Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2005, Tallinn B.G. AS hagi K.R.e ja V.K. vastu 290 979 krooni saamiseks Tallinna Linnakohtu 21. juuni 2005. a otsus nr 2/2206121/04
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
BLRT Grupi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. november 2005. a, avalik kohtuistung
Kohtuistungil osalenud isikud
B.G. AS-i esindaja adv A.A., K.R., tema esindaja adv I.K. ja V.K. esindaja adv T.L.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 21.06.2005 otsus K.R.e vastu hagi rahuldamata jätmises ja teha selles osas uus otsus.
2.Välja mõista K.R.elt 290 979 (kakssada üheksakümmend tuhat üheksasada seitsekümmend üheksa) krooni kahju hüvitamiseks ja 14 548 (neliteist tuhat viissada nelikümmend kaheksa) krooni kohtukulu.
3.Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata EV Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.
Tallinna Linnakohtu 01.12.1998.a. otsusega kuulutati välja AS-i T.M. pankrot ja nimetati pankrotihalduriks K.R.. Teiseks pankrotihalduriks nimetati hiljem V.K.. 30.06.1999 sõlmis haldur K.R. A.S. tööettevõtulepingu, mille järgi A.S. kohustus abistama haldurit
pankrotimenetluse läbiviimisel. Leping kehtis kuni 31.01.2000. 01.02.2000.a. sõlmis K.R. AS T.M. (pankrotis) nimel pankrotitoimkonna otsuse alusel uuesti A.S.iga tööettevõtulepingu halduri abistamiseks pankrotimenetluse läbiviimisel kuni 31.05.2000. Pankrotimenetlus lõpetati 03.05.2001.a. Tallinna Linnakohtu määrusega kompromissi kinnitamise kohta ja vabastati K.R. AS T.M. pankrotihalduri kohustustest. AS T.M. kulutas A.S.ile tasumiseks ajavahemikus 1999. aasta juunist kuni 2000. aasta oktoobrini 290 979 krooni, millest pärast maksude mahaarvamist sai A.S. kätte 161 900 krooni.
2.Hagi põhjenduste kohaselt võimaldavad PankrS [siin ja edaspidi enne 01.01.2004.a. kehtinud redaktsioonis] § 32 lg-d 1 ja 3 täita halduril oma ülesandeid pankrotimenetluses esindaja või abilise kaudu. Vastavalt PankrS § 32 lg-le 4 maksab haldur esindajale ja abilisele tasu oma tasu arvelt. Pankrotihaldur K.R. tekitas AS-le T.M. kahju PankrS § 32 lg 4 rikkumisega, kuna maksis oma abilisele A.S.ile tasu AS T.M. pankrotivarast, ilma et halduri abilisele pankrotivara arvelt tasu määramiseks oleks olnud pankrotitoimkonna otsust. A.S.i töö eest oleksid pidanud maksma kostjad oma halduritasu arvelt. Hageja tugines nõudes PankrS § 32 lg-le 3, mille kohaselt peab pankrotihaldur, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega võlgnikule süüliselt kahju tekitanud, selle kahju hüvitama.
3.B.G. AS palus AS T.M. endiselt pankrotihaldurilt K.R.elt kahju hüvitamiseks välja mõista 290 979 krooni, mille võrra pankrotivõlgniku vara vähenes halduri abilisele A.S.ile tehtud väljamaksete arvel. AS T.M. on nõude K.R.e vastu nimetatud summas loovutanud hagejale. Kohus kaasas omal algatusel 04.08.2003.a. kostjana ka AS T.M. teise pankrotihalduri V.K.. Kostjate vastuväited hagile
4.K.R. hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et AS-i T.M. pankrotitoimkond ei nimetanud 30.06.1999.a. otsusega halduri abilist, vaid võttis vastu otsuse sõlmida A.S.iga leping pankrotihalduri abistamiseks. Maksekohustuse tekitanud tööettevõtulepingu A.S.iga sõlmis kostja AS-i T.M. esindajana, mitte enda nimel. Võlgniku pankrotitoimkonna 30.06.1999.a. koosoleku protokollist nähtub toimkonna tahe maksta halduri abilisele tasu pankrotivara arvelt. Toimkond oli väljamaksetest teadlik ja andis selleks nõusoleku. Seega vastutavad A.S.ile AS-i T.M. pankrotivarast tasu maksmise eest solidaarselt halduriga pankrotitoimkonna liikmed, kui aga selgub, et tasu maksti seadusliku aluseta (pankrotitoimkonna nõusolekuta), siis A.S. alusetu rikastumise sätete järgi.
5.V.K. hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu põhjendusega, et tema ei ole asjas õige kostja. Suurem osa kahju hüvitamise nõude aluseks olevatest väljamaksetest (peale ühe) tehti A.S.ile ajal, mil kostja ei olnud veel AS-i T.M. pankrotihaldur. Kostja ei sõlminud lepinguid A.S.iga ega otsustanud viimasele väljamaksete tegemist, seega ei saa ta väljamaksete eest vastutada. Hageja ei ole hagiavalduses V.K. vastu nõuet esitanud ega niisugust nõuet AS-ilt T.M. üldse omandanud. Kolmanda isiku seisukoht
6.Kolmanda isikuna kostja poolel oli protsessi kaasatud A.S. vaidles samuti hagile vastu ja seletas, et tema arusaamist mööda otsustati AS-i T.M. pankrotitoimkonna 30.06.1999.a. koosolekul, et tasu halduri abilisele makstakse pankrotivara arvelt. Esimese astme kohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused
2(6)
7.Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kuni 30.06.1999 ei olnud pankrotitoimkond otsustanud esindajale tasu maksmist pankrotivara arvel, mistõttu puudus kostjal õiguslik alus 04.06.1999 A.S.ile 50 000 krooni maksmiseks
8.Maksed alates 30.06. 1999 ei toimunud õigusliku aluseta. Pankrotitoimkonna tahe otsuse vastuvõtmisel A.S.iga lepingu sõlmimiseks oli suunatud A.S.ile tasu maksmiseks pankrotivara arvel. Ainuüksi asjaolu, et toimkonna otsus oli vormistatud väga lakooniliselt, ei anna alust vastupidiseks väiteks.
9.Pankrotitoimkond on halduri poolt sõlmitud lepingutega seonduvaid makseid kontrollinud ja aktsepteerinud pikema perioodi kestel. Tunnistaja P.Ki ütlustega on tõendatud, et toimkond kontrollis summade väljamaksmist halduri poolt. Lepinguid ei ole pooled kohtus vaidlustanud, millest tulenevalt on nad pooltele siduvad ja kuuluvad täitmisele.
10.Lisaks eeltoodule arvestas kohus ka asjaoluga, et A.S.ile makstav tasu moodustas üle poole halduri tasust, millest tulenevalt ei ole mõistlik eeldada, et tasu antud suuruses kuulunuks maksmisele halduri tasu arvel.
11.Kohus jä ttis V.K. vastu hagi rahuldamata. PankrS § 34 lg 4 järgi vastutavad haldurid ühiselt põhjustatud kahju eest solidaarselt. Samas ei ole hageja tõendanud ebaseaduslikke toiminguid kaaskostja V.K. tegevuses, kes täitis AS-i T.M. pankrotihalduri ülesandeid alates 30.07.2000.a. ja võiks teoreetiliselt vastutav olla tema ametiaja jooksul tehtud väljamaksete 53 379 krooni ulatuses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
12.B.G. AS esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Kohus asus õigesti seisukohale, et 04.06.1999 AS-i T.M. arvelt A.S.ile tasutud 50 000 krooni preemiana on toimunud ilma õigusliku aluseta. Kohus ei ole aga selle summa osas muud seisukohta võtnud. Otsusest ei selgu, miks selles osas hagi ei rahuldatud.
13.Ebaõige on kohtu järeldus, et pankrotitoimkonna tahe oli suunatud tasu maksmisele pankrotivara arvelt. PankrS § 32 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib haldur pankrotimenetluses teha toiminguid esindaja kaudu ning pankrotitoimkond võib halduri ettepanekul nimetada üksikute ülesannete täitmiseks halduri abilise. PankrS § 32 lg 4 kohaselt maksab haldur esindajale ja abilisele tasu oma tasu arvelt. Pankrotitoimkond võib otsustada, et esindaja tasu makstakse pankrotivarast. M.e pankrotitoimkond ei ole sellist otsust vastu võtnud.
14.Ebaõige on kohtu järeldus nagu saaks pankrotitoimkonna 30.06.1999 otsust tõlgendada kui K.R.ele loa andmist maksete tegemiseks M.e vara arvelt. Otsuses puudub igasugune seisukoht halduri abilise tasu suuruse ja selle maksmise korra osas. Protokollis on selgelt mõistetavalt fikseeritud „Sõlmida leping A.S.iga pankrotihalduri abistamiseks“. Seega oli A.S. pankrotihalduri abiline. Vaidlust ei ole selles, et A.S. ka halduri K.R.e abilisena tegutses. Tasu maksmine halduri abilisele pankrotivara arvelt on aga seadusega vastuolus. Kohtu tõlgendus, et A.S. tegutses ühtlasi ka halduri esindajana on ebaõige ja kunstlik. Leping sõlmiti halduri abistamiseks, milline tegevus ei välista teatud esindusfunktsioone, milleks A.S.ile oli antud volitus. A.S.i ülesandeks oli erinevate
3(6)
ülesannete täitmine, mida üldjuhul täidab haldur isiklikult, kuid milliste täitmiseks pankrotiseadus lubab palgata ka abilise.
15.Väär on kohtu seisukoht, et pankrotitoimkond on halduri poolt sõlmitud lepingutega seonduvaid makseid kontrollinud ja aktsepteerinud pikema perioodi kestel. Sellised tõendid asjas puuduvad.
16.Kohus andis tunnistaja P.K.i ütlustele ebaõige hinnangu. P.K. kommenteeris pankrotivara arvelt tehtud maksete korda üldiselt, mitte aga A.S.ile tehtud maksete õigusliku aluse olemasolu. Asjas puuduvad tõendid, et K.R. oleks esitanud pankrotitoimkonnale kinnitamiseks kasvõi ühegi A.S.ile tehtava makse ja et selleks oleks pankrotitoimkond andnud oma nõusoleku.
17.Kostja rikkus PankrS § 32 lg-s 4 sätestatut ja põhjustas sellega M.ele varalise kahju summas 290 979 krooni. PankrS § 34 lg 3 kohaselt peab pankrotihaldur, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega võlgnikule süüliselt kahju tekitas, selle kahju hüvitama. Vastustaja vastuväited
18.K.R. ei nõustu apellatsioonkaebusega ja leiab, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellant on jätnud tähelepanuta, et pankrotitoimkonna liige P.K. on tunnistajana väitnud „Me kindlasti kontrollisime summasid, mida välja maksti“.
19.Apellant ei ole vaidlustanud kohtu järeldust osas, mille kohaselt ka juhul, kui alus tasu maksmiseks M.e arvel puudunuks, tuleks hagi jätta rahuldamata. Kahjuna saab Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 väljendatud seisukoha kohaselt käsitleda vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Käesoleval juhul puuduvad andmed selle kohta, et tagasinõudeõigus oleks väidetavast kahjust väiksem. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
20.Kolleegium leiab, et kohtuotsus tuleb vaidlustatud osas tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus.
21.Tallinna Linnakohus tuvastas, et rahasumma 290 979 krooni on välja makstud AS T.M. arvelt ja selle üle vaidlus puudub. Kostjad ja kolmas isik ei ole tasutud summade suurust ja rahade ülekandmist vaidlustanud ka apellatsioonimenetluses. Vaidlus on selle üle, kas raha maksti A.S.ile kui halduri esindajale või abilisele ja kas raha maksmiseks oli pankrotitoimkonna otsus.
22.Kolleegium ei nõustu linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt pankrotitoimkonna 30.06.1999 otsust saab tõlgendada selliselt, et sellega anti K.R.ele nõusolek A.S.ile kui halduri esindajale tasu maksmiseks pankrotivara arvelt. Otsuse tekst „Sõlmida leping A.S.iga pankrotihalduri abistamiseks“ niisuguseks tõlgenduseks võimalust ei anna. Tegemist on ühemõtteliselt halduri abilise nimetamisega vastavalt PankrS § 32 lg-le 2. Nimetatud paragrahvi kohaselt halduri ettepanekul võib pankrotitoimkond nimetada üksikute ülesannete täitmiseks halduri abilise. Halduri abiliseks võib olla füüsiline isik, kes oma teadmistelt ja
4(6)
kogemustelt vastab nõuetele, mis tulenevad abilise kohustustest, ning kes on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajast ja kellel on võlausaldajate usaldus.
23.PankrS § 32 lg 4 kohaselt esindajale ja abilisele maksab haldur tasu oma tasu arvel vastavalt nende kokkuleppele. Pankrotitoimkond võib otsustada, et esindajale tasu makstakse pankrotivarast § 98 lg 1 p 4 alusel. Seega võimalus maksta tasu pankrotivara arvel kehtib üksnes esindaja suhtes pankrotitoimkonna vastava otsuse alusel. Abilisele maksab haldur tasu alati oma tasu arvel. Kuna 30.06.1999 otsustas pankrotitoimkond üksnes abilise nimetamise, ei saanudki pankrotitoimkonna jaoks tõusetuda küsimust tasu maksmisest. Kui K.R. ka kasutas A.S.i esindajana, siis pidi ta ka selle eest vastavalt PankrS § 32 lg-le 4 maksma oma tasu arvel, kuna asja materjalidest ei nähtu, et K.R. oleks üldse pöördunud pankrotitoimkonna poole küsimusega anda luba A.S.ile tasu maksmiseks pankrotivara arvel.
24.Kolleegium ei nõustu ka linnakohtu järeldusega, mille kohaselt juhul, kui leiaks tõendamist asjaolu, et puudus alus tasu maksmiseks A.S.ile AS T.M. arvel, siis tuleks hagejal oma nõue suunata A.S.i ja Eesti Vabariigi vastu. Küsimus makstud summade tagasinõudmisest TsK § 477 lg 1 alusel tõusetuks siis, kui puudunuks üldse alus A.S.ile raha maksmiseks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et K.R. oli A.S.iga teatud ülesannete täitmiseks lepingud sõlminud kas siis suuliselt või kirjalikult ja A.S. oli toimkonna poolt ka halduri abiliseks nimetatud. Keegi protsessiosalistest ei ole seadnud kahtluse alla seda, et A.S. ka tegelikult oma lepingulisi ülesandeid täitis. Seega pidigi haldur A.S.ile tasu maksma, kuid ta ei tohtinud seda teha pankrotivarast.
25.PankrS § 34 lg 3 kohaselt haldur, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt võlgnikule või võlausaldajale kahju tekitanud, peab selle hüvitama. Pankrotivarast lubamatute väljamaksete tegemisega on haldur võlgnikule kahju tekitanud. Väljamaksete tegemiseks oleks pidanud olema toimkonna otsus esindajale tasu maksmise kohta, millist ei ole kohtule esitatud. Pankrotitoimkonna liikme P.K.i ütlused kohtuistungil selle kohta, et toimkond kindlasti kontrollis summasid, mida välja maksti, ei tõenda otsuse olemasolu konkreetsete väljamaksete tegemiseks ja ei vabasta haldurit vastutusest. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostja esile toonud.
26.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista nii esimese kui teise astme kohtukulud. Esitatud kohtukulude nimekirjade kohaselt taotleb hageja õigusabikulu väljamõistmist esimeses astmes 32 804 krooni ja teises astmes 10 620 krooni. Arvestades TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud piirangut mõistab kolleegium kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu kokku 14 548 krooni.
Kohtunikud
G. Kivinurm
M. Seppik
U. Loonurm
5(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.