Kohtulahend

Hageja A.T.i esindaja on esitanud 22. aprillil 2005 kohtusse hagi Eesti Vabariigi vastu, hagihind 1204213.10 krooni. Eelmenetluse käigus täpsustas hageja esindaja kostjate ringi. Hageja esindaja leidis, et kuna omandireformi objektiks olnud vara müüdi õigusvastaselt Kõrgemäe sovhoosi poolt, mis allus vaidlusaluse tehingu tegemise ajal Põllumajandusministeeriumile (oli Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas olev asutus) on hageja seisukohal, et hagi tuleb saata juhindudes TsMS § 164` lg-st 1 Põllumajandusministeeriumile, s.o ministeeriumisse, kelle valitsemisalas oleva asutuse tegevuse tõttu vaidlus on tekkinud. Pärast seda taotles hageja esindaja kostjana kaasata R.R. (tl 61). Kohtuistungil täpsustas hageja esindaja hagi eset ja nimetas hagi hinnaks 819423 krooni. Hagiavalduse kohaselt tunnistati hageja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi Maakonnakomisjoni 24.03.1993.a. otsusega nr 10-2353A Polli vallas (endine Karksi vald Polli mõis) Remsi Johan 4 maa ja hoonete omandireformi õigustatud subjektiks. Nimetatud otsuse p-s 1 nimetatud vara hulka kuulus ka 3-toast koosnev Teeääre elamu Polli vallas. 18.09.1996.a. sõlmiti Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel ostu-müügileping, millega Kõrgemäe sovhoos müüs eelpoolnimetatud Teeääre elamu R.R.le. Ostu-müügileping on tõestatud Viljandi notar Margit Metsa poolt, sealjuures on notarile Polli Vallavalitsuse poolt esitatud 29.08.1996.a. tõend nr 122, millega Polli Vallavalitsus tõendab muu hulgas, et elamu aadressil Viljandi maakonnas Polli vallas Aruküla külas Teeääre, mille üürnikuks on R.R., et elamu ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumide hulka, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras või avaldus on lahendatud. Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a. korraldusega nr 238 "Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine" on korraldatud kinnitada J.T. õigusvastaselt võõrandatud Remsi Johan 4 talu maa maksumus summas 605 409 krooni ning määrata A.T.ile kompensatsioon Remsi Johan 4 talu maast 31, 38 ha eest summas 177 382 krooni. Maa mittetagastamise alusteks on korralduses märgitud MRS § 6 lg 2 p 1 ja p 3. 18.09.1996.a. Kõrgemäe sovhoosi poolt Teeääre elamu müümine R.R.le oli õigusvastane. 13.06.1991.a. vastu võetud ORAS § 18 lg 1 29.12.1994.a. kuni 01.03.1997.a. kehtinud redaktsiooni kohaselt oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui ORAS-est ei tulene teisiti. Sama lõike teise lause kohaselt on viimatinimetatud keeldu rikkuvad tehingud kehtetud. Alates 02.03.1997.a. kuni 01.02.2002.a. kehtinud ORAS § 18 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtueelse vaidluse lõppemiseni) riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata ning seda keeldu rikkuvad tehingud on sama sätte kohaselt tühised. Hageja on seisukohal, et Kõrgemäe sovhoosil puudus 18.09.1996.a. õigus müüa Teeääre elamut R.R.le, kuna Teeääre elamu oli omandireformi objektiks olev võõrandatud vara ning kõnealuse vara võõrandamine oli õigusvastane. Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel 1996.a. sõlmitud ostumüügileping oli tulenevalt ORAS § 18 lg 1 ja tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 tühine. Eesti Vabariik on kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju. ORAS § 18 lg 2 kohaselt on ORAS § 18 lg-s 1 nimetatud vara omanikud ja valdajad kohustatud tagama vara säilimise ning selle kohustuse mittetäitmisel on kõnealused isikud kohustatud hüvitama kahju. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01. juulit 2002, asjaolu või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusese rakendamise seadusest ei tulene teisiti. Sama

seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01. juulit 2002, enne võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusese rakendamise seaduse jõustumist kehtinud seadust. Sama seaduse § 22 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut, juhul kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01. juulit 2002. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 448 lg 1 kohaselt kuulus kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Hagejale on tekitatud seaduses sätestatud keeldu eirava tehingu tegemisega 1996.a. kahju, kuna ostu-müügilepingu sõlmimise tõttu ja Teeääre elamu võõrandamise tõttu Kõrgemäe sovhoosi poolt ei tagastatud hagejale õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses, vaid määrati kompensatsioon 31,38 ha eest summas 177 382 krooni (Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a. korraldusega nr 238 (otsus kompenseerimise kohta). Viljandi Maavanema 30.03.1998.a. korraldusega nr 957 erastati MRS § 22 lg 1 alusel ostueesõigusega 19.8 ha maad, sellest 14, 7 ha metsamaad R.R.le. Vastavalt TsK § 222 lg 2 mõistetakse kahju all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Hageja on seisukohal, et kostja poolt on hagejale tekitatud kahju kokku summas 1381595.10 krooni, mis seisneb tagastamata metsamaa väärtuses ja saamata jäänud tulust seoses metsamaterjali iga-aastase juurdekasvuga ja selle realiseerimise võimalusega (kasvava metsa väärtus lähtudes metsamajandamiskavas sisalduvatest andmetest). Kahjuarvestus on lisatud hagiavaldusele. Kuna tagastamata maa kompenseeriti hagejale vastavalt Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a. korraldusele nr 238 summas 177382 krooni, siis tuleb nimetatud summa tekitatud kahjust maha arvata. Kuna õigusvastaselt müügilepingu sõlmimisega hagejale kahju tekitanud isik Kõrgemäe sovhoos oli riiklik ettevõtte, mis allus Põllumajandusministeeriumile ja mis on tänaseks likvideeritud, on kohustatud hagejale tekitatud kahju hüvitama Eesti Vabariik. Hageja palus tunnustada Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel 18.09.1996.a. sõlmitud ostumüügilepingu tühisust ja mõista Eesti Vabariigilt A.T.i kasuks välja kahju hüvitis korrigeeritud määras 819423 krooni. Eelmenetluses leidis hageja esindaja veel, et hageja ei nõustu kostja seisukohtadega, mille kohaselt ei ole Eesti Vabariik kohaseks kostjaks, kuna ei ole Kõrgemäe sovhoosi õigusjärglane ega vastuta Kõrgemäe sovhoosi, s.h kohustuste eest ning et väidetav kohustus hüvitada hagejale ostumüügilepingu sõlmimisega tekitatud kahju lõppes hiljemalt Kõrgemäe sovhoosi likvideerimisega. Vastavalt PS §-le 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamisele. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 22 lg-le 1 kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut, juhul kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002.a. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK §-st 448 tulenevalt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Deliktiõiguse põhimõtteks on tagada igale isikule, kellele õigusvastase teoga kahju põhjustati, kahju hüvitamine. Erinevalt kostjast on hageja seisukohal, et käesolevas vaidluses on asjakohane viide ORAS § 18 lg-le 2, kuna selles on sätestatud kohustus hüvitada kahju. Kõrgemäe sovhoos, mis allus riigile (Põllumajandusministeeriumile) ei taganud vara säilimist, kuna vara võõrandati vaatamata vastavasisulisele seadusest tulenevale keelule kolmandale isikule. TsK § 241 lg-le 2, millele on viidanud ka kostja oma vastuses, võidakse likvideeritud juriidilise isiku kohustise täitmine panna teisele juriidilisele isikule vastavalt seadusele. Kuni 2002.a. 01. juulini kehtinud TsÜS § 4 lg-le 1 kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib sellele õigussuhtele lähedasi suhteid ning sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse üldisest mõttest. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK §-s 473 on reguleeritud kahju hüvitamine juhul, kui juriidiline isik on lõpetanud oma tegevuse. Nimetatud sätte kohaselt esitatakse juriidilise isiku reorganiseerimise korral tema poolt kodanikele seoses tervisekahjustuse või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded juriidilise isiku õigusjärglase vastu, juriidilise isiku

likvideerimise korral aga tema kõrgemalseisva organisatsiooni või likvideerimise otsuses näidatud organisatsiooni vastu. Kuigi viimatinimetatud sättes on reguleeritud tervisekahjustuse või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kahju tekitanud juriidiline isik on lõpetanud oma tegevuse, saab seaduse analoogiast lähtudes tugineda nimetatud sättele käesolevas vaidluses kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas. Nagu viidatud eespool on deliktiõiguse põhimõtteks tagada igale isikule, kellele õigusvastase teoga kahju põhjustati, kahju hüvitamine. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb arvesse võtta kahju tekitamise situatsiooni ja asjaolu, et kahju tekitati ebaseadusliku tehinguga omandireformi objektiks oleva varaga isikule, kes oli omandireformi õigustatud subjektiks ning kahju tekitajaks oli sovhoos, s.o ENSV ajal moodustatud ühismajand, mis allus kahju tekitamise ajal Põllumajandusministeeriumile ja on tänaseks likvideeritud. Kahju hüvitamiseks kohustatud isikut tekkinud olukorras ei ole seadusandja sätestanud ega kirjeldatud olukorda seaduses reguleerinud, kuigi ülalviidatud sätetest, s.h PS §-st 25 tulenevalt, samuti kahju hüvitamise üldpõhimõtetest tulenevalt tuleb hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada. Hageja on seisukohal, et seaduse analoogiat kohaldades on kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks Eesti Vabariik Põllumajandusministeeriumi kaudu. Vastavalt PMRS § 5 lg-le 5 võis kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga põllumajandusreformi teostamise perioodil teostada ainult reformikomisjoni loal. Kõrgemäe sovhoos, mis õigusvastaselt võõrandas Teeääre elamu R.R.le 1996.a. 18. septembril, allus Põllumajandusministeeriumile, sealjuures lasus Põllumajandusministeeriumil tulenevalt EV Valitsuse 24.03.1992.a. määrusest nr 96 kohustus koos Eesti Vabariigi Riigivaraameti ja maavalitsustega määrata kindlaks riigi esindajad põllumajandusreformi komisjonides ja nende volitused vastavalt Eesti Vabariigi Põllumajandusreformi seaduse paragrahvile 5 ning tagada nende juhendamine, samuti anda selgitusi Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse rakendamise küsimuses (määruse p 4.3, p 4.4.). Seega oli lisaks Kõrgemäe sovhoosile ka Põllumajandusministeeriumil, kellele Kõrgemäe sovhoos allus, kohustus muu hulgas tagada, et omandireformi objektiks oleva varaga ei tehtaks tehinguid, mis välistaks selle tagastamise omandireformi õigustatud subjektidele, mistõttu vastutab hagejale tekitatud kahju eest. Hageja on seisukohal, et kostja viide PMRS § 14 lg 1 on asjakohatu. Teeääre elamu ostumüügileping Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel sõlmiti 18. septembril 1996.a. Hageja sai nimetatud lepingu sõlmimise faktist ja olemasolust teada aastaid hiljem, sealjuures tekib hagejal kahjunõue pärast tehingu tühisuse tuvastamist ning hageja ei saanud esitada ega pidanudki esitama kahjunõuet 1996.a. 01. oktoobriks, nagu väidab ekslikult hageja, viidates PMRS § 14 lg 5. Hageja on eelpooltoodut kokkuvõttes jätkuvalt seisukohal, et hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest vastutab Eesti riik Põllumajandusministeeriumi kaudu, kuna kahju tekitas riiklik ettevõte, mis allus Põllumajandusministeeriumile ning on tänaseks likvideeritud. 18.09.1996.a. Teeääre elamu ostu-müügilepingu sõlmimine ja Teeääre elamu võõrandamine R.R.le oli õigusvastane, kuna sellega rikuti seadusest – ORAS § 18- tulenevat keeldu. Ostu-müügilepingu sõlmimise tulemusena ei olnud kohalikul omavalitsusel võimalik tagastada hagejale õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses. Juhul kui Kõrgemäe sovhoos ei oleks õigusvastaselt käitunud ning sõlminud 18.09.1996.a. ostu-müügilepingut R.R.ga, oleks hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses. Kõrgemäe sovhoosi õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Maa tagastamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et Kõrgemäe sovhoos sõlmis R.R.ga õigusvastaselt 18.09.1996.a. ostu-müügilepingu. Kostja asub oma vastuses seisukohale, et hageja oleks pidanud vaidlustama õigeaegselt halduskohtus kohaliku omavalitsuse aktid maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta ning samaaegselt ostu-müügilepingu kehtivuse pädevas maa- või linnakohtus. Hageja on seisukohal, et kostja viimatinimetatud väited on asjakohatud ega muuda asjaolu, et hagejale on tekitatud kahju õigusvastaselt ebaseadusliku ostu-müügilepingu sõlmimisega. Hageja on valinud oma rikutud õiguste kaitseks kohase õiguskaitsevahendi.

Arusaamatuks jääb kostja viide sellele, et saamata jäänud tulu arvestamine toimub diferentshüpoteesi alusel, mistõttu tuleb väidetavast kahjust maha arvutada ka kulutused, mida hageja oleks teinud, kui ta oleks metsa realiseerinud (metsaraie, vedu, müügitehingute sõlmimine), kuna hageja on lähtunud saamata jäänud tulu väljaarvestamisel kasvava metsa keskmisest müügihinnast (mitte palgi hinnast, mistõttu ei ole vaja maha arvata kulutusi metsaraiele, veole, müügitehingutele). Kuna arvestatud on kasvava metsa keskmist müügihinda, siis ei ole vaja hagejal esitada tõendeid metsa kvaliteedi kohta. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kohtukuludena tasu õigusabi eest 5000 krooni. Kohtukulude nimekirjale on lisatud arve, millel on märge – Õigusabi, A.T.i esindamine Tartu Halduskohtus. Hageja esindaja palus jätta kohtukulud riigi kanda. Kostjate esitatud vastuväited ja asjaolud Kostjad vaidlesid hagile vastu. Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu) esindaja leidis, et Teeääre elamu ostumüügileping Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel sõlmiti 18. septembril 1996. a. Nimetatud ajal kehtis juba tsiviilseadustiku üldosa seaduse, äriseadustik ja asjaõigusseadus, milliste alusel on juriidiline isik oma vara omanik ja osaleb õigussuhetes iseseisvalt. Ka hageja poolt esitatud Eesti Vabariikliku ettevõtete, asutuste, organisatsioonide registri Kõrgemäe sovhoosi registrikaardi väljavõttest nähtub, et Kõrgemäe sovhoosi puhul oli tegemist isemajandava juriidilise isikuga. Tulenevalt eeltoodust oli Kõrgemäe sovhoos juriidiline isik, kes kandis oma õiguste teostamise ja kohustuste täitmise eest vastutust iseseisvalt. Hageja on põhjendanud hagi esitamist Eesti Vabariigi vastu asjaoluga, et ... kuna õigusvastaselt müügilepingu sõlmimisega hagejale kahju tekitanud isik oli riiklik ettevõte, mis allus Põllumajandusministeeriumile ja mis on tänaseks likvideeritud, on kohustatud hagejale kahju hüvitama Eesti Vabariik. Hageja ei ole täpsustanud, millisest õigusaktist Eesti Vabariigi niisugune kohustus tuleneb. Kostja leiab, et hageja on esitanud hagi ebaõige isiku vastu, sest Eesti Vabariik ei vastuta Kõrgemäe Sovhoosi tegevuse eest. Vastavalt tsiviilkoodeksi (seisuga 1. detsember 1998. a.) §-le 241 lg 1 p 3 lõpeb kohustis juriidilise isiku (võlgniku või kreeditori) likvideerimisega. Seega lõppes väidetav kohustus (kostja arvates ei ole kohustust eksisteerinudki) hüvitada hagejale ostu-müügilepingu sõlmimisega tekitatud kahju hiljemalt Kõrgemäe sovhoosi likvideerimisega. Vastavalt TsK § 241 lg 2 võidakse likvideeritud juriidilise isiku kohustise täitmine panna teisele juriidilisele isikule (ka riik on juriidiline isik) vastavalt NSV Liidu või Eesti NSV seadusandlusele. Seega oleks Eesti Vabariigi vastutus Kõrgemäe sovhoosi tegevuse eest võimalik üksnes juhul, kui Eesti Vabariik oleks Kõrgemäe sovhoosi õigusjärglane. Vastavalt TsÜS §-le 59 lg 1 võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need seaduse järgi või oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 59 lg 3 kohaselt on õigusjärgluse aluseks tehing, seadus või muu õigusakt. Vastupidi – asjakohased õigusaktid rõhutavad põhimõtet, et üldjuhul riik riigiettevõtete kohustuste eest ei vastuta. Siinkohal on oluline viidata põllumajandusreformi seadusele (jõustunud 12. märts 1992, tunnistatud kehtetuks 2. märts 1997), mis muuhulgas reguleeris ka ühismajandite likvideerimist. Põllumajandusreformi seaduse § 14 lg 1 kohaselt kuulusid ühismajandi laenud ja võlad ühismajandi likvideerimisel tasumisele ühismajandi rahaliste vahendite, osamaksude ja aktsiate ning muu vara arvel. Ka nimetatud sättest tuleneb, et ühismajandid vastutasid ise võetud kohustuste, tekitatud kahjude jne eest ning riik ühismajandite tegevuse eest ei vastutanud. Vastavalt PMRS-i §-le 14 lg 5 oli ühismajandi kreeditoridel õigus esitada nõudeid ühismajandi võlgade osas kuni 1996. aasta 1. oktoobrini. PMRS §-i 14 lg 5 2. lause kohaselt võlgu, mille osas nimetatud kuupäevaks nõudeid esitatud ei ole, hiljem ei rahuldata. Tulenevalt eeltoodust ei ole Eesti Vabariik Kõrgemäe sovhoosi õigusjärglane ja Eesti Vabariik ei vastuta Kõrgemäe sovhoosi tegevuse (sh kohustuste) eest.

Hageja on tehingu tühisuse tunnustamise ja kahju hüvitamise nõudega seoses viidanud ORAS §-le 18 lg 1, mille kohaselt on kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud keeldu rikkuvad tehingud on ORAS § 18 lg 1 lause 2 kohaselt kehtetud. Hageja leiab, et R.R. ja Kõrgemäe sovhoosi vahel sõlmitud Teeääre elamu ostu-müügileping on ORAS § 18 lg 1 alusel tühine. Samas leiab hageja, et tühise ostu-müügilepingu sõlmimisega on talle tekitatud kahju. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS redaktsiooni (01.09.1996-01.10.1996) § 66 ja 67 kohaselt jagunesid kehtetud tehingud tühisteks tehinguteks ja vaieldavateks tehinguteks. Vastavalt TsÜS §-le 66 on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vastavalt TsÜS §-le 66 lg-tele 3 ja 4 on tühine tehing kehtetu algusest peale ja seda ei pea täitma. Seega õiguslikus mõttes ei ole sellist tehingut olemas – tühise tehingu sõlmimine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas on tehing, mis tema arvates on tühine ja millel sellest tulenevalt ei ole õiguslikke tagajärgi ja mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri, tekitada hagejale kahju, mille hüvitamist hageja nõuab (maa tagastamata jätmine). Vastavalt Teeääre ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud maareformi seaduse §-le 15 lg 1 otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määruse nr 36 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” (edaspidi: määrus nr 36) punktile 49 otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Vastutada võib ainult kohalik omavalitsus. Kui Karksi Vallavalitsus võttis maa tagastamise küsimuse otsustamisel arvesse hageja arvates tühise tehingu, siis oleks hageja pidanud Karksi Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a. korralduse nr 238 halduskohtus vaidlustama viidates asjaolule, et korraldus on antud lähtudes tühisest tehingust. Samuti oleks hageja pidanud vaidlustama R.R.le maa erastamise kohe peale sellest teadasaamist samal, juba nimetatud põhjusel. Hagiavaldusele lisatud Karksi Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a. korraldusest nr 238 nähtub, et maa mittetagastamise põhjuseks on MRS § 6 lg 2 p 1 ja 3. Vastavalt MRS §-le 6 lg 2 p 3 ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teise isiku hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises või muul viisil vastavalt MRS §-dele 7, 9 ja

ei ole käesoleval juhul pädev seda hindama. Isegi kui kohalik omavalitsus tekitas hagejale kahju, reguleerib avalikku võimu teostanud isiku tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seadus (jõustunud 1. jaanuaril 2002. a.), mille §-st 31 lg 2 tulenevalt on hageja nõudeõigus aegunud: “Enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.” Seega aegus hageja võimalik nõudeõigus kohaliku omavalitsuse vastu 1. jaanuaril 2005. a. Kostja leiab, et hageja on valinud ebaõige tee oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks ning hagi esitamisega Eesti Vabariigi vastu püüab hageja kompenseerida õigel ajal ja õigel viisil õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Lisaks eeltoodule ei ole hageja esitanud piisavalt tõendeid tõendamaks talle väidetavalt tekitatud kahju suurust. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mitu tihumeetrit metsa hagejale tagastamata maal asub, millise kvaliteediga see mets on ja kui palju oleks hageja tegelikult metsa aastate jooksul realiseerinud. Saamata jäänud tulu arvestamine toimub diferentsihüpoteesi alusel, mistõttu tuleb väidetavast kahjust maha arvutada ka kulutused, mida hageja oleks teinud, kui ta oleks metsa realiseerinud (metsaraie, vedu, müügitehingute sõlmimise kulud jne). Metsa realiseerimine ei oleks saanud toimuda ilma kulutusi tegemata, mistõttu on metsa realiseerimisest tegelikult saadav tulu väiksem kui metsa koguväärtus. Hageja on talle väidetavalt tekitatud kahju suurust (1 204 213,10 krooni) hinnanud metsa hüpoteetilisest koguväärtusest. Lisaks leidis Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu) esindaja järgmist. Kuna käesoleval juhul ei ole tegemist tervisekahjustuse tekitamisest ega surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, ei ole võimalik TsK §-i 473 kohaldada. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt saab käesoleval juhul kohaldada seaduse analoogiat (vana TsÜS § 4). Tulenevalt TsÜS §-st 4 on seaduse analoogia kohaldamise eelduseks õigussuhet reguleeriva sätte puudumine (lünk seaduses). Käesoleval juhul seaduses lünka ei esine. Juba viidatud TsK § 241 lg 1 p 3 sätestab üldreegli, mille kohaselt juriidilise isiku likvideerimisega kohustis lõpeb. TsK § 241 lg 2 sätestab võimaluse panna seaduse alusel likvideeritud juriidilise isiku kohustise täitmine teisele isikule. Nimetatud erandi tegemise võimalust on seadusandja otsustanud kasutada tervisekahjustuse tekitamisest ja surma põhjustamisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete puhul. Kuna muude kahju hüvitamise nõuete täitmise kohta eriregulatsioon puudub, siis ei ole seadusandja ilmselgelt tahtnud panna nimetatud kohustise täitmist teistele isikutele, vaid on pidanud põhjendatuks üldreegli kohaldamist (TsK § 241 lg 1 p 3). Lisaks eeltoodule juhib hageja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on oma vastuses meelevaldselt muutnud TsK § 473 lg 1 teksti ja mõtet. TsK § 473 lg 1 sätestab: “Juriidilise isiku reorganiseerimisel esitatakse tema poolt kannatanule seoses tervisekahjustuse või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded reorganiseeritud juriidilise isiku õigusjärglase vastu; juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel esitatakse tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile.” TsK § 473 lg 1 viimane lause näitab selgelt seadusandja tahet sätestada eriregulatsioon just tervisekahjustuse ja surma põhjustamise juhtudeks. Tsiteeritud TsK § 473 lg 1 kehtib esitatud kujul kuni tänaseni. Hageja on aga oma kirjalikus vastuses kohtule esitanud TsK § 473 lg 1 teksti järgneval kujul: “Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK §-s 473 on reguleeritud kahju hüvitamine juhul, kui juriidiline isik on lõpetanud oma tegevuse. Nimetatud sätte kohaselt esitatakse juriidilise isiku reorganiseerimise korral tema poolt kodanikele seoses tervisekahjustuse või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded juriidilise isiku õigusjärglase vastu, juriidilise isiku likvideerimise korral aga tema kõrgemalseisva organisatsiooni või likvideerimise otsuses näidatud organisatsiooni vastu.”

Kostja leiab, et seaduse teksti meelevaldne muutmine selle refereerimisel on äärmiselt taunitav ning lisaks sellele näitab seda, et ka hageja ise ei pea tegelikult võimalikuks seaduse analoogia kohaldamist – milleks muidu pidas ta vajalikuks, lootes kostja ja kohtu tähelepanematusele, seaduse teksti moonutada. Hageja on oma kirjalikus vastuses kohtule seoses nõude esitamisega Eesti Vabariigi vastu viidanud ka põhiseaduse §-le 25 ja deliktiõiguse ning kahju hüvitamise põhimõtetele. Ei põhiseaduse §-st 25 ega ka õiguse üldpõhimõtetest ei tulene see, et isikule tuleb tekitatud kahju hüvitada igal juhul ja ükskõik kelle arvel. Kahju hüvitamiseks saab olla kohustatud üksnes isik, kes kahju põhjustamise eest vastutab. Kuna kostja ei vastuta seaduse alusel Kõrgemäe sovhoosi tegevuse ega kohustuste eest, siis ei ole, isegi kui hagejal kahju esineb, põhjendatud kahju hüvitise väljamõistmine kostjalt. Seadustes on ettenähtud konkreetsed võimalused ja kindel kord õiguskaitsevahendite kohaldamiseks. Hagejal oli võimalus kasutada kõiki seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendid oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Kui kostja leidis, et Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel sõlmitud ostu-müügileping on tühine, siis oleks ta pidanud vaidlustama halduskohtus eelkõige maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise korralduse. Asjaolu, et hageja ei vaidlustanud maa tagastamata jätmist ja kompenseerimist, näitab, et hageja oli nõus kohaliku omavalitsuse otsusega ning leidis, et selline otsus on põhjendatud. Õige ei ole panna kostjale vastutust selle eest, et hageja jättis õigel ajal seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendid kohaldamata. Hageja on oma kirjalikus vastuses kohtule viidanud ka reformikomisjoni tegevusele ning asjaolule, et Eesti Vabariik osales reformikomisjoni töös. Juhul, kui hagejal on etteheiteid reformikomisjoni tegevusele, siis oleks hageja pidanud esitama kaebuse halduskohtusse põllumajandusreformi seaduse § 28 alusel või riigivastutuse seaduse alusel. Hageja poolt seoses reformikomisjoni tegevusega esiletoodud asjaolusid ei saa mitte mingil määral võtta arvesse käesolevas menetluses. Kostja jääb juba varasemalt väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt juhul, kui hageja leiab, et tehing on tühine, peab ta näitama, kuidas sai tühise tehingu sõlmimine tuua kaasa kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Hageja on vastuses märkinud, et: Ostu-müügilepingu sõlmimise tulemusena ei olnud kohalikul omavalitsusel võimalik tagastada hagejale õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses. Juhul kui Kõrgemäe sovhoos ei oleks õigusvastaselt käitunud ning sõlminud 18.09.1996.a. ostumüügilepingut R.R.ga, oleks hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses. Hageja ei ole põhjendanud, miks ei olnud kohalikul omavalitsusel ostu-müügilepingu sõlmimise tulemusena võimalik hagejale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada. Tühine tehing (hageja väitel oli tegemist tühise tehinguga) ei saanud vara tagastamist takistada, sest õiguslikus mõttes ei ole tühisel tehingul algusest peale mitte mingisuguseid õiguslikke tagajärgi – muuhulgas ei saanud siis ju lepingu alusel üle minna elamu omandiõigus R.R.le. Kui lähtuda hageja käsitlusest, mille kohaselt kohalikul omavalitsusel on kohustus maa tagastamisel arvesse võtta tühist tehingut, siis kaotab ORAS-e § 18 lg 2 lause 1 üleüldse igasuguse mõtte ja tähenduse. ORAS-e § 18 lg 2 just tagabki selle, et tagastamisele kuuluv vara ei vahetaks enne tagastamist omanikku. Juhul, kui niisugune tehing siiski tehakse, siis on seadus tagajärjena näinud ette tehingu tühisuse, mis omakorda viib selleni, et hoolimata tehingu tegemisest on võimalik tagastamisele kuuluv vara õigustatud subjektile tagastada. Kuna käesoleval juhul kohalik omavalitsus lähtus hageja arvates tühisest tehingust maa tagastamata jätmise korralduse andmisel, siis oleks hageja juhul, kui ta leidis, et kohalik omavalitsus on käitunud valesti, peale korraldusest teada saamist pidanud kohaliku omavalitsuse korralduse vaidlustama. Hageja on maa (sh selle oluliste osade) eest juba saanud kompensatsiooni. Nimetatud kompensatsiooni maksmisega on hüvitatud kõik maa tagastamata jätmisega kaasnevad tagajärjed. Kui hageja ei olnud rahul kompensatsiooni suurusega siis oleks ta pidanud kompensatsiooni suuruse vaidlustama. Koos kompensatsiooni vastu võtmisega on hageja aktsepteerinud ka asjaolu,

et maa mittetagastamine oli õiguspärane ning sellest tulenevalt puudub kahju hüvitamiseks alus (kahju ei ole tekkinud). Veel leidis Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu) esindaja järgmist. Viidates tsiviilseadustiku üldosa seadusele (jõustus 1. september 1994) pidas kostja silmas muuhulgas näiteks TsÜS-i §-i 45 lg 1, mille kohaselt vastutavad kõik juriidilised isikud oma kohustuste eest oma varaga. Viidates asjaõigusseadusele (edaspidi AÕS, jõustus 1. detsembril 1993, redaktsioon 12.07.199501.01.1997) pidas kostja silmas muuhulgas näiteks AÕS §-i 6 lg 1, mille kohaselt võib omanik olla füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik (eraõiguslikud isikud), samuti riik või kohalik omavalitsusüksus ning avalik-õiguslik juriidiline isik (avalik-õiguslikud isikud). Nimetatud sättest tuleneb, et Kõrgemäe sovhoos sai omada vara, millega ta oma kohustuste eest vastutas. Põhimõte, et riigiettevõtte kohustuste eest vastutab üksnes riigiettevõte ise on korratud üle näiteks ka Eesti Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1990. a. määruse nr 140 “Eesti Vabariigi riigiettevõtte põhimäärus” (edaspidi määrus nr 140) punktis 4. Määruse nr 140 punkti 4 kohaselt vastutab riigiettevõte oma kohustuste eest kogu oma varaga, riik ei vastuta riigiettevõtte kohustuste eest, samuti ei vastuta riigiettevõte riigi kohustuste eest. Määruse punkti 3 kohaselt on riigiettevõte juriidiline isik. Kui kohalik omavalitsus leiab, et vara suhtes tehtud tehing on tühine, siis ta seda tehingut maa tagastamise korralduse andmisel arvesse ei võta. Kui tehingu pool leiab, et selliselt korralduse andmisel on rikutud tema õigusi, on tal võimalus korraldus vaidlustada. Tühise tehingu iseloomulikuks tunnuseks on see, et seda ei pea täitma. Kusjuures tehingu tühisust ei pea selleks, et tühist tehingut mitte täita, kohus tuvastama. Kohus peab tuvastama tehingu tühisuse üksnes siis, kui selle asjaolu kindlaks tegemine on oluline mõne teise nõude (nt omandiõiguse tunnustamise nõude) suhtes, mis on kohtule esitatud. Nõude saab suunata üksnes isiku vastu, kes sai üleüldse kahju põhjustada ja kes selle ka põhjustas. Kõrgemäe sovhoos ei saanud ostu-müügilepingu sõlmimisega hagejale kahju põhjustada, kuna vara tagastamise aluseks ei ole mitte ostu-müügileping, vaid kohaliku omavalitsuse vastav korraldus. Lisaks eeltoodule peab kostja vajalikuks märkida järgmist. Vastavalt TsK §-le 448 lg 2 vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Hagiavalduses on ka hageja ise viidanud asjaolule, et enne ostu-müügilepingu sõlmimist (29.08.1996) väljastas Polli Vallavalitsus tõendi nr 122, millega Polli Vallavalitsus tõendab muuhulgas, et (Teeääre) elamu Viljandi maakonnas Polli vallas Aruküla külas, mille üürnikuks on R.R., ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumide, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, hulka. Kõrgemäe sovhoosil ei olnud õiguslikku alust hinnata seda, kas mingisugune tema omandis olnud vara (sh Teeääre elamu) kuulub tagastamisele või mitte. Vara tagastamisega tegeleb seadusest tulenevalt kohalik omavalitsus. Kuna kohalik omavalitsus andis välja tõendi, millega ta tõendas, et elamu ei kuulu tagastamisele, siis ei pidanudki Kõrgemäe sovhoos teadma, et tal (väidetavalt) puudub õigus elamut müüa. Seega ei rikkunud Kõrgemäe sovhoos ostu-müügilepingu sõlmimisega ORAS-e §-i 18 teadlikult ega süüliselt. Tulenevalt eeltoodust puudub Kõrgemäe sovhoosi tegevuses igasugused õigusvastase ja süülise käitumise tunnused, mis annaksid hagejale aluse nõuda kahju hüvitamist. Kõrgemäe sovhoosi poolt ostu-müügilepingu sõlmimise ja hageja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos ka tulenevalt sellest, et hageja ei ole tõendanud, et maa oleks hagejale tagastatud, kui Kõrgemäe sovhoos ei oleks ostu-müügilepingut sõlminud.

Kostja R.R. esindaja leidis eelmenetluses järgmist. Pärast omandireformi käigus tehtud õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisotsust puuduvad hagejal subjektiivsed õigused vaidlustatud tehingu suhtes. A.T. tunnistati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi Maakonnakomisjoni 24.03.1993.a. otsusega nr 10-2353A Polli vallas (endine Karksi vald Polli mõis) Remsi Johan 4 maa ja hoonete suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Otsuse punktis 1 nimetatud vara hulka kuulus ka 3-toast koosnev Teeääre elamu Polli vallas. Asja materjalidele on lisatud Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a korraldus nr 238, millega on määratud kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud Remsi Johan 4 maaüksuse eest ja esile toodud maa tagastamata jätmise alus (Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 1 ja 3). ORAS § 11 nimetatud vara tagastamine toimub AÕS RakS § 2 lg-st 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras - halduskorras. Juhul, kui isik ei taotle haldusmenetluses tehtud vara kompenseerimiseks tehtud haldusakti tühistamist, lõppeb kompensatsiooni määramisega isiku õigus vastavat vara tagasi saada. Pärast vastava õiguse lõppemist puudub hagejal ka subjektiivne õigus vaidlustamaks ostu-müügi lepingut, milles ta ise ei ole pooleks. Hageja taotleb tunnustada 18.09.1996.a. Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu, millega Kõrgemäe sovhoos müüs Teeääre elamu R.R.le. Hageja ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a korraldust nr 238 vaidlustanud. Seda haldusakti pole tühistatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 4 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Kuna haldusmenetluses on otsustatud hagejale omandireformi objektiks olev vara kompenseerida, ei riku vaidlustatud tehing hageja subjektiivseid õigusi, mistõttu hagi tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud ostu-müügilepingu tõestas Viljandi notar Margit Mets. Hageja on oma hagiavalduses märkinud, et notarile esitati Polli vallavalitsuse poolt 29.08.1996.a tõend nr 122, millega Polli Vallavalitsus tõendas muuhulgas, et ostu-müügilepingu objektiks olnud elamu ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud eluruumide hulka, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras või avaldus on lahendatud. 30.09.1998.a andis Viljandi maavanem korralduse nr 957, millega erastati ostueesõigusega R.R.le maa asukohaga Viljandi maakond Karksi vald Äriküla küla Teeääre m/v, suurusega 19.8 ha. Maa erastamine oli seaduspärane, mida Viljandi Maavalitsus on kinnitanud ka järelevalve teostamise käigus 06.05.2004.a Elle Toomi järelpärimisele saadetud vastuses. Puudub alus väita, et R.R. oleks käitunud õigusvastaselt või pahauskselt, või et ta oleks kuidagi rikkunud hageja õigusi. Seega ei saa tema vastu suunata ka kahju hüvitamise nõuet. Antud juhul on hagejale Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a korraldusega määratud tagastamata maa eest (mille väärtust ja selle majandamisest saamata jäänud tulu hageja hagiavalduse kohaselt nõuab) kompensatsioon. Kompensatsiooni maksmise aluseks olevat korraldust hageja haldusaktina vaidlustanud ei ole. Kui hageja leidis, et kompensatsiooni määramine õigusvastaselt võõrandatud maa eest Karksi Vallavalitsuse 22.06.1998.a korraldusega rikub tema õigusi, pidanuks ta nimetatud korralduse halduskohtus vaidlustama, tuginedes asjaolule, et korraldus on antud tühisest tehingust lähtudes. Nagu eelpool märgitud hageja seda ei teinud. Hagejale on omandireformi õigustatud subjektina vaidlusaluse maa eest määratud kompensatsiooni.

Hagiavalduses toodud asjaoludel ei ole kostjal kahju tekkinud ja puudub alus vaidlustatud ostumüügi lepingule hinnangu andmiseks, kuna sellega ei rikuta hageja subjektiivseid õigusi. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu) esindaja palunud välja mõista kohtukuludena hagejalt 82128 krooni. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on R.R. esindaja palunud välja mõista kohtukuludena hagejalt 17257 krooni ja 50 senti. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud Kohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub kostjate esindajate poolt esitatud seisukohtadega. Maareformi seaduse § 3 lg 1 kohaselt maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maareformi käigus saab õigustatud subjekt nõuda kas maa tagastamist või selle kompenseerimist. Hageja tunnistati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi Maakonnakomisjoni omandireformi õigustatud subjektiks - Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni 24.03.1993.a. otsused nr 10-2353A (tl 5) ja nr 10-2353B (tl 6). Hageja leidis, et Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel müügilepingu sõlmimise tulemusena ei olnud kohalikul omavalitsusel võimalik tagastada hagejale õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses. Juhul kui Kõrgemäe sovhoos ei oleks õigusvastaselt käitunud ning sõlminud 18.09.1996.a. ostu-müügilepingut R.R.ga (Kõrgemäe sovhoosi bilansitõend 26.03.1996.a. nr 114/15, tl 20, millega hageja tõendas, et vara kuulus Kõrgemäe sovhoosi bilansi; Kõrgemäe sovhoosi direktori käskkiri 30.07.1996.a. nr 5. tl 15; Kõrgemäe sovhoosi ja R.R. vahel sõlmitud ostu-müügileping 18.09.1996.a., tl 16-19), oleks hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses. Kohus leidis, et viimatinimetatud hageja seisukoht on oletuslik. Hageja esindaja esitas kohtule Polli vallavalitsuse korralduse 09. märtsist 1994 nr 39 (tl 117), mille kohaselt otsustati taastada omandiõigus endise omaniku alanevale sugulasele (hagejale) Remsi Juhan 4 talu endisel kujul säilinud hoonetele. Pärast seda otsustas Karksi Vallavalitsus maad mitte tagastada. Hagiavaldusele lisatud Karksi Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a. korraldusest nr 238 (tl 8) nähtub, et maa mittetagastamise aluseks on MRS § 6 lg 2 p 1 ja 3. Vastavalt MRS §-le 6 lg 2 p 3 ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teise isiku hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises või muul viisil vastavalt MRS §-dele 7, 9 ja 10. Kui hageja leidis, et puudub MRS §-s 6 lg 2 p 3 sätestatud alus s.t. R.R.ga sõlmitud leping on tühine, siis pidanuks ta maa tagastamata jätmise vaidlustama. Vastupidi – hageja võttis vastu nimetatud korralduse alusel saadava kompensatsiooni vastu. Järelikult hageja nõustus igati haldusmenetluses tema suhtes tehtud otsusega. Võimalik ORAS §-st 18 tuleneva keelu rikkumine ei ole iseenesest hagi rahuldamise aluseks olukorras, kus hageja ei ole haldusmenetluses tehtud otsuseid vaidlustanud. Kuivõrd hageja ei ole soovinud maa tagastamist, vaid kompenseerimist, siis puudub hagejal õigus nõuda maa tagastamata jätmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Hageja esindaja poolt esitatud väidetava kahju ulatus on tuletatud Teeääre maaüksuse kasvava metsa tagavarast, kusjuures on arvestatud tagavara juurdekasvu viie aasta jooksul, kasvava metsa keskmist müügihinda ja hagejale makstud kompensatsiooni. Väidetava kahju arvestamise alused

v.a. saadud kompensatsiooni arvestamine, ei ole iseenesest hagi rahuldamist välistavad. Kompensatsiooni saamine on kogumis teistega üks hagi rahuldamata jätmise alustest. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata valdavas osas kahju arvestamisega mitteseotud põhjendustel, siis puudub alus hageja esindaja poolt esitatud väidetava kahju ulatusega seotud dokumentide täpsemaks hindamiseks (Teeääre maaüksuse metsa plaan (5-l lehel) (tl 22-26); 17.02.2005.a. Metsaeksperdi Metsakorralduse Osaühingu poolt koostatud metsamajandamiskava mustand (tl 27-32); riigimetsast enampakkumistega müüdud kasvava metsa müügi keskmised hinnad (tl 33); Maaameti kinnisvara hindamise osakonna andmed metsamaa keskmise hinna kohta 2004.a. IV kvartalis (tl 34); tekitatud kahju arvestus (tl 35-36); metsamajandamiskava (tl 127), tunnistaja Einu Huiki ütlused). Kui kohalik omavalitsus lähtus hageja arvates tühisest tehingust maa tagastamata jätmise otsustamisel, siis oli hagejal võimalus pärast väidetavast tühisest otsusest teada saamist maa tagastamata jätmise korraldust vaidlustada. Hageja ei ole vastavat korraldust vaidlustanud. Seega on ebaõige hageja esindaja seisukoht, mille kohaselt Kõrgemäe sovhoosi õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga ja maa tagastamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et Kõrgemäe sovhoos sõlmis R.R.ga õigusvastaselt 18.09.1996.a. ostu-müügilepingu. Kuivõrd maa tagastamise ja tagastamata jätmise aluseks ei ole ostu-müügileping, vaid kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus, siis võis hagejale kahju tekkida kohaliku omavalitsuse korraldusest maa tagastamata jätmise kohta. Asjaolu, et Kõrgemäe sovhoos allus Põllumajandusministeeriumile ei too iseenesest kaasa asjaolu, et Eesti Vabariik Põllumajandusministeeriumi kaudu Kõrgemäe sovhoosi tegevuse eest vastutab. Kõrgemäe sovhoosi puhul oli tegemist isemajandava juriidilise isikuga, kes kandis oma õiguste teostamise ja kohustuste täitmise eest vastutust iseseisvalt. Hageja ei ole osundanud tehingule või õigusaktile, mille alusel ta leiab, et Eesti Vabariik on Kõrgemäe sovhoosi õigusjärglane. Hageja esindaja poolt esitatud asjaolu, mille kohaselt reformikomisjoni kuulusid ka riigi esindajad (09.03.1993.a. Kõrgemäe sovhoosi reformikomisjoni protokolli nr 32 väljavõte, tl 21), ei ole hagi rahuldamist kaasa toov. Eesti Vabariik ei ole kohustatud isikuks ka läbi asjaolu, mille kohaselt 30.09.1998.a andis Viljandi maavanem korralduse nr 957 (tl 7), millega erastati R.R.le maa ostueesõigusega (maa ostu-müügi leping, tl 12-14). Maavanema käsutuses olnud dokumentidest, mille hulgas pidi olema kohaliku omavalitsuse vaidlustamata akt maa mittetagastamisest ja kompenseerimisest, lähtudes puudus maavanemal teisiti käitumiseks alus. R.R. ei ole samuti kohustatud isikuks, sest hageja ei ole vaidlustanud haldusmenetluses tehtud Karksi Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a. korraldust nr 238 (tl 8). Hageja esindaja on hagiavalduses märkinud, et notarile esitati Polli vallavalitsuse poolt 29.08.1996.a tõend nr 122 (tl 116), millega Polli Vallavalitsus tõendas muuhulgas, et ostu-müügilepingu objektiks olnud elamu ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud eluruumide hulka, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras või avaldus on lahendatud. Kuivõrd R.R. ei ole käitunud õigusvastaselt või pahauskselt, siis tuleb hagi rahuldamata jätta. Hageja on saanud kompensatsiooni. Maa on erastatud. Seega puudub hagejal subjektiivne õigus nõuda vaidlustatud tehingu tühisuse tunnustamist. Nii tuleb hagi ka sellel põhjusel rahuldamata jätta. Vastava vara osas on omandireform lõpule viidud. Haldusmenetluses tehtud valikuid ei saa hageja muuta esitades nõudeid tsiviilkorras tema poolt osundatud normidest lähtudes ja tema poolt esitatud alustel. Pooltevahelises vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, et Teeääre maaüksus ei ole säilinud esialgsel kujul (eelistungi protokoll tl 107 p 18 - 31.08.1999.a. R.R. ja Kaupo Türk vahel sõlmitud kinnistu jagamise, ostu-müügi ja asjaõigusleping tl 37-39).

Kohtukulude jaotamisel TsMS § 60 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud hageja. Vastavalt TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 2 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Arvestades tsiviilasja keerukuse astet ja õigusabi mahtu on asjas vajalikeks ning põhjendatud kohtukuludeks Eesti Vabariigi osas 15000 krooni ja R.R. osas 8000 krooni.

Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.