Tsiviilasja number 2-2/1285/05 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2005, Tallinn Tsiviilasi *** hagi *** vastu 2 060 000 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 30. märtsi 2005. a otsus nr 2/242-2175/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik *** apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud 25. oktoober 2005. a, avalik kohtuistung *** esindaja adv Karl Kask ja *** esindaja adv Aldo Kaljurand
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 30.03.2005 otsus hagi rahuldamise ja kohtukulude väljamõistmise osas.
2.Jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
3.Välja mõista *** 69 167 (kuuskümmend üheksa tuhat ükssada kuuskümmend seitse) krooni ja 40 senti kohtukulu *** kasuks ja 80 (kaheksakümmend) krooni ekspertiisitasu riigituludesse. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata EV Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2(7) Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.9. märsil 2004. a esitas *** hagi Tallinna Linnakohtusse *** vastu 2 060 000 krooni väljamõistmiseks.
2.29. novembril 1999. a andis kostja hageja singulaarsele õiguseellasele *** võlakirja selle kohta, et kostja on saanud *** 600 000 krooni. 23. oktoobril 2000. a andis kostja *** võlakirja, mille kohaselt kostja kinnitab 160 000 saamist. 27. detsembril 2000. a andis *** kostjale laenu summas 800 000 krooni ning 28. detsembri 2000. a andis *** kostjale laenu summas 500 000 krooni. Kostja ei ole oma võlga, mis tuleneb eelpool nimetatud tehingutest, *** *** ära tasunud. Seega võlgneb kostja hagejale, kes on omandanud *** nõude kostja vastu, 2 060 000 krooni. Hageja ja *** on kostjat nõude üleminekust teavitanud, kuid vaatamata sellele ei ole kostja oma võlga tasunud. Kostja vastuväited
3.*** ei tunnista hagi, vaidleb sellele vastu ning palub jätta hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata, kuna hagi on põhjendamata ja tõendamata.
4.17. jaanuaril 2001. a sõlmisid kostja ja *** notariaalse laenu ja kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt *** andis *** laenu summas 1 300 000. Lepinguga seati *** kasuks hüpoteek kinnistule asukohaga Päikese pst 88, Tallinn. 26. aprillil 2002. a tasus kostja viimase osa võlast *** ning pooled leppisid kokku, et kohustuvad kolme kuu
jooksul tegema notariaalse kokkuleppe eelnimetatud hüpoteegi ülekandmiseks kostja nimele vastava kande tegemiseks kinnistusraamatusse.
5.12. detsembri 2002. a nõude loovutamise lepingust nähtub, et vaatamata nõude puudumisele kostja vastu, müüs ***nõude summas 1 300 000 krooni hagejale. *** on loovutanud hagejale nõude, mida reaalselt ei ole olemas, sest kostja on kogu võla 1 300 000 krooni ulatuses tasunud. See asjaolu on kinnitamist leidnud jõustunud Tallinna linnakohtu 18. juuni 2003. a otsusega.
6.Hagiavaldusele lisatud 27. detsembri 2000. a ja 28. detsembri 2000. a maksekorraldustel on viidatud 27. detsembri 2000. a laenulepingule. Seda lepingut tegelikkuses sõlmitud ei ole, vaid kostja sai *** laenu summas 1 300 000 krooni 17. jaanuari 2001. a laenu ja kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu alusel.
7.Kostja ei ole saanud *** 600 000 krooni. Küll sai kostja kui oma abikaasa *** esindaja *** ettemaksuna 300 000 krooni ehitise ostumüügi lepingu ja ehitise kompleksi reaalosadeks jagamise ja kaasomandi lõpetamise lepingu sõlmimiseks. Müüjaks oli 19. jaanuari 2000. a lepingu kohaselt kostja abikaasa ***. *** ostjana tasus lepingu punktist 1.4.1 tulenevalt kostjale 275 000 krooni ning 25 000 krooni tehinguga seotud kulude katteks. *** on Lauliku tn *** kinnisasjast 1/3 mõttelist osa *** reaalselt ka omandanud.
8.Õiendile, mida käsitletakse hagiavalduse kohaselt võlakirjana ning milline allkirjastati *** ja kostja poolt 29. novembril 1999. a ning mis tõendas 300 000 kroonise ettemaksu tegemist Lauliku tn*** ostmiseks, on hiljem juurde kirjutatud „ja kokku 600 000 krooni“. Õiendit 600 00 krooni saamise kohta ei ole kostja kunagi näinud ega pole sellesisulist kokkulepet ka sõlminud. See dokument on võltsitud ning seetõttu palub kostja seda tõendina mitte arvestada.
9.Kostja ei ole saanud *** 160 000 krooni kui füüsiline isik, vaid kui AS *** kassa eest vastutav isik, st hagejale loovutatud nõude puhul on aetud segamini füüsilise isiku ning juriidilise isiku vara. Esitatud võlakirja kohaselt oli tegemist AS *** rahaliste vahenditega, mis olid *** kui AS *** juhatuse liikme käes. 3(7) Seoses *** lahkumisega AS *** juhatusest andis *** 23. oktoobril 2000. a kostjale kui AS *** juhatuse liikmele üle 160 000 krooni ehk AS *** kassa. Seega pole 23. oktoobril 2000. a AS *** peadirektori blanketil antud kinnitust võimalik käsitleda võlakirjana ning selle alusel nõude esitamiseks puudub alus. Esimese astme kohtu otsus
10.30. märtsi 2005. a otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi osaliselt ning mõistis *** välja 460 000 krooni *** kasuks. Kohus mõistis kostjalt välja ka riigilõivu 25 000 krooni *** kasuks ja 80 krooni riigituludesse.
11.Kohtule esitatud AS *** päisega kirjapaberile on kirjutatud „*** saanud 160 000 EEK” ning kuupäev ja kostja allkiri. AS *** raamatupidamise õiendist nähtub, et kostja on samal kuupäeval saanud AS *** kassast 160 000 krooni. Kohtuistungil vande all antud seletusega kinnitas kostja, et *** andis talle üle AS *** kassa. Kostja poolt esitatud raamatupidamise õiend ja kostja seletus on vastuolulised. Kostja seletusest selgub, et ta andis raha kassasse üle, õiendist aga, et raha on temale välja antud.
12.Kostja põhjendus, et AS *** asjaajamine, sh kassa raha anti ühelt juhatuse liikmelt teisele üle 10×15 cm suurusel AS Suva peadirektori päisega märkmepaberil, ei ole veenev. Ei ole usutav, et juhatuse liikme kohustuse, sh varalise vastutuse annab üks
juhatuse liige teisele üle käsikirjaliselt vormistatud märkmepaberil. Dokumendil puudub igasugune viide selle kohta, et tegemist on AS *** rahaliste vahenditega või juhatuse liikme varaliste kohustuste üleandmisega. Põhjendatud on hageja väide, et tegemist on kahe füüsilise isiku vahelise võlasuhtega. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks võlakirjast tuleneva kohustuse täitnud ning seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 160 000 krooni tsiviilkoodeksi (TsK) §-ide 173 ja 174 alusel, sest kohustus tuleb täita nõuete kohasel viisil ning selle täitmisest keeldumine ühepoolselt ei ole lubatud.
13.Kohtule esitatud 29. novembri 1999. a õiendist nähtub, et kostja on saanud *** 300 000 krooni Lauliku tn*** ostmiseks. Seega sai kostja raha Lauliku *** asuva objekti omandamiseks, mitte selle võõrandamise eest kostja abikaasa poolt. Kostja on isik, kes tegutseb äriühingu juhatuse liikmena ning tema võime aru saada sõnade „ostmine” ja „müümine” erinevusest on ilmne. Kostja vastuväited selle kohta, et ta sai 300 000 krooni oma abikaasa esindajana Lauliku*** võõrandamise eest *** , ei ole veenvad. Ostu-müügileping *** ja *** vahel sõlmiti 19. jaanuaril 2000. aastal ning lepingu punkti 1.4.1 järgi on *** tasunud 275 000 krooni mitte 300 000 krooni.
14.Kohtu poolt määratud dokumendiekspertiisi käigus selgus, et sõnad „ja kokku 600 000 EEK” on õiendile juurde kirjutatud. Kostja on kohtule esitanud tema käes olnud õiendi koopia, millel juurdekirjutus puudub. Kohtuistungil seletas kostja, et tema allkirjastas õiendi 300 000 krooni kohta. Kostja väide selle kohta, et õiendile tehtud juurdekirjutus on tehtud pärast selle allkirjastamist kostja poolt, on põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele 300 000 krooni osas vastavalt TsK §-dele 173 ja 174.
15.Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtub, et *** kandis 27. ja 28. detsembril 2000. a kostjale üle kokku 1 300 000 krooni, selgitusega „Laenu andmine leping 27.12.2000”. Kohtule ei ole esitatud 27. detsembri 2000. a kuupäevaga dateeritud laenulepingut. *** ja kostja vahel on 17. jaanuaril 2001. a sõlmitud laenu ja kinnistu hüpoteegiga koormamise leping, mille punkti 1.1. järgi andis *** kostjale laenu 1 300 000 krooni. Lepingu punkti 1.2 järgi on 4(7) laenusumma üle antud enne lepingu sõlmimist. Sellisest lepingu sõnastusest järeldub, et laenusumma on üle antud enne laenulepingu allkirjastamist notari juures. Hageja väited selle kohta, et *** andis kostjale laenu 1 300 000 krooni kaks korda kolme nädala jooksul, kusjuures kirjalik laenuleping esimesel laenu andmisel jäi sõlmimata, ei ole veenev. *** ja kostja sõlmisid notariaalse lepingu laenu andmise kohta ning samas kolm nädalat varem vaid suulises vormis laenulepingu, mille realiseerumist tõendavad üksnes maksekorraldused. *** ja kostja hoolsus oma rahaliste vahendite käsutamisel on lühikese aja jooksul oluliselt suurenenud. 27. detsembri ja 28. detsembri 2000. a maksekorraldustega on reaalselt täidetud 17. jaanuari 2001. a laenulepingust tulenev kohustus raha üle kanda ning kohtule esitatud 18. juuni 2003.a kohtuotsusest nähtub, et kostja on oma laenulepingust tuleneva kohustuse *** ees täitnud ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
16.Apellant vaidlustav linnakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt hageja kasuks välja 460 000 krooni nõude loovutamise lepingu alusel ja 25 000 krooni riigilõivu ning riigituludesse 80 krooni ekspertiisitasu. Apellant leiab, et hagi tema vastu tulnuks jätta tervikuna rahuldamata.
17.Hageja ei ole kostja võlausaldaja ning ta ei ole hageja suhtes võlgnik. Kuna ***
ei olnud ega ole kostja vastu tõelisi nõudeid, siis puudub kostja ja hageja vahel võlasuhe. *** loovutas hagejale nõuded, mida ei eksisteerinud ning vastavad faktilised asjaolud leidsid esimese astme kohtumenetluses ka tõendamist. Seetõttu on linnakohtu vastupidine otsus kaevatavas osas üllatav ja ekslik.
18.Kohus on eksinud põhimõtte vastu, mille kohaselt tuleb kohtul hinnata kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hagile antud vastuses märkis kostja, et 160 000 krooni näol on tegemist AS *** varaga, mitte *** varaga. Oma vastuväite tõendamiseks esitas kostja AS *** raamatupidamise õiendi, millest otseselt nähtub identse summa liikumine AS *** kassas. 14. märtsil 2005. a toimunud kohtuistungil andis kostja vande all seletuse, et 160 000 krooni näol on tegemist AS *** kassarahaga. Samuti juhtis kostja tähelepanu sellele, et tegemist on AS *** blanketiga. Tähtsust ei oma 160 000 krooni üleandmise ja vastuvõtmise nn „ebaveenev vormistamine“, millega kohus on summa väljamõistmist argumenteerinud ja mis tegelikkuses on pigem äriühingu sisekorralduslik küsimus, vaid asjaolu, et tegemist on AS *** varaga, millega tehtud toimingud on kajastatud AS *** raamatupidamises täpselt samal päeval, millal koostati väidetav võlakiri. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, kuidas saab *** varaga teostatud toiming kajastuda samaaegselt äriühingu raamatupidamises. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks asjaolu, et tegemist on nimelt *** ja mitte AS *** varaga. Samuti ei ole hageja vastu vaielnud AS *** raamatupidamise õiendile ega selgitanud kohtule raha üleandmise päeva ja kahe summa täpset kokkulangevust.
19.Kuna kostja vastuväiteid tõendavad ülekaalukad tõendid, siis ei saanud kohus neid tõendeid eirata ning vastuolus tõenditega leida, et 160 000 krooni oli *** isiklik vara ning seetõttu on tegemist kahe füüsilise isiku vahelise võlasuhtega. Hageja oleks pidanud tõendama selle vara kuulumist ***, kuid hageja seda ei teinud. Seega on vaieldamatult tõendamist leidnud, et 160 000 krooni ei olnud *** isiklik vara ning *** ei saanud temale mittekuuluva vara suhtes teha mistahes tehinguid. 5(7)
20.Kostja ei ole vaidlustanud 300 000 krooni saamist *** ja seda, et 29. novembril 1999. a koostati õiend selle raha temale üleandmise kohta. 7. detsembril 1999. a toimus aga AS *** ja *** vahel notariaalne tehing, mille kohaselt ostis *** Lauliku tn *** asuvad ehitised kokku 600 000 krooni eest ning kostja sai selle raha *** vastava tehingu tegemiseks abikaasa esindajana. Kuna vaidlust ei ole selles, et AS-ilt ***
7.detsembril 1999. a omandatud Lauliku*** ehitise osa tõepoolest võõrandati ***
19.jaanuaril 2000. a notariaalse tehinguga, siis kohtuotsuse loogika kohaselt pidanuks *** saama selle vara omanikuks tasuta. Sellist kokkulepet tõenditest ei nähtu, samuti ei ole sellist väidet esitanud hageja.
21.19. jaanuari 2000. a notariaalses lepingus, millega toimus Lauliku tn *** mõttelise osa müük *** ja ehitiste kompleksi reaalosadeks jagamine ja kaasomandi lõpetamine, on märgitud, et *** on juba enne selle lepingu allakirjutamist tasunud müüjale 275 000 krooni. Seega nähtub ka sellest lepingust, et kostja on *** saadud raha oma abikaasale üle andnud ja sellega on arvestatud ehitise müümisel ***. Sellest lepingust ei saa teha järeldust, et *** olnuks õigustatud vara tasuta omandama.
22.Hageja poolt ei ole esitatud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et peale 300 000 krooni üleandmist kostjale 29. novembril 1999. a oleks *** maksnud Lauliku
*** ehitiste omandamise eest kostjale või ehitiste müüjale mingeid täiendavaid summasid peale juba varem antud 300 000 krooni. Seega on eelpoolnimetatud tõenditega leidnud kinnitust, et kostjale 29. novembril 1999. a üle antud raha eest omandas *** Lauliku *** asuva vara. Vastupidiseid järeldusi ei ole võimalik poolte poolt esitatud väidetest ja tõenditest teha.
23.Kostja poolt hagile esitatud vastuväidete, dokumentaalsete tõendite ja vande all antud seletuse suhtes ei saa kohus püstitada kahtlust ning leida, et kostja põhjendused ja vastuväited ei ole veenvad. Oluline on, et kostja vastuväited ei ole mitte paljasõnalised, vaid tuginevad dokumentaalsetele tõenditele ning mittevaieldavatele asjaoludele. Kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning tõendeid objektiivselt ja kogumis hinnates on ilmselgelt ebaveenev, vastuoluline ja pahatahtlik *** tegevus, kes on sõlminud hagejaga olematute nõuete loovutamise lepingu ning teinud juurdekirjutusi ja eksitavaid märkusi tema enda poolt koostatud dokumentidesse. Vastustaja seisukoht
24.Vastustaja ei pea esitatud apellatsioonkaebust õigeks ning leiab, et selles esitatud väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks ja seetõttu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kohtuotsus tuleb kaevatud osas tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada. Kolleegiumil on võimalik teha uus otsus, millega hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.
26.Hageja tugineb 11.12.2002 nõude loovutamise lepingule, mille alusel ta omandas *** rahalise nõude kostja vastu. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele ja § 171 lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kuna kostja eitab rahalise kohustuse olemasolu *** ees nõude loovutamise ajal, lasub hagejal TsMS § 91 lg 1 alusel kohustus nõude olemasolu tõendada. 6(7)
27.Ebaõige on kohtu järeldus, et kohtule esitatud AS *** päisega kirjapaber, millele on kirjutatud „*** saanud 160 000 EEK ning kuupäev ja kostja allkiri, tõendab laenulepingu sõlmimist *** ja *** vahe. Nimetatud dokumenti ei ole iseenesest alust pidada võlakirjaks, sest sellest ei nähtu *** kohustust saadud raha tagasi maksta. Tegemist on üksnes konstateeringuga raha vastuvõtmise kohta. *** vande all antud ütluste kohaselt oli tegemist AS*** kassarahaga, mis oli sularahana *** käes ja mille viimane andis juhatuse liikme kohalt lahkudes talle kui teisele juhatuse liikmele üle. Kostja vande all antud ütluste ümberlükkamiseks ei ole hageja soovinud esitada ühtegi tõendit. Samuti ei ole hageja esitanud omapoolset versiooni selle kohta, millistel asjaoludel *** andis 160 000 krooni *** kätte. Kostja esitas oma ütluste kinnitamiseks kohtule AS *** raamatupidamise õiendi, mis ei ole vastuolus kostja ütlustega, nagu kohus ekslikult leidis. Õiendi esimesel leheküljel on kajastatud *** käsutuses oleva kassaraha liikumine ja teisel leheküljel *** käes oleva kassaraha liikumine. Õiendist nähtub, et 23.10.2000 on *** arvel olevast rahast kantud 160 000 krooni *** arvel oleva kassaraha hulka. Selline raha üleandmise viis võis kohtule tunduda ebaveenev, kuid sellest ei piisa, et tõendiga mitte arvestada ja tugineda üksnes hageja paljasõnalisele väitele, et tegemist on füüsiliste isikute vahelise
laenusuhtega. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks *** isikliku rahaga teostatud toiming kajastuma samaaegselt äriühingu raamatupidamises.
28.Kolleegiumi arvates kohtule esitatud 29.11.1999 õiend, millest nähtub, et kostja on saanud *** 300 000 krooni Lauliku*** ostmiseks, ei tõenda laenulepingu sõlmimist *** ja kostja vahel ning, õiendist ei nähtu kostja kohustust raha tagasi maksta. Kostja väidetel sai ta nimetatus raha oma abikaasa esindajana Lauliku 4 võõrandamise eest ***. Kohus ei viita ühelegi tõendile, mis need ütlused ümber lükkaks. Kostja ei ole segi ajanud mõisteid „ostmine“ ja „müümine“ nagu kohus leiab. Selleks, et müüa osa Lauliku *** asuvatest ehitistest ***, tuli need eelnevalt AS-lt ***osta ( 17.12.1999 ehitise ostu-müügileping tl 108110), milleks *** andiski raha ***. 19.01.2000 müüs *** 1/3 mõttelist osa ehitistest Lauliku tn *** edasi *** ( ehitise ostu-müügileping ja ehitise kompleksi reaalosadeks jagamise ja kaasomandi lõpetamise leping tl 47-50). Hageja pole esitanud ühtki väidet ega tõendit selle kohta, et peale 300 000 krooni üleandmist kostjale 29.11.1999, oleks *** maksnud Lauliku *** ehitiste omandamise eest kostjale või tema abikaasale mingeid täiendavaid summasid peale juba nimetatud 300 000 krooni. Kohus ei pidanud kostja ütlusi veenvateks seetõttu, et õiendi kohaselt anti raha kostjale 300 000 krooni, aga *** ja *** vahe sõlmitud lepingu järgi on *** tasunud ehitiste ostmiseks 275 000 krooni. Linnakohtu istungil selgitas kostja, et 25 000 krooni läks vormistuskuludeks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kostja ütlustega ei arvesta.
29.Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud kostjal rahalise kohustuse olemasolu *** ees nõude loovutamise ajal ja seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
30.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega kannab nii esimese kui teise astme kohtukulud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel hageja. Kostja taotleb esimese astme kohtukuludena ekspertiisitasu väljamõistmist summas 1000 krooni ja õigusabikulu 22 184 krooni ning apellatsiooniastme kohtukuludena 7(7) apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 24 000 krooni ja õigusabikulu 21 983, 40 krooni. Kolleegium leiab, arvestades hagi hinda ja asja keerukust, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku õigusabikuluga, mis tuleb taotletud suuruses välja mõista. Taotlus kuulub rahuldamisele ka ekspertiisitasu ja riigilõivu osas. Seega kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtukulu 69 167, 40 krooni. Lisaks tuleb hagejalt välja mõista 80 krooni ekspertiisitasu riigituludesse. G. Kivinurm M. Klaar K. Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.