M. L. hagi OÜ R. I. vastu palga, viivise, hüvitiste ja puhkusetasu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 2/277-11652/03
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ R. I. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01. detsember 2005, avalik kohtuistung
Kohtuistungil osalenud isikud
M. L. ja OÜ R. I. esindaja adv T. L.
30.05.2005 nr otsus
tsiviilasjas
Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 30.05.2005 otsus ja teha uus otsus.
2.Jätta M. L. hagi OÜ R. I. vastu rahuldamata.
3.OÜ R. I. apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Välja mõista M. L.lt kohtukulud 9000 (üheksa tuhat) krooni OÜ R. I. kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud
1.
M. L. töötas OÜ-s R. I. müügijuhina 2001.aasta juunist kuni 02.detsembrini 2002, mil töösuhe lõpetati M. L. avalduse alusel. 09.12.2002 sõlmisid pooled tähtajalise lepingu, tähtajaga 09.01.2003, mille p 2.3 kohaselt M. L. asus tööle R. I. toodete müügikataloogi koostaja ametikohal. Lepingu p 4.1 järgi oli tööandja poolt töötajale makstav palgamäär 13 295,10 krooni. Lepingu p-s 5.1.1 lepiti kokku, et tööandja kindlustab töötaja töövahendiga – arvutiga Microlink Celeron 633. 22.05.2003 saatis M. L. tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel tööandja poolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu põhjendusega, et tööandja ei
ole maksnud alates lepingu sõlmimisest töötasu ning võttis 07.03.2003 ära töö tegemiseks ettenähtud töövahendi – arvutikomplekti Microlink Celeron 633.
2.M. L. esitas Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse OÜ R. I. vastu töötasu, viiviste, töölepingu lõpetamise hüvitise, kasutamata puhkuse hüvitise ja lõpparve maksmisega viivitamise eest keskmise palga saamiseks. 18.11.2003 otsusega lõpetati asja menetlus. Töövaidluskomisjon leidis, et poolte vahel ei sõlmitud töölepingut, vaid muu võlaõiguslik leping ning selle täitmisel tekkinud vaidluse lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse. Hageja nõue ja põhjendused
3.M. L. töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas kohtule hagi, milles palus OÜ-lt R. I. välja mõista töötasu 73 562,40 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 26 237,52 krooni, hüvitis lõpparvega viivitamise eest 13 295,10 krooni, hüvitis töölepingu lõpetamise eest 26 590,20 krooni ja puhkusetasu 5761,21 krooni.
4.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 09.12.2002 sõlmitud töölepingu näol tegemist tähtajatu töölepinguga, kuivõrd kumbki pool ei teavitanud teineteisele enne 09.01.2003 soovist tööleping lõpetada ning töösuhted jätkusid ka pärast nimetatud kuupäeva. Müügikataloogi koostamisega tegeles töötaja oma kodus. Töö tegemiseks oli töötajale antud tööandja poolt arvuti. Pooled suhtlesid e-kirja teel. Kuna tööandja ei maksnud töötajale töötasu ja võttis 2003.a. märtsis ära töötamiseks antud arvuti, saatis hageja kostjale 22.05.2003 avalduse töölepingu lõpetamiseks. Tööleping lõppes 27.05.2003. Hagejal on saamata töötasu kokku 73 562,40 krooni ajavahemiku detsember 2002 – mai 2003 eest. Viivis palga tasumisega viivitamise eest on 26 237,52 krooni. Kostja oleks pidanud 27.05.2003 tasuma hagejale saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja hüvitise töölepingu lõpetamise eest vastavalt TLS § 82 lg-le 2. Tööandja ei ole töötajale lõpparvet maksnud. Kostja peab hüvitama lõpparve tasumisega viivitamise eest hageja ühe kuu keskmise palga 13 295,10 krooni. Kuna kostja ei täitnud lepingutingimusi ja töötaja lõpetas töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, siis kuulub hagejale väljamõistmisele hüvitis 26 590,20 krooni. Hageja töötas kostja juures 5 kuud ja 18 päeva, millest tulenevalt oli tal kasutamata puhkust 13 päeva. Saamata puhkusetasu on seega 5761,21 krooni. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel lõppes töösuhe 02.12.2002. 09.12.2002 sõlmitud lepingu näol on tegemist töövõtulepinguga, kuivõrd see sõlmiti konkreetse ülesande teostamiseks. Hageja soovis asutada oma ettevõtet, tulenevalt sellest soovis kostja hagejaga töölepingulise suhte lõpetada. Töö teostamine ei toimunud kostja kontrolli all, kuna hageja töötas kodus. Poolte vahel sõlmitud leping ei sisalda kõiki töölepingu olulisi tingimusi. 02.12.2002 töölepingu lõppedes lõpetas kostja ka hageja kindlustuskaitse Eesti Haigekassas. Poolte töövõtulepingu sõlmimisele suunatud tahet kinnitab ka asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale lepingu sõlmimisel tööraamatut ja kostja ei nõudnud tööraamatu esitamist. Hageja on hagiavaldust esitades käitunud pahauskselt ja üritab ära kasutada kostja eksimust 09.12.2002 sõlmitud lepingu vormistamisel.
6.Alternatiivselt esitatud vastuväidete kohaselt tegi hageja tööd tükitöö alusel. Kuna hageja kataloogi valmis ei teinud ja kostjale üle ei andnud, siis ei olnud hagejal õigust palka saada. Väär on hageja saamatajäänud palga arvestus. Kuna kostjal puudus kohustus maksta palka ning puhkusetasu, siis on põhjendamatu ka viivise nõue palga tasumisega viivitamise eest, samuti lõpparve tasumisega viivitamise eest esitatud nõue. Hageja väide nagu oleks kostja
võtnud temalt töö tegemiseks ettenähtud töövahendi, on paljasõnaline, kuna hageja tõi ise 07.03.2003 arvuti OÜ R. I. kontorisse. Kuigi formaalselt jäi leping lõpetamata, olid mõlemad pooled arusaamisel, et nendevahelised suhted on lõppenud ja vastastikuseid nõudeid ei ole. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Kohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled töölepingu, kuivõrd lepingus on märgitud lepingu pooltena tööandja ja töötaja ning kokku on lepitud TLS §-s 26 sätestatud töölepingu kohustuslikes tingimustes. Lepingus on märgitud tööandja konkurendid ja töötaja kohustused. Puudub poolte kokkulepe tööaja kohta, kuid vaidlus puudub selles, et tööülesandeid pidi hageja täitma kodus, valides endale sobivaima tööaja. Kostja kindlustas hageja töövahendiga, so arvutiga. Poolte tööalane suhtlemine toimus elektroonilise sidevahendi kaudu. Saadetud e-kirjadest nähtub, et lepingus märgitud tööülesannete täitmist kontrollivad isikud on olnud hagejaga pidevas tööalases suhtlemises, hagejale on saadetud töö tegemiseks materjale ja on nõutud ka tagasisidet. Kostja ei ole tõendanud töövõtulepingu sõlmimist poolte vahel. Hageja soov asutada kostjaga samal tegevusalal tegutsev äriühing ei tõenda hageja tahet sõlmida töövõtuleping. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et lepingu sõlmimisel lootsid pooled töö teostada kuu aja jooksul. 02.12.2002 töötaja ettepanekul töösuhte lõpetamine ja mõned päevad hiljem, so 09.12.2002, uue töölepingu sõlmimine ei tõenda, et poolte tahe oli suunatud töövõtulepingu sõlmimisele. Puudub vaidlus selles, et 09.12.2002 sõlmitud lepingus olid lepingutingimused erinevad varem sõlmitud töölepingust (tehtav töö, ametinimetus jne). Asjaolu et kostja ei registreerinud hagejat ravikindlustuse andmekogus, ei tõenda poolte töövõtulepingu sõlmimise tahet.
8.Hageja seletustega on tõendatud, et töölepingu lõppemisel 02.12.2002 ta kostjalt tööraamatut ei saanud. Seega on põhjendamatu kostja vastuväide, mille kohaselt ei esitanud hageja uue töölepingu sõlmimisel kostjale tööraamatut. Tõendatud on kostjapoolne tööprotsessi juhtimine ja kontroll. Ebapiisav tööprotsessi kontroll selleks kohustatud isikute poolt ei saa olla veenev argument tõestamaks poolte vahel töövõtulepingu sõlmimist.
9.Töölepingu p 2.2. järgi sõlmiti leping tähtajaga 09.01.2003 (lepingus ekslikult märgitud 09.01.2001). Lepingu p 2.4. järgi oli hageja tööülesanneteks kostja toodete müügikataloogi koostamine ja kõik kataloogi koostamisega seotud tööd, seega sõlmiti tööleping teatud töö tegemise ajaks. Tähtajaline tööleping vastab seaduses sätestatule. Kuna poolte töösuhted jätkusid ka pärast 09.01.2003, muutus määratud tähtajaks sõlmitud tööleping määramata tähtajaks sõlmitud töölepinguks. 2003.a veebruari lõpus - märtsi alguses muutusid pooltevahelised suhted vastuoluliseks. Kostja nõudis töövahendi, so arvuti tagastamist ja hageja viis selle 07.03.2003 kostja büroosse. Pooled töölepingut ei lõpetanud. Tunnistaja M. R. ütlustega on tõendatud, et töö kataloogi valmimiseks jätkus koos hagejaga kuni maikuuni 2003.a. 22.05.2003 sai kostja hagejalt avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel seoses tööandja poolt töölepingu rikkumisega. Kostja nimetatud töölepingu lõpetamist ei vaidlustanud. Kuna kostja sai hageja poolt saadetud töölepingu lõpetamise avalduse kätte 22.05.2003, lõppes tööleping 27.05.2003.
10.Asjas puudub vaidlus selles, et kostja hagejale töötasu, lõpparvet, hüvitisi ja puhkusetasu maksnud ei ole. Asjaolud, et kostja ei kontrollinud hageja tööd piisavalt, jättis õigeaegselt vajalikud korraldused andmata või loobus tööprotsessi juhtimisest, ei ole palga maksmisest keeldumise aluseks. Töölepingu p-s 4.1 leppisid pooled kokku palgamääras 13 295,10 krooni (bruto) ja kostja kohustus tasuma hagejale palka üks kord kuus. Konkreetset
kuupäeva kokku ei lepitud. Hageja arvestus põhineb sellel, et kostja pidi maksma töötasu iga kuu viimaseks päevaks. Kostja sellele asjaolule ja hageja töötasu arvestusele vastu ei vaielnud. Arvestades eeltoodut on põhjendatud ja tõendatud hageja töötasu nõue vastavalt tema esitatud arvestusele 73 562,40 krooni. Kuna kostja hagejale töötasu maksnud ei ole, on põhjendatud ka nõue palga tasumisega viivitamise eest 26 237,52 krooni saamiseks. Kostja hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud.
11.Kuivõrd tööleping lõppes 27.05.2003, siis tulnuks kostjal tasuda hagejale kõik saada olevad summad. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja hagejale lõpparvet ei tasunud, siis on hageja nõue kostjalt lõpparve maksmisega viivitamise eest 13 295,10 krooni saamiseks põhjendatud ja tõendatud. Kuna tööleping lõppes hageja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel ja hageja kuupalk oli 13 295,10 krooni, siis hageja nõue kostjalt hüvitise saamiseks summas 26 590,20 krooni on samuti põhjendatud ja tõendatud. Arvestades asjaolu, et hageja töötas kostja juures ajavahemikul 09.12.2002-27.05.2003 ja kostja hageja puhkusetasu arvestusele vastu ei vaielnud, on hagejal õigus saada puhkusetasu 5761,21 krooni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.OÜ R. I. palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Tõendatud on, et poolte vahel ei olnud töösuhet. Vaidlusalune leping ei ole käsitletav töölepinguna, vaid töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 mõistes. 09.12.2002 leping sõlmiti üksnes selleks, et hageja koostaks kostja toodete müügikataloogi, st lepingu sisuks ja eesmärgiks oli hageja poolt kostja jaoks konkreetse tulemuse saavutamine. Kuigi sõlmitud leping on ekslikult pealkirjastatud „töölepinguna" ja lepingust võib leida töölepingule iseloomulikke elemente, tuleb siiski selle sisu tõlgendamisel lähtuda vastavalt VÕS § 29 lgle l lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu pealkiri ja vormilised tunnused ei oma sisulist õiguslikku tähendust. Seda, miks nimetatud leping taoliselt vormistati, selgitas kohtus tunnistaja M. L. Poolte tahtele sõlmida töövõtuleping viitavad selgelt järgnevad asjaolud: kohtuistungil kinnitasid nii hageja kui ka tunnistaja M. L., et poolte suhted olid muutunud halvaks ja seetõttu esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks, mis kostja poolt koheselt rahuldati ning tööleping lõpetati 02.12.2002. Hageja asutas vahetult pärast töösuhte lõpetamist kostjaga konkureeriva ettevõtte - OÜ Reval Bürootarbed. Otsus nimetatud äriühingu asutamiseks tehti enne, kui pooled töölepingu lõpetasid. Seega on mõistlik ning kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4, et isik, kellel on kavas asutada uus ja oma endise tööandjaga konkureeriv ettevõte, ei soovi ennast enam töölepinguga endise tööandjaga siduda. Kostja seisukohalt oleks olnud äärmiselt ebamõistlik, kui ta oleks soovinud töölepingulise suhte jätkamist isikuga, kes on asutamas konkureerivat ettevõtet.
13.Töövõtulepingu esemeks on konkreetse tulemuse saavutamine ja töölepingu esemeks töö tegemine kui protsess. 09.12.2002 sõlmitud lepingu kohaselt oli hageja ülesandeks OÜ R. I. toodete kataloogi koostamine ja kõigi kataloogi koostamisega seotud tööde teostamine. Seega oli lepingu esemeks töö tulemus, so kataloog, mitte töö kui protsess. Töölepinguline suhe lõpetati hagejaga 02.12.2002 ehk siis ainult 7 päeva enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ja seda poolte erimeelsuste tõttu. Kui pooltel oleks olnud tahe jätkata töölepingulist suhet, siis oleks piisanud pelgalt vastava ülesande lisamisest hageja tööülesannete hulka, makstes talle selle eest lisatasu. Kui hageja oleks soovinud töölepingulise suhte jätkamist, ei oleks ta kirjutanud kostjale 02.12.2002 töölt vabastamise avaldust. Selline töölepingu poolte käitumine, kus üks tööleping lõpetatakse, töötajale
makstakse välja lõpparve 20 000 krooni, ning vahetult peale seda sõlmitakse sama töötajaga uus tööleping, ei ole majandus- ja juhtimisökonoomika põhimõtetest lähtuvalt mõistlik ning selliseid järeldusi ei saa eelduslikult teha. Sellistel asjaoludel sõlmitud lepingu tõlgendamine töölepinguna on vastuolus VÕS § 29 lg-ga 4.
14.Lepingu esemeks oli ainult ühe konkreetse ühekordse ülesande täitmine ehk ühe "tüki" üleandmine. See viitab sellele, et poolte tahteks töövõtulepingu sõlmimine konkreetse tulemuse saavutamiseks. Töölepingulise vahekorra iseloomulikuks tunnuseks on tööandja poolt kontrolli teostamine tööprotsessi üle. Asjaolu, et hageja andis aeg-ajalt tagasisidet kostjale töö seisu kohta, ei tähenda, et tehtav töö oleks allunud kostja juhtimisele ja kontrollile. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et kostja esindajad edastasid hagejale andmeid kataloogi koostamiseks ning juhiseid selle sisu kohta. Kataloogi koostamiseks oli hagejal andmeid vaja. Kostjat ei huvitanud see, millal hageja kokkulepitud kataloogi koostab. Kostja ainsaks huviks oli see, et lepingus kokkulepitud kataloog saaks kokkulepitud ajaks valmis. Hagejaga sõlmiti vaidlusalune leping üksnes seetõttu, et ta oli kostja töötajana kataloogi koostamisega alustanud ja temalt võis eeldada, et ta suudab selle valmis teha. Seda kinnitas kohtuistungil tunnistaja M. L. Kostja ei kontrollinud ega juhtinud hageja poolt tehtava töö protsessi ja vaheetappe. Hagejale ei jagatud täpseid instruktsioone, millal, kuidas ja kus tööd teha. Töövõtjal polnud kindlat tööaega ja ta ei allunud tööandja sisekorraeeskirjadele. Seega esinesid olulised erinevused vaidlusaluse lepingu ja poolte vahel eelnevalt eksisteerinud töösuhte vahel töötamise koha, tööaja ning kostjapoolse kontrolli osas.
15.Kohtu järeldused, et vaidlusaluses lepingus oli kokku lepitud töölepingu olulistes tingimustes, on ekslikud. 09.12.2002 sõlmitud leping ei sisalda kõiki TLS §-s 26 nimetatud tingimusi. Eelkõige puudub lepingus kokkulepe tööaja osas, mis viitab selgelt töövõtulepingu sõlmimisele. Hageja võis enda töö tegemise aega vabalt valida. Kostjat huvitas ainult kataloogi valmimine. Töölepingulise suhte iseloomulikuks jooneks on tööandja kontroll kogu tööprotsessi üle, kus täpselt on määratletud tööaja algus ja lõpp, vaheajad lõunastamiseks jms. Hageja oli kantud ravikindlustuse andmekogusse kostja töötajana kogu perioodi vältel, mil hageja töötas kostja juures müügijuhina. Kui 02.12.2002 lõppes hageja tööleping, siis lõpetas kostja ka hageja kindlustuskaitse Eesti Haigekassas. 09.12.2002 lepingut ei käsitlenud kumbki pool töölepinguna. See, et kostja lõpetas hageja ravikindlustuse 02.12.2002 ja ei registreerinud hagejat uuesti ravikindlustuse andmekogus, väljendab selgelt kostja tahet sõlmida hagejaga töövõtuleping. Poolte töövõtulepingu sõlmimisele suunatud tahet kinnitab ka asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale lepingu sõlmimisel tööraamatut ja kostja ei nõudnud selle esitamist. Seda seetõttu, et mõlemad pooled käsitlesid sõlmitavat lepingut töövõtulepinguna. Oluline on see, et lepingus ei lepitud kokku mitte ajatasu, mis oleks iseloomulik töösuhtele, vaid "tükitasus" ehk tasus lepingu kokkulepitud töö teostamise tulemuse - kataloogi valmistamise - eest.
16.02.04.2003 esitas kostja Tallinna Politseiprefektuurile avalduse hageja suhtes kriminaalasja algatamiseks ning Tallinna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse poolt on algatatud kriminaalasi nr 03231000144 KarS § 377 lg 1 ja § 378 tunnustel. Nimetatud kriminaalmenetluse alustamine oli sisuliselt hageja ajendiks käesoleva hagi esitamiseks surve avaldamiseks kostjale.
17.Lepingus oli kokku lepitud tükitöös ja tasus selle eest. Kuna tükitöö esemeks oli kataloog, mida hageja valmis ei teinud ja kostjale üle ei andnud, siis polnud kostjal tulenevalt PalS § 18 lg-st 1 õigust palka saada. Tunnistaja M. L. sõnade kohaselt ei teinud hageja midagi ja kostja oli sunnitud kogu lepingu järgi hageja poolt tegemisele kuulunud töö ise
ära tegema 2003.a sügisel. Nimetatud asjaolu on kohus jätnud osaliselt arvestamata ja osaliselt hinnanud ebaõigesti. Seega on põhimõtteliselt väär ka hageja poolt tehtud ja kohtu poolt aktsepteeritud palgaarvestus, milles on aluseks võetud töötatud päevad. Tükipalgasüsteemi korral on oluline töö tulemus, mitte aga tööle kulutatud aeg. Hagejale poolt töö tegemata ja üle andmata jätmise korral ei ole tal õigust töötasule.
18.Kuna kostjal puudus kohustus hagejale palka maksta, siis ei ole kostja selle tasumisega ka viivitanud. Sarnaselt palga maksmisele eeldab ka puhkusetasu maksmine töö tegemist ja üleandmist. Puhkusetasu arvutamise korra § 3 esimese lõike kolmanda lause kohaselt ei arvestata puhkusepäevade päevatasu arvestamisel palka töölt omavoliliselt puudutud päevade eest. Omavoliliselt töölt puudumise all tuleb mõista ka olukorda, mil töötaja ei tee tööd. Järelikult on alusetu ka hageja puhkusetasu nõue. Kuna hageja ei teinud tööd ja kostjal puudus sellest tulenevalt ka kohustus maksta palka ja puhkusetasu, siis on põhjendamatud ka lõpparve tasumisega viivitamise nõuded.
19.Ebaõige on kohtuotsus osas, millega kohus luges tuvastatuks töölepingu tingimuste rikkumise kostja poolt ning sellest tulenevalt hageja õiguse tööleping TLS § 82 alusel lõpetada ja nõuda hüvitist. Kohus on taolist järeldust põhjendanud sellega, et töölepingu lõpetamist ei ole kostja vaidlustatud. Kostja on oma alternatiivsetes vastuväidetes selle vaidlustanud. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt kohustuste rikkumist. Kohtu vastupidised järeldused on ekslikud. Hageja andis kataloogi koostamiseks ette nähtud arvuti kostjale ise tagasi, tuues arvuti 07.03.2003 kostja kontorisse Ädala tn 8. Mõlemad pooled olid arusaamisel, et nendevahelised suhted on lõppenud ja vastastikuseid nõudeid ei ole. Seda kinnitas ka tunnistaja M. L. Samuti nägi vaidlusaluse lepingu p 6.2 ette, et lepingu lõppedes hageja tagastab arvuti. Pärast 07.03.2003 ei ole pooled elektroonilisel ega muul teel kataloogi puutuvates küsimustes suhelnud. Vastupidised järeldused on ekslikud ega põhine asjas kogutud tõenditel. TLS § 82 ei kohalduks käesoleval juhul 09.12.2002 sõlmitud lepingu lõpetamise alusena ka palganõuete osas, kuna hageja ei täitnud lepingus ettenähtud kokkulepet tükitöö eest tasu saamiseks. Seega ei rikkunud kostja palga mittemaksmisega oma lepingulisi kohustusi.
20.Ekslikud on kohtu järeldused selles, et kostja ei vaidlustanud hageja poolt esitatud palgaarvestust ja viiviste arvestust. Kostja vaidles kõigile nõuetele täies ulatuses vastu. See, et kostja ei esitanud omapoolset arvestust, ei tähenda, et ta oleks nõustunud hageja arvestusega.
21.Isegi kui hageja poolt hagis esitatud nõuded oleks sisult põhjendatud, hakkas tähtaeg nende nõuete esitamiseks kulgema 23.05.2003. Aegunud on järgmised hageja nõuded: hüvitise nõue lõpparvega viivitamise eest summas 13 295,10 krooni; hüvitise nõue töölepingu lõpetamise eest summas 26 590,20 krooni ja puhkusetasu nõue summas 5761,21 krooni. Ka palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue on aegunud. Nimetatud nõuete osas tuleb kohaldada aegumist. Vastus apellatsioonkaebusele
22.M. L. palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 334 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessinormi olulise rikkumise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks
saatmata.
24.Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Hageja leiab, et poolte vahel 09.12.2002 sõlmitud leping oli tööleping ja kostja leiab, et töövõtuleping. Linnakohus leidis vaidlust lahendades, et tegemist oli töölepinguga ning asjas on kohaldatavad töölepingu seaduse sätted. Kohus põhjendas oma järeldust sellega, et lepingus on märgitud lepingu pooltena tööandja ja töötaja, kokku on lepitud TLS §-s 26 sätestatud töölepingu kohustuslikes tingimustes, märgitud on tööandja konkurendid ja töötaja kohustused, tööandja kindlustas hageja töövahendiga ja lepingus märgitud tööülesannete täitmist kontrollivad isikud on olnud hagejaga pidevas tööalases suhtlemises. Ringkonnakohus linnakohtu järeldusega ei nõustu.
25.VÕS § 29 lg 1 sätestatu kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumisele enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Seega ei oma lepingu pealkiri ega vormilised tunnused iseenesest õiguslikku tähendust. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töölepingu kohustuslikud tingimused on sätestatud TLS §-s 26. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tegemaks kindlaks, kas poolte vahel oli tööõiguslik või muu suhe, tuleb kaaluda alljärgnevaid asjaolusid: kes korraldab ja juhib tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud äriühingu töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale. Eelnimetatud kriteeriume, mille alusel toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele, tuleb vaadelda kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, s.o millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest tsiviilõiguslikest lepingutest, s.h ka töövõtulepingust.
26.Kontrollimaks vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele, tuleb välja selgitada lepingutingimused, tõlgendada lepingut ning hinnata, kas poolte vahel kokku lepitud tingimused on töölepingule olemuslikud või mitte. Ringkonnakohus möönab, et poolte tahte väljaselgitamist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel raskendab nende omavahelise suhte ebaselge määratlemine. TLS § 8 järgi loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, siis sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu,
tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks.
27.Vaidlusaluse lepingu sõlmimise asjaolusid selgitas kohtule tunnistaja M. L., kelle ütluste kohaselt ei olnud kostjal juristi ning lepingu vormistamiseks kasutati arvutis olevat töölepingu vormi. See selgitab, miks on lepingul vormiliselt nii töölepingu kui ka töövõtulepingu tunnused. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et poolte vahel varem kehtinud töölepingu kehtivuse ajal alustas hageja muude tööülesannete täitmise kõrval kostja müügikataloogi koostamist. Kuna kostja oli jätkuvalt huvitatud kataloogi valmimisest, sõlmiti poolte vahel pärast töösuhte lõpetamist 09.12.2002 leping, mille sisuks ja eesmärgiks oli ühe kindla töö tegemine kokkulepitud tähtajaks, s.o kataloogi koostamine 09.jaanuariks 2003. Lepingu p 3.1 järgi pidi hageja tegema tükitöö, s.o müügikataloogi. Seega hageja võttis endale lepinguga kohustuse kindla tagajärje, soorituse „tulemuse“ saavutamiseks. Kuigi lepingu p 6.1 kohaselt pidi töötaja töötama tööandja juures lepingus sätestatud tingimustel, alluma tööandja juhtimisele ning kontrollile ja täitma tööandja poolt ettevõttesiseste aktidega sätestatud tingimusi, samuti määrati lepingu p-s 2.5 isikud, kes kontrollivad vahetult tööülesannete täitmist, nimetatud lepingutingimusi ei täidetud. Hagejale ei määratud töö tegemise aega, kohta ega viisi, mistõttu ei olnud kostjal antud juhul võimalik hageja tööd juhtida ega kontrollida. Seda lepingu sõlmimisel ilmselt silmas ei peetudki. Ka töölepingu alusel kodus töötamise korral on tööandjal õigus kontrollida töötaja tööd ning tööajast kinnipidamist, kuid seda on võimalik teha üksnes kokkulepitud töötingimuste olemasolu korral. Antud juhul need puudusid. Hageja ei allunud kostja sisekorrale ja teda ei olnud arvatud kostja töötajate koosseisu, mida kinnitab kaudselt asjaolu, et hagejal ei olnud Haigekassa ravikindlustuskaitset. Kostja ei korraldanud ega juhtinud hageja tööprotsessi, s.o hageja pidi tegema kataloogi valmis iseseisvalt, endale sobival ajal ja viisil ning saama selle eest kokkulepitud tasu. Kostja poolt hagejale kataloogi jaoks vajalike materjalide saatmist meili teel (t/lk 13-21) ja huvi tundmist töö valmimise vastu ei saa lugeda hageja töö juhtimiseks ja kontrollimiseks. Hageja kandis töö (tükitöö) sooritusriski. Seda kinnitab hageja seletus kohtuistungil (t/lk 110), mille kohaselt pidi ta saama kostjalt raha siis, kui töö saab valmis. Ringkonnakohtu hinnangul puudus eeltoodud asjaoludel hageja ja kostja vahel töölepingule iseloomulik sõltuvussuhe. Ainuüksi asjaolu, et kostja andis töö tegemiseks hageja kasutusse töövahendi (arvuti), ei võimalda vaidlusalust lepingut lugeda töölepinguks. Ringkonnakohus leiab, et pooled sõlmisid 09.12.2002 töövõtulepingu, mistõttu puudub hageja nõuetel seaduslik alus ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
28.Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust hageja poolt konkureeriva äriühingu asutamine ega kostja väited hageja pahatahtliku käitumise kohta hagi esitamisel, mistõttu jätab kohus nendele hinnangu andmata. Ka ei hinda ringkonnakohus töövõtulepingu täitmist, sest see väljub käesoleva vaidluse raamidest.
29.Tulenevalt TsMS § 60 lg-tes 1, 8 ja 11 sätestatust tuleb hagejalt kohtukuluna kostja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu hüvitamiseks 9000 krooni.
U. Loonurm
P. Randmaa
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.