Kohtulahend

2(16)

lepingu kohaselt leppisid hageja ja asutamisel AS LRK kokku, et hageja annab üle asutamisel olevale äriühingule V********* 9 kinnistu Pärnus, registriosa kinnistusraamatus nr 4604 (tl 29-31). 27.05.1999 avalduses andis E.R. nõusoleku olla AS LRK nõukogu liige (tl 45). 06.07.1999 sõlmisid V.L., hageja ja AS N. E.L. notariaalse kokkuleppe asutamisotsuse muutmiseks, mille p 1.1 kohaselt arvati asutajate hulgast välja hageja ja V.L., p 1.2 kohaselt AS N. E.L. mitterahaliseks sissemakse esemeks on AS-i N. E.L. poolt L.K.-sse, aadressil V********* 9 Pärnus, paigaldatud seadmed (tl 110, AS LRK äriregistri esmakanne 02.08.1999, kustutatud 09.03.2004). Pärnu Maakohtu kinnistusamet nõudis 09.08.1999 määrusega hagejalt ja asutamisel AS-ilt LRK 15.09.1999 AS P. notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusoleku esitamist kinnistu omandiõiguse üleminekuks asutamisel AS-ile LRK (tl 32). 20.09.1999 Pärnu Maakohtu kinnistusameti kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata hageja ja asutamisel AS LRK 26.05.1999 kinnistamisavaldus kinnistu nr 4604 omandiõiguse ülekandmiseks asutamisel oleva AS LRK aktsiakapitali mitterahalise sissemaksena (tl 33). E.L. esitas AS P. vastu hagi märke kustutamiseks. Pärnu Maakohus peatas 31.08.1999 määrusega menetluse E.L. hagis AS P. vastu märke kustutamiseks kuni AS P. kaebuse Pärnu Linnavalitsuse korraldusele nr 2128/07.09.1998 läbivaatamiseni haldusmenetluses (tl 171). 21.11.2000 uuendas Pärnu Maakohus menetluse E.L. hagis AS P. vastu märke kustutamiseks (tl 106). 14.03.2001 kinnistamisavalduses palus AS P. nimetatud märke kustutada (tl 46). Pärnu Maakohtu kinnistusameti 07.05.2001 kinnistamisotsusega kustutati 14.03.2001 kinnistamisavalduse alusel märge kande parandamiseks AS P. kasuks (tl 47). Kaitsepolitseiameti 15.11.2002 määrusega lõpetati menetlus kriminaalasjas seoses kuriteo koosseisu puudumisega kohtunikuabi Marta Vühneri käitumises KrK § 161, § 162 järgi (tl 14-19). Hageja nõue ja põhjendused Kostja vaidlustas Pärnu Linnavalitsuse 07.09.1998 korralduse nr 2128, kuid ei vaidlustanud kinnistusraamatu kannet kinnistusraamatu registriosas 4604 selle ebaõigsuse tõttu ega kinnistusraamatu kande aluseks olnud asjaõiguslikku lepingut. Seega ei kasutanud kostja võimaliku ebaõige kande (AÕS § 57) kohtuliku parandamise võimalust. Kostja ei saanudki seadusega sätestatud korras ebaõige kande muutmist või kustutamist nõuda, kuna ta ei olnud õigustatud isikuks AÕS § 65 lg l mõttes. Pärnu LV 07.09.1998 korralduse nr 2128 seadusevastasteks tunnistamine ei oleks kaasa toonud kinnistusraamatu kande muutmist, kustutamist või parandamist, mistõttu kostjal puudus seaduslik alus taotleda ebaõige kande muutmise või kustutamise tagamise märke kandmist E.L.le kuuluvale kinnistule V********* tn 9. Pärnu Halduskohus võttis kostja kaebuse ekslikult menetlusse, kuna tulenevalt HKMS saanuks kostja Pärnu LV 07.09.1998 korralduse vaidlustada 1 kuu jooksul korralduse avalikuks tegemisest. Kostja esitas kaebuse kohtusse aga pea 6 kuud hiljem ega taotlenud seejuures tähtaja ennistamist. Kostja saavutas kinnistusraamatusse kantud märkega selle, et hagejaga ei laskutud enam õigustehingutesse. Kostja avalduse alusel kinnistusraamatusse tehtud märge tegi kõigile teatavaks, et kinnistamiskanne kinnistusraamatu registriosas nr 4604 võib olla ebaõige ja seega ei saa nad hilisemalt esineda selle õiguse heausksete omandajatena. Alles aasta pärast kohtuotsuse jõustumist 14.03.2001 esitas kostja Pärnu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse AS P. kasuks kande parandamise tagamiseks kantud

3(16)

märke kustutamiseks. Pärnu Maakohtu kohtunikuabi M. Vühneri 07.05.2001 kinnistamisotsusega kinnistamisasjas nr 4604/480-1 rahuldas AS P. avalduse ning märge kustutati. Kanne osutus õigeks, kuid kostja avalduse alusel sissekantud märke tõttu on hagejal tekkinud kahju. Kahju tekkis muuhulgas seoses sellega, et hagejal ei olnud võimalik V********* 9 kinnistut üle anda asutamisel olnud aktsiaseltsi LRK mitterahalise sissemaksena. 04.01.1999 laenulepingu nr RL40199 kohaselt andis E.R.-i AS-ile N. E. L. laenu summas 4 500 000 krooni, intressiga 24% aastas. E.R.-i alustas V********* 9 kaubakeskuse ehituse rahastamist juba 1997. aasta lõpus. Laenulepingus märgitud summas sisaldusid ka intressid. Laenulepingust nr RL-40199 tulenevaid kohustusi tagas hageja oma käendusega 16.06.1999 sõlmitud käenduslepingu alusel. Käendusleping sõlmiti ajal, mil oli ilmne, et kostja tegevuse tõttu võib muutuda hagejal võimatuks kinnistut üle anda loodavasse AS-i LRK. E.R.-i ja AS N. E. L. vahelise laenulepingu vormistamise taga oli hageja ja E.R.-i tahe moodustada äriühing, mis pidi hakkama haldama kinnistut V********* 9 Pärnus ning selleks tuli fikseerida summad, mis E.R.-i oli investeerinud V********* 9 kinnistul asuva kaubakeskuse ehitusse. Ühiselt loodavaks äriühinguks pidi saama AS LRK (L.R.K., mille nõukogu töös soovis ja nõustus olema ka E.R.-i). Lepiti kokku, et äriühingu loomise järel jäetakse laenatud kaubamaja ehitusse investeeritud summad ühiselt loodud äriühingu põhikapitaliks. Kuigi E.R.-i rahapaigutus oli vormistatud laenulepinguna AS-ile N. E. L., oli selle tegelik eesmärk sissemakse loodava äriühingu põhikapitali. Poolte kokkuleppe kohaselt intressi maksta ei tulnuks, kui saanuks asutada AS-i LRK. Laenuleping nr RL-40199 sõlmiti 04.01.1999 6-kuulise tähtajaga, mis oli küllaldane aeg äriühingu loomiseks ning käivitamiseks. Hageja kohustus loodavasse AS-i LRK mitterahalise sissemaksena üle andma kinnistu V********* 9, mille kohta oli kinnistusraamatus sisse kantud märge AS P. kasuks kande parandamise tagamiseks. Mitterahalise sissemakse üleandmise leping vormistati notariaalselt 26.05.1999 ning esitati 27.05.1999 Pärnu Maakohtu kinnistuametile kinnistamisavalduse tegemiseks. 09.08.1999 Pärnu Maakohtu kohtunikuabi määrusega määrati, et hagejal ja asutamisel oleval aktisaseltsil tuleb 15.09.1999 esitada kostja AS P. notariaalselt tõestatud nõusolek kinnistu registriosa nr 4604 omandiõiguse üleminekuks asutamisel AS-ile LRK. Kinnistusamet edastas määruse ka kostjale. Hageja pöördus korduvalt kostja poole notariaalset tõestatud nõusoleku saamiseks. Kostja seaduslik esindaja keeldus nõusoleku andmisest. 20.09.1999 Pärnu Maakohtu kinnistusameti kohtunikuabi M. Vühneri kinnistamisotsusega jäeti 26.05.1999 kinnistamisavaldus rahuldamata, kuna ei õnnestunud saada kostja notariaalselt kinnitatud nõusolekut. Kostja väitis hiljem, et nimetatud kinnistamisotsus oli ebaõige ning hageja on alusetult esitanud kahju hüvitamise nõude kostja vastu. Hagejale teadaolevalt kostja kinnistamisotsust ei vaidlustanud. 08.11.2001 esitas kostja avalduse Kaitsepolitseiametile hageja suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks. Pärnu Politseiprefektuuri kriminaalasja nr 01267003574 menetlus lõpetati 25.07.2003. Kriminaalasja menetlemise käigus tuvastati hageja suhted E.R.-iga seoses kaubandusega tegeleva ühisfirma loomisega, samuti, et pärast V********* 9 kinnistu omandamist oli hageja ja E.R.-i vahel kokkulepe paigutada kinnistu mitterahalise sissemaksena asutatavasse AS-i LRK aktsiakapitaliks. Tuvastati kostja takistav ja kahju tekitanud tegevus seoses V********* 9 kinnistule kostja poolt taotletud kinnistusraamatu märkega (25.07.2003 Pärnu Politseiprefektuuri majanduskuritegude talituse politseiinspektor Ly Sarapuu kriminaalasja lõpetamise määrus). Laenuna vormistatud rahasummad pidid jääma loodava aktsiaseltsi põhikapitaliks vastavalt hageja ja E.R.-i 31.03.1998 sõlmitud laenulepingule nr 3. 26.05.1999 sõlmisid hageja, V.L. ja AS N. E. L. AS-i LRK asutamislepingu, mille kohaselt pidi kavandatava aktsiaseltsi aktsiakapitali kavandatavaks suuruseks olema 2 miljonit krooni. Aktsiakapital oli seejuures jagatud 2000

4(16)

nimeliseks aktsiaks, millest 700 aktsiat kuulus AS-ile N. E.L. 650 aktsiat kuulus V.L.le ja 650 aktsiat hagejale. Asutamislepingu kohaselt pidid asutajad tasuma aktsiate eest mitterahalise sissemaksetega - hageja ja V.L. mitterahalise sissemakse esemeks oli Pärnu linnas V********* 9 asuv kinnistu ning AS N. E. L. mitterahalise sissemakse esemeks finantsinvesteering L.K.-sse aadressil V********* 9 Pärnus. Aktsiaseltsi nõukogu liikmeteks olid V.L., hageja, Ants Kruuse ja E.R.. E.R.-i poolt olid tehtud finantsinvesteeringud Lepa Kaubamajja operaatorfirma AS N. E. L. kaudu (asutamislepingu p. 7.) 26.05.1999 esitas asutatav aktsiaselts LRK kokkuleppe ning kinnistamisavalduse Pärnu Maakohtu kinnistusametile. Hageja ja E.R.-i vahelise kokkuleppega pidi koheselt peale V********* 9 asuva kinnistu üleandmist AS-i LRK mitterahaliseks sissemakseks omandama E.R.-i AS LRK aktsiad hinnaga 1 miljon krooni, mis oleks loetud E.R.-i poolt tasutuks ning 1 miljoni võrra oleks loetud vähenenuks võlgnevus, mis tulenes poolte vahel 04.01.1999 sõlmitud laenulepingust RL-40199. Kokkuleppest tulenevalt sõlmisid AS N. E. L. ja E.R.-i 24.09.1999 aktsiate ostu-müügilepingu. Hagejal osutus kostja tegevuse tõttu võimatuks täita endale võetud kohustusi ja seetõttu osutus võimatuks koos E.R.-iga ühist äriühingut asutada. Läbirääkimised E.R.-iga tulemusi ei andnud, kuna hageja ei olnud võimeline ütlema täpset aega, mil kostja poolt V********* 9 kinnistult märge maha võetakse. 21.07.1999 esitas E.R.-i Pärnu Linnakohtule hagiavalduse AS N. E. L. ja hageja vastu, solidaarselt laenulepingu järgse võla koos intressidega summas 5 098 245,61 krooni saamiseks põhjusel, et hageja ei täitnud lubadust asutatava aktsiaseltsi põhikapitali osas. E.R.-i taotlusel seadis kohus hagejale kuuluvale kinnistule V********* 9 kohtuliku hüpoteegi E.R.-i kasuks summas 5 098 245 krooni. E.R.-i leidis, et ei soovi jätta tema poolt V********* 9 asuva kaubamaja ehitusse investeeritud summasid (vormistatud laenuna) loodava AS LRK põhikapitaliks, kuna hageja ei suutnud omapoolseid kohustusi täita kinnistusraamatus asuva märke tõttu AS P. kasuks. Hagejale kuulunud äriühingul AS N. E. L. V********* 9 asuva kaubamaja ehituse operaatorfirmana ei olnud võimalik tagastada E.R.-ile kaubamaja ehitusse E.R.-i poolt investeeritud summasid. Kuna E.R.-i hagi oli esitatud solidaarselt ka hageja vastu ja hagi oli tagatud kohtuliku hüpoteegiga kinnistul V********* 9, oli selge, et hagi rahuldamise korral pöörab E.R.-i sissenõude hageja vara vastu. Sellist kavatsust E.R.-i ka kinnitas. Et säilitada operaatorfirmat AS-i N. E. L. ja V********* 9 kinnistut, tuli hagejal tagastada E.R.-ile võlgnevus koos intressidega. Läbirääkimiste tulemusena õnnestus saavutada kokkulepe kolmanda isikuga E.R.-ile võlgnevuse tagastamise osas. 25.04.2000 Pärnu Maakohtu määrusega lõpetati asjas menetlus, kuna E.R.-i loobus hagist kokkuleppe tõttu 3. isikuga ning tühistati ka hagi tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek summas 5 098 245 krooni. 27.04.2000 lepinguga müüs hageja kinnistu V********* 9 OÜ-le L.K. 20 000 000 krooni eest, millest 5 200 000 krooni tasus hageja E.R.-ile võlgnevuse eest (lepingu p 3.2.1). Pärnu Maakohtu Kinnistusameti kohtunikuabi M. Vühneri vastu KrK § 162 tunnustel algatatud kriminaalmenetluse nr 0913000091 käigus tuvastati, et kostja oli teadlik, et AS P. avalduse alusel kinnistusraamatusse kantud märge V********* 9 kinnistule võis hagejale varalist kahju põhjustada. Kriminaalasjas tuvastati, et AS P. eesmärgiks oli teha hagejale takistusi kinnistu kasutamiseks, käsutamiseks jne. Ka tuvastati, et kostja esitas avalduse märke maha võtmiseks kinnistuametile aasta pärast kohtuvaidluse lõppu, mille eesmärgiks oli hagejale jätkuvalt varalist kahju tekitada. Ka tuvastati, et hageja soovis saada laenu erinevatelt pankadelt, kuid kostja avalduse alusel tehtud kandega kinnistusraamatusse ei olnud hüpoteegi seadmine kinnistule võimalik ilma kostja nõusolekuta. Kriminaalmenetluse käigus leidis kohtunikuabi M. Vühner, et kinnistuameti töötajad ei ole hagejale kahju tekitanud, küll on seda teinud AS P. ning AÕS § 65 lg 2 järgi seatud märkega

5(16)

tekitatud kahju korral on hageja õigustatud tekitatud kahju sisse nõudma tsiviilkohtupidamise korras isikult, kelle avalduse alusel märge kinnistusraamatusse kanti. Kriminaalmenetluses tuvastati, et AS P. poolt on kogumis tekitatud hagejale varalist kahju seoses asjaajamise venimisega, kuna märge kahjustas pikemat aega hageja majandustegevust ja kinnistule hüpoteegi seadmist ja AS P. pidi olema teadlik märke panemise tagajärgedest, juhul kui kohtuvaidlus Pärnu Linnavalitsusega ei anna soovitud tulemust. AS P. hoidis jätkuvalt märget kinnistul, vaatamata tema poolt algatatud kohtuvaidluse lõppemisega Riigikohtus. AS P. tekitas hagejale varalist kahju seoses AS P. avalduse alusel kinnistusraamatusse V********* 9 kinnistule kande parandamise tagamiseks 19.03.1999 kantud märkega. 19.03.1999-07.05.2001 oli tõsiselt takistatud hageja majandustegevus, kuna tal ei olnud võimalik anda endale kuuluvat kinnistut üle E.R.-iga asutatava AS-i LRK põhikapitaliks, ka keeldus AS P. notariaalselt kinnitatud nõusolekut andmast. Selle tulemusena tuli hagejal tagastada E.R.-ile viimase poolt V********* 9 kinnistul asuva kaubamaja ehitusse investeeritud summa koos intressidega summas 5 200 000 krooni ning võõrandada kinnistu, tasumaks AS P. tegevuse tagajärjel tekkinud võlgnevused. Kokku laekus E.R.-ilt 3 749 007 krooni alates 1997. aastast ning hagejal tuli tagastada E.R.-ile 5 200 000 krooni. Seega tuli hagejale maksta intressi 1 450 993 krooni. AS-i LRK loomisel ei oleks hagejal tulnud intressi maksta. Intress on arvestatud alates 1997. aastast kuni 5 200 000 krooni tagastamiseni. Kuna hagejal ei ole hagiavalduse esitamise hetkel võimalik tasuda riigilõivu kogu kahju summalt 5 200 000 krooni, taotles hageja esialgu kostjalt välja mõista 1 450 993 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et K**** tn 4B hagejale V********* 9 kinnistu koosseisu kuuluvana erastamine rikkus tema õigusi ning esitas 25.02.1999 Pärnu Linnakohtu halduskohtunikule kaebuse, paludes tunnistada Pärnu LV 07.09.1998 korralduse seadusvastaseks. Soovides vältida haldusvaidluse ajal oma õiguste pöördumatut kahjustumist, esitas kostja 1999. aasta märtsi algul Pärnu Maakohtu kinnistusametile avalduse, milles palus koormata kõnesolev kinnistu võõrandamise keelumärkega. Kohtunikuabi M. Viirsalu keeldus märke kinnistusraamatusse kandmisest. Kostja esitas 10.03.1999 Pärnu Maakohtu kinnistusametile uue avalduse ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist tagava märke tegemiseks, mis rahuldati 19.03.1999 kinnistamisotsusega. Nõutud kahjusumma ja selle aluseks olevad asjaolud on tõendamata. AS-i N. E. L. ja E.R.-i 04.01.1999 laenuleping ning 16.06.1999 käendusleping tõendavad, et AS-i N. E. L. ja E.R.-i vahel oli laenusuhe ning laenaja poolsete kohustuste täitmise tagatiseks oli hageja käendus. Viidatud tehingutes on poolte tahteavaldus suunatud ainuüksi laenu- ja käendussuhte tekkimisele. Isegi, kui hageja viidatud hageja ja E.R.-i tahe oleks tõendatud, ei ole hageja poolt väidetavalt E.R.-ile tasutud summad käsitletavad hagejale tekitatud kahjuna. Juhul, kui hageja ja E.R.-i tahe ei olnud mitte laenu- ja käendussuhte tekitamine, vaid ühise äriühingu asutamine, oleks laenu- ja käenduslepingu puhul tegemist teeseldud tehingutega, mis TsÜS § 70 lg 2 alusel on tühised. Pooled peavad tühise tehingu järgi saadu tagastama. Sellisel juhul ei oleks hagejal tekkinud käendussuhet E.R.-iga ning tal oleks alusetu rikastumise sätetele tuginedes õigus käenduslepingu alusel väidetavalt tasutud summad E.R.-ilt tagasi nõuda. Kostjal ei lasu kohustust tasuda hagejale E.R.-i eest viimase poolt alusetult omandatud summad. Hageja ei esitanud tõendeid ega selgitust, mis takistas temal ja E.R.-il vormistada nendevahelised võlasuhted vastavalt tahtele, mida hageja väidab neil tegelikult olnud olevat.

6(16)

AS-i LRK asutamislepingu 06.07.1999 muudatus, mis seisnes hageja ja V.L. asutajate hulgast välja jätmises ja mitterahalise sissemakse eseme hulgast V********* 9 kinnistu väljajätmises, on sõlmitud varem, kui on tehtud Pärnu Maakohtu Kinnistusameti kohtunikuabi M. Vühneri määrus, milles nõutakse antud kinnistu omandiõiguse ülekandmise kande tegemiseks AS-i Pajo nõusolekut (vastavalt 06.07.1999 ja 09.08.1999) ning varem kui E.R.-i esitas hageja ja AS-i N. E. L. vastu kohtusse hagi (22.07.1999). Kinnistusregistri kande tegemisest keeldumise kohta tehtud kinnistusotsuse ajaks oli hageja jaoks antud kinnistu aktsiaseltsile oma aktuaalsuse kaotanud. Laenuleping nr 3 ei tõendada hageja ja E.R.-i kavatsust äriühingu asutamisel, kuivõrd seoses võla ülekandmisega ei olnud hageja enam antud lepingu pooleks. 30.03.1998 laenuleping nr 3 kaotas laenulepingu RL-40199 p 2.1 kolmanda lõike kohaselt alates viimatinimetatud lepingu jõustumisest 04.01.1999 kehtivuse. Isegi kui laenuleping nr 3 kehtinuks, on selles laenu tagastamise alternatiivina ettenähtud säte tulenevalt TsÜS §-st 66 tühine. Selles lepingupunktis sätestatu on vastuolus ÄS §-ga 247, mille kohaselt kantakse rahalised sissemaksed asutajate poolt asutamisel oleva aktsiaseltsi nimele avatavale pangaarvele, mitte ei anta seda laenuna 3. isikule. Laenulepingus nr 3 on fikseerimata, kelle poolt loodava ja millise äriühinguga on tegu. Paljasõnaline on hageja väide, et kui ta saanuks kinnistu üle anda mitterahalise sissemaksena asutatavasse AS-i LRK, omandanuks E.R.-i 1000 antud aktsiaseltsi aktsiat nominaalväärtusega 1000 krooni. AS-i N. E. L. ja E.R.-i vaheline 24.09.1999 aktsiate ostu-müügileping antud väidet ei kinnita. Sellest nähtub, et lepingu sõlmimise ajal oli AS LRK juba äriregistrisse kantud ning omand aktsiatele läks üle lepingu allakirjutamise momendist. Hageja lükkab kõnealuse tõendiga ja selle kohta antud selgitustega ise ümber oma varasemad väited. Hageja väitis, et juhul, kui ta oleks andnud V********* 9 kinnistu mitterahalise sissemaksena üle asutatavale AS-ile LRK, ei oleks ta pidanud tagastama E.R.-ile laenulepingus nr RL-40199 nimetatud summasid. Käsitletava aktsiate ostu-müügilepingu puhul väitis hageja, et kinnistu AS-ile LRK üleandmisel oleks tema ja AS-i N. E. L. võlgnevust vähendatud vaid 1 miljoni krooni ulatuses. Seega on ka hageja seisukohal, et vaatamata kinnistu üleandmise väidetavale takistusele, oleks AS-i N. E. L. või hageja kui käendaja ülejäänud osa kõnesolevas laenulepingus märgitud summast pidanud E.R.-ile tagastama. Eksitav on hageja väide, et E.R.-i taotles Pärnu Maakohtule esitatud hagis temalt ja AS-ilt N. E. L. laenulepingujärgselt võla ja intresside tasumist motiivil, et hageja ei täitnud lubadust asutatava aktsiaseltsi põhikapitali osas. E.R.-i hagist nähtuvalt oli nõude aluseks asjaolu, et AS N. E. L. ja hageja ei täitnud laenu- ja käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Vastuoluline on hageja väide, et laenuleping nr RL-40199 sõlmiti 6-kuulise tähtajaga, silmas pidades, et see on küllaldane aeg äriühingu loomiseks ja käivitamiseks. Esialgne AS-i LRK asutamisleping ja mitterahalise sissemakse üleandmise leping sõlmiti alles 26.05.1999. ÄS § 250 lg 4 kohaselt pidi mitterahalise sissemakse esemeks olev kinnisasi enne aktsiaseltsi registreerimisavalduse esitamist olema kantud kinnistusraamatus asutatava aktsiaseltsi nimele. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse § 47 lg-le l võis kinnistamisotsuse tegemiseks kuluda 3 kuud avalduse laekumise kuupäevast. Seega alustas hageja väidetavalt E.R.-iga sõlmitud kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmist hilinemisega. Isegi, kui kostja avalduse alusel seatud märget ei oleks olnud, poleks hagejal tema enda viivituse tõttu olnud võimalik AS-i LRK kokkulepitud tähtajaks asutada ja käivitada. On tõendamata, et hageja on E.R.-ile mingeid summasid tasunud. Tsiviilasja nr 2-493/99 lõpetamise

7(16)

määruse kohaselt loobus E.R.-i hagist seetõttu, et avalduse kohaselt on vaidluspooled saavutanud kokkuleppe 3. isikuga kostjate võla tasumise osas. AS-i N. kui laenusaaja ja hageja kui käendaja kohustuse E.R.-i ees täitis 3. isik, mistõttu on alusetu käsitleda antud summat kui hageja poolt tasutut. 27.04.2000 sõlmitud lepingu p 3.2.1 ei tõenda samuti hageja poolt 5 200 000 krooni maksmist. L.K.e OÜ on pangaväljavõttest nähtuvalt 28.04.2000 tasunud E.R.-ile 5 200 000 krooni tuginedes 24.04.2000 sõlmitud garantiilepingule. Hageja garantiilepingu pooleks ei ole. Hageja seisukoht, nagu ei oleks ta tema ja E.R.-i kokkuleppe kohaselt ühise äriühingu asutamise korral olnud kohustatud viimasele laenusummalt intresse maksma, on paljasõnaline ja vastuolus dokumentaalsete tõenditega. Hageja viitas, et E.R.-i poolne kaubakeskuse rahastamine algas juba 1997. aastal, samas on laenulepingu RL-40199 p 2.1 kohaselt antud hagejale laenu summas 4 500 000 krooni ning sama punkti kohaselt kaotasid selle laenulepingu sõlmimisega kehtivuse kõik varasemad laenulepingud ega saa selles asjas tähtsust omada. Hageja poolt väidetavalt E.R.-ile tasutud 5 200 000 kroonist ei saa intressid moodustada 1 450 993 krooni. Laenulepingust tulenevaks põhivõlaks oli 4 500 000 krooni ja intressid hageja tasutud summast saavad moodustada mitte rohkem kui 700 000 krooni. E.R.-i poolt AS-i N. E.L. vastu esitatud hagi nõude suuruseks oli 5 098 245,61 krooni. Hageja ei põhjendanud, miks ta tasus E.R.-ile 101 754,40 krooni rohkem kui hagis nõuti. Isegi kui E.R.-i oleks investeerinud sooviga rajada ühist äriühingut, ei saa hagis nõutavast summast vähemalt 500 000 krooni (summa, mis ületab võimalikke intresse) puhul olla tegemist hageja kahjuga. Antud summa ulatuses toimus hageja kinnistu parendamine ning hageja ei ole tõendanud, et vaatamata äriühingu asutamise kavatsuste luhtumisele oleks ta pidanud E.R.-i investeeritud summade ulatuses kinnistule tehtud parendused viimasele üle andma. Hageja poolt E.R.-ile tagastatud laenu ulatuses suurenes hageja kinnistu väärtus, mis välistab antud ulatuses hagejal kahju. Hageja poolt E.R.-ile väidetavalt tasutud summasid ei saa käsitleda hageja kahjuna. Hageja ja E.R.-i vahel oli käendusel põhinev võlasuhe, milles hageja vastutas käendajana AS-i N. E. L. poolt kohustuse mittetäitmise korral võlausaldaja ees solidaarselt võlgnikuga. Laenu tähtaegse tasumise kohustus oli AS-il N. E. L., kuid kuna AS N. E. L. ei täitnud kohustust, lasus hagejal laenu tagastamise kohustus. Põhjendamatu on nõuda käendajana E.R.-ile tasutud summasid kostjalt kahjuna, kuivõrd TsK § 209 alusel on hagejal õigus nõuda summad regressi korras välja AS-ilt N. E. L. Hageja väitis, et kriminaalasjas M. Vühneri suhtes tuvastati, et kostja eesmärgiks oli teha hagejale takistusi kinnistu käsutamiseks ning tekitada hagejale varalist kahju. Sellist asjaolu antud määruses ei tuvastatud. Hageja viitas, et kohtunikuabi M. Vühner väitis kriminaalmenetluse käigus, et hagejale tekitas kahju AS P. A.P. isikus. Tegelikult andis M. Vühner ütlusi järgnevalt: „kui seda on tekitanud A.P., siis nõudku Lepp varaline kahju välja tema käest.“ Kostja teos puudub õigusvastasus. Hagist ei nähtu, milline kostja tegevus hageja arvates talle kahju põhjustas (kas märke kandmine või väidetav nõusoleku mitteandmine). Kumbki hagis viidatud tegevus ei iseseisvalt ega kogumis ei ole õigusvastane. Kostja poolt Pärnu Linnavalitsuse 07.09.1998 korralduse nr 2128 peale esitatud kaebuse rahuldamise korral oleks ära langenud hageja V********* 9 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmise õiguslik alus ja kanne oleks muutunud ebaõigeks. Sellisel juhul oleks kostjal kui antud kinnistu ühe osa erastamist soovinud isikul tekkinud AÕS § 65 lg l alusel õigus

8(16)

nõuda ebaõige kande kustutamist. Kostjal kui maa erastamise aluseks oleva asjaõiguslepingu suhtes

9(16)

kande kehtivus sõltub sellest, kas märkega tagatud nõue vormistatakse edaspidi kinnistusraamatu kandena või mitte. Kuni seda ei juhtu, ei ole märke vastasel kandel õiguslikku puudust. Sama kehtib ka AÕS § 65 lg 2 alusel kinnistusraamatusse sissekantud ebaõige kande parandamise tagamiseks tehtud märke puhul - kinnisasja omaniku käsutusõigus jääb püsima, käsutused muutuvad tühiseks siis, kui märkega tagatud õigus osutub tegelikult eksisteerivaks, st kinnistusraamatu kanne oligi ebaõige ja on kindel, et tegemist oli mitteõigustatud isiku käsutusega. Hageja viitas hagi alusena asjaolule, et Pärnu Maakohtu kinnistusameti kohtunikuabi M. Vühneri 20.09.1999 kinnistamisotsusega jäeti tema ja asutamisel oleva AS-i LRK kinnistamisavaldus V********* 9 kinnistu omandi ülekandmise kohta rahuldamata, kuna kinnistule oli seatud AS-i Pajo kasuks märge ning kostjalt ei õnnestunud selleks kandeks kohtunikuabi poolt nõutud nõusolekut saada. Viidatud kinnistamisotsuses esitatud kande tegemisest keeldumise aluse ja viide kinnistusraamatuseaduse § 34 1 lg-tele l ja 5 on ebaõiged ning vastuolus eelkäsitletud AÕS sätetega. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse § 34 1 lg-le l on kande tegemiseks nõutav isiku nõusolek, kelle registriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Tulenevalt AÕS § 63 lg-st 3 ei kahjusta omaniku muudatuse kanne ebaõige kande parandamiseks kinnistusraamatusse kantud märkega õigustatud isiku õigusi, kuna märkega tagatud õiguse püsimajäämise korral oleks omandimuutus nagunii tühine. Seega ei ole kinnistu omandi ülekandmiseks ja vastava kande tegemiseks kinnistusraamatusse nõutav märkega õigustatud isiku nõusolek. 27.04.2000 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepingu p 6.2.4 kohaselt ostja OÜ L.K. kinnitas, et on teadlik, et AS P. kasuks seatud märge ei keela kinnistu käsutamist, kuid viimasel tekib tema nõude tunnustamisel õigus nõuda teda kahjustavate kannete kustutamist. Seega ei saanud AS-i P. avalduse alusel kinnistusraamatusse kantud märge ega kostja väidetav nõusoleku andmisest keeldumine olla takistuseks kinnistu käsutamisel. Kuna hageja leidis, et tema väidetav kahju tekkis seetõttu, et ta ei saanud kinnistut käsutada, puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja väidetava kahju vahel. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja ega AS LRK vaidlustanud kohtunikuabi 20.09.1999 kinnistamisotsust. Selle asemel esitas hageja kahju hüvitamise hagi kostja vastu. Kostja ei vastuta väidetava kahju eest, mis on tekkinud seoses ebaõige kinnistamisotsusega. Kostja süüd saab hinnata lähtuvalt sellest, kas ta teadis või pidi teadma, et tema avalduse alusel seatud märge takistab hagejat kinnistut käsutada ja selle tõttu võib hagejal tekkida kahju. Kostja oli teadlik, et märge, mis kanti kinnistusraamatusse ebaõige kande kustutamise tagamiseks 10.03.1999 avalduse alusel, ei piiranud hageja käsutusõigust. Seega ei esine kostjal süüd hagejale kahju tekitamises. Hageja kahjunõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Käesoleval juhul ei esine ühtegi kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalikest tingimustest. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis E.L.lt välja kohtukulu 25 000 krooni AS-i P. kasuks. 20.07.1999 palus E.L. notar M.J.l saata AS-ile P. teadaande ilmuda 23.08.1999 kella 12.00 temale kuuluva kinnistu, registriosa nr 4604, võõrandamise ja koormamise keelumärke kustutamise kokkuleppe tõestamiseks (tl 103). Samasuguse teadaande palus E.L. esindaja notaril saata AS-ile P. notari juurde ilmumiseks 02.09.1999 kella 12.00 (tl 104). Notar M.J. 03.09.1999 tõendiga on tõendatud, et 02.09.1999 kell 12.00 ilmus notari juurde AS P. esindaja A.P., ilmumata jäid E.L. ja

10(16)

tema esindaja (tl 105). A.P. seletusega on tõendatud, et 23.08.1999 ilmus notari juurde A.P. ja hageja esindaja, kuid ilmumata jäi hageja ise. Seda olukorda hageja ei vaidlustanud. Märke püsimine kinnistusraamatus tähendab, et isik, kelle kasuks on märge seatud, on keeldunud sel ajal märke vabatahtlikust kustutamisest. Kostja seaduslik esindaja A.P. tunnistas, et ta kinnitas hagejale märke kinnistusraamatust kustutamisest keeldumist 1999. aasta talvel, samuti oli hageja andnud kohtusse kostja vastu sellekohase hagi, mistõttu eelpool märgitud notari juures tekkinud olukorrad ei saa tõendada vastupidist. Kostja poolt märke kustutamisest keeldumine kestis hageja suhtes hageja omandiõiguse lõppemiseni kinnistule so 08.08.2000. Kinnistusraamatu väljatrükist tl 155-156 selgub, et kinnistusraamatusse, kinnistu asukohaga V********* 9, registriosa 4604, kanti sisse 06.01.2000 hüpoteek summas 10 400 000 krooni AS O.Pank kasuks. Sellega on ümber lükatud hageja väide, et kinnistusraamatusse sisse kantud märkega seonduvalt ei riskinud enam keegi hagejaga tehinguid teha ega ole tehinguid tehtud (objektiivsed andmed isikute keeldumiste kohta teha tehinguid hagejaga puuduvad). Sisuliselt väljendas hageja 06.07.1999 kokkuleppes asutamisotsuse muutmiseks, et ta kinnistut, asukohaga V********* 9 Pärnus, asutamisel olnud aktsiaseltsi LRK mitterahalise sissemaksena üle ei anna ja tema äriühingu asutajaks ei ole. Kuivõrd see toimus tunduvalt enne kohtunikuabilt nõude, esitada AS-ilt P. notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolek, saamist, siis taoline käitumine ei saanud olla tingitud tõenäolisest võimalusest, et AS-ilt P. notariaalset nõusolekut ei saa, mistõttu tuleb käituda teisel viisil. Seega otsustas hageja ise mitte olla AS-i LRK asutajaks ja kinnistut mitte üle anda äriühingu mitterahaliseks sissemakseks, mistõttu hageja väidetavast kinnistu üleandmise võimatusest äriühingu mitterahaliseks sissemakseks kahju tekkida ei saanud. Pärnu Maakohtu 20.09.2000 kinnistamisotsus ei muuda asja sisuliselt. 15.11.2002 kriminaalasja menetluse määruses ei ole tuvastatud hagejal kahju olemasolu seonduvalt kinnisasja äriühingule mitterahaliseks sissemakseks üleandmise võimatusega. Määruses on hagejale selgitatud, et väidetava varalise kahju osas tuleb pöörduda tsiviilkohtusse (tl 18). E.R. esitas enne 09.08.1999 kohtunikuabi nõuet esitada AS-i P. notariaalselt tõestatud nõusolek 22.07.1999 hagi AS N. E.L. ja E.L. vastu 04.01.1999 laenu- ja 16.06.1999 käenduslepingust tulenevalt solidaarselt 5 098 245,61 krooni saamiseks, mistõttu ei saa see seonduda kohtunikuabi nõudega ega 20.09.1999 kinnistamisotsusega. 31.03.1998 pooltevahelise laenulepingu kohaselt andis E.R. hagejale laenu 1 500 000 krooni tagastamistähtajaga 10.11.1998 või tingimusel, et laen jäetakse loodava äriühingu põhikapitaliks (tl 228). Seda kinnitab E.R. ka 27.07.1999 vastuses hagejale (tl 231-233). 04.01.1999 sõlmitud E.R. (laenuandja), AS N. E. L. (võla omandaja) ja hageja (võla ülekandja) vahelise võla ülekande lepingu kohaselt anti 31.03.1998 sõlmitud laenulepingust nr 3 tulenev võlg summas 3 749 007,95 krooni üle AS-ile N. E. L. (tl 174-175). 04.01.1999 E.R. ja AS N. E.L. vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt kaotas kehtivuse laenuleping nr 3, 31.03.1998. 31.03.1998 pooltevahelise laenulepingu kohaselt on E.R. jätnud endale valikuvõimaluse kuidas käituda laenatud raha osas, kuid seoses sellega, et 04.01.1999 kaotas 31.03.1998 laenuleping kehtivuse, ei saa hageja 31.03.1998 pooltevahelise laenulepinguga tõendada jätkuvalt E.R. soovi jätta raha loodava äriühingu põhikapitaliks. 04.01.1999 laenulepinguga lepiti kokku, et E.R. annab AS-ile N. E.L. laenu 4 500 000 krooni tähtajaga kuus kuud, millele lisandus intress 24% aastas tagasimaksmata laenusummalt. Muid kokkuleppeid 04.01.1999 laenulepingus ei fikseeritud (tl 24-28). E.R. kinnitas oma 27.07.1999 vastuses hagejale, et ta soovib saada oma raha tagasi, mitte midagi muud (tl 231233). Kohtuistungil tunnistaja E.R. antud ütluste kohaselt pidi esialgse plaani järgi kuuluma äri kummalegi pooles ulatuses, intress pidi arvestatama tema osaks, kuid hilisemalt jäi äriidee katki seoses kohtuprotsessiga kinnistu saamiseks ja hageja tagastas talle laenulepingu alusel sihtotstarbeliselt kaubamaja ehitamiseks antud raha koos intressiga, sest laenud olid tähtajalised.

11(16)

Seega oli tegemist äriidee ja läbirääkimistega, kuid juriidiliselt kehtisid E.R. poolt sõlmitud laenu- ja käenduslepingud. 04.01.1999 laenulepingu pooleks hageja ei ole, mistõttu jättis kohus hageja väited lepingupoolte tegeliku tahte ja eesmärkide kohta tähelepanuta. Hagi esemeks on hageja kahju nõue, mitte 04.01.1999 E.R. ja AS N. E. L. vaheline laenuleping. Dokumentaalsete tõendite kohaselt ei olnud E.R. AS LRK asutajaks, küll on 24.09.1999 AS N. E.L. ja E.R. vahel sõlmitud aktsiate ostumüügileping, mille kohaselt AS N. E.L. müüs E.R.le AS LRK 1000 nimelist aktsiat nominaalväärtusega 1000 krooni, mis moodustab 50% AS LRK aktsiakapitalist. Müügihinnaks on 1 000 000 krooni, mis loetakse ostja poolt tasutuks ning selle summa võrra loetakse vähenenuks müüja võlg ostja ees, mis tuleneb poolte vahel 04.01.1999 sõlmitud laenulepingust RL-40199 (tl 159-160). Hageja väide, nagu E.R. oleks hagiga pöördunud kohtusse seetõttu, et hageja ei olnud täitnud lubadust asutava aktsiaseltsi põhikapitali osas, ei ole õige. 22.07.1999 hagiavaldusest selgub, et hagiavalduse esitamise põhjuseks oli laenu- ja käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmise AS N. E.L. ja hageja poolt. 24.04.2000 AS E.Ü. ja E.R. vahel sõlmitud garantiilepingust selgub, et AS N. E.L ja hageja koguvõlgnevus E.R. ees on 5 200 000 krooni. Nimetatud lepinguga võttis Ü. endale kohustuse tasuda AS N. E.L. ja hageja võlg E.R. ees summas 5 200 000 krooni ja teha ülekanne E.R.le 10 pangapäeva jooksul pärast seda kui Ü. on esitatud Pärnu Maakohtu määrus hagi tagamise tühistamise ja menetluse lõpetamise kohta tsiviilasjas 2-493/1999 ning kinnistusregistri tõestatud ärakiri, mis tõendab kohtuliku hüpoteegi kustutamist (tl 164-165). Pärnu Maakohus 25.04.2000 määrusega lõpetas menetluse E.R. hagis AS-i N. E.L. ja hageja vastu 5 098 245,61 krooni tagastamiseks seoses kokkuleppe saavutamisega kolmanda isikuga kostjate võla tasumise osas (tl 34). 27.04.2000 notariaalsest lepingust selgub, et hageja müüs V********* 9 kinnistu Pärnus OÜ-le L.K. 20 000 000 krooni eest ja 5 200 000 krooni kohustus OÜ L.K. kandma müüja palvel kolme pangapäeva jooksul arvates nimetatud lepingu sõlmimisest E.R. arveldusarvele (tl 35-44). L.K. OÜ pangatehingute kohaselt 20.04.2000 kuni 28.04.2000 L.K. OÜ on 28.04.2000 teinud ülekande E.R.le vastavalt garantiilepingule 24.04.2000 summas 5 200 0000 krooni (tl 227). Seega hageja kohustus tagastada E.R.le 04.01.1999 E.R. ja AS N. E.L. vahelise laenulepingu järgi raha tuleneb 16.06.1999 E.R. ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust (TsK § 207 lg 1, lg 2), mitte hageja väidetavast asjaolust. Tegemist on lepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Kostjal eelpool märgitud laenu- ja käenduslepingutega puutumust ei ole. Seega ei saa hageja poolt tagastatud intresse käsitleda kahjuna, mille kostja peaks hüvitama. 24.04.2000 garantiilepingu kohaselt on 13.04.2000 seisuga võlg 4 956 821,21 krooni (põhivõlg + intress), arvestades riigilõivu ja kohtukulusid jäi koguvõlgnevuseks 5 200 000 krooni (tl 164). 04.01.1999 E.R. ja AS N. E.L. vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt andis E.R.-i laenu 4 500 000 krooni. Hageja ei esitanud kontrollitavaid andmeid, kuidas kujunes tagasimaksmisele kuuluvaks intressiks 1 450 993 krooni (5 200 000-3 749 007=1 450 993). Kostja ei vaidlustanud intressi summas 700 000 krooni (5 200 0004 500 000=700 000), kuid kui 4 956 821,21-4 500 000 krooni oleks intressi summaks 456 821,21 krooni. TsK § 209 lg 3 järgi on käendajal õigus tagasinõudele võlgniku vastu käendaja poolt tasutud summa ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused E.L. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohtu seisukoht, et ümber on lükatud hageja väide, et kinnistusraamatusse kantud märkega seonduvalt ei riskinud keegi hagejaga tehinguid teha ega ole tehinguid tehtud, objektiivsed andmed isikute keeldumise kohta teha tehinguid hagejaga puuduvad, ei põhine kogutud tõenditel. Hagejal jäi

12(16)

moodustamata E.R.-iga ühine äriühing AS LRK seetõttu, et 10.03.1999-07.05.2001 oli kostja kasuks kinnistule V********* 9 sisse kantud märge. Kohus jättis tähelepanuta hageja ja tunnistaja E.R.-i ütlused, et märke olemasolu kostja kasuks tekitas E.R.-is umbusaldust hageja suhtes, samuti võimaluse suhtes asutada äriühing AS LRK. Laenuleping nr RL-40199 sõlmiti AS N. E.L. ja E.R.-i vahel 04.01.1999 muuhulgas seetõttu, et juba eelnevalt oli kostja teinud ehitusloa vaidlustamisega hagejale takistusi ehituse normaalseks kulgemiseks. Kuna 10.03.1999 kanti kinnistusraamatusse märge AS P. kasuks ning käimas oli AS P. alustatud kohtuvaidlus, soovis E.R.-i täiendavaid tagatisi selleks, et poolte ühine äriidee tegelikkuseks saab. Hagejal tuli anda 16.06.1999 isiklik käendus E.R.-i ja AS N. E.L. vahel 04.01.1999 sõlmitud laenulepingule. Oli ilmne, et kostja tegevuse tõttu võib muutuda hagejal võimatuks kinnistut üle anda loodavasse AS-i LRK. Kui märget kinnistusraamatus ei oleks olnud, ei oleks E.R.-i hagejalt isiklikku käendust nõudnud. Ilma isikliku käenduseta ei olnud E.R.-i nõus ehitust finantseerima ega äriühingut asutama. E.R.-i poolt AS-ile N. E.L. üle antud summad olid sihtotstarbeliselt paigutatud hageja kinnistusse, mitte AS-i N. E.L., st raha sai tegelikult hageja ning isikliku käendusega soovis E.R.-i maandada märkega tekkinud riske. Äritegevus kaubakeskuse ehitusel oli häiritud, kuna pangad keeldusid hagejale laenu andmisest, kuna märke tõttu kinnistusraamatus vähenes kinnistu väärtus ning pangad ei soovinud kinnistut tagatiseks. Tunnistaja E.R.-i kinnitas, et hagejaga ühise äriühingu asutamise korral pidi ta omapoolselt finantseerima kaubamaja ehitust pangalaenude abil ning seejuures oli vajadus kinnistu tagatiseks anda. Hageja selgitas kohtule, et kinnistule ei olnud võimalik hüpoteeki seada, kuna sellekohase kinnistamisotsuse tegi märke tõttu Pärnu Maakohtu kinnistusamet. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja ja tunnistaja ütlustega, et isiklik käendus laenulepingule oli vajalik kostja tegevusest tingituna. Kohtu seisukoht, et hageja otsustas ise mitte olla AS-i LRK asutajaks ja kinnistut mitte üle anda äriühingu mitterahaliseks sissemakseks, mistõttu väidetavast kinnistu üleandmise võimatusest mitterahaliseks sissemakseks kahju ei saanud tekkida ning Pärnu Maakohtu 20.09.2000 kinnistamisotsus asja sisuliselt ei muuda, on väär. Hageja esitas kohtule piisavalt kirjalikke tõendeid selle kohta, et hagejal ja E.R.-il oli tahe moodustada ühine äriühing üksnes tingimusel, et hageja annab üle V********* 9 kinnistu koos kaubamaja ehitusega asutatavale äriühingule. 26.05.1999 mitterahalise sissemakse notariaalse lepingu kohaselt pidi hageja kinnistu asutamisel AS-ile LRK üle andma. Dokumentide alusel kinnistamine venis ja kohtunikuabi M. Vühner selgitas hagejale suuliselt, et kinnistamisotsus tuleb negatiivne, kui hageja ei hangi kostja notariaalset nõusolekut kinnistamisotsuse tegemiseks. Hageja pöördus korduvalt kostja poole nõusoleku saamiseks, kuid kostja keeldus. Kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata hageja kinnistu omandiõiguse üleminek asutamisel. Seega ei olnud võimalik asutada E.R.-iga ühist AS-i LRK E.R.-i soovitud tingimustel. Hageja ei saanud ise kinnistu üleandmisest loobuda, kuna ta teadis, et loobumise korral tuli E.R.-ile tagasi maksta viimase poolt kaubamaja ehitusse paigutatud summad. Hageja selgitas kohtule, miks muudeti AS-i LRK asutamisotsust enne 20.09.1999 kinnistamisotsust. Sama selgitas ka tunnistaja E.R.-i. Tunnistaja teadis, et äriühingu mitteasutamine oli tingitud kostja poolt alustatud kohtumenetlusest ning märkest kinnistusraamatus. Kohus ei põhjendanud, miks ta hageja seletusi ja tunnistaja ütlusi ei arvestanud. Kohtu seisukoht, et E.R.-i esitas AS N. E.L. ja hageja vastu hagi 04.01.1999 laenu- ja 16.06.1999 käenduslepingust tulenevalt solidaarselt 5 098 245,61 krooni saamiseks enne 09.08.1999 kohtunikuabi nõuet kostjalt notariaalse nõusoleku esitamiseks, mistõttu ei saa see seonduda

13(16)

kohtunikuabi nõudega ega 20.09.1999 kinnistamisotsusega, on väär. Pärast 26.05.1999 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu esitamist kinnistusametile ilmnes nii hagejale kui ka E.R.-ile kohtunikuabi M. Vühneri selgituste kohaselt, et kinnistut ei ole võimalik üle anda kostja kasuks tehtud märke tõttu ilma kostja notariaalse nõusolekuta. Kuna kinnistamine venis ja oli ilmne, et kostja nõusolekut ei anna, nõudis E.R.-i hageja isiklikku käendust. Riskide maandamiseks esitas E.R.-i hagiavalduse kohtusse ning taotles kohtuliku hüpoteegi seadmist kinnistule. E.R.-i loobus hagiavaldusest, kui saavutas hagejaga kokkuleppe ning kui oli ilmne, et soovitud tingimustel äriühingut asutada ei olnud võimalik. Seda kinnitas ka tunnistaja E.R.-i. Kohus ei põhjendanud, miks ta tunnistaja ütlusi ei arvestanud. Kohtu seisukoht, et AS N. E. L. ja E.R.-i vahelisest laenulepingust ja hageja käenduslepingust ei tulenenud muud kavatsust, on väär. Hageja selgitas kohtule, miks soovis E.R.-i sõlmida laenulepingu ning miks olid laenulepingu poolteks AS N. E.L. ja E.R.-i ning miks hageja andis laenule isikliku käenduse. Tunnistaja selgitas kohtule poolte vahelisi suhteid ja rahapaigutuse fikseerimise vajadust. Hageja selgitas, et temal füüsilise isikuna ei olnud võimalik sõlmida lepinguid nii suurtele summadele, ei olnud võimalik arveldada maksuametiga (käibemaks), mistõttu sõlmis hageja operaatorlepingu AS-iga N. E.L. kaubamaja ehituse haldamiseks. Operaatorfirmal oli võimalik käibemaksu tasuda ja seda tagasi saada jne. E.R.-i andis üle maksed sihtotstarbelistena ehitusse, need paigutati hageja kinnistusse, st sisuliselt sai raha hageja. Tunnistaja E.R.-i selgitas, et tal oli vaja riske maandada, mistõttu sõlmiti laenuleping. Samuti selgitas tunnistaja, et ehitusse paigutatud summasid ei tule tagasi maksta juhul, kui luuakse ühine äriühing kokkulepitud tingimustel. Sama kinnitas ka hageja. Ehkki AS N. E.L. ja E.R.-i vahel oli sõlmitud laenuleping, mida käendas hageja, ei välistanud lepingu olemasolu poolte kokkulepet selle kohta, et pooled kavatsesid E.R.-i poolt ehitusse paigutatud summad ehituse valmimisel jätta ühise äriühingu aktsiakapitaliks. Seda kinnitasid nii tunnistaja kui ka hageja. Kohus ei põhjendanud, miks ta hageja selgituste ja tunnistaja ütlustega ei arvestanud. Intressi arvestus on selge. E.R.-i tasus kokku 3 749 007 krooni ning hageja tagastas selle koos intressidega summas 5 200 000 krooni. Seega tuli hagejal intressi tasuda 1 450 993 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele AS P. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. TsMS § 334 lg 1 p 1 (kehtis kuni 31.12.2005) kohaselt tuleb otsus jätta muutmata. Kuna hageja väidete kohaselt tekitati kostja poolt talle kahju 1999-2000 aastal, siis vaidluse lahendamisel on maakohus õigesti kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 448 sätestas, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama talle tekitatud kahju olemasolu ja suurust, kahju tekitanud isiku käitumise õigusvastasust ning tekkinud kahju ja kahju tekitaja käitumise vahelise põhjusliku seose olemasolu. Kahju tekitajal süü olemasolu TsK § 448 lg 2 järgi eeldati. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pidid kõik eeltoodud eeldused olema täidetud. Tavapäraselt tuvastati kahju hüvitamise nõude lahendamisel, kas hagejale oli kahju tekkinud ja kas kostja tegevus oli õigusvastane. Juhul, kui need eeldused olid täidetud tuli tuvastada põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja tegevuse või tegevusetuse vahel. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata

14(16)

põhjendusel, et hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudus põhjuslik seos. Kolleegium leiab, et juhul, kui põhjusliku seose puudumine väidetava kahju ja kostja tegevuse vahel on ilmne, võib hagi rahuldamata jätta põhjusliku seoses puudumise tõttu, jättes hindamata kostja tegevuse õigusvastasuse, kuna ka põhjusliku seose puudumise tuvastamine välistab hagi rahuldamise. TsK § 461 ja § 222 lg 2 kohaselt on kreeditori kahjuks tema poolt tehtud kulutused, tema vara kaotsiminek või rikkumine ning saamata jäänud tulu, mis kreeditor oleks saanud, kui võlgnik ei oleks kahju tekkimise põhjuseks olnud tegu teinud. Hageja väidete kohaselt oli tema kahjuks E.R.le tasutud 5 200 000 krooni, millest intress moodustas 1 450 993 krooni. Apellant käendas 16.06.1999 sõlmitud käenduslepingu alusel AS N. E.L. poolt 04.01.1999 sõlmitud laenulepingust tuleneva võla tasumist E.R.le. E.R. esitas Pärnu Maakohtule 1999. a juulis hagi hageja ja AS N. E.L. vastu võla saamiseks. E.R. loobus nõudest, kuna AS Eesti Ühispank garanteeris (t. l. 164-165) kostja ja AS N. E.L. poolt nõude täitmist. Vastavalt hageja ja OÜ L.K. vahel 27.04.2000 sõlmitud kinnistute ostumüügilepingule (t. l. 35-45) kohustus E.R.le võla 5 200 000 krooni üle kandma OÜ L.K. hagejale kinnistu eest tasumisele kuulunud raha arvelt. Vaidlust ei ole selles, et OÜ L.K. on E.R.le võla ära maksnud. Seega tasus OÜ L.K. hageja korraldusel hagejale üle kantava raha arvelt E.R.le võla. Järelikult oli hageja käendajana AS N. E.L. ja E.R. vahelise kohustise täitmiseks kulutusi teinud. Hageja poolt tehtud kulutused võivad olla tema kahjuks. Maakohus on selle õigesti tuvastanud. Samas on maakohus leidnud, et hageja ei ole tõendanud tasutud intressi suurust. Hageja on oma nõude esitamisel käsitanud kahjuna just 5 200 000 krooni maksmist ja piirdunud väidetava intressi 1 450 993 krooni nõudega ainuüksi sellel põhjusel, et ta ei soovinud rohkem riigilõivu maksta. Seega ei olnud vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada tasutud intressi suurust. Kolleegium möönab, et hageja seletused on menetluse käigus olnud vastuolulised ja hageja on käsitanud aegajalt kahjuna ainult intressi, kuid nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid hageja kohtumenetluse käigus muutnud ei ole. Kuigi hageja oli kulutusi teinud, tuli selleks, et lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet rahuldada tuvastada, kas hageja poolt tehtud kulutused 5 200 000 krooni olid põhjustatud kostja tegevusest märke seadmisel. Kolleegiumi arvates oli vajalik põhjusliku seose tuvastamisel leida, kas kahju tekitanu käitumine on ilmseks põhjuseks kannatanule kahjuliku tagajärje saabumisele. Seega tuli tuvastada, kas juhul, kui kostja ei oleks taotlenud märke tegemist kinnistusraamatusse, ei oleks hageja pidanud kulutusi tegema. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja tegevus märke seadmisel ei ole hagejale kahju põhjustanud, mistõttu ei ole hageja poolt makstud 5 200 000 krooni kostja poolt tekitatud kahju, mille hüvitamist ta saaks nõuda TsK § 448 alusel. Õige on maakohtu järeldus, et hageja maksis E.R.le 5 200 000 krooni seoses käenduslepingu täitmisega. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud põhjusliku seose tuvastamisel AS LRK asutamise ja kinnistu aktsiakapitali üleandmise ning E.R. poolt aktsiakapitali sissemaksega seonduvat. Kolleegiumi arvates ei anna apellandi väited alust maakohtust erineva järelduse tegemiseks. Tunnistaja E.R. on küll öelnud, et ta plaanis moodustada hagejaga ühise äriühingu, kuid kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et E.R. ja hageja idee oleks realiseerunud. E.R. ei ole AS LRK asutaja. 04.01.1999 on AS N. E.L. üle võtnud hageja 31.03.1998. a laenulepingust tuleneva võla E.R. ees, millega 31.03.1998. a hageja ja E.R. vaheline laenuleping lõppes. Just 31.03.1998. a lepingust tulenes, et E.R. jättis ühe alternatiivse variandina võimaluse, et hageja ei pea laenu tagastama ja see jäetakse loodava äriühingu aktsiakapitaliks. Ei ole tõendatud, et peale 31.03.1998 aasta lepingu lõppemist 04.01.1999. a oleks E.R. väljendanud tahet, et tema poolt antud laen jääks loodava äriühingu aktsiakapitali sissemakseks. Seega juba enne märke seadmist ja AS LRK asutamist on E.R. soovinud laenuks antud raha tagastamist ja loobunud soovist jätta laen asutatava

15(16)

äriühingu aktsiakapitaliks. Seega ei tulene apellandi poolt esiletoodust, et kostja poolt märke seadmata jätmisel ei oleks hageja pidanud käenduslepingu alusel 5 200 000 krooni maksma. Apellant on väitnud, et ta oli sunnitud käendama AS N. E.L. kohustuse täitmist seoses kostja poolt kinnistusraamatusse märke seadmisega, mis oli takistuseks E.R.ga ühise äriühingu loomisele. Ühise äriühingu loomisel ei oleks pidanud hageja käendust andma ja E.R. oleks laenu jätnud sissemakseks aktsiakapitali. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja esitatud asjaolud ei andnud alust tuvastada, et kostja tegevuse tõttu pidi hageja käenduslepingu sõlmima ja sellest tulenevalt tasuma AS N. E.L. võla E.R.le. Hageja ei ole tõendanud tema poolt esitatud asjaolu, et ta pidi käendama AS N. E.L. kohustuse täitmist just selle tõttu, et hageja kinnistule seati kostja avalduse alusel märge ebaõige kande parandamise tagamiseks. Laenuleping AS N. E.L. ja E.R. vahel oli sõlmitud 04.01.1999, see on enne märke seadmist 19.03.1999. a. Käendusleping on küll sõlmitud 16.06.1999, seega peale märke seadmist, kuid tunnistaja E.R. ütlustest ei tulene, et kinnistule märke seadmise tõttu oleks ta nõudnud hagejalt AS N. E.L. laenukohustuse käendamist. Tunnistaja soovis saada oma raha tagasi, mistõttu vormistati laenuleping ja käendusleping. Apellant väitis, et AS N. E.L. võttis tema võla E.R. ees 04.01.1999 üle seoses kostja tegevusega ehitusloa vaidlustamisel. Kolleegium jätab apellandi väite ehitusloa vaidlustamise kohta TsMS § 319 lg 2 alusel (kehtis kuni 31.12.2005) tähelepanuta, kuna apellant ei ole sellele asja arutamisel maakohtus tuginenud. Apellant on väitnud, et kinnistusraamatus oleva märke tõttu ei saanud kinnistule hüpoteeki seada. Kolleegiumi arvates on väide tõendamata ja ka ebaõige, kuna nähtuvalt kinnistusraamatu väljavõttest on kinnistule enne märke kustutamist hüpoteek seatud. Lisaks sellele ei põhjustanud hagejale tema väidete kohaselt kahju see, et kinnistut ei saanud koormata hüpoteekidega. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on põhjendatud vastustaja kohtukulude väljamõistmine TsMS § 61 lg 1 p 1(kehtis kuni 31.12.2005) alusel apellandilt summas 6 372 krooni. Apellandi kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Margo Klaar

Kai Kullerkupp

Mare Kõlvart

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.