AS E. Ü. hagi S. T. vastu võlgnevuse 107 910 krooni väljamõistmiseks Tallinna Linnakohtu 01.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/2763927/04 S. T. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
RESOLUTSIOON
Muuta Tallinna Linnakohtu 01.06.2005 otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale või edasi kaeva Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest Tallinna Ringkonnakohtu kaudu.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AS E. Ü. esitas 29.04.2004 hagi S. T. vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu rikkumisest tuleneva kahju 107 910 krooni. 24.03.2005 esitatud avaldusega muutis hageja hagi alust, täpsustas asjaolusid ning palus kostjalt välja mõista 107 910 krooni alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.12.1996 Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu nr 0034109. Kostjale väljastati isiklikuks kasutamiseks salajase PIN-koodiga pangakaart. 20.08.1997 laekus kostja arvelduskontole 120 000 krooni. Samal päeval võttis kostja salajast PIN-koodi kasutades pangakaardiga sularahaautomaatidest välja 227 900 krooni (millele hagi kohaselt lisandub kaardi kuutasu 10 krooni). Seega sooritas kostja pangakaardiga tehinguid ja tekitas hagejale kahju summas 107 910 krooni, kuna selles osas puudusid kostja arvelduskontol vabad rahalised vahendid. Kostja võttis välja raha rohkem, kui tal selleks lepingu järgi õigus oli.
3.Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks seetõttu, et sügisest 1996 alustas hageja suurmahulisi infotehnoloogilisi töid, mistõttu töötas samaaegselt kaks erinevat autoriseerimiskeskust, kes ei vahetanud omavahel andmeid reaalajas. Kahe erineva süsteemi kasutamise tõttu oli võimalik võtta pangaautomaatidest välja rohkem raha, kui kontol oli. Kostja võis pangakaardiga teostada tehinguid kontojäägi ulatuses, kuid arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt ületas ta tegelike rahaliste vahendite limiiti 107 910 krooni võrra. Kostja isikliku PIN-koodi kasutamine andis hagejale alust eeldada, et pangakaardi kasutamisel on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud kostja. Seega peab kostja nimetatud summa hagejale hüvitama. Kostja vastuväited
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja kaotas pangakaardi 1996.a detsembris/1997.a jaanuaris. Pangakaardi PIN-kood oli kleebitud pangakaardile. Kuna arvelduskontol raha ei olnud, ei teatanud kostja kaardi kadumisest. Kostja ei ole teadlik tehingutest, mis teostati peale pangakaardi kadumist. Kostja ei ole alusetult rikastunud, omandanud alusetult hageja vara, säästnud ega tekitanud hagejale kahju, mistõttu ei vastuta ta kolmandate isikute tegevuse eest. Kostjal ei olnud arvelduskrediidilepingut, ka ei olnud tegemist krediitkaardiga. Kostja ei teadnud, et deebetkaarti saab kasutada krediitkaardina. Kui hageja arvutivõrgus olid puudused, siis ei pea kostja vastutama kolmandate isikute õigusvastase tegevuse eest, kes kasutasid ära neid puudusi. Kostja ei pidanud ette nägema, et temale väljastatud deebetkaarti kasutatakse tehingute tegemiseks, mis ületavad konto tegelikke vahendeid. Esimese astme kohtu lahend
5.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 107 910 krooni. Kohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostja kaotas pangakaardi koos PIN-koodiga 1996.a lõpus või 1997.a alguses ning et pangakaart oleks olnud kellegi teise kui kostja valduses ja selle PIN-kood oleks olnud teada kellelegi teisele kui kostjale. Kaardiga seotud arveldusarvet ei saanud seetõttu kasutada keegi muu kui kostja. Kohus pidas ebatõenäoliseks, et kostja ei ole hagejat rohkem kui seitsme aasta jooksul teavitanud pangakaardi kadumisest. Seda järeldust ei muutnud ka asjaolu, et kostja arvelduskontol seisuga 17.12.1996 rahalise vahendid puudusid.
6.Lepingust tulenevalt sai pangakaart olla üksnes kostja valduses ning ainult kostja teadis PINkoodi. Pooltevahelise lepingu kohaselt oli kostja kaardi valdajaks, kes oli kohustatud hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Kaardi valdajal lasus kohustus hoida saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN-koodi. Lepingu punkti 7.3 kohaselt oli kaardi valdaja kohustatud informeerima koheselt hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle või kaart on muutunud kasutamiskõlbmatuks, teatades kaardi numbri, kaardi valdaja nime, kaardi tüübi, kaotatud kaartide hulga ja oletatava kaotamise asukoha.
7.Poolte vahel ei olnud lepingut, mille alusel oleks kostjal olnud õigus kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas ulatuses, kui kontol raha oli. VÕSRS § 23 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002. Käesoleval juhul kasutati arvelduskontot suuremas ulatuses kui kontol raha oli augustis 1997. TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista 107 900 krooni, s.o summa, millises ulatuses on arvelduskontolt välja võetud rohkem raha, kui arvelduskontol oli. Tulenevalt lepingu punktist 8.1 on konto omanik kohustatud
tasuma pangale muuhulgas ka kõik kaardi teenustasud. Kostjal on tasumata pangakaardi kuumaks augusti 1997 eest summas 10 krooni, mis tuleb talt välja mõista. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohaselt viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8.Kostja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt rikkus kohus tõendite hindamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 95. Kohtu järeldus, et kostja seletuste ja tunnistaja R. L. ütlustega ei saa tõendada pangakaardi kadumist, ei tugine seadusele. Antud asjas ei ole ühtegi tõendit, mis seaks kostja ja tunnistaja ütlused kahtluse alla. Jõudes seisukohale, et kostja ei kaotanud pangakaarti (koos PIN-koodiga), järeldas kohus ebaõigesti, et vaidlusalused tehingud sooritas kostja. Tõendatud pole, et pangakaart oleks olnud kostja valduses. Kostja pangaarvelt võtsid konto jääki ületava summa välja kolmandad isikud. Kohus ei hinnanud kostja ütlusi, mille kohaselt ta ei teavitanud hagejat pangakaardi kadumisest, kuna arvelduskontol ei olnud raha, kostja ei kasutanud pangaarvet ega teadnud, et deebetkaarti võib kasutada krediitkaardina. Seega on meelevaldne ja vastuolus asjas kogutud tõenditega kohtu järeldus, et on ebatõenäoline, et kostja ei teavitanud enam kui seitsme aasta jooksul hagejat kaardi kadumisest. Kostja ei vastuta kolmandate isikute tegude eest. Kostja ei saanud ega pidanudki teadma, et kaotatud pangakaardiga saab hagejale kahju tekitada/alusetult vara omandada. Seega on kohtuotsus ebaseaduslik ja põhjendamatu ega vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele. Hagi oleks tulnud jätta rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Hageja peab kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kuigi pooltevaheline leping ei reguleerinud vaidlusaluse pangakaardiga krediidi saamist, ei välistanud see seda. Samuti ei keelanud tehingute teostamise ajal kehtinud õigusaktid pangakaardiga kostjale tehingute teostamiseks krediiti andmast olenemata sellest, kas tegu on deebet- või krediitkaardiga. Sellisel juhul on raha tagasinõudmise aluseks TsK § 447 lg 1. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
10.Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks, kuid otsuse põhjendusi tuleb muuta. Hageja esitas nõude lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks ning vastavalt sellele tuli vaidlus ka lahendada. Asjaolu, et hageja muutis hagi materiaalõiguslikku alust, ei olnud kohtule siduv. Otsuse langetamisel pidi kohus lähtuma hageja poolt esiletoodud ja tuvastatud asjaoludest. Antud juhul oli tegemist lepingust tuleneva nõudega, mistõttu tuli kohaldada kohustise täitmist reguleerivaid õigusnorme. Kohtuotsuse põhjendustest tuleb välja jätta kohtu hinnang kostja seletusele ja tunnistaja ütlustele pangakaardi kadumise kohta ning arutlus selle ebausutavusest.
11.Linnakohus märkis õigesti, et poolte vahel sõlmitud Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingust tulenes kostjale õiguste kõrval ka rida kohustusi. Lepingu p 7.1 kohaselt ol kaardi valdaja (p 1.4 kohaselt kostja) kohustatud hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Vastavalt lepingu p-le 7.2 oli kaardi valdaja kohustatud hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN-koodi. Lepingu p-st 7.3 tulenes kaardi valdaja kohustus informeerida koheselt hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle või kaart on muutnud kasutamiskõlbmatuks, teatades kaardi numbri, kaardi valdaja nime, kaardi tüübi, kaotatud kaartide hulga ja oletatava kaotamise koha. Asja materjalist nähtuvalt ei
täitnud kostja neid kohustusi. Lepingu rikkumisena tuleb hinnata nii PIN-koodi hoidmist koos kaardiga kui ka asjaolu, et kostja ei teatanud pangakaardi kadumisest hagejale, pealegi teades, et kaart kadus koos PIN-koodiga. Asjaolu, et pangakaardiga seotud kontol kaardi väidetava kadumise ajal raha ei olnud, ei võimalda hinnata kostja rikkumist (kaardi kaotusest teatamata jätmist) teisiti. Antud juhul ei vajanud tõendamist, kas pangakaarti kasutas raha väljavõtmisel kostja või mõni teine isik, sest lepingu rikkumise eest vastutab kostja.
12.Kohtule ei olnud siduv hagiavalduse õigusliku põhjenduse muutmine, sest kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele, andes tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Hagiavalduses viidatud materiaalõiguslikud normid ei ole käsitletavad hagi alusena. Kohus ei ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Seetõttu pidi kohus lähtuma tuvastatud asjaoludest ning otsustama, kas kostja vastutab lepingu alusel ka sel juhul, kui hageja, tehes tehnoloogilisi ümberseadistusi, ei taganud, et pangakaardi kasutamisel ei saaks sellega välja võtta raha rohkem, kui arvel on. Kolleegium on seisukohal, et sõltumata panga poolt tekitatud võimalusest, ei olnud kaardi valdajal õigust võtta sularahaautomaadist välja raha rohkem, kui tema arvel oli. Kui ta seda aga tegi (või tegi seda mõni teine isik kostja pangakaarti ja PIN-koodi kasutades), tuleb see tal tagasi maksta. Kui kostja oli kaardi kaotanud, kuid sellest panka ei informeerinud, siis ei oma tähtsust, kes konkreetselt kaarti PIN-koodi abil kasutas. Kostja ei ilmutanud lepinguliste kohustuste täimisel tavapärast hoolsust, arvates, et kaardi kadumisega mingeid tagajärgi ei kaasne. Asjaolu, et pooltevahelises lepingus ei olnud ette nähtud krediidi kasutamise võimalust, ei anna alust jätta hagi rahuldamata.
13.Linnakohus märkis õigesti, et kohaldada tuleb kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksit, sest vaidluse all oli kaarditehingud, mis sooritati 1997.a augustis. Asjaolu, et poolte vahel puudus leping kaardiga seotud arvelduskonto kasutamiseks suuremas ulatuses, kui kontol raha oli, ei võimaldanud hageja nõuet kvalifitseerida TsK § 477 järgi. Lepingust tuleneva nõude puhul on selle õiguslikuks aluseks TsK § 173 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil. Kooskõlas TsK § 222 lg-ga 1 peab kohustist mittetäitnud pool hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
U.Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.