Kohtulahend

1 (4)

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei ole ta hagejale võlgu. Hageja osutas teenust vähem, kui arvele nr 86/02 märgitud ja kostjal oli õigus hinda alandada. Ainuüksi arve esitamine ei ole tõendiks teenuse osutamise kohta, puuduvad nõuet tõendavad dokumendid. Hageja esitas kreeditarve summas 38 000 krooni, millega kostja luges vastastikused kohustused täidetuks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Rapla Maakohus rahuldas hagi 28.06.2005 otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 38 000 krooni ja kohtukulud. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja ja kostja vahelist õigussuhet käsitleda kaubaveolepinguna VÕS § 774 lg 1 tähenduses. Hageja kohustuste hulka kuulus pinnase vedu kostja karjäärist ja pinnase laadimine, seega hageja oli üheaegselt nii vedaja kui kauba saatja. Hageja oli omakorda võlasuhtes kolme füüsilisest isikust ettevõtjaga, kes oma autodega vedasid pinnast kostja ehitusobjektidele. Hageja seadusliku esindaja S.M.-i seletuse ja tunnistajana ülekuulatud kostja töödejuhataja Ülo Eriku ütluste põhjal tuvastas kohus, et veetud pinnase kogus olenes kostja tellimusest ja veose mahus eelnev kokkulepe puudus. Hageja autojuhid ja kostja pidasid igapäevaselt arvestust koormate kaupa, mis fikseeriti saatelehtedel. Kostja poolt allkirjastas saatelehed ja kontrollis nende tegelikkusele vastavust töödejuhataja. Koorma maht kuupmeetrites ja kopatäites oli pooltel teada ning selle järgi arvestati koorma hind; hinnas võeti arvesse veel veo kaugust. Pooled kontrollisid saatelehtedel olevad andmed ühiselt üle ning saatelehtede alusel esitas hageja kostjale arved. Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et ka vaidlusalune arve nr 86/02 oli koostatud kostja pädeva esindaja aktsepteeritud saatelehtede alusel. Hageja seadusliku esindaja seletuse ning tunnistajate S.S.-i, N.M.-i ja V.S.-i ütlustega on tuvastatud, et hageja loovutas viimatinimetatud füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes olid vedusid teostanud autojuhid, 34 880 krooni ulatuses arvest nr 86/02 tuleneva nõude kostja vastu ja esitas seoses nõude osalise loovutamisega 09.12.2002 kreeditarve kostjale. 09.12.2002 tuleb lugeda nõude loovutamise kuupäevaks. Nõude loovutamine suulises vormis on seaduse järgi lubatud (TsÜS § 68 lg 1 ja § 77 lg 1). Hageja andis nõuet tõendavate dokumentidena nõude omandajatele üle tema käes olnud saatelehtede originaalid, mille S. Suhhovolski, N.M. ja V.S. esitasid omakorda kostjale koos arvetega. Kuna kostja S.S., N.M. ja V.S. arveid ei tasunud, loovutasid nad nõuded suulise kokkuleppega tagasi hagejale. Saatelehed jäid kostja kätte ja seetõttu tõendas hageja oma nõuet S.S. ja N.M. saatelehtede koopiatega, millel oli kostja esindaja allkiri, ning V.S.-i märkmete alusel taastatud kahe saatelehega. Kohus leidis, et hageja on nõude suurust piisavalt ja usaldusväärselt tõendanud. Hageja seletus ja tunnistajate ütlused langesid kokku. Saatelehtede järgi tuleb veotasu suurem kui hagetav summa, kuid see on seletatav hagi aluseks oleva arve osalise tasumisega. Kostja väited olid vastuolulised. Kostja väitis, et tema kätte ei jäänud dokumente veetud koormate arvu kohta, ja samas kinnitas, et ta on arvete tasumise põhjendatust kontrollinud dokumentide alusel ning allkirjastatud saatelehtede ulatuses on hagejale arve nr 86/02 järgi tasutud. Kostjal oleks tulnud omapoolset arvestust tõendada, s. o selgitada, millel põhinevad osaliselt tasutud summad. Samuti ei ole kostja hagejale teatanud ega kohtule tõendanud, millises ulatuses jättis hageja pinnase vedamata. Antud juhul jäid kostja vastuväited paljasõnalisteks. Kostja oleks arve nr 86/02 spetsifikatsiooni (nn lahtikirjutuse) ja enda valduses olevate dokumentide järgi võinud arves märgitud reiside arvu kontrollida ja esitada põhjendatud vastuväited, mida ta ei teinud. Eeltoodud asjaoludel oli arve tasumisest keeldumine kostja poolt põhjendamatu. 2 (4)

Kreeditarve esitamist ei saa käsitleda 38 000 krooni nõudest loobumisena. Hageja on oma kohustused kostja ees täitnud, kuid kostja on jätnud osaliselt maksmata nii veotasu kui pealelaadimise eest ja muud hagejaga kokkulepitud summad. VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub Rapla Maakohtu 28.06.2005 otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus esitatud tõendite põhjal teinud ebaõigeid järeldusi ja seetõttu kohaldanud seadust vääralt. Kohtul puudus alus mõista kostjalt välja raha teenuste eest, mida viimane ei ole saanud. Hageja oleks pidanud tõendama, et ta on osutanud kostjale teenust 18.10.2002 arvel nr 86/02 näidatud mahus, mitte kostja ei pidanud tõendama, et ta teenust näidatud mahus ei saanud. Hageja nõue oli tõendamata, kuna arve ei tõenda tööde teostamist. Kostja ei nõustu saatelehtede osaliselt allkirjastamata koopiate alusel nõude tõendatuks lugemisega kohtu poolt. Vedusid teostanud autojuhtide esitatud saatelehtede koopiate autentsust on raske kontrollida ning FIE V.S. esitatud saatelehed on allkirjastamata ning valmis kirjutatud pärast väidetavaid vedusid. Tunnistajad kinnitasid saatelehtede allkirjastamist ja keegi neist ei väitnud, et kostja töödejuhataja Ü.E. oleks keeldunud teenuse saamise järgselt saatelehte allkirjastamast. Kostjal oli võimatu tõendada negatiivset asjaolu, et ta saatelehtede originaaleksemplare ei saanud. Eeltoodud põhjustel oli ebaõige rahuldada hagi allkirjadeta saatelehtede alusel. Kostja leiab ka, et tunnistajate S.S., N.M. ja V.S. ütluste objektiivsust võis kostja kahjuks mõjutada nende tunnistatud asjaolu, et hageja lubas neile võlguoleva raha maksta siis, kui võidab käesoleva kohtuasja. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud kostja esindaja M.K. selgitusi tasumata summa suuruse 38 000 krooni kohta. Hageja esitas 18.10.2002 arve summas 98 742,40 krooni. Kostja peatas arve tasumise, kui selgusid probleemid väiksema pinnasekoguse jõudmisega objektile, ning selleks hetkeks oli tasumata 38 000 krooni. Kontrollimisel selgus, et saatelehtede ja muude algdokumentide osas oli hagejal segadus. Kostja ei ole seniajani kindel saatelehtede koopiate autentsuses. Samas nähtub allkirjastatud saatelehtede koopiatest, et nende järgi tehti töid 59 731,60 krooni eest, kuid hageja esitas arve summas 98 742,40 krooni (erinevus 39 010,80 krooni). Seega suutis kostja selgitada 38 000 krooni tasumata jätmise põhjusi. Kohus on tähelepanuta jätnud asjaolu, et hageja esindaja S.M. ei osanud kohtule vastata, kui suures mahus hageja kostjale teenust osutas, vaid väitis, et selle võib kohus vaidlusaluse arve järgi välja arvutada. Eeltoodust nähtub, et hageja väited olid dokumentaalselt tõendamata. Protsessiosaline on kohustatud oma väiteid tõendama, kasutades selleks kõiki seaduses lubatud tõendiliike. Poole esindaja seletus ei oma tõenduslikku kaalu. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Otsus on piisavalt motiveeritud ning põhineb tõendite analüüsil. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja, kasutades füüsilisest isikust ettevõtjaid, osutas vaidlusalusel perioodil kostjale kaubaveo teenust täitepinnase objektidele kohaletoimetamises. Antud õigussuhet sätestas VÕS § 774. Vaidlusobjektiks oli osutatud veomaht. Apellandi väide on põhjendatud, et poolte kohustuseks on tõendada väiteid ja vastuväited tulenevalt TsMS § 91 lg-st 1. Kohus on apellandile ette heitnud, et tema vastuväited ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kolleegium nõustub ülaltoodud seisukohaga. Apellandi väide on põhjendatud, et kostja 3 (4)

kohustus tasuda arvet sai tuleneda üksnes osutatud teenusest VÕS § 774 lg 1 järgi. Hageja on oma nõuet tõendanud ning esitanud ka arvestuse teostatud vedude kohta/ tlk. 29/. Esitatud on dokumentaalsed tõendid veosemahu kohta, seaduslik esindaja S.M. andis seletuse ning kuulati üle ka tunnistajad V.S., S.S., N.M. Kostja, mitte nõustudes esitatud arvega, ei ole esitanud omapoolset arvestust ega ka tõendeid, millises ulatuses oli siis faktiliselt täitepinnast veetud. Kostja, tasudes hageja arve osaliselt, ei ole esitanud usaldusväärset põhjendust, miks esitatud arve ei ole õige. Vaidlusalune arve nr 86/02 esitati kostjale hageja poolt 18.10.2002 ning maksetähtajaks oli kümme päeva. Kostja tasus arve osade kaupa ja hilinemisega 60 742,40 krooni ulatuses, nimelt 31.10.02 tasuti 50 000 krooni ja 14.11.02 tasuti 10 742,40 krooni. Põhjendus, miks arve jäi tasumata, on esitatud alles maakohtule ning seejuures on tuginetud kreeditarvele. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud kreeditarve oli esitatud seoses võlanõude loovutamisega vedu teostanud isikutele. Maakohus tuvastas, et toimus nõude tagasiloovutamine hagejale. Seega oli ta õigustatud esitama võlanõude. Tunnistaja Ü.E. ütlustest ilmneb, et ta oli kostja töödejuhataja, kes kirjutas hageja autojuhtide saatelehtedele alla. Tunnistaja ütluste kohaselt „Hiljem tegime saatelehed autojuhtide paberite järgi. Kuu lõpus võrdlesime, mul oli ka üles kirjutatud. Lahkuminekuid ei olnud“ / t.lk. 63/. Toimikus olevad saatelehed sisaldavad Ü.E. allkirju, osal saatelehtedest need puuduvad. Hageja seaduslik esindaja ning tunnistajad V.S., S.S., N.M. tõendasid, et võlanõude tõendamiseks esitasid nad saatelehtede originaalid kostjale, kes neid aga ei tagastanud. Asjaolu, et autojuhid käisid kostja juures, ilmneb tunnistaja, kostja raamatupidaja R.L. ütlustest/ t.lk.112/, mille kohaselt FIE-d käisid ning tõid mingisugused paberid. Ta arvas, et need olid arved, mis edastati kostja seaduslikule esindajale M.K., tema neid pabereid tagasi ei saanud. Seega pidid saatelehed olema ka kostjal, kellel oli võimalik oma vastuväidete tõendamiseks esitada omapoolsed dokumentaalsed tõendid. Kolleegium leiab, et puudub alus kahelda hageja tunnistajate ütlustes, millised ei ole vastuolus ka teiste tõenditega. Õige on, et vedu saab tõendada saateleht, mis peab olema vastuvõtja poolt allkirjastatud, kuid hageja põhjendas, mis asjaoludel neil originaaldokumenti enam ei ole. Apellandi väide on õige, et esitatud saatelehed ei kata veomahtu 98 742,40 krooni osas. Kohus põhjendas otsuses, et saatelehed esitati hagetud summa tõendamiseks, so. 38 000 krooni osas, kuid faktiliselt on võla tõendamiseks esitatud saatelehti enam, so. osaliselt ka tasutud summade osas. Kostjal tulnuks esitada vastuväited esimese astme kohtus, kui ta pidas vajalikuks täiendavate tõendite esitamist. Kolleegium leiab, et ka eeltoodud argument ei anna alust otsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetlus rajaneb eraõiguslikes vaidlustes dispositiivsuse ja võistlevuse põhimõttele. Seega protsessiosaliste otsustada on, milliseid tõendeid nad peavad vajalikuks esitada. Antud vaidluses kaalusid hageja tõendid üle kostja vastuväited ja tema poolt esitatud tõendid. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust ning apellandi kohtukulud tuleb jätta tema endi kanda.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

4 (4)

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.