Kohtulahend

Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi 1062 krooni ulatuses, kuna maksis nimetatud summa ulatuses ekslikult vähem. Hageja soovib rikastuda kostja arvel. Hageja ei ole teostanud sellises mahus töid nagu arved on esitatud. Kostja nõustus tasuma töötundide, mitte seisakute eest, nagu pooled kokku leppisid. Pooled leppisid kokku kraana töö teostamises, mitte kraana rentimises. Hageja töötaja poolt 8 tundi päevas ainult kraanaga töötamine ei ole mõeldav ega usaldusväärne. Hagejale oli teada, et kostjal ei ole kogu aeg kraanat vaja, mistõttu ta oleks võinud kraana vahepeal tuua Tallinnasse. Vahetusraportid ei tõenda tööde teostamist ega vastuvõtmist. Vahetusraportitele on alla kirjutanud isikud, kes ei olnud kostja seaduslikud esindajad ja neil puudus selleks volitus. Kostja töötaja pidas arvestust oma kalendermärkmikus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi. Vaidlust ei ole selles, et kostja tellis hagejalt suulise kokkuleppe alusel kraana ja spetstransporditöid. Kostja garantiikirjas lubas lisaks arvetele tasuda kraanajuhi komandeeringu ja majutuse eest. Vaidlusaluse tööde teostamise objekt asus Kehras, teine objekt samal ajal oli Tallinnas. Hagejale kuuluvaid kraanasid sai kasutada tunnitasu alusel, mille hind oli enne lepingu sõlmimist kostjale teada ja mille suuruses ei ole vaidlust. Eelnimetatud tunnitasu suurus on olnud arvete koostamisel aluseks. Töid, mida teostati hagejale kuuluva kraanaga ei olnud hagejale lepingu sõlmimise ajal konkreetselt teada. Konkreetse töö tegemiseks tuli käsklus kostja töötaja poolt. Seega tööde tegemisi juhendati kostja töötaja poolt. Kohus on veendunud, et hageja ei andnud juhiseid konkreetse töö tegemiseks kraanajuhile, mistõttu poolte vaheline leping ei ole käsitletav töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on poolte kokkulepe käsitletav rendilepinguna juhindudes VÕS §-st 339. Kohtule ei ole esitatud tõendeid millest nähtuks, et pooled oleks kokku leppinud eraldi tasustamises kraana töötamise ajal ja seismise ajal. Kuna vastav kokkulepe tõendamist ei leidnud, siis on hagejal on õigus saada tasu kogu kraana kasutamise aja eest vastavalt hageja hinnakirjale, mis kostjal oli eelnevalt teada. Hageja esitas kohtule tööde teostamise kinnituseks vahetusraportid ajavahemikus 31.0519.06.2004. Eelnimetatud raportitel on märgitud kraana kasutuse aeg tundides konkreetsel päeval. Kraana kasutamise vajadus on leidnud kinnitust ka ehitustööde päeviku väljavõtetega. Ehitustööde päevik ei kajasta kraanakasutuse tööaega, vaid tehtavat tööd, mille tegemiseks on vajalik kraana. Hageja esindaja selgitas kohtuistungil, et ehituspäevikust nähtuvalt oli vaja kraanat kasutada 14.06, 15.06, 18.06 ja 22.06.2004, kuna tõsteti seinapaneele ning katuse plekki, mis on rasked. Ehituspäevik ei näita, et kostja oleks kasutanud paneelide tõstmiseks muid mehhanisme. Kohtule esitatud kalendermärkmik ei ole käsitletav tõendina. Kalendermärkmikus puudub hageja kraanajuhi kinnitus tehtud tööaja osas. Kostja töötajal oli võimalus igal ajal teha soovitud märkmeid märkmikusse. Muid tõendeid millest nähtuks, et kostja oleks pidanud arvestust kraana kasutamise aja kohta, kohtule ei esitatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused OÜ M. palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkus protsessõiguse normi. Ebaõige on kohtuotsuse põhjendus, et töid, mida teostati hagejale kuuluva kraanaga, ei olnud hagejale lepingu sõlmimise ajal konkreetselt teada. Nimetatud asjaolu ei vasta tõele ja antud asjaolu ei ole pooled esile toonud. Hageja oli teadlik, milliseid töid Tallinnas ja Kehras tuleb teostada. Arvestades Kehras kraana töömahtu kuni 3 tundi päevas, lepiti kokku, et kostja maksab hageja eest komandeeringurahad

ja majutuse. Hageja esindaja väide, et kuna objekt oli Kehras, siis ei oleks sinna kraanat 2-3 tunniks antud ja kokkulepe pidi olema kraana kasutamiseks täispäevaks, on oletuslikku laadi ega kattu poolte vahel kokkulepituga. Kui hageja esindaja arvab, et hageja ei oleks andnud kraanat Kehrasse 2-3 tunniks päevas või kokkulepe pidi olema täispäevaks, siis ei anna sellised väited kohtul alust järelduse tegemiseks, et selliselt pidid pooled ka kokku leppima. TsMS § 90 lg 2 kohaselt ei saa tõendina käsitleda esindaja arvamust. Hageja ei nõudnud kostjalt garantiikirjas märgitu täitmist, mis võib viidata sellele, et hageja mõtles ümber ja muutis ühepoolselt tingimusi, kuid see ei muuda kehtetuks esialgselt sõlmitud suulist kokkulepet poolte vahel. Kraanajuht ei saanud ega pidanudki teadma poolte kokkuleppest, vaid pidas raportite kujul oma tööajaarvestust. Ühes eksemplaris koostatud kraanajuhi vahetusraport kattub enamalt jaolt 8-tunnise tööpäeva pikkusega, teise hageja töötaja poolt on hiljem juurde kirjutatud tunnitasud. Kraanajuht ei esitanud kunagi vahetusraporte allakirjutamiseks objektil olnud objektijuhile või kostja juhatuse liikmetele, vaid töölistele, kellel puuduvad volitused kostja esindamiseks. Kohtuotsuse põhjendus, et konkreetse töö tegemiseks tuli käsklus kostja töötaja poolt, ei tugine ühelegi asjas kogutud tõendile ja on kohtu meelevaldne järeldus. Antud juhul ei kohaldu rendileping poolte suhtele, sest ei ole tegemist esemega, mis võimaldaks saada asja majandamisest tulenevat vilja, pealegi jäi kraana kasutajaks hageja, mitte kostja. Kuna kumbki pooltest ei tuginenud sellele, et nad sõlmisid kokkuleppe hageja kehtivat hinnakirja järgides, siis puudus kohtul alus asuda seisukohale, et hagejal on õigus saada tasu kogu kraana kasutamise aja eest, lähtudes hageja kehtivast hinnakirjast. Sellisest eeldusest kohus lähtus hagi rahuldamisel, mis on ilmselgelt ebaõige. Kostja ei ole teadlik, kas kokkulepitud kraana töö tunnihind vastas hageja hinnakirjale, kuid vastav asjaolu ei ole antud asja lahendamisel ka oluline. Kohtu veendumus, et hageja ei andnud juhiseid konkreetse töö tegemiseks kraanajuhile, on oletuslikku laadi ja ei tugine ühelegi asjas kogutud tõendile. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 nõuetele. Kohtuotsuse kohaselt ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, et pooled oleks kokku leppinud eraldi tasustamise kraana töötamise ajal ja seismise ajal. Suulise kokkuleppe puhul saavad tõendiks olla ainult poole enda antud seletused kokkuleppe tingimuste kohta, kusjuures hageja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkavad ümber kostja väited selle kohta, et oli kokkulepitud töö tasustamises faktilise kraana töö tundide järgi. Vahetusraportid ei tõenda kraana tegelikke töötunde. Hagi on tõendamata, sest hageja esindaja seletused ei ole tõend (TsMS § 90 lg 2). Hagejaga lepiti kokku tasustamise osas selliselt, et makstakse ainult kraana töötamise aja eest. Kohtuotsuses ei ole ühtegi põhjendust, miks kohus ei arvestanud kostja väiteid selle kohta, et kostja kasutas hageja kraanat Kehras metallfermide montaažil, mitte paneelide ja katusepleki paigaldamisel. Kostja ei ole ehitaja, kelleks hageja esindaja ekslikult kostjat pidas. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja ei olnud ainukene töövõtja objektil. Nähtuvalt ehituspäevikust töötasid objektil ka Miniluks ja K-Kate, kes tegid töid objektil katusepleki ning paneelide paigaldajana. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja väitega, et hageja arvel nr 654 märgitud autokraanat ei ole kostja tellinud ja vastav transport ei ole seal töötanud, samuti miks kohus ei lugenud kostja poolt tasutuks arvet nr 845, kuna antud arve osas vaidlus puudus. TsMS § 95 lg 2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, ometi on kohus teinud otsuse lähtudes hageja poolt esitatud vahetusraportitest ja kostja poolt esitatud ehituspäeviku väljavõtetest. Nähtuvalt ehitustööde päevikust kasutas kostja hageja autokraanat 31.05, 01.06, 02.06, 03.06, 04.06, 07.06, 08.06, 09.06, 10.06 ja 11.06.2004. Pärast 11.06.2004 kostja hageja autokraanat ei kasutanud, mida tõendab lisaks kostja väidetele ehitustööde päevikus hageja "autokraana 25 t" mittemärkimine. 14.06, 16.06, 18.06 ja 19.06.2004 koostatud ,,vahetusraportid" ei tõenda kostja poolt autokraana kasutamist, kuna kostja teostas töid, milles vaidlusalust kraanat ei kasutatud. Kohtul tuli põhjendada, miks ta

pidas tõendatuks vahetusraportitega autokraana kasutamist, kui kostja väidetest ja ehituspäevikust tulenes vastupidine. Samuti oleks kohus pidanud andma hinnangu kostja väitele, et suvaliste töötajate poolt raportitele allakirjutamine ei loo veel maksekohustust. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja keeldus kohustuse täitmisest, kuna kraanatöö maht ei vastanud tegelikkusele. Väär on kohtu seisukoht, et kalendermärkmik ei ole käsitletav tõendina, kuna selles puudub kraanajuhi kinnitus. Kohus jättis tähelepanuta, et ka vahetusraportitel puudus kostja esindaja kinnitus. Kohus leidis, et kostja töötajal oli võimalus teha igal ajal soovitud märkmeid märkmikusse, jättes tähelepanuta, et S. J. ei tööta alates 2004.a. detsembrist kostja juures ja töötajate tööalased märkmikud jäävad kostjale. Märkmikus ei peetud arvestust ainult hageja kraana jm mehhanismide üle, vaid ka teiste objektide kohta. Kahtluse alla ei ole seatud S. J. käekirja õigusust, vaid seda, et igal ajal võis kostja teha juurdekirjutusi. Juhul, kui hageja kahtles juurdekirjutuse tegemises, oli hagejal õigus taotleda ekspertiisi tegemist, ainuüksi märkme tegemise koht on otsitud põhjus. Kostja endise töötaja S. J. märkmiku andmetest tulenevalt kuulus kostja poolt tasumisele täiendavalt 1062 krooni. Kohtul tuli käsitleda kalendermärkmikku tõendina TsMs § 90 lg-st 1 tulenevalt, kuna tegemist on ühe tõendiga, mis sisaldab asja õigeks lahendamiseks tähtsaid asjaolusid. 30.08.2005 sai kostja esindaja T. B. kohtusekretär E. K. e-kirja, et 30.06.2005 kell 15.00 toimus kohtuistung ja kohtuotsus tehakse teatavaks 20.09.2005 kell 11.00. Kostja esindaja, saanud kätte nimetatud e-kirja, arvas, et on tegemist eksitusega, sest istung pidi toimuma 31.08.2005 kell 15.00. Veel 29.08.2005 helistas kostja esindaja Tallinna Linnakohtu fuajeest, et teada saada, kas enne 31.08.2005 istungit on esitatud vahetusraportite originaalid ja vastus kostja esitatud tõenditele ning vastati, et hageja esindaja esitab dokumendid kohtuistungiks. Selline käitumine on taunitav, sest 29.08.2005 oleks võidud kohtutöötaja poolt parandada kostja esindaja eksitus kohtuistungi toimumise aja suhtes. Antud asjaolusid arvestades tuli istung edasi lükata, vaatamata sellele, et kohtul on õigus asja arutada. Kostja soovis isiklikult tutvuda vahetusraportite originaalidega, kuna hageja käitumine vastavate dokumentide osas oli põiklev. Vahetusraportite originaalid võisid olla võltsitud. Selline erinevus allkirjades ei tulene lihtsalt erinevast asendist, vaid võib olla "isetegevus". Õige ei ole olukorda, kus hageja, olles esitamata jätnud nõuet tõendavate dokumentide originaalid, esitab dokumendid asja arutamise päeval, selliselt ei jää teisele poolele piisavalt aega tutvuda algdokumentidega. Vastus apellatsioonkaebusele E. T. AS palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 20.09.2005 otsus on lõppjäreldustes õige, kuid kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis aga ei too kaasa muudatusi resolutsioonis. Kuna kõik hagi aluseks olevad asjaolud on õigesti tuvastatud, siis on võimalik pooltevahelisele suhtele anda õiguslik kvalifikatsioon ka apellatsiooniastmes. Linnakohus leidis õigesti kõiki tõendeid asjas kogumis hinnates, et poolte vahel ei olnud sõlmitud tööettevõtuleping nagu väidab kostja. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et kostjal oli vaja Kehra objektile kraanat teatud tööde teostamiseks. Millal ja kus milliseid tõstetöid vaja teha oli, selleks andis juhise kostja. Kostja tegevusest või tegevusetusest tööde organiseerimisel Kehra objektil sõltus, kui tihti ja kus kraanat kasutada vaja oli. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub üks isik tööettevõtulepingu alusel valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik aga maksma selle

eest tasu. Seega puudusid poolte suhetes tööettevõtulepingule iseloomulikud tunnused, vaid tegemist oli töövahendi üüriga VÕS § 271 mõttes. VÕS § 271 kohaselt kohustub üks isik üürilepingu alusel andma teisele isikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Linnakohus tuvastas ebaõigesti, et poolte vahel oli sõlmitud rendileping VÕS § 339 mõttes. Õige on apellandi seisukoht, mille kohaselt ei saanud kostja rendilepingu eseme korrapärase majandamise tagajärjel vilja VÕS § 339 mõttes. Seega on pooltevahelised suhted enam sarnased üürisuhtele. VÕS § 276 lg 1 kohaselt on üürileandja kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal ja lg 2 kohaselt peab üürnik asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti. Hageja oli oma kohustuse täitnud ja andnud kostja kasutusse autokraana koos juhiga. Autokraana oli töökorras ja valmis tööülesandeid täitma vastavalt hageja juhtnööridele. Kostja kohustus oli seega tagada kraana tööga kogu ajaperioodil, mil kraana tööde teostamiseks üürinud oli. Kui kraanale tekkisid objektil seisutunnid, siis on see kostja ehk üürniku risk. Konkreetse töö kraanale pidi kindlustama kostja. Linnakohus on kogumis hinnanud õigesti kõiki asjas esitatud tõendeid ning nende alusel õigesti hagi rahuldanud. Ükski kaebuses toodud väide ei anna alust tõendite teisiti hindamiseks. Kohus leidis õigesti, et kostja töötaja kalenderpäevik ei ole usaldusväärne tõend ega lükka ümber hageja poolt esitatud tõendeid. Sellel ei ole ka mingit tähtsust, kas kraanal oli seisutunde või mitte, sest kogu renditud ajaks pidi autokraanale töö kindlustama kostja. Kostja ei ole tõendanud, et aja eest, mil ta ise autokraanat tööga ei kindlustanud, kuid ka hagejaga lepingut ei lõpetanud, võinuks ta tasuda teistsuguse tariifi alusel kui aja eest, mis kraanal töid teha oli. Kuidas kraanat kasutada, see sõltus kostjapoolsest töö organiseerimisest. Poolte vahel on olnud pikaajalised suhted ning tasumine kraana üürimise eest on toimunud ühteviisi. Suhete pikaajalisuse kohta esitas hageja ka tõendid ringkonnakohtule ja selle vastu pole vaielnud ka kostja. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel lõppes üürileping varem, kui seda on märkinud hageja hagiavalduses. Hageja on nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks esitanud tõendid ning kohus on neile hinnangu andnud. Kostja on esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid hageja esitatud tõenditele, kuid pole ise esitanud tõendeid, mis hageja poolt esitatud tõendid ümber lükkaks. TsMS § 91 lg 1 kohaselt on ka kostjal kohustus oma vastuväiteid tõendada. Seega ülaltoodu alusel apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb jätta rahuldamata ka kostja taotlus kohtukulude hüvitamiseks. Hageja taotlust kohtukulude hüvitamiseks ei võimalda TsMS § 61 lg 1 p 1 sätestatud piirang.

R. Allikvere

G. Kivinurm

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.