Kohtulahend

Hageja esitas kostjale 27.09.2001 kirjaliku avalduse, milles palus hüvitada kulutused sääre- ja reieproteeside soetamiseks, kuna Lasnamäe Perearstikekuse 20.09.2001 tõendi kohaselt vajas hageja kiires korras jalaproteese. Hageja lisas avaldusele AS Gadox arve proteeside maksumuse kohta ja palus 141 783 krooni kanda AS Gadox arveldusarvele. Kostja hageja avaldusele ei vastanud ega nimetatud summat üle ei kandnud. Hageja, tagamaks endale mingisugusegi edasiliikumise võimaluse, soetas endale 2003.a. augustis käsitsijuhitava mootorsõiduki CIA Karneval maksumusega 280 000 krooni. Selleks sõlmis hageja abikaasa I. S. 09.08.2003 Hansapangaga laenuleping tähtajaga 18.07.2018 seades laenu tagatiseks hüpoteegi Tallinnas, XXX asuvale korteriomandile. Hageja ülalpidamisel on kaks alaealist koolis õppivat last. Kostja makstavat hüvitisest 1657,20 krooni ja invaliidsuspensionist 1400 krooni kuus ei piisa laste ülalpidamiseks ning võetud laenu tagastamiseks. Seega on hageja heaolu viimastel aastatel järsult langenud. Samal ajal tunnetab hageja igal sammul oma võimetust tagada perele muutuva elukalliduse juures normaalne elatustase, mis tekitab talle hingevalu. Hageja palus kostjalt välja mõista moraalse kahju summas 800 000 krooni, saamata jäänud tulu ühekordse summana 50 095,20 krooni ja seda hagiavalduse esitamise päevast, so 05.05.2004, ettemaksuna 12 523,80 krooni ning edaspidi igakuiselt 4174,60 krooni, igal aastal pärast 1.märtsi korrutatuna tarbijahinnaindeksiga. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejaga toimunud õnnetuse ajal ei näinud õigusaktid ette moraalse kahju hüvitamist. Esitatud hagiavaldus on aegunud. Hageja on mittevaralist nõuet põhjendanud asjaoludega, mis viitavad varalisele kahjule. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt R J. S. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 700 000 krooni. Hageja mittevaralise nõude jättis kohus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt hageja kehavigastuse tekkimise ajal kehtinud õiguslik regulatsioon mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ette ei näinud. Samas sätestab PS § 25, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Arvestades õigusaktide hierarhiat tuleb enne põhiseaduse vastuvõtmist kehtinud tsiviilkoodeksi regulatsiooni tõlgendada PS § 25 valguses. Seega kuulub TsK § 448 alusel hüvitamisele ka mittevaraline kahju. Samuti nägi 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 172 ette, et sama seaduse § 2326 ning 41 ja 42 kohaldatakse ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne 01.09.1994. Hagi esitamise ajal ei olnud hageja mittevaralise kahju nõue aegunud. Kahju väidetava tekkimise ajal kehtinud TsK §-st 81 tulenevalt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat. Vastavalt toona kehtinud TsK §-le 86 algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast, milleks loeti päeva, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Samas kehtestas 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei kohaldata. Kuna kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal normatiivne baas mittevaralise kahju nõudmiseks puudus, ei saa aegumistähtaja algust käesoleval juhul arvestada TsK §-st 86 lähtudes, st päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Kõige varasem ajahetk, millest oleks võimalik arvutada hagi aegumistähtaega on põhiseaduse jõustumine, milleks saab lugeda 29.06.1992. Kuigi PS § 25 lõi isikutele põhimõttelise võimaluse mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamiseks, ei pruukinud see asjakohase täpsustava regulatsiooni puudumise tõttu tagada moraalse kahju hüvitamisele suunatud nõuete

tegelikku kohtulikku realiseeritavust. Seetõttu on põhjendatud arvestada hagi aegumistähtaega 01.09.1994, sest sellel päeval jõustunud TsÜS § 172 lg-d 2-4 sisaldasid moraalse kahju hüvitamise nõude jaoks konkreetset regulatsiooni. Arvestades perioodil 01.09.1994-30.06.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevat nõuete üldist 10-aastast aegumistähtaega ning VÕSRS § 9 lg-s 3 sätestatut, aegunuks hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks 01.09.2004. Hagi on kohtule esitatud 05.05.2004. 01.09.1994-30.06.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt kätkes aegumistähtaja kulg hagi esitamisega. Vastavalt kehtiva TsÜS § 160 lg-le 1 on hagi esitamine aegumise peatumise aluseks, kuid nimetatud erinevus ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Hagi on esitatud enne nõude aegumistähtaja lõppu. Kohtule ei ole teada aegumistähtaja varasema peatumise või katkemise aluseks olevaid asjaolusid. Nõustuda ei saa hageja käsitlusega kehtiva TsÜS §-s 153 sätestatu kohaldamise võimalikkuse osas käesoleva vaidluse lahendamisel. Hageja mittevaralise kahju nõue kostja vastu saab tuleneda 27.03.1990 toimunud õnnetusest ja tegemist ei ole kostjapoolse jätkuva rikkumisega. Hilisemad sündmused ja kostja käitumine ei saa olla aluseks iseseisvatele mittevaralise kahju nõuetele. Need asjaolud võivad tähtsust omada küll mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Samuti võib kannatanu nõuda täiendava hüvitise väljamõistmist, kui tema kehavigastuse mõned olulised kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast esialgse hüvitise väljamõistmist. Hageja mittevaralise kahju nõue on põhjendatud 700 000 krooni ulatuses. 27.03.1990 toimunud tööõnnetuse tagajärjel tuli hagejal amputeerida mõlemad jalad. Teaduse ja meditsiini tänapäeva arengutaset arvestades on see kahtlusteta vaadeldav kehalise terviklikkuse püsiva kaotusena. Taolise vigastusega kaasnevad vältimatult ka püsivad piirangud hageja tegevuses ja elukorralduses. Hageja kirjalike seletustega on tõendatud, et tekkinud invaliidsuse tõttu on hageja tugevalt piiratud oma töökoha valikul. Samuti on raskendatud mistahes töö leidmine ja sotsiaalsed tegevused nagu reisimine, harrastustega tegelemine ning isegi sisseostude sooritamine poodides. Samuti ei tunne hageja ennast täisväärtusliku abikaasa ega vanemana, kuna pole tervisekahjustuse tõttu võimeline teenima pere jaoks piisavalt elatist. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 4 kohaselt peab kohus hüvitise suuruse määramisel arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Samuti on oluline arvestada seda, millise hüve (tervise, vabaduse, au ja hea nime või muude õigushüvede) kahjustamise eest hüvitist nõutakse. Õnnetuse tagajärjel on pöördumatult kahjustatud hageja tervist kui põhiseaduslikult tagatud õigushüve. Nimetatud õigushüve puutumatus omab teiste isikule seadusega tagatud õigushüvede tegeliku realiseeritavuse seisukohast määravat tähtsust. Kahju on käesoleval juhul tekitatud ettevaatamatusest, kuid samas tuleb arvestada, et õnnetuse toimumises moodustas kostja õiguseellase süü siiski 80%. Arvestades ka Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ning senist kohtupraktikat analoogsete juhtumite lahendamisel, tuleb hageja poolt nõutavat mittevaralise kahju hüvitise suurust vähendada. Tulenevalt eeltoodust on mõistlik ja põhjendatud 700 000 krooni suurune hüvitis. Seejuures tuleb arvestada, et kostja näol on tegemist 300 000 000 krooni suuruse aktsiakapitaliga äriühinguga, mistõttu ei koorma hüvitise nimetatud suuruses väljamõistmine kostja majandustegevust ebamõistlikult. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused AS R palus linnakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata 800 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, mille kohaselt on enne põhiseaduse jõustumist tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamine võimalik. Kohus on otsuses möönnud, et enne põhiseaduse jõustumist puudus normatiivne baas mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tööõnnetus toimus hagejaga 27.03.1990. Sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätted moraalse kahju hüvitamist ette ei näinud. Moraalse kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus sätestati esmakordselt 28.06.1992 vastu võetud PS §-s 25. Kahju hüvitamise üldtunnustatud põhimõtete kohaselt kuulub kahju suurus kindlaksmääramisele selle tekkimise momendi seisuga. Kehavigastusest tekkinud moraalse kahju puhul võib sellega hõlmatud olla nii heaolu langus, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ja elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsiline ja hingeline valu. Asjaolu, et hageja kaotas teovõime 100% ulatuses, et ta ei suuda edaspidi töötada tema poolt valitud elukutsel, et tema edaspidine töö ei saa olla seotud rohket kõndimist ja tasakaalu nõudvatel aladel, selgus hagejale koheselt pärast vastavat õnnetusjuhtumit. Käesoleva juhtumi osas ei saa tugineda hageja hilisema paranemise lootusele, mis oleks siis hilisemalt kustunud ja mis võis olla seotud hageja hilisema kahju tekkimisega. Käesoleva nõude esitamise võimalust tuleb kaaluda õiguspärase ootuse põhimõtte valguses. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Õiguspärase ootuse põhimõte välistab seadusega antud lubadusest sõnamurdliku taganemise. Juhul, kui asuda seisukohale, et põhiseaduse jõustumisega tekkis isikul võimalus mittevaralise kahju hüvitamiseks ka kahjude osas, mis olid tekkinud enne põhiseaduse jõustumist, siis ei saa see olla kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega. 1992.a. kehtinud TsK § 81 sätestas hagi korras õiguse kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega tuleb põhjendatuks lugeda kostja poolt esitatud väide, et hagiavalduse esitamise viimaseks kuupäevaks sai olla 27.03.1993. Samuti juhul, kui aegumistähtaja kulgu arvestada alates põhiseaduse vastava sätte jõustumisest, on hageja siiski hagemisvõimaluse minetanud. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi on hageja nõue aegunud. Kohus on aegumise algusaja määratlemist põhjendanud reaalse kaebeõiguse puudumisega põhiseaduse vastuvõtmisest kuni tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumiseni 01.09.1994. Kohus pole nimetatud seisukohta põhjendanud. Kõik hageja nõuded on oma sisult käsitletavad varalise kahju nõuetena. Hagetav summa moodustub saadava hüvitise ja rongkoostaja käesoleva aja palgasumma vahest. Mittevaralise kahju nõuet tuleb põhjendada muudel alustel, vastasel korral hageja sisuliselt eitab mittevaralise kahju olemasolu. Kehavigastusest tuleneva mittevaralise kahjuna tuleb hinnata selle kahjulikke tagajärgi, mis on olulised ja mis ei ole hüvitatavad varalise kahjuna. Ka kohus on rajanud otsuse asjaoludele, millised viitavad hageja varalisele nõudele tööõnnetusega seonduvalt (raskendatud sotsiaalsed tegevused, elatise teenimise võimatus). Kohus on nõudesumma määratlemisel lähtunud ühiskonna heaolu tasemest ja kostja majandusseisu hinnanud äriühingu aktsiakapitali alusel. Ühiskonna heaolu taseme puhul ei saa lähtuda ühiskonna heaolu tasemest käesoleval ajal, vaid hinnata tuleb 1990.a. seisu. Samuti pole põhjendatud kohtu seisukoht, mille kohaselt saab kostja majanduslikku seisu hinnata äriühingu aktsiakapitali kaudu. Vastus apellatsioonkaebusele J. S. palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 08.07.2005 otsus tuleb tühistada protsessinormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Kostja taotles linnakohtus hagi aegumise kohaldamist, kuna kahju tekitati hagejale 27.03.1990.a. Selles ka poolte vahel puudub vaidlus. Tööõnnetuse tagajärjel amputeeriti hageja mõlemad jalad. Asjaolu, et hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõime 100% ulatuses ja et ta ei suuda edaspidi töötada tema poolt valitud erialal ja et tema edaspidine töö ei saa olla seotud rohket kõndimist ja tasakaalu nõudvate erialadega, selgus hagejale kohe peale tööõnnetuse toimumist, nagu kostja on kaebuses õigesti märkinud. Tuvastatud ei ole ka hilisemat (täiendavat) moraalse kahju tekkimist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus § 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.07.2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. 27.03.1990 reguleeris hagi aegumist tsiviilkoodeks. TsK § 81 ja 86 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat alates hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Hagejal olnuks ka nimetatud aja jooksul võimalus PS § 25 alusel esitada moraalse kahju nõue. Selliseid hagisid ka kohtutele peale Põhiseaduse kehtima hakkamist esitati ja neid ka lahendati. Kohtukolleegium ei nõustu linnakohtu põhjendusega selles, et hageja sai oma rikutud õiguste rikkumisest teada alles seoses tsiviilseadustiku üldosa seadustiku kehtima hakkamisega 01.09.1994. Selline seisukoht ei ole millegagi põhjendatud. Seega oli hagi esitamine TsK § 81 alusel võimalik kuni 27.03.1993. Alates 01.09.1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg 1 kohaselt oli aegumise tähtaeg 10 aastat ja alates 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS § 150 lg 3 kohaselt kahju õigusvastaselt tekitamisest tuleneva nõue aegub hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Ka need tähtajad on möödas. Seega on õige kaebuses toodud väited, mille kohaselt pole millegagi põhjendatud hagi esitamine 14 aastat peale kahju tekkimist hagejal. Kohtukolleegium leiab ülaltoodu alusel, et J. S. hagi AS R vastu tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu ning seetõttu sisulistele väidetele hinnangut ei anna. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

R. Allikvere

Ü. Jänes

K. Kullerkupp

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.