Kohtulahend

isikust ettevõtjana kostjale kahe aasta jooksul suulise kokkuleppe alusel ehitus- ja planeerimisteenust ja ühe aasta jooksul vahendas ehituse jaoks mõeldud maatüki müüki, kuna ehitus jäi ära. Hageja pidas oma tuttavate kaudu läbirääkimisi AS-s TV, et viimane võimaldaks hageja jaoks soodsamad teenuste hinnad. Kostja esindaja AM lubas tasuda iga kuu eest ühe Eesti keskmise palga, mis oli sel ajal 7 704 krooni. Nii oleks kostja pidanud hagejale tasuma 36 kuu eest kokku 368 867 krooni. Tegelikult tasus hageja vaid 29 450 krooni ja on hagejat süüdistanud väljapressimises, kui viimane on tasu küsinud. Tasumata on 339 417 krooni, mille hageja palus kostjalt välja mõista. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Vastuväidete kohaselt pöördus hageja 2002. a. suvel kostja esindaja poole ja pakkus oma teenust plaanitava uue tehase ehituse korraldamisel ning aidata hagejal saavutada AS-lt TV soodsad vee- ja kanalisatsiooniteenuste hinnad. Hageja esines siis FE AS-i müügiesindajana. Ehituse planeerimise ja korraldamise teenust ei ole kostja hagejale kunagi osutanud. Uue tehase ehitamine jäi aga ära ja kostja asus müüma ehituseks mõeldud kinnistut xxx. Saanud sellest teada, küsis hageja luba tegelda maa müügiga. Kostja esindaja andis selleks nõusoleku ja hageja tegeles mingil määral ostja leidmisega, kuid ostja jäi leidmata ja kostja müüs kinnistu 2004. a. detsembrikuus ilma hageja abita. Kinnistu soovijaid oli tegelikult piisavalt. Kuna hageja ikkagi tegeles maatükile ostja leidmisega (pani internetti müügikuulutuse), siis tasus kostja talle vastutuleku korras kolme arve alusel kokku 29 450 krooni. Hageja on esitanud veel mitu arvet, millised on kostja lugenud alusetuks ja jätnud tasumata. Mingeid kohustusi ei ole hageja endale seoses maa müügiga kostja ees võtnud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Rapla Maakohus jättis 13.12.2005 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte seletustest võimalik järeldada, et hageja tegi kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) § 16 lg 1 kohase pakkumuse sõlmida leping tehase ehituse ettevalmistamiseks ja vajalike läbirääkimiste pidamiseks. Kostja ei andud pakkumusele oma nõustumust ja lepingut ei saa lugeda sõlmituks. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Kokkuleppe saavutamise kohta puuduvad tõendid. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet selles, et kostja kohustub talle tasuma kolme aasta jooksul iga kuu eest Eesti keskmise palga. Samuti ei ole hageja tõendanud, milliseid teenuseid ta kostjale tehase ehituse ettevalmistamiseks osutas, milliseid läbirääkimisi pidas, kui palju kostja huvides aega kulutas ja millised olid tema materiaalsed kulutused. Seepärast ei ole kohtul võimalik kostjalt hageja kasuks hüvitust välja mõista ka VÕS 52. peatüki, s. o. alusetut rikastumist käsitlevate sätete alusel. Kostja esindaja seletustest nähtub, et ta nõustus hageja pakkumusega, kui viimane soovis osutada teenust kinnistule ostja leidmiseks. Hageja seletuste alusel saab tõendatuks lugeda, et ta avaldas teise isiku vahendusel internetis kuulutuse kostja kinnistu müümise kohta ja jälgis pakkumisi. Puuduvad tõendid, et hageja pakutud ja osutatud teenuse maht oleks suurem olnud. TsMS § 91 lg 1 mõttes ei ole tõendatud hageja väidetud kokkulepe tasu osas kinnistu müügi vahendamise eest, s. o Eesti keskmine kuupalk. Kostja nõustus tasuma hagejale kolme arve alusel. Kohtul ei ole

2(5)

võimalik kontrollida, kas kostja poolt tasutud summad vastavad hageja osutatud teenuste mahule või mitte, sest hageja ei ole esitanud kohtule arveid, mille tasumist ta kostjalt nõuab, ega ole tõendanud, millises mahus ta töötas ja milliseid kulutusi pidi tegema hageja kinnistule ostja leidmiseks. Seega leidis maakohus, et kostja ei ole kohustatud hagejale täiendavalt tasuma. Kohtule esitatud kostja 23.02.2005 kirjal on hageja omakäeline märge, milles viimane võtab omaks, et on esitanud mittetõeseid arveid. Poolte 25.01.2005 koostöökokkulepe ei oma tõenduslikku tähtsust, kuna see käsitleb 2005. a. suveks Rapla maakonnas plaanitud ühist ehitusalast tegevust ega ole seotud hagis nimetatud sündmustega. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Rapla Maakohtu 13.12.2005 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et poolte vahel puudus lepinguline suhe. Hageja arvates sõlmisid pooled suulise lepingu ehitusja planeerimisteenuste osutamiseks kolme aasta jooksul. Tehtud tööde eest kohustus kostja tasuma hagejale Eesti Vabariigi keskmist palka, mis 2004. aasta viimases kvartalis moodustas 7 704 krooni, kolme aasta eest kokku 368 887 krooni. Kostja on tasunud 29 450 krooni ja võlgneb hagejale 339 417 krooni. Lepingulise suhte olemasolu poolte vahel tõendab asjaolu, et kostja tasus hageja esitatud kolm arvet. Kui hageja ei oleks kostjale teenuseid osutanud, ei oleks kostjal olnud põhjust arveid tasuda. Hageja on omapoolsed lepingulised kohustused täitnud, kuid kostja on endale võetud lepinguliste kohustuste täitmisest kõrvale hoidnud. Apellandi väitel on esimese astme kohus rikkunud protsessiõiguse norme. Hageja taotles kohtuistungil lepinguliste suhete tõendamiseks tunnistaja SM ülekuulamist ja arvete asja juurde võtmist, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata. Seoses eeltooduga palub apellant Tallinna Ringkonnakohtusse välja kutsuda ja tunnistajana üle kuulata SM ja nõuda kostjalt välja 3 arvet, mille alusel ta tasus hagejale 29 450 krooni. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu. Samuti vaidleb kostja vastu tunnistaja ülekuulamise ja dokumentaalsete tõendite väljanõudmise taotlusele. Hageja oleks koos hagiavaldusega ise pidanud kohtule esitama arved, mille ta oli füüsilisest isikust ettevõtjana väljastanud. Menetluse käigus on hageja tunnistanud, et ta on esitanud mittetõeseid arveid. Seega nõuab kostja, et hageja esitaks nimetatud arved. AS SP raamatupidamises on registreeritud 3 FIE EM arvet kogusummas 29 750 krooni, mitte 29 450 krooni. Tunnistaja S. M ei oma teavet pooltevahelistest kokkulepetest. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et kohtuotsus lõppjärelduses on õige, kuid otsuse põhjendavat osa tuleb osaliselt tühistada alljärgnevatel asjaoludel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et apellandi nõue ehitusplaneerimis- ja korraldamisteenuste eest tasu saamiseks on põhjendamatu. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudus kokkulepe tasu saamiseks hageja poolt väidetud tööde teostamise eest. Milliseid töid ta tegi ja millises mahus, ei suutnud apellant ka ringkonnakohtus selgitada.

3(5)

Hageja poolt esitatud hagiavaldusest ja väidetest ilmneb, et ta ei suutnud põhjendada ega tõendada, milline õigussuhe oli poolte vahel. 06.12.2005 eelistungil on hageja väitnud töösuhte olemasolu /t.lk. 49/, siis aga leidnud, et tegemist oli töövõtulepinguga / t.lk. 51/. Kolleegium leiab, et ei töösuhte ega ka võlaõigusliku suhte olemasolu vaidlusalusel perioodil ehitusplaneerimis- ja korraldamisteenuste osutamise osas tõendamist ei leidnud ei esimese astme kohtus ega ka apellatsioonimenetluses. Seega antud osas on maakohtu otsus piisavalt põhjendatud ning seaduslik. Vaidlusobjektiks oli ka hageja tegevus kostjale kuulunud kinnistu müügiga tegelemise osas. Kohus tuvastas, et hageja avaldas interneti kaudu kuulutuse kostja kinnistu müügi kohta ning leidis, et kostja tasus osutatud teenuse eest. Tõendamist ei leidnud asjaolu, et hageja poolt osutatud teenuse maht oleks olnud suurem. Seega kohus on sisuliselt leidnud, et poolte vahel oli kokkulepe teenuse osutamise osas, kuid millise õigussuhtega oli tegemist, kohus hinnangut ei andnud. Antud puudus on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga selles osas, et poolte vahel pidi olema lepinguline suhe, mida tõendab kostja poolt hagejale tasutud 29 450 krooni. Kolleegium leiab, et pooltevahelist õigussuhet kostjale kuulunud kinnistu müügikuulutuste avaldamise osas võib käsitleda kui teenuse osutamise lepingut käsunduslepingu näol VÕS § 619 mõttes. Käsundusleping on tasuline, kui pooled on selles kokku leppinud. Hageja ei suutnud tõendada, milline oli pooltevaheline kokkulepe tasu osas kinnistule ostja leidmise korral. Toimikust ei ilmne, et kostja kinnistu müük toimus üldse hageja tegevuse tõttu. Hageja ei suutnud tõendada ka seda, et tema poolt kantud kulutused olid suuremad, kui seda hüvitas kostja. VÕS § 627 lg 2 järgi, kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Kostja poolt tasutud 29 450 krooni tuleb lugeda mõistlikuks tasuks VÕS § 627 lg 2 järgi teenuse osutamise eest müügikuulutuste avaldamisel. Seega puudub alus eelnimetatud nõude rahuldamiseks. Apellandi väide selles, et kohus rikkus menetlusõigusnorme, jättes tema taotluse rahuldamata tunnistaja SM ülekuulamiseks ja arvete väljanõudmiseks kostjalt, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohtus menetluse ajal kehtinud TsMS § 91 lg1 järgi oli poolte kohustus tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Antud põhimõte on sätestatud ka 01.01. 2006 jõustunud TsMS § 230 lg-s1. Kaebuses kostjalt taotletud arved pidid olema kajastatud ka apellandi enda raamatupidamises, seega ei ole mingit põhjust nõuda tõendeid vastaspoolelt. Apellandi väidetel tunnistaja SM teab kokkuleppest kostjaga ning tehtud töödest. Vastustaja vastuväidetel antud tunnistaja ei saa olla teadlik mingitest kokkulepetest ning lisaks sellele hageja nõustus asja arutamisega ilma tunnistaja ülekuulamiseta. Kolleegium nõustub vastustaja vastuväitega. Toimikust ilmneb, et 06.12.2005 eelistungil hageja nõustus menetlust lõpetama ilma tunnistaja ülekuulamiseta/ t.lk. 51/. Apellatsioonimenetluses ei ilmnenud asjaolud, mis võimaldaksid uut tõendit vastu võtta. Apellandi poolt toodud põhistus tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse osas ei ole piisavalt veenev.

4(5)

Arvestades eeltoodut rahuldada.

kolleegium leiab, et apellandi väide ei võimalda hagi

Kohtukulude jaotamine Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellandil tuleb kanda kohtukulud. Apellatsioonimenetluses vastustaja kohtukulude taotlust ei esitanud. Rapla Maakohus 30.mai 2005 määrusega määrati hagejale riigi õigusabi, mida osutas vandeadvokaat E J. Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2006 määrusega apellandi riigi õigusabi jätkus TsMS § 184 lg 4 ja riigi õigusabi seaduse § 17 lg 3 alusel. Apellatsioonimenetluses esitas apellandi esindaja taotluse õigusabikulu väljamõistmiseks summas 3295,70 krooni, sellest töötasu on 2793 krooni ja käibemaks 502,70 krooni. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Justiitsministri 26.jaanuari 2005 määrusest nr 2/ ja selle 26.08.2005 muutmise määrusest nr 37/„ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ on vandeadvokaat esitanud arvestuse õigusabi osutamise osas. Taotletud õigusabikulu suurus vastab kehtestatud määradele. Riigi õigusabi määramisel on hagejale pandud kohustus hüvitada esindaja tasu osade kaupa. Kolleegium võtab arvesse, et hageja sissetulekuks on invaliidsuspension, peab õiglaseks võimaldada maksta esindaja tasu ühe aasta jooksul, so kuus 274, 64 krooni. Riigilõivu maksmisest oli apellant vabastatud. Kolleegium, juhindudes TsMS § 190 lg-st 5 peab võimalikuks, arvestades hageja materiaalset ja tervislikku seisundit vabastada teda hagi rahuldamata jätmisel riigilõivu maksmisest riigituludesse ka apellatsioonimenetluses.

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.