ta kohustatud maksma tarbitud teenuste eest. Kostja ei ole hageja nõudele vaatamata tasunud teenuste eest. Hageja luges teenuse harilikuks hinnaks päevakeskuses pensionäridele pakutava soodushinna. Nõude õigusliku alusena märkis hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2. Kostja vastuväited
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja kvalifitseeris pooltevahelise töösuhte ebaõigesti. Hageja kohustus pooltevahelise töölepingu järgi maksma kostjale palka. Alates juunist 2001 tegi hageja seda seadusega mittelubatud vormis. Hageja nõuab sisuliselt kostjale makstud loonuspalga tagasimaksmist, kuna töövaidluskomisjon mõistis sama töö eest välja rahapalga ja see on kostjale välja makstud. Palgaseaduse järgi võib töötajale ekslikult välja makstud summad tagasi nõuda vaid siis, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. PalS § 37 lg 1 annab tööandjale õiguse pidada töötajale arvutusvea tõttu enam makstud summad kinni kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise päevast, kui töötaja ei vaidle nende kinnipidamise alusele või suurusele vastu. Kuna poolte vahel oli töösuhe ja kostja tarbis toitu ja teenuseid loonuspalgana, puudub alus kohaldada alusetu rikastumise sätteid.
4.Kostja poolt saadud loonuspalga väärtus ei ole teada kummalegi poolele. Pooled ei pidanud arvestust kostja poolt tarbitud toidu ja teenuste kohta. Kostja on veendunud, et tema poolt tarbitud teenuste summa on 5-6 korda väiksem hageja nõutavast summast. Kostja ei saanud iga päev süüa, kuna tihti oli tal kiire või oli toit otsas. Ka ei võinud alati süüa koju kaasa võtta, üksiku inimesena ei võtnud ta toitu kaasa suurtes kogustes. Tervise tõttu ei kasutanud kostja eriti sauna.
5.Kostja taotles individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi aegumise kohaldamist juhul kui kohus leiab, et loonuspalga tagasinõudmine on õigustatud. Hagejal oli õigus tõendada loonuspalga väärtuse suurust ja nõuda selle mahaarvamist väljamõistetavast rahapalgast töövaidlusasjas, kus kostja taotles hagejalt palga väljamõistmist. Hageja seda ei teinud ega vaielnud vastu kostja rahapalga nõudele. Menetlus selles asjas on lõppenud ja koos sellega kaotas hageja võimaluse saavutada loonuspalga väärtuse arvesse võtmine. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
6.Saare Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on hagi õigusliku aluseta, ebaselge ja aegunud. 01.06.1999 sõlmitud töölepingu nr 6B kohaselt töötas kostja Kuressaare Linna Päevakeskuses köögi abitöödel ja saunatajana (tl 9). Tööandja kohustus kostjale maksma palka üks kord kuus, kokkulepitud tunnitasu oli 9 krooni. Hiljem tunnitasu muutus. Hageja kinnitusel leppisid pooled kokku rahapalga asendamises loonuspalgaga. Kokkulepe oli suuline, kuigi töölepingu seaduse (TLS) § 70 järgi tuleb töölepingu tingimuste muutmine vormistada kirjalikult töölepingus. Seega puudutab vaidlus loonuspalga tagasinõudmist, mis hiljem seoses seadusemuudatusega, asendati töövaidluskomisjoni otsusega nr 9.10-02/747 rahapalgaga. Töövaidluskomisjonis ei arutatud loonuspalga maksmisega seotud asjaolusid, vaid asuti seisukohale, et kuna seoses palgaseaduse muudatusega juunist 2001 välistati loonuspalga maksmine, kuid tööandja jätkas loonuspalga maksmist ega maksnud rahapalka, siis vastavalt töötatud ajale tuleb see tööandjalt välja mõista. Hageja kohustus maksta kostjale palka tulenes pooltevahelisest
töölepingust. Kuna vaidlus puudutab palga tagasinõudmist, nõustus kohus kostjaga, kelle hinnangul saab antud vaidluse aluseks olla palgaseadus, mitte võlaõigusseadus. PalS § 37 lg-te 1 ja 2 kohaselt kui tööandja on töötajale arvutusvea tõttu maksnud palka või hüvitust ettenähtust rohkem, on tal õigus rohkem makstud summad töötajalt kinni pidada kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise või töötaja pangakontole ülekandmise päevast, kui töötaja ei vaidle nende kinnipidamise aluse või suuruse vastu. Muudel põhjustel töötajale ekslikult makstud või tema pangakontole ülekantud summad tagasinõudmisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. Kuna eeltoodud loetelu on ammendav, leidis kohus, et palgaseaduse alusel ei ole makstud loonustasu tagasi nõudmine võimalik.
7.Palgaseaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse PalS § 38 järgi individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras. Antud asjas tegi töövaidluskomisjon otsuse 15.04.2004. Hageja seda otsust ei vaidlustanud ega taotlenud arvestusliku rahapalga tasaarvestamist makstud loonustasuga, mistõttu otsus jõustus ja pöörati täitmisele detsembris 2004. Seega tuleb hagi juhindudes ITVS § 6, § 8 lg 5 ja § 24, jätta rahuldamata aegumise tõttu. Samuti on hageja nõue ebaselge, kuna hageja ei ole tõendanud loonustasu suurust, vastav arvestus puudub. Hageja esitatud päevamenüüd ja kehtinud hinnad ei tõenda kostja poolt tegelikult tarbitut. Tunnistajad selgitasid vaid võimalusi, mida kostja sai kasutada, kuid nad ei osanud öelda, kas kostja selles ulatuses ka teenuseid tarbis. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8.Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja alusetult säästetud 26 539 krooni ning kohtukulud. Kaebuse kohaselt kohaldas kohus vääralt materiaalõigusnorme ja rikkus TsMS § 61 lg 1 p 1, § 227 lg 1, § 228 ja § 231 lg 4 sätteid. Kohus ei põhjendanud, miks ei saa antud vaidluse lahendamisel kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Hageja esitas töövaidluskomisjonile kostja esitatud palganõude raames nõude tarbitud teenuste maksumuse hüvitamiseks, mis jäeti aga läbi vaatamata. Pooltel ei ole vaidlust, et perioodil 01.07.2001 kuni 01.03.2004 tarbis kostja köögi abitöödel hageja teenuseid tasu maksmata. Seda käsitlesid pooled loonustasuna. Hageja tasus sama perioodi eest kostjale tagantjärele rahapalgana 20 608 krooni. Seega säästis kostja sel perioodil hageja arvel, hageja kahju selle perioodi eest on 26 539 krooni. Kostjal puudus hageja teenuste tasuta tarbimiseks loonustasuna õiguslik alus. Pooltevaheline kokkulepe töölepingu punkti 9 muutmisel (tasuda köögi abitööde eest loonustasuga) on tühine. Seda kinnitab ka töövaidluskomisjoni otsus, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks tagasiulatuvalt välja rahapalk. Kuna loonustasu kokkulepe on tühine, puudus kohtul alus rakendada PalS ja ITVS. Antud juhul ei ole PalS § 37 kohaldatav. Kooskõlas TsÜS § 84 lg-ga 1 ja VÕS § 1028 lg-ga 1 ja § 1032 lg-ga 2 on hagejal õigus nõuda tarbitud teenuste eest tasu väljamõistmist.
9.Hageja tõendas kostja poolt tarbitud teenuste mahtu. Ebaõige on kostja väide, et ta tarbis 5-6 korda väiksemas ulatuses. Kuna igapäevaselt kirjalikku ülesmärkimist ei toimunud, tõendas hageja kostja poolt tegelikult tarbitud teenuste minimaalse mahu. Tunnistajate ütluste kohaselt kasutas kostja peaaegu iga päev töötajatele mõeldud dušši ja käis ka saunas (tl 54, 56, 57, 73). Tunnistajate sõnul puudutasid kostja pretensiooni vaid seda, et ta soovis loonuspalga asemel rahapalka (tl 54, 56, 57, 73), mida aga ei rahuldatud. Pole teada, et kostjal oleks olnud pretensioone tarbitava toidu vm teenuste mahu mittevastavusest tema tehtava tööga või seoses sellega, et ta ei saanud tarbida lubatud mahus. Tunnistaja K.Rei sõnul oli kostjal tööga sageli nii kiire, et ta ei leidnud aega söömiseks (tl 73).
10.Kohtuotsus on ebaõige ka kohtukulude osas. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud summas 7000 krooni, kuigi selleks summaks sai TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi olla 1327 krooni. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Saare Maakohtu otsus tuleb tühistada kohtukulude osas ja jaotada need ümber, ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse hagi osas muutmata, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta esimese astme kohtu põhjendusi.
12.Maakohus kohaldas seadust õigesti. Hageja nõue ei ole käsitatav teenuse osutamise kokkuleppest tulenevana ega ole seetõttu hinnatav apellandi soovitud viisil. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja tasus kostjale töölepingu järgset töötasu naturaaltasuna (tootena, teenusena jms), s.o loonuspalgana kehtinud PalS § 6 lg 2 tähenduses, mida seadus alates 11.06.2001 enam teha ei luba. Seda märkis oma lahendis ka töövaidluskomisjon ning sellele ei vaielnud sisuliselt vastu ka hageja. Seetõttu ei ole õige apellandi seisukoht, et tema nõude puhul on tegemist tsiviilõigusliku nõudega. Töölepingu alusel makstud töötasu, s.h ka loonuspalka, saab tööandja töötajalt tagasi nõuda vaid selleks ettenähtud alustel ja korras. Apellandi väide, et kostjal puudus õiguslik alus hageja teenuste tasuta tarbimiseks loonuspalga saamiseks -, on ebaõige. Loonuspalka maksis kostjale kui töötajale tööandjana hageja. Asjaolu, et loonuspalga maksmine tunnistati töövaidlusorgani poolt ebaseaduslikuks ja mõisteti välja rahapalk, ei võimalda hinnata seda apellandi soovitud viisil. Loonuspalga maksmise kokkuleppe tühisusest ei tulene võimalust nõuda tasutut tagasi võlaõigusseaduse sätete alusel. Töösuhtest tulenevat palgavaidlust selle seaduse alusel ei lahendata.
13.PalS § 38 kohaselt lahendatakse käesoleva seaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhtest tuleneva nõude esitamise üldiseks tähtajaks neli kuud, § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg sündmusest, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Asja materjalist nähtuvalt tööandja ei esitanud töövaidlust lahendanud töövaidlusorganile nõuet loonuspalga tasaarvestamiseks, mistõttu ei ole ka õige apellandi väide tema nõude läbivaatamata jätmise kohta. Kuid ka juhul, kui selline nõue oleks esitatud ja töövaidluskomisjon oleks jätnud nõude rahuldamata või läbi vaatamata, oli tööandjal võimalik otsust hagi kohtule esitamise teel vaidlustada. Tööandja seda ITVS § 24 lg-st 1 tuleneva ühekuulise tähtaja jooksul ei teinud. Töövaidluskomisjon tegi töötasu väljamõistmise kohta otsuse 15.04.2004. Vähemalt sellest ajast alates oli hagejale teada, et temalt mõisteti välja kostja töötasu ajavahemiku juuni 2001 kuni märts 2004 eest (ega arvestatud selle aja eest makstud loonuspalka). Hageja pöördus avaldusega kohtusse 04.01.2005, s.o ka pärast ITVS § 6 lg-st 1 tuleneva tähtaja möödumist. Kuna hagi esitamiseks ettenähtud tähtaeg oli möödunud, ei oma muud asjaolud (s.h palga tagasinõudmiseks PalS §-s 37 ettenähtud aluste puudumine) enam tähtsust.
14.Kohtukulude jaotamise osas tuleb kohtuotsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada Kohus ei arvestanud õigusabikulude väljamõistmisel kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tulenevat piirmäära. Kuna tegemist oli hinnaga hagiga, pidi hageja kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi hüvitama kostja õigusabikulud summas 1327 krooni, s.o 5% hagi rahuldatud osast.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata ning esimese astme kohtu otsus hagi
rahuldamata jätmise osas muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.
R.Allikvere
Ü.Jänes
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.