Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. veebruar 2017.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-55644
Tsiviilasi
T.L. hagi S.T. vastu seltsingulepingu tuvastamise ja panuste tagastamise nõudes või alternatiivselt hüvitise saamiseks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 152 898 eurot Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.L. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. jaanuar 2017. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): T.L. (isikukood: XXX); lepinguline esindaja Agu Eichenbaum Vastustaja (kostja): S.T. (isikukood: XXX); lepinguline esindaja vandeadvokaat Li Uiga
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada T.L. apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016. a otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Menetluskulude jaotus
3.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise lõpptulemusele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.L. (hageja) esitas 08.08.2014 Tartu Maakohtule hagi S.T. (kostja) vastu pooltevahelise seltsingulepingu tuvastamise ja hagejale seltsingulepingusse investeeritud panuse tagastamise nõudes summas 149 398 eurot. Hageja esitas alternatiivsete nõuetena käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetest tuleneva nõude. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sündis XX.1999 hageja ja kostja ühine laps. Poolte vahel sõlmiti suuline seltsinguleping (leping) 2002. aastal (hagiavaldusele lisatud seltsingulepingu ülesütlemisavalduse kohaselt 08.11.2001, tl 20). Lepingu sisuks oli ühiselt ehitada kostjale kuuluvale kinnistule elamukompleks, mis pidi koosnema elumajast, saunast, abihoonest ja grillikojast ning millest pidi saama poolte elukoht. Poolte panustena olid kohustused: tööde organiseerimine, projektide rahastamine ning ehitamise kulude kandmine. Kostja panustas seltsingusse 2004. aastal abihoonele ja grillkojale projektide tellimisega Marksi Projekt OÜ-st, rahalise kohustuse pidi kandma hageja. 16.10.2006 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2006030487, laenu summaks oli 70 347 eurot. Laen oli vajalik kompleksi kuuluva elamu ehitamise jätkamiseks. Laen kanti kostja arveldusarvele ja samalt kontolt toimusid ka laenu tagasimaksed. Laenu ei kasutatud elamukompleksi ehitamiseks. 26.02.2014 selgus, et kostja on elamukompleksi pannud müüki hinnaga 410 000 eurot. Hageja ütles seltsingulepingu üles 06.05.2014. Kostja määratles müügilepingus, et hoonete puhul on arvestatud tehniliste võimalustega nii oma pere tarbeks kui ka turismi arendamiseks. Kostja vahetas ära lukud ja keelas hagejal kinnistule mineku, mille tulemusena jäi elumaja ehitus lõpetamata ja seltsingulepingu eesmärk saavutamata. Pärast seltsingulepingu ülesütlemist jagas kostja kinnistu kaheks: A kinnistu, suurusega 8612 m2, kuhu jäid abihoone ja saun ning B kinnistu suurusega 14 827 m2, kuhu jäid elumaja ja grillikoda. Kostja võõrandas elamuga kinnistu osa (B kinnistu), hagejat informeerimata, 110 000 euroga, millest tasus pangalaenu jäägi. Hageja väitel võttis ta seltsingu likvideerimismenetluse enda kanda. Seltsingu kohustuseks oli pangalaenu jääk, mis kaeti osaliselt kinnistu müügist saadud rahaliste vahenditega. Seltsinguvara oli kostja pangakontol kokku 110 548 eurot. Jagamisel järelejäänud kinnisasja väärtuse juurdekasv on 38 850 eurot. Seltsingu kahjum on 233 587 eurot. Hageja panus pangalaenu tagasimakseks on 22 725 eurot, sauna ja maja projekti ettemaks 1053 eurot, lõppmakse 2459 eurot, projekti muudatus 1154 eurot. Abihoone projekti eest 2112 eurot ja grillikoja projekti eest 959 eurot. Ehitamise kulud kokku 353 482 eurot (elamu 154 067 eurot, saun 51 606 eurot, abihoone 68 314 eurot, grillikoda 25 574 eurot). Hageja on investeerinud projektidele 5625 eurot, otse ehitusse 353 482 eurot, kostja arvele seltsingu ühisvarasse (laenu tagasimakseteks) 22 725 eurot, hageja poolt pangale makstud 1153 eurot. Kokku hageja panus
382 985 eurot. Hageja andmetel ei ole kostja rahalist panust teinud. Panuste tagastamisel tuleb arvestada hageja panusega 382 985 eurot ja kostja panusega 0 eurot. Kuna seltsinguvarast ei jätku hageja panuste tagastamiseks, siis tuleb A (X) kinnistu müümisest tekkinud kahjum jätta tema kanda ja hagejale tuleb panusena tagastada 149 398 eurot (382 985 – 233 587). Kostja panuseks saab lugeda tema poolt tellitud abihoone ja grillkoja projekti ning selle eest tasumist. Kostja omas kinnisvara, mille arvel oma rahalist panust eelduslikult teostada. Kogu vara jäi kostjale ja hageja nõuab enda panuse tagastamist. Lähtuda tuleb üksnes hageja panusest, kostja ei ole oma tagastatud panuseosa vaidlustanud. Hageja leidis, et seltsinguleping tuleb lugeda sõlmituks kaudsete tahteavaldustega. Kostja täitis oma kaasaaitamis- ja lojaalsuskohustust sellega, et ühiselt võeti 2006. aastal laenu kogu kompleksi väljaehitamiseks ja rahadega arveldamiseks kasutati kostja arveldusarvet, kostja tagastas oma konto kaudu pangalaenu, pidas tähtaegade osas arvestust, tagastas laenu õigeaegselt. Poolte vahel oli välja kujunenud faktiline olukord, kus ehitusalane planeerimine, tööd ja tegevus oli hageja kanda, laenuga tegelemine jäi kostja kanda. Kostja rikkus lojaalsuskohustust kinnistu jagamisega ja osa võõrandamisega enne seltsingu lõppeesmärgi saavutamist. Seltsingulepingu puudumist ei näita asjaolu, et ühise perena elati koos elamukompleksis vaid puhkepäevadel, selline kooselu vorm on laialt levinud. Aastate 2002 kuni 2013 jooksul ei olnud märgata kostja vastutöötamist seltsingu huvidele või takistuste tegemist. Kostja on oma faktilise käitumisega seltsingusuhetes osalenud ja seega seltsingusuhet tunnistanud.
1.2.Hageja esitas alternatiivsed nõuded käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise õigussuhte järgi.
1.2.1.Käsundita asjaajamisele viitavad järgmised asjaolud. Hageja on oma rahaliste vahendite arvel teostanud kostja kinnistul ehitustöid elamukompleksi väljaehitamisel ja kui puudus seltsingusuhe, siis ei olnud hageja kohustatud ehitustöid teostama ja finantseerima, hageja ajas võõrast asja. Käsundita asjaajamiseks piisab, kui tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Ka hageja poolt teostatud pangamaksed kostja kontole olid lepingulised kohustused, seetõttu on maksed tehtud hageja enda huvides ja vähenes kohustus panga ees nii hagejal kui kostjal. Hageja kandis kostja arvele kokku 22 725 eurot, hageja kandis otse pangale 1153 eurot. Võõra asja ajamist ja tahet soodustada teist isikut näitab ehitamine võõrale kinnistule, selle finantseerimine ja rahakanded. Kostja oli aastaid teadlik kinnistul toimuvast ehitustegevusest, võttis sellest osa, võttis selleks koos hagejaga laenu, ei nõudnud ehitustegevuse peatamist, vaid aitas sellele kaasa, seega asjaajamine vastab ilmselgelt soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele.
1.2.2.Alusetule rikastumisele viitab kostja poolt kinnistu jagamine ja ühe osa võõrandamine. Saadu arvelt pangalaenu tagastamine ja sellega kohustustest vabanemine oli kostja huvides. Teise kinnistu säilitamise tõttu kostja vara kasvas. Kostja valduses on ka müügist saadud raha, mis jäi üle pangalaenu tasumisest. Kuigi hageja on panustanud oma rahalisi vahendeid kokku 382 985 eurot ja antud summat võiks ta kostjalt nõuda, siis antud on hageja nõue kostja vastu 149 398 eurot. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud, hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara selle võrra kasvanud.
1.2.3.Alternatiivnõuded ei ole aegunud, aegumise algust tuleb arvestada alates 2014. a jaanuarist-veebruarist. Hageja sai 2014. a veebruaris teada kostja poolt elamukompleksi müügist, mida hageja on tõendanud ülesütlemisavaldusega ja kinnisvara müügikuulutusega. Suhte katkemist kinnitab kostja oma 17.01.2014 e-kirjas. 11.02.2014 kirjades käsitleb kostja rahade jaotamist ja ühtlasi palub hagejal nn välja kolida. Hageja ei saanudki oma õigusi varem maksma panna, sest elamukompleksi väljaehitus ei olnud veel lõppenud. 2014. aastal jagas kostja kinnistu
ja võõrandas sellest pool. Alternatiivsed nõuded muutusid sissenõutavaks 2014. a pooltevahelise suhte lõppemisega. Hagi on esitatud 2014. a augustis, seega ei ole nõuded aegunud.
1.3.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kostja kinnistule ehitamine oli hageja vabatahtlik soov ja tahe ning sellel moel täitis hageja lapse ülalpidamiskohustust. Kinnistu jagamine ja selle osaline võõrandamine ei ole seostatav lapse huvidega. Saadud summa eest tagastati kostja ja hageja poolt ühiselt seltsingusse võetud pangalaen. Hea usu põhimõttele ja kõlbelistele arusaamadele ei vasta olukord, kus hageja ehitas elamukompleksi peaaegu valmis, seejärel aga viskas kostja hageja kinnistult välja, jagas kinnistu ning võõrandas osa kinnistust. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid väidetavast kinkelepingust, mittetäielikust kohustusest ega muust, hageja ei saa tõendada kinkelepingu puudumist kui negatiivset väidet.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt sündis pooltel küll ühine laps, kuid plaanis pole kunagi olnud ühise kodu rajamist. Sõlmitud ei ole kirjalikku ega suulist seltsingulepingut. Hageja on abielus ja tal on oma perekond. Hageja soovis tagada oma abieluvälise lapse tulevikku ja oli nõus aitama kostjat elamu ehitamisel, kuhu pidi elama asuma nii poolte ühine laps kui ka kostja. Kunagi ei ole kokku lepitud selles, et ehitavast kodust saaks hageja ja kostja ühine kodu, kostjal oli oma kodu ja perekond, kus ta elas. Hageja elas oma perekonna juures ja pole kunagi soovinud asuda elama kostja ja lapse juurde. Samuti ei ole pooled kokku leppinud seltsingulepingust tulenevates vastastikustes kohustustes, panustes ega selles, millisel viisil pidi keegi panustama elamu ehitusse. Seltsingulepinguga ei saa tegemist olla juba ka sellepärast, et hageja väidete kohaselt oli kokkulepe sõlmitud 2002. aastal, kuid kostja ei ole rahaliselt üldse panustanud. Seltsinguleping eeldab poolte panustamist ühtse eesmärgi nimel. Hageja panustas lapse tulevikku ja see ei ole käsitletav seltsingulepinguna. Kinnistu kuulub kostjale, mitte seltsingule. Seltsingulepingu korral peaks kinnisasja omandamine olema notariaalselt vormistatud. Kostja võib oma kinnistuga teha, mida soovib. Kuna seltsingulepingut ei ole sõlmitud, ei saa seda ka üles öelda. Hageja ei ole tõendanud enda poolt tehtud kulutusi. Hageja poolt esitatud OÜ Meroon ehituskulude hinnangud ei ole tõendid TsMS § 229 ja § 238 lg 2 mõttes. Kulutusi saab tõendada üksnes kuludokumentidega, milleks ei saa olla kellegi arvamus või hinnang. Lisaks puudub dokumendi koostaja allkiri ja sisu ei tõenda hageja poolt tehtud kulutusi. Dokumentidest ei nähtu, millisel ajal, mis töid ja milliste hindadega tehti ning millal on toimunud tasumine. Hageja väitel ehitas ta juba 2002. aastast. Selle aja hinnad ja teenused ei ole võrreldavad käesoleva aja teenuste ja hindadega. Puuduvad seltsingule iseloomulikud tunnused. Pooltevaheline hea läbisaamine, ühine laps ning hageja abi kinnistule elamukompleksi ehitamisel seoses paremate rahaliste võimalustega ei tee suhtest veel seltsingut. Hageja aitas kinnistule elamu ehitada, kuid samas kasutas ka ise seda elamut ehituse perioodil. Ühist majapidamist pooltel ei olnud. Asjaolu, et kostja käis nädalavahetustel või koolivaheaegadel enda kinnistut vaatamas, ei saa käsitleda ühise majapidamise ega ühise panusena. Hagejal ei olnud lepingulist ega seadusest tulenevat kohustust kostja kinnistule ehitada. See oli tema vaba tahe ja soov kindlustada enda lapse ja kostja majanduslikku olukorda, täita lapse ülalpidamiskohustust.
2.2.Poolte vahel ei olnud käsundita asjaajamise õigussuhet. Hageja ei ole ajanud mitte kostja, vaid oma asja. Kostjal puudus igasugune vajadus ja kohustus oma kinnistule uute hoonete ehitamiseks. Hagejal oli raha, mida ta soovis kuhugi paigutada. Hageja enda sõnade kohaselt oli sooviks ehitada kinnistule hooned ühise pere tarbeks, seega ei olnud temal soov ehitada kostja huvides. Tulevikus nõutavast rahast või et kostja peaks kunagi ehituse eest midagi tasuma, ei ole hageja kunagi kostjale rääkinud. Vastasel juhul ei oleks kostja ka lubanud hagejal ehitada kostja kinnistule. Hageja teadis, et kostjal puuduvad rahalised võimalused ehitustööde täielikuks
finantseerimiseks. Käsundita asjaajamisele asumisel pidi hageja selgitama soodustatud isikule oma kavatsusest nõuda kulutuste hüvitamist või tasu tegutsemise eest. Hageja nõue on pahatahtlik ja hea usu põhimõtte vastane. On ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal ka käsundita asjaajamisest tulenevaid õigusi. Seega pole hagejal õigust nõuda kulutuste tegemise hüvitamist kostjalt.
2.3.Alusetu rikastumise nõue on lisaks tõendamatusele ka aegunud. Hageja ei ole tõendanud, kuidas ja mille arvel kostja on rikastunud, samuti, mis ajast on väidetav rikastumine toimunud. Nõue selles osas on põhjendamata ja paljasõnaline. Hageja peab oma tehtud kulutusi tõendama ja aluseks ei saa võtta 2014. aastal tehtud n-ö ekspertiisi ehitusmaksumuse osas. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et n-ö eksperthinnangus märgitud kulutused oleks kandnud hageja. Tõendamiskoormis kulutuste tegemise aja ja suuruse osas lasub hagejal. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud alternatiivnõuded on aegunud ja palub kohtul aegumist kohaldada.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 23. veebruari 2016 otsusega T.L. hagi S.T. vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1848 eurot.
4.1.Maakohus hindas pooltevahelisi suhteid lähtuvalt TsÜS § 75 ja VÕS § 29 sätteid silmas pidades. Maakohus luges tõendatuks ja poolte vahel puudus ka vaidlus selle üle, et hageja ehitas kostjale kuuluvale A kinnistule elumaja, sauna, abihoone ja grillkoja. Tunnistajate ütlustest tulenevalt tegeles ehituse ja selle rahastamisega hageja. Kostja viibis kinnistul nädalavahetustel ja suvel. Hageja ja tema poolt esitatud tunnistajad on asunud seisukohale, et hageja kavatsuseks oli luua ühine kodu. Kostja ja tema poolt esitatud tunnistajad selgitavad, et poolte vahel ei ole olnud kunagi kooselu, ehitus toimus hageja poolt eelkõige seetõttu, et ta tahtis kinkida kostjale ja lapsele kodu ning sellega kindlustada nende tulevikku. Tunnistajad on märkinud, et juttu oli ka tulevikus turismi ja koolituste arendamisest. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel seltsinguliste suhete olemasolu ja sellest tulenevaid kokkuleppeid. Kokkulepe eeldaks, et oleks kokku lepitud asjaoludes, kas ja kuidas elamukompleksi majandatakse ja kasu teenitakse. Poolte esile toodud asjaoludest ei nähtunud selliseid kokkuleppeid, vaid hageja on tagantjärele hakanud omapoolset tõlgendust suunama seltsingulepingule vastavatele tunnustele. Seltsingulepingu sõlmimisel oleks tulnud selgelt esile tuua asjaolud, millest nähtuks muuhulgas, millal ja kelle vahel seltsinguleping sõlmiti, milline oli algse lepingu sisu, kuidas oleks pidanud toimuma elamukompleksi edasine kasutamine, kasumi jaotamine ja millised kohustused pooltele sellest tulenesid. Hageja ei ole maakohtule esitanud tõendeid, millest kohus saaks järeldada, et pooltel oleks olnud ühine tahe nii ühise kodu rajamiseks kui ka edaspidiseks elamukompleksi kasutamiseks. Kostja on selgelt viidanud asjaolule, et ühist kooselu ei olekski saanud kunagi toimuma, sest hageja oli abielus ja oli ka eraldi elamiskoht. Tunnistajate ütlused pooltevahelistele soovidele tulevikus tegeleda turismi ja koolitustega ei viita samuti poolte ühisele plaanile, vaid ehituskompleksi kasutamise võimalustele, samas puuduvad tõendid, mis viitavad sellesisulistele kokkulepetele. Hageja ei ole tõendanud ka seda, millised olid poolte panused. Maakohtule esitatud tõenditest järeldas kohus, et panuseid tegi hageja, seda nii rahaliselt kui ka ehitusse panustades (projektide tellimine, ehituse teostamine). Hageja ei ole tõendanud, et väidetava seltsingulepingu kohaselt puudus kostjal õigus kinnistut jagada ja jagatud hoonestatud osa võõrandada. Tõendeid ei ole esitatud selle kohta, et seltsingulepingu kohaselt oleksid hooned kuulunud hagejale.
4.2.Maakohus leidis, et pooltevaheline suhe ei ole käsitatav ka vaikiva seltsingu lepinguna VÕS § 610 järgi. Sellega oleks tegu juhul, kui hageja kui vaikiv seltsinglane oleks pidanud kokkuleppe kohaselt enda panusena hoonete ehitust rahaliselt toetama ja ehituses aktiivselt osalema ehk andma nii raha kui ehitised üle kostjale, kostja kui ettevõtja oleks pidanud aga korraldama elamukompleksi kasutamise ja majandamise, kasumi jaotamise ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet elamukompleksis omanikuna. Maakohus leidis asja materjalide põhjal, et hageja rahastas hoonete ehitamist ja osales ka ehitamises, kostja käis kinnistul ainult nädalavahetustel ning koolivaheaegadel. Kostja tegevus ei ole käsitatav ettevõtja tegevusena ning järelikult ei saa pooltevahelisi suhteid tõlgendada ka vaikiva seltsingu lepinguna.
4.3.Maakohus nõustus kostja väitega, et kuna pooltevahelisele õigussuhtele ei ole kohaldatavad seltsingulepingu sätted, ei saa aegumise tähtaega arvestada ka olematu lepingu ülesütlemisavaldusest lähtuvalt. Samas tuleb maakohtul enne aegumise kohaldamise osas seisukoha võtmist tuvastada, kas pooltevahelisele õigussuhtele on kohaldatavad käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätted.
4.3.1.Maakohus leidis, et pooltevahelisele õigussuhetele ei ole kohaldatavad käsundita asjaajamise sätted, sest soodustatud isik kostja andis hagejale õiguse tema omandisse kuuluvale maale elamukompleksi ehitamiseks. Õigussuhe ei vasta VÕS § 1018 lg 1 tunnustele ja täidetud ei ole eeldus, mille kohaselt toimub käsundita asjaajamine ilma soodustatud isiku nõusolekuta. Käsundita asjaajamisega ei ole tegemist ka juhul, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud kostjal midagi selle vastu, et hageja tema maale ehitab. Kinnistul elas hageja, mõnda aega elasid seal ka hageja poeg ja naine. Kostjal oli elukoht XXX, kus ta peamiselt ka elas. Maakohus nõustus kostja väitega, et tegelikult oleks võinud kinnistule ka mitte midagi ehitada, temal selleks vajadus ja huvi puudus. Seega ei olnud antud juhul tegemist võõra asja ajamisega ega käsundita asjaajamise suhtega. Kuna kohaldamisele ei kuulu käsundita asjaajamise sätted, puudub vajadus hinnata ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumist.
4.3.2.Maakohus asus seisukohale, et pooltevahelisele õigussuhtele ei kohaldu alusetu rikastumise sätted (VÕS § 1027, § 1028 jj). Hageja peab tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks üheselt järeldada, millise kostja kohustuse hageja täitis, et selle kohustusega tahtis ta kostjat rikastada ning see kohustus langes hiljem ära. Hageja on põhjendanud alusetut rikastumist asjaoludega, et kostja jagas kinnistu ilma hageja loata, müüs ühe osa kinnistust, tagastas pangalaenu ning selliselt vabanes kostja panga ees võetud kohustusest. Maakohus märkis, et sellega on kirjeldatud kostja tegevust, kuid alusetu rikastumise sätete kohaselt peaks hageja tõendama enda tegevuse kostja rikastumisel. Hageja on esile toonud asjaolu, et hageja on paigutanud oma rahalisi vahendeid kostja kinnistule elamukompleksi väljaehitamiseks, kuid lähtudes hageja seisukohast tegi ta seda mitte kostja rikastamiseks, vaid enda huvides ehk sooviga kindlustada oma väidete kohaselt endale, kostjale ja lapsele ühine kodu. Maakohus märkis, et hageja poolt laenu osalist tagasimaksmist kostja konto kaudu ei saa pidada kostja alusetuks rikastumiseks. Maakohus leidis, et kuna kohaldamisele ei kuulu alusetu rikastumise sätted, siis sellest tulenevalt ei võetud seisukohta alusetu rikastumise nõude aegumise osas.
4.4.Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte kinkelepinguna VÕS § 259 lg 1 järgi. Hageja soovi kinkida kostjale elamukompleks on kinnitanud tunnistaja V.V., kelle ütluste kohaselt hakkas hageja 2002. aastal naaberkrundile ehitama sauna, sest tahtis oma tüdruksõbrale
ja tulevasele lapsele kodu kinkida. Ka kostja on kinnitanud, et tema krundile ehitamise ettepaneku tegi hageja, kes tahtis raha kuhugi paigutada ja kindlustada temale ja lapsele tulevik. Maakohus selgitas, et kuna hageja ei ole 13 aasta jooksul esitanud kostjale võlaõiguslike nõuded seoses elamukompleksi väljaehitamisega, on seal ise koos laste ja naisega elanud, saab pooltevahelisi võlaõiguslikke suhteid VÕS § 29 lg 4 järgi hinnata kui hageja kinkelepingut kostjale. Sellest lähtudes jättis maakohus hageja nõude kostja vastu rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja T.L. (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016 otsus täies ulatuses ja teha maakohtu otsusest erinev otsus ning jätta menetluskulud kostja S.T. (vastustaja) kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise suhte kinkelepinguna. Kinkesuhe on tõendamata. Suhte kinkelist iseloomu on asjas tõendatud üksnes kostja paljasõnaliste väidete ja tunnistaja V.V. ebamäärane selgitus. Kinkelepingu puhul on oluline kinkija tahteavaldus, ilma milleta ei ole tehing võimalik ning apellant pidi ka ise aru saama, et ta on teinud kinkelepingu. Vaid kinkija ise saab otsustada, et ta soovib kellelegi midagi mingisugustel tingimustel kinkida. Kingisaaja ei saa otsustada, et olles enda valdusse saanud võõra asja, on ta arvatavasti saanud kingituse. Antud juhul ei selgu, millal, mida ja kellele apellant kinkis. Juhul, kui eeldada, et tegemist on kinkelepinguga, nagu leidis maakohus, siis VÕS § 270 kohaselt peaks olema ka võimalus, et kinkija saaks kinkelepingust taganeda. Maakohtu otsuses jääb arusaamatuks, kuidas toimuks antud juhul kinkelepingust taganemine. Ebaselgeks jääb maakohtu otsuses viidatu, et kostja lubas hagejal ehitada oma kinnistule. Praegusel juhul ei olnud kinnistusraamatusse kantud hoonestusõigust või muud võõrale maale ehitamist lubavat õigust. Ehitamise aluseks oleks võinud olla ka töövõtuleping, mille alusel apellant vastustajale kuuluvale maatükile ehitas. Juhul, kui kinke ese on tehtud töö, sh ehitised, mis kuuluvad apellandile, siis peaks olema apellandil võimalus ja õigus need välja nõuda ja/või ära viia või kui selleks puudub võimalus, saada hüvitist. Apellant on korduvalt selgitanud, et ta soovis elamukompleksi ehitada oma perele, kelleks ta pidas vastustajat ja nende ühist last koos iseendaga. Jääb arusaamatuks, et juhul, kui poolte ühine eesmärk oli kindlustada lapse tulevik, siis mis põhjuse ja õigusega tasus vastustaja müügist temale laekunud summa eest apellandi ja vastustaja ühist pangalaenu, jättes lapse ilma rahata. Apellant on korduvalt väitnud, et soovis ehitada perele, st kolmele isikule, seega jagamise korral tulnuks arvestada ka apellandi enda osa ehk ühe kolmandikuga (1/3), mille oleks maakohus õiglase äranägemise järgi saanud apellandile hüvitusena välja mõista. Maakohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud ja jätnud osa tõendeid hindamata ning jõudnud seetõttu ebaõige kohtulahendini. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi koostoimes asjas olevate teiste sh kirjalike tõenditega ja lugenud usutavamaks olukorra, mida väitsid vastustaja kutsutud tunnistajad. Kinkesuhet ei toeta ka asja juurde esitatud tõendina 17.01.2014 vastustaja e-kiri (tl 87), mille maakohus on jätnud hindamata. Nimetatud e-kirjaga kinnitab vastustaja pooltevahelise teatud kokkuleppe olemasolu. Ebaselge on, kuidas asetub ühiselt võetud laen 70 347 eurot maakohtu poolt tuvastatud kinkelepingu konteksti. Laenulepingust (tl 12-19) nähtub, et laen võeti A kinnistu hoone ehitamiseks. Jääb selgusetuks, kas apellandi pangaülekanded vastustajale ajavahemikus 2006-
2007 kogusummas 22 725 eurot, lisaks elamukompleksi ehitamisele ja materjalidele, olid ka väidetava kinkelepingu esemeks või mitte. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka apellandi poolt esitatud kinnisvaramaakleri müügikuulutuse (tl 22). Kinnistu müügi tellis vastustaja, kes lasi sellise kuulutuse teksti panna, mis tõendab kaudselt apellandi tunnistajate poolt väljendatud seisukohta, et elamukompleksi rajati pigem ühiselt ja ühiseks koduks ning ei välistatud ka turismiga tegelemise võimalust. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et pooltevaheline suhe ei ole kvalifitseeritav seltsingulepinguna või alternatiivselt käsundita asjaajamise või alusetu rikastumisena. Maakohtu otsus kujundab vabaabieluliste suhete jaoks ohtliku kohtupraktika. Puudub igasugune kindlus, kuidas peaksid vabaabielu suhted olema edaspidi korraldatud, et vältida võimalikke vaidlusi. Riigikohus ei ole lahendi 3-2-1-109-14 punktis 16 välistanud abieluvälises kooselus elavate isikute puhul seltsingulepingu olemasolu ja võimaluse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Riigikohus on ka viidanud, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Apellant on seltsingu asjaolusid tõendanud ning jääb jätkuvalt oma varasemas menetluses avaldatud seisukohtade juurde. Apellandi hinnangul on vastuoluline maakohtu käsitlus, et käsundita asjaajamise õigus alternatiivse suhtena ei kohaldu, kuna täidetud ei ole VÕS § 1018 lg 1 eeldus, nimelt soodustatud isiku nõusolekuta asjaajamine, kuna vastustaja andis apellandile õiguse tema omandisse kuuluvale maale elamukompleksi ehitamiseks. Ühest küljest andis vastustaja apellandile nõusoleku oma kinnistule ehitamiseks ja teisest küljest puudus vastustajal igasugune huvi ja vajadus, et tema maale ehitatakse. Kui vastustajal puudus huvi ehitamise vastu, siis sel juhul võiks olla käsundita asjaajamise nimetatud eeldus täidetud. Kohtuotsus on vastuoluline ka osas, milles maakohus leidis, et kohaldamisele ei kuulu alternatiivselt ka alusetu rikastumise sätted. Arusaamatu on, kuidas ühest küljest apellant ei ole suutnud tõendada seda, et ta oleks rikastanud vastustajat, samas teisest küljest on ta seda teinud, kuid kohtu nägemuses kinketehingu vormis. Lisaks on maakohus keskendunud soorituskondiktsiooni sätetele ja analüüsile, samas kui apellant viitas mittesoorituskondiktsiooni kulutuste hüvitamise nõudele ja vastavatele sätetele. Seega on maakohus jätnud analüüsimata hageja alternatiivnõude kulutuse hüvitamise nõude VÕS § 1041 ja § 1042 järgi. On äärmiselt ebaõiglane ja hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, kui apellant oma rahalise (5-6 miljonit krooni) ja tööalase panusega 13 aasta jooksul tekitas vara väärtuse juurdekasvu, mis jääb nüüd üksnes vastustaja varalise omandi sfääri ja kõlblustundest kantuna ei peakski apellant mingisugust varalist hüvitist saama. Kõlbelist ja heas usus käitumist tuleks eeldada ka vastustajalt.
6.Vastustaja S.T. vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellatsioonastmes apellandi kanda. Vastuse kohaselt on maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohus ei ole seotud poolte hinnanguga õigussuhtele, vaid kohus ise kvalifitseerib õigussuhte. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, on andnud võimaluse avaldada pooltele arvamust kohtu nägemusele õigussuhte olemuse osas. Kohtulahend ei olnud kummalegi poolele üllatuslik. Vastustaja nõustub maakohtu käsitlusega õigussuhte tuvastamisel.
Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et õigussuhe on valesti kvalifitseeritud, ei muuda see hagi rahuldamata jätmist, kuna hagis taotletud seltsingusuhet, käsundita asjaajamist ja alusetut rikastumist ei ole maakohus tuvastanud ja hagi jääks rahuldamata. Vastustaja ei nõustu jätkuvalt apellandi väidetega selle kohta, et tegemist oli ehitistega ühisele perele. Ühist pere ei ole kunagi olnud ega olnud ka tulevikus plaanis. Apellandil oli üleliigset raha, mida soovis legaliseerida ja oli nõus aitama vastustajat kinnistule hoonete ehitamisega. Tegemist oli vabatahtliku sooritusega apellandi poolt, millele vastusooritust ei soovitud ega nõutud. Pooltel ei olnud ühist majapidamist ega ühist kooselu. Asjaolu, et lühisuhtest sündis pooltel ühine laps, et pooled said omavahel hästi läbi, ei ole ühise kooselu ja majapidamise olemasolu aluseks ega eelduseks. Apellant elas koos oma perega ajutiselt ehitatavates hoonetes. Vastustaja elas lapsega Lasva vallas. Seega ei saa rääkida apellandi ja vastustaja ühisest kooselust ega majapidamisest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016. a otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks arutamiseks, kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o maakohtu otsuse tühistamisele suunatud osas. Hagi rahuldamise põhjendatuse osas võtab maakohus seisukoha asja uue läbivaatamise käigus.
8.Hagi on esitatud mitmel alternatiivsel õiguslikul alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt ei kuulu hagi rahuldamisele seltsingulepingu (sh vaikiva seltsingu) sätete alusel. Maakohus on õigesti jõudnud ka järeldusele, et hagi ei ole võimalik rahuldada VÕS § 1027, ja §§ 1028 jj alusel (alusetult saadu tagastamise nõue ehk nn soorituskondiktsioon). Samas on maakohus käsitlenud ebapiisavalt käsundita asjaajamise sätete kohaldamist (VÕS §-st 1023 tulenev nõue) ning jätnud täiesti käsitlemata hageja võimaliku alusetu rikastumise nõude VÕS § 1042 alusel, mis käsitleb teise isiku asjale õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamist (nn kulutuste kondiktsioon). VÕS § 1042 alusel nõude rahuldamise eeldusi ei ole menetluses arutatud ega selles osas täidetud ka selgitamiskohustust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada, kuna tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ei kattu täiel määral menetluses esiletooduga. Eelmenetluse ülesannete täitmine väljuks seetõttu apellatsioonimenetluse raamidest.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, et seltsingulepingu sõlmimine poolte vahel ei ole tõendatud ning seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks seltsingu sätete järgi. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-109-14 (p 13-14) rõhutanud, et ainuüksi mehe ja naise püsiv ühise majapidamisega abieluväline kooselu ehk vabaabielu ei ole kvalifitseeritav seltsinguna, mistõttu ei kohaldu sellelaadsele suhtele automaatselt VÕS § 580 jj. Selleks, et seltsingu sätted ja regulatsioon isikute vahelistele majanduslikku laadi suhetele kohalduks, peavad isikud olema avaldanud sellele suunatud tahet (VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1). Kooselu iseenesest ei tekita isikutele õiguslikult siduvaid kohustusi ega võlasuhteid VÕS § 2 mõttes. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse analoogia alusel kohaldamise kaudu ei ole põhjendatud jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole selgelt kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena.
Õige on iseenesest hageja (apellandi) seisukoht, et seltsinguleping võib TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi olla sõlmitud ka suuliselt, kuid seltsingulepingu olemasolu tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada hagejal. Praegusel juhul on vaidluse all muuhulgas ka asjaolu, kas pooltel üldse oli korraldatud ühine majapidamine. Asja materjalidest nähtuvalt ei elanud hageja ja kostja oma suhete kestel pidevalt ühise perena koos; kostja elas peamiselt XXX korteris ning käis A kinnistul puhkepäevadel. Asjakohaseks ei saa pidada apellandi väiteid, mille kohaselt esineb nn vabaabielu suhtetüüpide hulgas ka selliseid, kus tegemist ei ole pideva igapäevase ühises leibkonnas elamisega, vaid pigem nn visiitsuhetega. Selliste suhete olemasolust ei ole alust tuletada õiguslikult siduvate seltsingusuhete olemasolu.
10.Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Riigikohus on otsustes nr 3-2-1-109-14 (p 19) ja 3-2-1-12916 (p 22) selgitanud, et seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada muuhulgas ka osaliselt analoogia korras ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Ringkonnakohus möönab, et teatavatele ühistele majanduslikku laadi kavatsustele viitab
16.oktoobril 2006. a AS SEB Eesti Ühispank ning hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping nr 2006030487. Nii hageja kui kostja on lepingus märgitud kui laenusaajad, lepingu alusel on kostja pangaarvele välja makstud laen summas 70 347 eurot. Lepingu p 3.3 kohaselt on laenu kasutamise otstarbena määratletud kinnistul „A“, asukohaga XXX, hoonete ehitamiseks. Laenu tagastamise tähtpäevana lepiti algselt kokku 15.10.2031. a, s.o 25 aastat. Lisaks laenu põhiosale tuli pangale tasuda intresse kokku summas 23 330 eurot. Laenu tagatisena seati panga kasuks kostja kinnisasjale hüpoteek summas 1 430 000 krooni (91 393 eurot). Kuivõrd A kinnistu kuulus kostja ainuomandisse, siis saaks kinnistule hoonete ehitamist nii ühiselt võetud laenuraha arvel kui hageja poolt täiendavalt panustatavate vahendite arvel käsitada kui kinnisasja parendamist. Laenulepingu sõlmimine tähtajaga 25 aastat on seotud pikaajalise perspektiiviga ning laenu sihtotstarve oli suunatud varalise väärtuse kestvale loomisele. Küll aga ei tulene laenulepingust veel iseenesest, kas loodava varalise väärtuse suhtes pidid laenusaajatel tekkima ühised õigused.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalide põhjal ei ole siiski tuvastatav, et pooled oleksid kokku leppinud mõlemapoolsete panuste tegemise teel ühiste varaliste väärtuste pikaajalises loomises. Lepingu saab lugeda sõlmituks olukorras, kus eeldatavad lepingupooled pidid mõistlikult ise aru saama, et nad seovad ennast õiguslikult vastavale lepingusuhtele omaste õiguslike tagajärgedega. Asja materjalide põhjal ei ole kinnitust leidnud, et kostja oleks omalt poolt teinud olulisi varalisi panuseid väidetava seltsingu hüvanguks, s.o kinnistule hoonete rajamiseks. Seega ei ole täidetud üks olulisi seltsingulepingu tunnuseid VÕS § 581 järgi. Ehkki pangast saadud laenu, 70 347 euro, kandmisega kostja arveldusarvele tekkis kostjal õigus ja võimalus laenuraha kasutada, ei saa ainuüksi laenuraha kasutamist hoonekompleksi rajamiseks lugeda kostja panuseks VÕS § 581 tähenduses, kuna laenuna saadu kuulub lõpptulemusena krediidiandjale tagastamisele. Seega saab panusena arvestada siiski neid rahalisi vahendeid, mille on õigussuhte pool panustanud omaenda vahenditest (st töötasu, säästude, vara müügist saadu vm sissetuleku arvel).
Hageja kinnitusel ja esitatud tõenditest nähtuvalt kandis ta kostja arveldusarvele ajavahemikul 2006 – 2013 kokku 22 725 eurot, mis oli mõeldud laenu kustutamiseks. Sellele lisaks on hageja tasunud 2013. a vahetult pangale laenumakseid 1153 euro ulatuses. Hageja on esitanud ka laenu tagasimaksete aruande (I kd tl 31 – 35), millest nähtub, et kuni 2013. aasta lõpuni on tehtud pangale intressimakseid 21 436,09 euro ulatuses ja laenu põhiosa tagasimakseid 12 239,65 euro ulatuses, kokku makseid 33 675,74 euro ulatuses.
12.Eeltoodust järeldub, et laenu tagastamiseks kostja poolt vahetult tehtud panuseks saab lugeda kuni 9800 eurot, kuna ülejäänud ulatuses olid intressi- ja laenu põhiosa tagasimaksed kaetud hageja poolt kostja pangakontole teostatud ülekannetega. Kohtule ei ole esitatud andmeid kostja tegeliku varalise seisundi kohta vaidlusalusel ajavahemikul, seega ei ole võimalik võtta lõplikku seisukohta küsimuses, missugustest allikatest pärinesid kostja sissetulekud. Seltsingulepingule tuginemisel on tõendamiskoormus hagejal, hageja on olnud menetluses seisukohal, et kostja ei teinud omalt poolt mingit rahalist panust. Laenuleping on ennetähtaegselt lõpetatud 27.06.2014. a, mil kostja on tasunud kogu laenujäägi, s.o põhiosa 56 746,23 eurot ja selleks ajaks kogunenud laenuintressid. Asja materjalide kohaselt tasus kostja laenujäägi selliselt, et jagas kinnistu kaheks ning võõrandas ühe moodustatud kinnistutest (hinnaga 110 000 eurot). Ka 56 746,23 euro tasumine kostja poolt kinnistu jagamise ja osalise võõrandamise tulemi arvel ei ole ringkonnakohtu arvates käsitatav panusena seltsingu ühiste eesmärkide hüvanguks. Asja materjalide kohaselt halvenesid poolte suhteid 2013. aastal; kinnistu jagamine ja ühe osa müük toimus pärast suhete lõppemist. Seega ei saa kostja poolt pangale laenujäägi tagastamist käsitada seltsingu ühiste eesmärkidega seonduvana. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Praegusel juhul oli A kinnistu, kuhu rajati hooned, kostja ainuomandis ning käsitluse all ei ole küsimus, nagu oleks kinnistu kui niisugune võõrandatud seltsingule. Küll aga saab kostja poolse panusena kõne alla tulla kinnisasja seltsingu kasutusse andmine. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kinnisasja omanikuna kinnisturaamatusse kantud 05.12.2001. a, seega pooltevaheliste lähedaste suhete ajal. Ringkonnakohtu istungil väitis hageja (apellant), et tegelikkuses rahastas tema ka kinnisasja ostmist kostja omandisse.
13.Tsiviilasja materjale kogumina hinnates leiab ringkonnakohus, et kinnitust ei ole leidnud asjaolud, mis võimaldaksid kvalifitseerida pooltevahelise suhte seltsingusuhtena või kohaldada vara jagamisel või hagejale kulutuste hüvitamisel seltsingu likvideerimise sätteid. Eelkõige ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud omalt poolt olulisi rahalisi või varaliselt hinnatavaid panuseid vara soetamiseks ning parendamiseks, sh kinnisasjale hoonetekompleksi rajamiseks. Nii tõendid kui ka poolte esitatud väited viitavad sellele, et rahalised panused tulid ülekaalukas osas või isegi täies ulatuses hagejalt. Tõendite põhjal piirdus kostja roll pigem sellega, et hageja tegutses hoonete rajamisel n-ö kostja kaudu (kinnistu oli kantud kinnistusraamatusse kostja nimele, abihoone ja grillikoja projektide tellijaks oli märgitud kostja, laenulepingu järgi kanti pangalaen kostja arvelduskontole ning selle kaudu toimusid ka tagasimaksed). Seadusandja ei ole pidanud sellelaadseid suhteid silmas kui seltsingulepingut VÕS § 580 jj tähenduses, millele järgneks suhete lõppemisel seltsingu likvideerimine ja panuste tagastamine. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu kujundaks maakohtu otsus „ohtliku kohtupraktika vabaabieluliste suhete jaoks“, kuna puuduvat kindlus, kuidas peaksid vabaabielu suhted olema edaspidi korraldatud, et vältida võimalikke õiguslikke vaidlusi. Õiguslikke vaidlusi ei ole üldteadaolevalt võimalik ära hoida isegi niisuguste suhete puhul, mis on seadustega täpsemalt reguleeritud (sh ka nt abielu). Praegusel juhul on hageja ja kostja erineval arusaamisel sellest, kas nende vahel üldse eksisteeris nn vabaabielu või mitte. Mitteabielulistele
suhetele (sh kooselule) on omane, et selles osalevad isikud ei ole pidanud vajalikuks oma suhte olemust täpsemalt määratleda. Samuti on ka mitteabieluliste suhete puhul mitmesuguseid võimalusi reguleerida suuremate rahaliste kulutuste tegemist ja vara omandamist lepingute abil. Näiteks kui kinnisasi oli kostja ainuomandis, siis oleks poolte kokkuleppel olnud võimalik seada kinnisasjale hoonestusõigus (AÕS § 241 jj) ning see oleks võimaldanud hagejal jääda õiguslikus mõttes kostja kinnistule rajatavate hoonete omanikuks.
14.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esiletooduga, et õiguslikult veenev ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt on pooltevahelisele suhtele kohaldatavad kinkelepingu sätted. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeleping on ühekülgselt kohustav võlaõiguslik leping, s.o kinke saajal ei teki lepingu alusel üldjuhul omapoolseid kohustusi. Kinke esemeks võib olla kingisaaja mistahes viisil rikastamine; kinkena võidakse üle anda mistahes varaliselt hinnatav hüve, mis võib olla õiguse objektiks (TsÜS § 48). Seega on võimalik kinkena käsitleda ka rahalisi panuseid kingisaajale kuuluva vara parendamisel, mille tulemusena kingisaajale kuuluva vara väärtus suureneb. Ringkonnakohus märgib, et kinkeleping eeldab siiski mõlemapoolset tahteväljendust selle kohta, et varaline hüve antakse üle tasuta, s.o tulevikus ei kavatse kinkija asuda esitama mistahes nõudeid hüve tagastamiseks või hüvitise saamiseks. Praegusel juhul ei ole tõendatud poolte vahel kinnistule hoonete ehitamist puudutavate konkreetse sisuga kokkulepete olemasolu. Ka ei pruugi teise isiku tasuta rikastamine olla käsitatav kinkena juhul, kui rahaline või muu materiaalne toetamine on tegelikkuses seotud mingi muu majandusliku huviga ja pooltevaheliste suhetega, mis ei ole omased kinkelepingule. Praegusel juhul on nii pooled ise kui tunnistajad viidanud asjaolule, et hageja soov oli panustada varaliselt enda ja kostja ühise lapse tulevikku. Seega tuleb rahaliste kulutuste hindamisel kõne alla ka õiguslikult mittesiduva käsutuse olemasolu.
15.Ringkonnakohus möönab, et hageja poolt väidetud mahus rahaliste kulutuste tegemine (enam kui 380 000 euro väärtuses) ei vasta Eesti ühiskonnas üldlevinud tavaarusaamale kingitusest; seda on oma otsuses kaudselt möönnud ka maakohus. Asjaolu, et rahalised panused kostja kinnistule ei pruugi olla käsitatavad kinkena, ei võimalda iseenesest siiski veel hagejal nõuda kostjalt panustatu tagastamist. Muuhulgas on kolleegiumi arvates oluline, et hageja ei panustanud kogu oma rahalisi vahendeid ainuüksi kostja ja poolte ühise lapse hüvanguks, vaid asja materjalide kohaselt elas hageja ise kinnistul sisuliselt kogu pooltevaheliste heade suhete kestel (ca 13 aastat). Seega lõi hageja kinnistule kulutusi tehes ka iseendale sobivad elamistingimused ning tarbis kinnistuga ja sellele rajatud hoonetega seotud kasutuseeliseid. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt soovis hageja rajada elamukompleksi oma perele (s.o hageja, kostja ja poolte ühine tütar), mistõttu tulnuks vara jagamisel arvestada ka lapse osaga ning hageja kasuks tulnuks välja mõista hüvitis 1/3 ulatuses vara väärtusest. Vara jagamiseks isikute vahel peab olema õiguslik alus, selleks ei ole piisav ainuüksi väidetav kooselu või ka põlvnemissuhe. Perekonnaliikmetele varalise iseloomuga soodustuste tegemine vastab lapse puhul oma olemuselt ülalpidamiskohustuse täitmisele; teiste pereliikmete puhul võib olla tegemist kõlbelise kohustusega või ka õiguslikult mittesiduva sooritusega.
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et asja uuel läbivaatamisel on vajalik käsitleda täiendavalt nii pooltevahelise õigussuhte vastavust käsundita asjaajamise sätetele (nõude esitamise põhjendatus VÕS § 1023 alusel) kui ka alusetu rikastumise (VÕS § 1042) regulatsioonile. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1023 ja jättis ühtlasi VÕS § 1042 kohaldamise eeldused välja selgitamata ning pooltega läbi arutamata. Ringkonnakohus leiab, et arvestades VÕS §-des 1023
ja 1042 sätestatud nõudeõiguste omavahelisi seoseid (vt allpool p 20) ei ole praeguses menetlusstaadiumis põhjendatud võtta lõplikku seisukohta, kas ja kumb lepinguvälise võlasuhte liik vastab enam pooltevahelise suhte iseloomule ning kas kummalgi alusel oleks võimalik hageja nõuet mingis ulatuses rahuldada.
17.Käsundita asjaajamise instituut asendab üldjuhul käsunduslepingut, mida pooled oleksid võinud omavahel sõlmida. Praegusel juhul vastaks käsunduslepingule olukord, kus kostja oleks tellinud hagejalt oma kinnistule hoonete rajamise, s.o tema konkreetne huvi oleks olnud suunatud kinnistu arendamisele, sinna elamukompleksi ehitamisele ning puhkevõimaluste loomisele. Asja materjalidest nähtuvalt tulenes kinnistu parendamisega seotud initsiatiiv hagejalt. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: • teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); • isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); • isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); • täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. Õige ei ole maakohtu käsitlus, mille järgi välistas maakohus käsundita asjaajamise sätete kohaldamise sel põhjusel, et soodustatud isik (kostja) andis hagejale õiguse tema omandisse kuuluvale maale elamukompleksi ehitamiseks. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-107-07 (p 15 -16) selgitanud, et asjaajajale VÕS § 1018 lg 1 tähenduses õiguse andmise all ei tule mõelda mitte soodustatu nõusoleku andmist asjaajamiseks, vaid asjaajamisele asumiseks aluse andmist tehinguga, millest ühtlasi tuleneb ka asjaajaja kohustus teist isikut soodustada. Praegusel juhul ei ole kinnitust leidnud poolte vahel konkreetselt määratletava õigusliku sisuga tehingu sõlmimine, millest oleks tulenenud nii õiguslik alus hageja poolt kostjale kuuluvale kinnistule hoonete rajamiseks kui ka kostja kohustus hageja kasuks kulutusi teha ja hooneid rajada.
18.Asjaolu, et kostja ei esitanud vastuväiteid ega teinud takistusi hageja poolt kinnistule hoonete rajamiseks, on käsitatav kostja kui soodustatud isiku eelneva nõusolekuna VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, s.o sellises olukorras oleks tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega. Seega ei ole käsundita asjaajamise sätete kohaldamine iseenesest välistatud maakohtu otsuses märgitud põhjusel, s.o seetõttu, et hoonete rajamiseks oli olemas kostja kui kinnistu omaniku nõusolek. Menetluses ei ole lähemalt käsitletud käsundita asjaajamise tulemusena tekkivate rahaliste nõuete esitamise eeldusi VÕS § 1023 järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul muuhulgas välja selgitada poolte seisukohad ning hinnata tõendeid selle kohta, kas ja missuguses summas oleks VÕS § 1023 lg 1 järgi hagejal õigus nõuda kostjalt kinnistule hoonete rajamisega seoses tehtud kulutuste hüvitamist ning teiseks, kas hagejal oli juba hooneid rajama asudes kavatsus nõuda kostjalt hüvitist. VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole käsundita asjaajajal õigust VÕS § 1023 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete esitamiseks, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
19.Samuti on põhjendatud apellatsioonkaebuses viidatu, mille kohaselt on maakohus jätnud käsitlemata hageja alternatiivnõude kulutuste hüvitamiseks VÕS § 1042 järgi. Sellise nõude õiguslikku võimalikkust on menetluses möönnud ka kostja. VÕS § 1042 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning
millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Praegusel juhul on esemeks, millega seoses on tehtud kulutusi, kostjale kuulunud A kinnistu. Menetluses ei ole ka selgunud ühegi konkreetse õiguslikult siduva aluse olemasolu kostja kinnistule hoonete rajamiseks (s.o hageja ei olnud selleks kostja suhtes õigustatud ega ka kohustatud).
20.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 1042 alusel nõude esitamise välistab see, kui kinnitust leiab poolte vahel käsundita asjaajamise suhte olemasolu. Sellisel juhul on õiguslikuks aluseks teise isiku (kostja) eseme suhtes tehtud kulutustele käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe. Sel juhul on rahaliste nõuete esitamise aluseks VÕS § 1023 lõiked 1 – 3.
21.Kui käsundita asjaajamise suhte olemasolu kinnitust ei leia, siis tuleb kindlaks teha hageja nõude põhjendatud suurus. VÕS § 1042 alusel saab kulutuste hüvitamist nõuda ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti (kostja), on nende arvel rikastunud. Selleks tuleb välja selgitada ulatus, mille võrra on kostjale kuuluva eseme objektiivne ehk harilik väärtus hageja poolt tehtud kulutuste tulemusena suurenenud. Arvestada tuleb ka seda, kas ja millises ulatuses on kulutuste tulemusena loodu olnud eseme omaniku (kostja) jaoks subjektiivselt kasulik ning millised on olnud kostja kavatsused eseme suhtes. Kulutuste hüvitamise põhjendatus sõltub sellest, kas ja missugusel viisil on soodustatud isik eseme väärtuse kasvu arvelt kasu saanud. Niivõrd kuivõrd ese kuulub jätkuvalt talle, tuleb kulutusi teinud isikul alusetu rikastumise nõude edukaks maksmapanekuks tõendada, et ilma tema poolt eseme suhtes tehtud kulutusteta oleks kostja ise teinud samasugused kulutused (s.o kostja on säästnud vajalikud kulutused hageja arvel). Kui aga soodustatud isik on eseme võõrandanud (praegusel juhul on kinnistu jagatud kaheks ja üks osa võõrandatud), tuleb hagejal tõendada, et tehtud kulutuste tagajärjel suurenes eseme võõrandamisest saadud tulu. Seega tuleb VÕS § 1042 järgi nõude esitamisel selgitada välja nii tehtud kulutuste suurus kui ka see, millises ulatuses on kostjale kuuluva eseme harilik väärtus hageja poolt tehtud kulutuste tulemusena suurenenud, ning saadud tulemusi omavahel võrrelda. Riigikohus on otsuse nr 3-21-107-07 punktis 19 märkinud, et VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused.
22.Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite, mistõttu juhul, kui VÕS § 1023 või § 1042 alusel nõude esitamise eeldused on täidetud, tuleb kohtul võtta ka seisukoht nõuete aegumise osas.
23.Kuna tsiviilasi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile.
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.