Kohtulahend

2(6)

Hageja töötajate R.K. ja E.K.e seletuskirjadest selgub, et kuigi haagisel esinesid tehnilised probleemid, sõitis veoautojuht E.K. sõidukiga edasi, et viia haagis tagasi G. garaaži, ning avastas teel peatuse tegemise järel, et pidurisüsteem on üle kuumenenud. Vaatamata sellele jätkas autojuht pärast 15-minutilist seisakut taas sõitu ning oli sunnitud auto varsti jälle peatama, kuna sõidu ajal hakkas suitsu tulema. Pärast 15-minutilist seisakut sõitis autojuht edasi. 7 kilomeetrit enne garaazi jõudmist oli asula, mida läbides lõhkes veoautol rehv, misjärel autojuht märkas, et sõiduki vasak külg põleb, kuid kartes kütusepaagi plahvatamist asulas, jätkas ta sõitu veel 10 – 15 meetrit. Seejärel asus autojuht sõidukit käsikustutiga kustutama, see aga ei õnnestunud. Kostja ei ole järginud sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 2 punkti 1, mille kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud kindlustusjuhtumi toimumisel võtma tarvitusele abinõud sõiduki päästmiseks ja kahju suuruse ärahoidmiseks ning võimaliku kahjustuse vähendamiseks. Juhul, kui kindlustusvõtja sõidukikindlustuse tingimuste §-s 16 toodud nõudeid ei täida või on tahtlikult või raske hooletuse tõttu rikkunud vähemalt ühte kindlustuslepingu tingimust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele, või kui kindlustusjuhtum on toimunud kindlustusvõtja raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu, vabaneb kindlustusvõtja tingimuste § 19 lg. 1 punktide 1 ja 3 kohaselt kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Kahjujuhtum on toimunud kindlustusvõtja süülise käitumise tagajärjel, kuna sõiduki juht sõitis tehniliselt mittekorras sõidukiga umbes 30 kilomeetrit, kuigi nägi, et sõiduki pidurisüsteem oli üle kuumenenud ning suitses. Tagajärje vältimine oleks elementaarse hoolsuse korral olnud võimalik. Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas 30. juuni 2005. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt soodustatud isiku H.L.E. AS-i kasuks välja kindlustushüvitise 994.785 krooni ja viivise 117.603 krooni, seega kokku 1.112.388 krooni. Kostjalt mõistis kohus hageja kasuks välja riigilõivu 52.000 krooni ja õigusabikulu 50.000 krooni. VÕS § 422 lg. 1 järgi kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Kindlustusjuhtum kujutab endast VÕS § 423 kohaselt eelnevalt kokkulepitud sündmust, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse. Pooled ei vaidle kindlustuslepingu kehtivuse, kahjujuhtumi toimumise ja kindlustuskahju suuruse osas. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste § 13 lõigete 1 ja 2 järgi oli sõidukindlustusega kaetud riskiks ka lahtipääsenud tulest tekkinud kahju. Pooled vaidlevad 16. oktoobril 2003. a. Prantsusmaal toimunud kahjujuhtumi tegelike asjaolude hindamise ja sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 2 p. 1 ning § 19 lg. 1 punktide 1 ja 3 tõlgendamise üle. Tulekahju sai alguse mitte hagejale kuuluvast sõidukist, vaid hageja koostööpartnerile Prantsusmaa transpordifirmale G. kuuluva haagise pidurisüsteemi rikkest. Põlema süttis haagis ja seejärel sõiduk. Prantsuse kindlustus on haagise omanikule hüvitanud haagise maksumuse. Hageja Prantsuse koostööpartner ei hinnanud sõidukijuhi E.K.e tegevust sama kindlustusjuhtumi puhul tahtlikuks või raskelt hooletuks. Sõiduki juhi käitumine ei olnud tahtlik ega raskelt hooletu, kuna pärast piduririkke avastamist teavitas ta hageja esindajat R.K., kes omakorda teavitas transpordifirmat G., ning saadud korralduste kohaselt alustas autojuht aeglases tempos liikumist remonditöökoja poole, tehes teel 8 – 10 vahepeatust, et jahutada pidurisüsteemi ja vältida sel moel kahju tekkimist. Kuumenenud piduriga sõitmine ei olnud hageja autojuhi teadmiste tasemel tehtud otsus, vaid selle otsuse langetasid haagise omaniku transpordifirma G. juhataja ja G. remonditöökoja juhataja, kes oli teadlik sellest, milline pidurite defekt oli haagisel olnud sama päeva hommikul. Remonditöökoja juhataja oli asja tundev isik, kellega hageja autojuhil oli oma teadmistele ja

3(6)

kogemustele tuginedes võimatu antud küsimuses vaielda. Autojuht E.K. oli veendunud, et ettevaatlikult peatustega liikudes on võimalik jõuda ohutult remonditöökotta. Seda tõendavad E.K. ja R.K. seletused kostjale. E.K. ei saanud sõiduki süttimist ette näha. Kindlustusjuhtumi toimumisel võttis autojuht E.K. tarvitusele vajalikud abinõud sõiduki päästmiseks ja võimaliku kahju vähendamiseks, üritades sõidukit kustutada ja sõidukit põlevast haagisest lahti haakida. Kostja ei ole tõendanud hageja töötajate rasket hooletust ja rasket ettevaatamatust või tahtlust, s. o. nende süülist käitumist vaidlusaluse kahjujuhtumi puhul, samuti põhjendanud, milles seisnes sõidukijuhi E.K. poolt tarvitusele võetud abinõude mittevastavus sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 2 punktile 1. Sõidukikindlustuse tingimuste § 19 lg. 1 punktid 1 ja 3 viitavad § 16 lg. 2 punkti 1 rikkumisele, selle rikkumist hageja poolt ei ole kostja tõendanud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub vaidlustatava otsuse tühistada ja saata tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud protsessiõigust ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kohus ei ole analüüsinud tunnistaja R.K. ütlusi, et kuigi hageja töötajad R.K. ja E.K. olid teadlikud ratta süttimise võimalusest, loodeti süttimist vältida kiiruse vähendamisega. Ka veoki juhi E.K.e 19. detsembri 2003. a. seletuskirjast tuleneb, et viimane sai aru rikkis piduritega edasisõitmise ohtlikkusest ning asjaolust, et edasisõitmine võib viia ratta süttimiseni. Seega on nii E.K. kui ka R.K. tunnistanud, et tegutseti ülima riski piiril, lootuses, et ehk negatiivset tagajärge ei saabu. Sõites põleva sõidukiga veel 10 – 15 meetrit ja asudes alles seejärel sõidukit kustutama, suurendas autojuht tekkinud kahju. Jättes R.K. ja E.K. seletused analüüsimata, on kohus ebaõigesti leidnud otsuses, et hageja töötaja E.K. ei saanud sõiduki süttimist ette näha. Samas nähtub E.K.e ja R.K. seletuskirjadest, et mõlemad möönsid, et rikkis piduritega sõitmine võib viia ratta kuumenemise ja süttimiseni. Tulenevalt VÕS § 452 lõikest 1 vabaneb kindlustusandja vastutusest, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Rikkis pidurite ja suitsevate ratastega sõitmine on kindlustusjuhtumi tahtlik põhjustamine, kuna kindlustusvõtja on tahtlikult kahju suurendanud, selle tagajärjel kindlustatud objekt täielikult hävines. Sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 1 p. 2 kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud hoidma ja kasutama sõidukit hoolikalt ja turvaliselt ning tegema endast kõik oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks ja võimaliku kahju vähendamiseks ning mitte suurendama kindlustusriski. Tavapäraselt mõtlevale isikule on selge, et suitsevate piduritega sõitmine ei kujuta endast sõiduki hoolikat ja turvalist kasutamist. Sõiduki juht ei ole järginud sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 2 punkti 1 ning võtnud tarvitusele abinõusid sõiduki päästmiseks ja võimaliku kahju vähendamiseks. Kuna kindlustusvõtja on rikkunud kindlustustingimuste §-i 16, vabaneb kindlustusandja sõidukikindlustuse tingimuste § 19 lg. 1 p. 3 kohaselt kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Kohus ei ole kohaldanud sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 1 punkti 2, § 16 lg. 2 punkti 1 ja § 19 lg. 1 punkte 1 ja 3, leides, et veoauto juht võttis tarvitusele kahju vähendamise abinõud, kui asus pärast auto süttimist sõidukit kustutama. Seejuures ei arvestanud kohus asjaolu, et autojuht oleks kahju vähendamiseks pidanud sõidu katkestama kohe pärast seda, kui ta avastas pidurite ülekuumenemise või nendest tõusva suitsu. Sõites rikkis pidurite ja suitseva rattaga, rikkus autojuht tahtlikult VÕS §-s 444 sätestatud kindlustusriski suurendamise keeldu, mistõttu kindlustusandja vabaneb VÕS § 445 lg. 2 kohaselt kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Kindlustusandja lepingu täitmise kohustusest vabanemise kindlustusvõtja poolt kindlustusjuhtumi põhjustamisel raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu näeb ette ka sõidukikindlustuse tingimuste § 19 lg. 1 p. 4. Hageja töötajate käitumine on käsitletav vähemalt raske hooletusena.

4(6)

Kindlustusleping on sõlmitud hageja ja kostja vahel, mistõttu hageja töötajad oleksid pidanud järgima kindlustuslepingu tingimusi, mitte lähtuma kolmanda isiku, s. o. G. autoremonditöökoja juhataja ebapädevatest korraldustest. Kohtuotsuse motivatsioonist ei selgu, miks vabastavad kolmanda isiku ebapädevad korraldused hageja kindlustuslepinguga kostja ees võetud kohustuste täitmisest. Sõiduki haagise omanikule kahju hüvitamine kellegi kolmanda isiku poolt ei puuduta hageja ja kostja vahel sõlmitud kindlustuslepingu täitmist. Samuti puuduvad toimikus tõendid selle kohta, millistel alustel toimus haagise omanikule kahju hüvitamine. Kohus ei ole asjasse kolmanda isikuna kaasanud H.L.E. AS-i kui sõiduki omanikku ja kindlustuslepingu järgi soodustatud isikut, kellele kohus hageja poolt nõutud hüvitise välja mõistis. Olles protsessi kaasatud, oleks H.L.E. AS võinud õigustatud isikuna ka hagist loobuda või nõuet vähendada, kuid tema seisukoht asjas jäi kindlaks tegemata. Eeltoodud minetuse näol on tegemist olulise protsessinormi rikkumisega (RK otsus nr. 3-2-3-12-96). Vastustaja seisukoht Hageja leiab, et apellatsioonkaebuses toodud põhjendused ei anna alust vaidlustatava kohtuotsuse tühistamiseks. Hageja töötajate R.K. ja E.K. seletuskirjadest ei saa järeldada, et nad tegutsesid ülima riski piiril. Töötajate ütlustest võib järeldada vastupidist, ja nimelt, et aeglaselt regulaarsete peatustega remonditöökotta tagasi sõitmine tagab sõitmise ohutuse. Puudus alus arvata, et haagis või sõiduk võib pidurdavast haagiserattast süttida. Praktika ei kinnita kostja väidet, et pidurdava rattaga sõitmine on ülim risk, mis toob kaasa süttimise. Väär on kostja seisukoht, et kindlustusjuhtum algas hetkest, mil autojuht avastas haagise pidurite kuumenemise. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu objektiks oli veoauto. Haagise pidurite suitsemine ning põlemine ei ole pooltevahelise lepingu ja VÕS § 476 lg. 1 järgi kindlustusjuhtum. Kindlustusjuhtum veoauto suhtes algas hetkel, mil sõiduki peatumise tõttu lakkas sõidu ajal puhunud vastutulev õhuvool ning haagiselt sõiduki poole puhuva tuule tõttu kandus tuli süttinud haagiselt üle veokile. Puuduvad tõendid, et sellest hetkest alates oleks hageja töötaja jätnud tarvitusele võtmata abinõud sõiduki päästmiseks. Kostja väited hageja poolt kahju tahtliku põhjustamise, sõiduki hoolika kasutamise nõuete rikkumise ja kindlustusriski suurendamise kohta on uudsed, kuna esimese astme kohtus kostja neid esitanud ei ole. Transpordifirma G. näol oli tegemist haagise omanikuga, mille juhatajal oli õigus anda haagise kasutajale korraldusi sõidusuuna osas. Kostja ei ole esimese astme kohtus ega apellatsioonkaebuses taotlenud H.L.E. AS-i kaasamist kolmanda isikuna ning kostja väitest ei selgu, millist nimetatud isiku õigust on tema kaasamata jätmisega rikutud. Väide, et H.L.E. AS-ilt on võetud võimalus loobuda kostja vastu esitatud nõudest, on vastuolus VÕS § 463 lõikega 1, mille kohaselt ei oleks H.L.E. AS võinud oma kindlustuslepingust tulenevaid õigusi käsutada ilma kindlustusvõtja nõusolekuta. Viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-3-12-96 ei ole asjakohane, kuna vaidlustatava otsusega ei ole erinevalt viidatud lahendis käsitletud kaasusest pandud H.L.E. AS-ile mingeid kohustusi. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Linnakohus tuvastas oma otsuses, et pooltel oli sõidukikindlustuse leping, millega kostja kindlustas sõiduki MAN (registrimärk *** ***) kindlustussumma ja –väärtusega 1.012.440 krooni. Lepingu lahutamatuks osaks on sõidukikindlustuse tingimused KT.0056.03. Kindlustuskaitseks on täiskasko, kindlustusterritooriumiks – Euroopa, v. a. SRÜ riigid, kindlustusperioodiks – ajavahemik 29. augustist 2003. a. kuni 28. augustini 2004. a. Lepingu järgi on soodustatud isikuks H.L.E. AS. Sõidukikindlustusega kaetud riskiks oli muuhulgas lahtipääsenud tulest tekkinud kahju.

5(6)

Linnakohus tuvastas ka, et 16. oktoobril 2003. a. toimus Prantsusmaal kahjujuhtum ning kindlustusobjektiks olnud sõiduk hävis tulekahju tagajärjel. Tulekahju sai alguse mitte kindlustatud sõidukist, vaid hageja koostööparterile Prantsusmaa transpordifirmale G. kuuluva haagise pidurisüsteemi rikkest või defektist. Pärast kauba pealelaadimist avastas hageja autojuht E.K., et haagise ühel rattal on piduriprobleem. Ta teatas sellest telefoni teel hageja esindajale R.K., kes edastas teabe kohe G. esindajatele. Vastavalt nimetatutelt saadud korraldustele alustas autojuht aeglases tempos tagasipöördumist ca 35 km kaugusel asuvasse remonditöökotta. 32 km läbimisel umbes kolme tunni jooksul tegi autojuht 8 – 10 vahepeatust, et pidurisüsteemi jahutada. Sel viisil jõudis autojuht autoga remonditöökojast ca 3 km kaugusele, kus tekkis tulekahju. Sellest teavitas autojuht kohe R.K., teeäärse asula majade süttimise ning inimvigastuste vältimiseks (tänaval mängisid lapsed) sõitis autojuht tulekahju tekkimise kohalt välja ning asus seejärel kustutitega haagise tuld kustutama. Kuivõrd tuul muutis ebasoodsalt suunda, püüdis autojuht sõidukit põlevast haagisest lahti haakida, kuid ei jõudnud seda teha. Sõiduk ja haagis hävisid. Eespoolkirjeldatud linnakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Apellant leiab vaid, et linnakohus on jätnud andmata hinnangu osale tõenditest, millest nähtub, et hageja töötajad tegutsesid ülima riski piiril lootuses, et kahjulikku tagajärge ei saabu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus hageja tahtlusele, raskele ettevaatamatusele või kindlustuslepingu muule rikkumisele tuginedes keelduda kindlustushüvitise maksmisest. Hüvitise maksmisest keeldumisel on kostja tuginenud VÕS § 452 lõikele 1 ja sõidukikindlustuse tingimuste § 16 lg. 1 punktile 2, § 16 lg. 2 punktile 1 ning § 19 lg. 1 punktidele 1, 3 ja 4. VÕS 452 lg. 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult; sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kindlustustingimuste § 19 lõikes 1 on sätestatud alused, mil kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Selle lõike punkti 1 kohaselt on selleks asjaolu, kui kindlustusvõtja ei ole täitnud vähemalt ühte §-s 16 esitatud nõuetest; punkti 3 kohaselt on selleks asjaolu, et kindlustusvõtja on tahtlikult või raske hooletuse (lepingulise kohustuse täitmisel vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) tulemusel rikkunud vähemalt ühte kindlustuslepingu tingimust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele; punkti 4 kohaselt on selleks asjaolu, et kindlustusjuhtum on toimunud kindlustusvõtja või soodustatud isiku raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Kolleegium leiab, et hageja ei põhjustanud kindlustusjuhtumit küll tahtlikult, kuid kostjal oli kindlustustingimuste § 19 lg. 1 punktis 4 märgitud alus keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kuna kindlustusjuhtum toimus kindlustusvõtja raske ettevaatamatuse tõttu. Kindlustustingimuste § 19 lg. 1 punkti 4 kohaselt mõistetakse raske ettevaatamatuse all olukorda, mil isik näeb ette oma käitumise tagajärgi, kuid loodab kergemeelselt, et tagajärjed jäävad tulemata tema enda või mõne muu asjaolu tõttu. Kolleegium leiab, et hageja töötajad – autojuht E.K. ja hageja esindaja R.K. –, kelle käitumise ja kellest tulenevate asjaolude eest hageja vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lõikele 1 vastutab nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, nägid ette, et auto taha kinnitatud rikkis ja suitsevate piduritega haagisega edasiliikumisel võib tekkida tulekahju ning kindlustatud sõiduk hävida, kuid lootsid kergemeelselt, et seda ei juhtu. Nii nähtub sõidukijuhi E.K. poolt kindlustusandjale antud seletusest ja hageja nimel esitatud hüvitustaotlusest, et pärast kauba pealelaadimist ilmnes haagisel piduririke, kuid R.K. käskis tal sõidukiga edasi liikuda; esimese valgusfoori juures tundis juht põlemise vingu ning sõiduki peatamise järel avastas, et haagise piduritrumlid olid ootamatult väga kuumad; pärast 15minutilist seisakut jätkas ta sõitmist, kusjuures sõidu ajal hakkas üha rohkem suitsu tulema; juht peatas jällegi sõiduki, kuid Rein Kopli keeldus abi saatmast ja palus tal edasi sõita; juht jätkas sõitu ning kui suits tugevnes, jäi ta jälle seisma, kuni piduritrumlid jahtusid; ca 30 km pärast tehniliselt mittekorras piduritega sõitma hakkamist läbis auto asula, kus hakkas kerkima tihedat suitsu; rehvid lõhkesid ning juht märkas, et vasak külg põleb; kuivõrd juht kartis kütusepaagi lõhkemist asulas, liikus ta veel 10 – 15 meetrit ja peatas siis masina; tuli haaras kiiresti kogu haagise kaubaga; juht üritas haagist autost lahti haakida, kuid see ei õnnestunud; ka kustutamine

6(6)

ei õnnestunud (tl. 29 – 32, tõlge tl. 25 – 27). Kirjeldatud asjaolusid kinnitas ka tunnistaja R.K., kellele autojuht rikkis piduritega teekonnalt korduvalt helistas. Tunnistaja ütluste kohaselt võib pidurite ülekuumenemine põhjustada põlengut, kuid E.K. pidi sõitma aeglaselt, et pidurid üle ei kuumeneks ja leeki ei tekiks (tl. 61 – 64). Seega nägid hageja töötajad ette, et auto võib süttida, kuid lootsid sõitu aeglustades seda vältida. Autojuht jätkas tulekahju vältida lootes aeglast sõitu ka veel siis, kui juba tõusis suitsu. Kolleegium leiab, et haagise omaniku ettepanek sõitu jätkata ei tee olematuks hageja töötajate raskelt ettevaatamatut käitumist. Mõistes ohtu, mida kujutas endast rikkis ja suitsevate piduritega liiklemine, ei oleks nad tohtinud toimida kolmanda isiku soovituste kohaselt, mis olid ilmses vastuolus sündmuse asjaoludega. Tsiviilasjas ei ole andmeid selle kohta, kas ja millistel tingimustel hüvitati haagise omanikule tema kindlustusandja poolt haagise põlemisega tekkinud kahju; kolleegium leiab, et vaidlusaluses asjas ei olegi sel tähtsust, kuna hageja taotleb kahjuhüvitist pooltevahelise lepingu alusel. Et eespooltoodust tulenevalt ei olnud kostjal kohustust kindlustushüvitise väljamaksmiseks, ei ole vaidluse lahendamiseks olulist tähtsust sellel, kas lisaks kindlustustingimuste § 19 lg. 1 punktis 4 märgitud alusele oli kostjal veel teisi kindlustustingimustes sätestatud aluseid, et hüvitise väljamaksmisest keelduda. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks neid teisi aluseid käsitleda. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud esimese astme kohtu menetluses aset leidnud menetlusõiguse normide rikkumisi, mida ei oleks võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Põhjendamatu on apellandi väide, nagu oleks tulnud menetlusse kolmanda isikuna kaasata H.L.E. AS. Selle isiku kolmanda isikuna menetlusse kaasamist kumbki vaidluse pooltest ei taotlenud, TsMS § 80 lg. 1 ei kohusta kohut kaasama menetlusse kolmandaid isikuid, kelle kaasamist pooled ei ole taotlenud. Kohtukulud tuleb vastavalt TsMS § 60 lõikele 11 ümber jaotada. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei saa vastavalt TsMS § 60 lõikele 1 hageja taotlust kostjalt tema kohtukulude väljamõistmiseks rahuldada. Kostja taotles esimese astme kohtu menetluses hagejalt tema õigusabikulu 10.098 krooni väljamõistmist. Kolleegium leiab, et kostja vajalikuks ja põhjendatud esimese astme kohtumenetluse õigusabikuluks vastavalt TsMS § 61 lg. 1 punktile 1 tuleb asja mahtu, kestust ja keerukust arvestades lugeda 6000 krooni, see summa tulebki hagejalt kostja kasuks välja mõista. Apellatsioonimenetluse kohtukuluna taotles kostja hagejalt välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 52.000 krooni ja apellatsioonkaebuse koostamise eest tasutud õigusabikulu 15.340 krooni. Kolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 60 lõikega 1 tuleb rahuldada kostja taotlus riigilõivu väljamõistmiseks. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning asjaolu, et apellatsioonimenetluse õigusabikulu koosneb üksnes kulutustest kaebuse koostamisele, tuleb kostja apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks lugeda 4000 krooni. Seega kokku tuleb hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja mõista 52.000 krooni riigilõivu ja 10.000 krooni õigusabikulu ehk kõik kokku 62.000 krooni.

Reet Allikvere

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

7(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.