Kohtulahend

Tuginedes PES § 43 lg 1 p-le 5, § 64 lg 1 p-le 3, TsK § 22 lg-le 1 ja EPN 10.4, palusid hagejad kostjatelt AS J. ja AS H.P. solidaarselt välja mõista 1 366 104,90 krooni kahju hüvitamiseks. Vastuväited hagile Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostja AS J. väitis, et ehitas suvila vastavalt A.E.&I. koostatud „Suvila rekonstrueerimise tehnilisele projektile“. Hageja väide, et tulekahju tekkimise põhjustas puitkonstruktsioonide ehitamine kaminakorstnale ettenähtust lähemale, on ebaõige. Eesti projekteerimisnormide EPN 10.4 p-s 2.5 on sätestatud, et põlevmaterjalist vooder võib ulatuda suitsulõõri seina välispinnani, kui laudise või voodri paksus on kuni 30 mm. AS J. paigaldatud voodrilaua paksus on 9 mm, pealegi paigaldas kostja ümber kaminakorstna 600*600 mm mõõtudega vinkelrauast tugikorstna, mis kaitses puitkonstruktsioone süttimise eest. AS J. ei olnud teadlik, et AS H.P. paigaldatud moodulkorsten ei pruugi vastata EPN normidele. Samas rikkusid hagejad ise PES § 58 lg 4, asudes ilma kasutusloata ekspluateerima poolelioleva ehitise kõige tuleohtlikumat osa (kaminat). Kostja AS H.P. eitas oma süüd kahju tekkimises ja ühines AS Kindlustusekspert eksperdi arvamusega, mille kohaselt suvila puitkonstruktsioonid võisid süttida liiga väikese vahekauguse tõttu metallkorstna pinnast. Vahelagi ja korsten paigaldati pärast kamina ehitamist ja selle eest AS H.P. ei vastutanud. Metallkorsten oli ostetud AS Warmest Kütteseadmed vahendusel Saksamaa Liitvabariigi sertifitseeritud korstnatorude tootjalt Arosta. Korstna paigaldamise ajal kehtisid Eesti projekteerimisnormid (EPN) soovituslike eelnormidena, seega ei rikkunud AS H.P. ehitusnorme. Kolmandate isikutena kostja poolel olid protsessi kaasatud AS J. kindlustusandja E.K. AS ja OÜ A.E.&I.. E.K. AS toetas hagi osaliselt ja leidis, et see kuulub rahuldamisele AS H.P. suhtes. Samas tuleb arvesse võtta hagejate omasüüd kahju tekkimisel ja vähendada väljamõistetavat hüvitist TsK § 229 ja § 462 lg 1 alusel, kuna hagejad asusid ehitist ilma kasutusloata kasutama ja ehitise tuleohtlikule seisukorrale oli eelnevalt juhitud tähelepanu. Samuti jäi hagejate vastuseisu tõttu paigaldamata lae läbiviik, mis oleks süttimise vahelae kohalt välistanud. AS J. ei vastuta kahju tekkimise eest. OÜ A.E.&I. välistas enda vastutuse ning asus seisukohale, et koostatud suvila rekonstrueerimise tehniline projekt oli kooskõlas tuleohutuse nõuetega ja EPN 10.4. Kahju võis tekkida projektist kõrvalekaldumisega ehitamisel. Esimese astme kohtu otsuse lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 28.02.2005.a. otsusega ja mõistis AS-lt J. ja AS-lt H.P. solidaarselt välja kahjuhüvitise 1 366 104,90 krooni hagejate kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise üldisteks alusteks TsK § 448 lg 1 ja TsK § 222 lg 2. Tsiviilkoodeks ja teised kahju tekkimise ajal kehtinud õigusaktid kuuluvad asjas kohaldamisele VÕSRakS § 22 lg-st 1 tulenevalt.

Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejatele tekkis 25.12.1999.a. suvila põlengu tagajärjel kahju suuruses 1 366 104,90 krooni. Kohus leidis, et kahju vahetuks põhjuseks (tulekahju tekkepõhjuseks) oli hagejatele kuulunud suvila kaminaruumi kohal asunud katusetaskus paiknenud puitkonstruktsioonide süttimine, mille tingis kamina suitsulõõri välispinna kuumenemine üle lubatud piiri ja selle soojusenergia ülekandumine puitkonstruktsioonidele ebapiisava soojusisolatsiooni ja suitsulõõrile paigaldatud metallklambri kinnitushaarade kaudu, mis olid kinnitatud laetalade külge. Eeltoodut kinnitab kohtu määratud ekspertide arvamus. Pooled ei vaidle selle üle, et AS H.P. ehitas kamina, paigaldades kõnealuse suitsulõõri ja kaminasüdamiku, ning AS J. teostas suvilas üldehitustöid, mis vaidlusaluses osas seisnesid sarikate ja katusekatte paigaldamises ja esimese korruse laelaudise paigaldamises. Analüüsides kostjate tegude võimalikku õigusvastasust ja selle põhjuslikku seost kahju tekkimisega, jõudis kohus järeldusele, et kostjad rikkusid ehitustööde teostamisel kuni 31.12.2002.a. kehtinud planeerimis- ja ehitusseadust (PES), siseministri 03.07.1998.a. määrusega nr 25 kinnitatud tuleohutuse üldnõudeid ja Vabariigi Valitsuse 30.09.1997.a. määrusega nr 182 kehtestatud ehitamise dokumenteerimise nõudeid, ning kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses ülalnimetatud õigusaktide rikkumisega kostjate poolt. Täpsemalt ei olnud AS H.P. tegevus kamina ehitamisel kooskõlas PES § 64 lg 1 p-de 1 kuni 3, § 43 lg-ga 1 ja § 45 lg-ga 1. AS J. rikkus PES § 43 lg 1 p 5 ja § 64 lg 1 p 2. PES § 43 lg 1 [p 5] kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et see oleks piisavalt kaitstud tulekahju puhkemise ja levimise ning teiste õnnetuste eest. Vastavalt PES § 45 lg-le 1 tohib ehitusmaterjale ja -tooteid kasutada ehituses, kui nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. PES § 64 lg 1 p 1 kuni 3 kohaselt on ehitusettevõtja kohustatud tagama: 1) ehitamise käigu dokumenteerimise; 2) projektikohase ehitamise; 3) standarditele ja tehnilistele nõuetele vastavate ehitusmaterjalide ja -toodete kasutamise. AS H.P. rikkus planeerimis- ja ehitusseaduse nõudeid sellega, et ehitas kamina ilma projektita, eskiisi alusel, kuigi ehitise tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitusja paigaldustööde jaoks (PES § 39 p 4) oli vajalik projekt. Kamin moodustas omaette rajatise ja A.E.&I. koostatud suvila rekonstrueerimistööde tehnilises projektis oli ette nähtud küttekamina projekteerimine individuaallahendusena. Tuleohutuse üldnõuete p 56 kohaselt pidi paikne kütteseade vastama ehitiste projekteerimisnormidele. PES § 43 ja § 64 lg 1 mõttest lähtuvalt oli projekteerimine ehitaja kohustus ning projekti koostamist võis eeldada AS-lt H.P.. Teiseks kasutas kostja kamina ehitamisel standarditele mittevastavaid komponente. PES § 64 lg 1 p-s 3 on mõeldud Eestis kehtivatele standarditele ja nõuetele vastavaid tooteid. Kamina suitsulõõr Arosta oli toodetud Saksamaal ja kostja ei esitanud tõendeid, et see oleks vastanud standarditele. Tunnistaja A.S.e ütluste kohaselt hankis ta kamina ehitamiseks vajaminevad komponendid kaminasüdamiku ja suitsulõõri, lähtudes vaid kaminasüdamiku klaasakna mõõtudest ja suitsulõõri välisviimistlusest. Ekspertiisiaktist nähtuvalt tõusis suitsulõõri välispinna temperatuur kamina kütmisel üle EPN 10.4 p-s 2.5 lubatud 80oC ja suitsulõõri

sisemine soojusisolatsiooni kiht oli 25 mm EPN 10.4 p-s 3.2.1 nõutud 50 mm asemel. Seega ei vastanud suitsulõõr Arosta Eesti projekteerimisnormidele. Kolmandaks rikkus AS H.P. head ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreegleid sellega, et kaminaehitustöid teostasid vastava kvalifikatsioonita isikud ning puudus igasugune kontroll tööde teostamise üle. Kamina materjalide hankimisel projekti puudumise tingimustes ei seatud nõudeks tehnilisi parameetreid (vrd A. Saare ütlused). Projektijuht Ü.P. kui ehitusalase väljaõppeta isik ei olnud teadlik ehitusprojekti koostamise ja tööde dokumenteerimise vajadusest, mis tulenes PES § 64 lg 1 p-st 1 ja Ehitamise dokumenteerimise nõuete pdest 5 ja 26. Ü.P. ei pidanud vajalikuks kaminaehitusel kaetud tööde akte vormistada ega taganud järelevalvet ehituse käigu üle. AS H.P. ei kindlustanud oma töötajaid vajaliku informatsiooniga, mis nähtub vahetult kamina ehitanud K.T.i ütlustest selle kohta, et kaminasüdamikuga kaasasolnud dokumendid olid võõrkeelsed ja neist ta aru ei saanud ning suitsulõõri kohta üldse ehitajale dokumente ei näidatud. Kohus leidis, et kamina projekti puudumine tõi kaasa Eesti standarditele ja normidele mittevastavatest materjalidest mittenõuetekohase ehitamise ja oli kahju tekkimise põhjuseks. Nimelt pidi PES § 35 lg 1 p 3 järgi projekteerija [see on projekti olemasolu] tagama projekteeritava ehitise vastavuse käesoleva seaduse paragrahvis 43 sätestatud nõuetele. Projekteerijaks võis vastavalt PES § 32 lg-le 1 olla kõrgharidusega arhitekt või ehitusinsener. Seoses AS J. vastutusega leidis maakohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud EPN 10.4 p-ga 2.5 otseselt vastuolus, kuna alla 30 mm paksuse laelaudise ulatumine suitsulõõri seina välispinnani on EPN 10.4 järgi lubatud (vastavalt projektile oli laelaudise paksuseks 9 mm). Seevastu rekonstrueerimistööde tehnilises projektis nõutud 100 mm soojusisolatsiooni paigaldamist suitsulõõri ja laetalade vahele ei ole kostja tõendanud. Kuigi see eksperdiarvamuse kohaselt ei oleks süttimist ära hoidnud (kamina normidele mittevastavuse tõttu), toimus põlevmaterjalist ehituskonstruktsioonide süttimine ilma igasuguse isolatsioonita ilmselt veelgi kiiremini. AS J. peamine süü hagejatele kahju tekkimises seisneb AS H.P. tegevuse kontrollimata jätmises. Üldehitustööde teostaja, see on sisuliselt peatööettevõtjana rikkus AS J. sellega head ehitustava (PES § 43 lg 1 p 5). AS J. oleks pidanud välja selgitama kamina ehitamiseks projekti olemasolu ja ehitusnormid, millest kaaskostja kamina ehitamisel juhindus. Hea ehitustavaga on kooskõlas, kui ehitajad samal objektil kooskõlastavad omavahel ehitusstandardid ja tagavad standardite ühilduvuse. AS J. ei pidanud kinni ka Ehitamise dokumenteerimise nõuetest, mille p 10.2 kohaselt oli peatöövõtja ülesandeks koguda kokku ehitamise kohta dokumenteerimisele kuuluv materjal ja p 15 kohaselt oli ehitusettevõtjal kohustus nõuda materjali tarnijalt (antud juhul AS-lt H.P.) ehitusmaterjalide sertifikaatide ja teiste tooteid iseloomustavate dokumentide olemasolu ning tagada nende ja kogu ehituse dokumentatsiooni säilitamine ja üleandmine ehitise omanikule. Kui AS J. oleks eelnimetatud nõudeid täitud, oleks ilmnenud kamina ehitamisel projekti puudumine ja materjalide normidele ja standarditele mittevastavus ning oleks olnud mõistlikult eeldatav, et kaminat ei oleks asutud kasutama. Seega oli kahju tekkimine põhjuslikus seoses ka AS J. tegevusetusega. Kohus analüüsis, kas hagejate enda süü võis soodustada kahju tekkimist või suurenemist ja saada aluseks hüvitise suuruse vähendamisele või kahju hüvitamisest keeldumisele TsK § 462 lg 1 järgi. TsK § 462 lg 1 kohaldamiseks on vaja tuvastada hagejate süü vähemalt raske ettevaatamatuse vormis. Kohus leidis, et hagejate tegevuses oli küll kerge ettevaatamatuse (hooletuse) koosseis, mis aga kahjuhüvitise vähendamiseks alust ei anna. Hooletus seisnes selles, et hagejad asusid suvilat kasutama (sealhulgas kaminat

kütma) enne PES § 58 lg-s 4 ettenähtud kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt. Samas ei rikkunud hagejad tavapärast hoolsuskohustust, kuna nende teadmist mööda ja kostjate kinnituse kohaselt olid 16.12.1999.a. elamu ülevaatuse protokollis fikseeritud puudused seoses kaminaga (liiga väikesed konvektsiooniavad) kõrvaldatud ja Ü.P oli teostanud proovikütmise. Kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ei saa hagejatelt kui tarbijatelt antud õigussuhtes nõuda. Hagejad kasutasid kaminat eesmärgikohaselt ja mõistlikus ulatuses, st ei ole tõendatud kütmine liiga suure puukogusega. Raske ettevaatamatusega oleks tegemist juhul, kui hagejad oleksid asunud kaminat kasutama 16.12.1999.a. protokollis fikseeritud puudusi kõrvaldamata. Lae läbiviigu paigaldamata jätmine süü hindamisel tähtsust ei oma, kuivõrd AS J. vastutuse analüüsimisel tuvastas kohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostjad AS J. ja AS H.P. esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Harju Maakohtu 28.02.2005.a. otsuse ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad paluvad kohtukulud välja mõista vastaspoolelt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole esimese astme kohtu järeldused ja tõendite analüüs kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 4, kuna kohus on teinud ekslikke järeldusi nõuetekohaselt tõendamata asjaolude osas. Samuti on Harju Maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kuna ringkonnakohtus ei ole võimalik hakata tuvastama hagejate süü astet, tuleb asi saata maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Kostjad ei nõustu kaevatava otsuse järeldusega, et nad rikkusid kehtivaid ehitusnorme. AS H.P. puhul on peamiseks rikkumiseks loetud kamina ehitamist ilma vastava projektita, mis tõi kaasa muud väidetavad rikkumised (standarditele ja tehnilistele tingimustele mittevastavate ehitustoodete kasutamine ja ebapiisav kontroll ehituse käigu üle). Kostjad leiavad, et kamina tellijaks ja projekteerijaks võis PES § 32 lg 3 tähenduses pidada hagejaid. PES § 32 lg 3 kohaselt võis ühepereelamut, taluhooneid, suvilat, aiamaja, kuni kahe sõiduautokohaga eraldi seisvat garaaži ning muid lihtsaid ja väikesemahulisi ehitisi enda tarbeks projekteerida ka erihariduseta isik kohaliku omavalitsuse poolt väljaantud ühekordse projekteerimisloa alusel. Seega ei ole õige kohtu seisukoht, et projekteerijaks võis olla ainult kõrgharidusega arhitekt või ehitusinsener. Kamin ehitati vastavalt hagejate tellimusele ja projekteerimislepingut ASga H.P. ei sõlmitud. Seega on ebaõige tuvastatud asjaoludel väita, et AS-lt H.P. võis eeldada kamina ehitamiseks projekti koostamist. Samuti juhtisid ehitustöid hagejad kui ehitise omanikud (PES § 46 lg 2), millest tulenevalt kostjate tegevus ei olnud ega saanudki olla omavahel koordineeritud. Kamina ehitamise ja paigaldamise ajal ei olnud ehitise vahelagede ja katuse ehitamine lõpetatud. Nende tööde lõpetamine ja sidustamine kamina ja korstnaga ei olnud AS H.P. ülesanne. Kamin oli lõpetamata ja üle andmata. Kohtu väide, et AS J. rikkus ehitustööde dokumenteerimise nõudeid, ei põhjenda, milles seisnes AS J. süü tulekahju põhjustamisel. Pealegi põlesid ehituse dokumendid ära koos suvilaga. Tööettevõtulepingu järgi vastutas AS J. suvila, mitte kamina ehitamise eest. AS J. ei olnud ehituse peatöövõtja, pooled tegutsesid ehitamisel teineteisest sõltumatult. Sellele juhtis kostja AS J. tähelepanu ka kohtuistungil. Ei ole tõendatud, kumb kostja vastutas isolatsiooni paigaldamise eest. AS J. ühines AS H.P. seisukohtadega.

Apellantide arvates ei saa nõustuda kohtu seisukohaga hagejatel omavastutuse puudumise kohta. Hagejate süü esineb raske ettevaatamatuse vormis ja kohaldada tuleb TsK § 462 lg 1, mis nägi ette, et kui kannatanu enda raske ettevaatamatus võis soodustada kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvitise suurust, kui seadus ei näe ette teisiti, vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest. PES § 58 lg 4 kohaselt võis hakata ehitist kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt. PES § 58 lg 2 kohaselt antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Hagejad asusid ehitist ekspluateerima enne selle valmimist ja vastuvõtmist ja eirasid samaaegselt mõistlikkuse põhimõtet, asudes kasutama kaminat, mis hagejatele teadaolevalt oli tuleohtlik. Suvila rekonstrueerimise tehnilises projektis oli märgitud hoone tulepüsivusklassiks „tuld kartev“; 16.12.1999.a. elamu ülevaatuse protokollis märkis arhitektuuribüroo, et kamina suitsulõõr kuumeneb üle; paigaldamata oli lae läbiviik (ca 15 cm metallist rant, mis oleks võimaldanud laelaudise suitsulõõrist eemale paigutada); hagejatele oli teada tunnistaja Ü.P. saadud informatsioon, et kaminat ei tohi kütta rohkem kui paari haluga. Seega vastutavad hagejad tekkinud kahju eest. Lisaks ei ole apellantide arvates hagejate süü küsimuses faktilisi asjaolusid piisava põhjalikkusega välja selgitatud. Hagejad ei andnud seletusi tulekahju tekkimise asjaolude suhtes, jättes täitmata TsMS § 91 lg-s 1 sätestatud tõendamiskohustuse. Samuti ei kuulatud kohtuistungil üle isikut, kes tulekahju toimumise päeval kaminat küttis ja võis ülekütmisega olla tulekahju põhjustajaks. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti paluvad hagejad mõista apellantidelt solidaarselt vastustajate kasuks välja kõik kohtukulud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud protsessiosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub osaliselt tühistamisele alljärgnevatel asjaoludel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejatele on tekkinud kahju suvilas asetleidnud tulekahju tagajärjel summas 1 366 104 ,90 krooni. Vaidlusobjektiks oli tulekahju tekkepõhjus ning poolte vastutus. Maakohus, analüüsides tõendeid tulekahju tekkepõhjuse osas ning tuginedes eksperdiarvamusele, asus seisukohale, et esmane tulekolle asus kaminaruumi kohal katusetaskus ning selle põhjuseks oli puitkonstruktsioonide süttimine, mille tingis katusetaskus asunud suitsulõõri välispinna kuumenemine üle lubatud piiri ja selle soojusenergia ülekandumine puitkonstruktsioonidele ebapiisava soojusisolatsiooni ja suitsulõõrile paigaldatud metallklambri kinnitushaarade kaudu. Maakohus tuvastas, et kamina paigaldas ilma vastava projektita AS H.P.. Suvila üldehitust teostas AS J.. Apellandid ei ole otsust tulekahju tekkepõhjuse osas vaidlustanud, kuid ei nõustu kohtuotsusega selles, et kahju summa on välja mõistetud neilt solidaarselt ning ei ole arvestatud hagejate vastutusega. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega, et ehitajad pidid ehitamise ajal järgima kehtinud PES § 43 lg 1 p 2 nõuded, mille kohaselt ehitis, mille koostisosa on ka kamin, peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et ei tekiks ohtu elule, varale, tervisele ja keskkonnale. Maakohus, hinnates tõendeid, asus põhjendatult seisukohale, et mõlemad ehitajad rikkusid PES § 43 lg 1 p 2 nõuet.

Maakohtus leidis tõendamist, et AS H.P., asudes kaminat ehitama ilma vastava projektita ning kasutades ehitamisel Eesti standarditele ja tehnilistele nõuetele mittevastavaid ehitustooteid, rikkus PES § 64 lg 1 p 2 ja 3. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta eeltoodud järeldusele jõudis ning kolleegium nõustub sellega. AS H.P. väidetel on maakohtu seisukoht ekslik selles, et projekti tegemise kohustus oli nende aktsiaseltsil. Kamina ehitamine toimus hagejalt saadud juhtnööride järgi. Vastavalt PES § 32 lg 3 projekteerimistöid võis suvilate, ühepereelamute osas teha ka erihariduseta isik projekteerimisloa olemasolu korral. Seega hagejat saab pidada projekteerijaks PES § 32 lg 3 tähenduses ning hageja kohustuseks oli taotleda projekteerimisluba. Ka ei nõustu apellant sellega, et nende töötajate poolt kontrolli puudumine kaminaehituse üle tingis kahju tekkimise. Üldehitustööd teostas AS J. ning suhted erinevate ehitajate vahel olid hagejate poolt reguleerimata. Apellandi väide on õige, et PES § 32 lg 3 lubab ühepereelamut, suvilat projekteerida ka erihariduseta isikul, kuid seejuures oli nõutav kohaliku omavalitsuse poolt projekteerimisloa olemasolu. Toimikust ei ilmne, et hagejatel oleks vastav projekteerimisluba olemas. PES § 64 lg 1 p 2 järgi on ehitusettevõtja kohustuseks tagada projektikohane ehitamine. Seega kamina ehitaja pidi tellijalt nõudma vastava projekti esitamist, kui projekteerimiskohustus temal puudus. Antud juhul nõustus apellant teostama kamina ehitamist ilma projektita, mille tõttu kaebuses toodud väited ei anna alust tema vabastamiseks kahju hüvitamisest. Apellandi väide on õige, et üldehitustöö järelevalve teostamine ei olnud AS H.P. kohustuseks, kuid otsusest ei ilmne, et selline kohustus oleks apellandile pandud. Maakohus põhjendas, milles seisnes apellandi töötajate mittekompetentsus kamina ehitamisel. Nimelt kamina ehitamisega tegelenud kostja töötajad ei osanud lugeda kaminasüdamiku ja suitsulõõri osade kohta käivat võõrkeelset dokumentatsiooni, mis oli aga oluline välismaal valmistatud toote paigaldamiseks ja kasutamiseks. Samuti puudus vajalik järelevalve kamina ehitamise osas, mis ilmnes tunnistaja Ü.Pi ütlustest. Seega apellant AS H.P. väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata tema suhtes. AS J. väidetel ei olnud tema peatöövõtja ning ta ei näe kahju tekkimise ja dokumenteerimise nõuete rikkumise vahel põhjusliku seost. Kamina ehitamine ei olnud tema kohustuseks. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga selles, et toimikust ei ilmne, et AS J. vastutus kamina ehitamise osas tulenes tema kui peatöövõtja kohustusest. Vastupidi, toimik sisaldab ehituse töövõtulepingut E -9916 25. maist 1999, milline on sõlmitud hageja S.H.i ja AS H.P. vahel. Nimetatud leping tõendab, et AS- l H.P. oli tööettevõtuleping hagejatega. Apellandi väide on õige, et dokumenteerimise nõuete rikkumine iseenesest ei saanud olla tulekahju tekkimise põhjuseks, kuid süü puudumise tõendamiskoormus lasub kahju hüvitamise nõuetes kostjal. Seega oli AS J. kohustuseks tõendada, et tulekahju tekkimises puudus tema süü. AS J. ei suutnud tõendada, et oli paigaldanud projektis ettenähtud 100 mm soojusisolatsioonikihi ümber suitsulõõri. Kostja väidetel antud asjaolu tõendavad dokumendid hävisid tulekahjus, mistõttu ongi maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et süü puudumine jäi kostjal tõendamata ning ehitusalane dokumentatsioon tulnuks hoida kontoris.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hea ehitustava kohaselt tulnuks üldehitust teostanud tööettevõtjal välja selgitada kamina tehnilised tingimused ja selle paigaldamise nõuded üldehituse suhtes, seda enam, et kamina ehitus toimus ajal, mil suvila ehitus oli pooleli ning laelaudis AS J. poolt veel paigaldamata. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht on põhjendatud, et erinevate ehitajate poolt tööde teostamisel tuleks lugeda heaks ehitustavaks ehitajate poolt tööde kooskõlastamist eesmärgil tagada ehitise vastavus PES § 43 lg 1 p 2 nõuetele. Antud vaidluses leidis tõendamist, et esines mõlema tööettevõtja süü hagejale kahju tekkimises. Kuivõrd apellandid on vaidlustanud nende vastutust tekkinud kahju osas, siis tuleb kontrollida, kas kostjate suhtes solidaarse vastutuse kohaldamine oli põhjendatud või mitte. Kolleegium leiab, et hageja ja kostjate vahel oli tööettevõtust tulenev õigussuhe. Seega kostjate vastutus tuleneb lepingust. Kostjate kohustus hüvitada hagejatele kui tellijale tekkinud kahju tuleneb TsK § 222 lg- st 1. Kuivõrd hagejad sõlmisid kostjatega eraldi tööettevõtulepingud, siis ei ole põhjendatud kostjate suhtes solidaarvastutuse kohaldamine. Kostjad vastutavad nendega sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi. Kolleegium leiab, et hagejatele tekkinud kahju on tekkinud mõlema kostja poolt nende kohustuse rikkumise tagajärjel ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja kohustuste rikkumise vahel, mistõttu tuleb kohaldada osavastutust. Kuivõrd ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises ulatuses kumbki kostja põhjustas kahju tekkimise, siis tuleb kohaldada TsK § 186 lg- s 1 sätestatut ja jätta kahju kostjate kanda võrdses osas. Apellantide kaebus hageja vastutuse osas Kolleegium nõustub apellantide väidetega selles osas, et hagejad ei oleks tohtinud asuda kaminat kütma enne ehitisele kasutusloa saamist ning nende käitumises esines raske ettevaatamatus. Kehtinud PES § 58 lg 4 järgi ehitist võis hakata kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt ning PES § 59 p 5 järgi ehitise omaniku kohustuseks oli tagada ehitise kasutusloakohane kasutamine. PES § 58 lg 2 järgi kasutusluba antakse pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Antud sätte mõtteks on tagada ehitise üldehitustööde ja eritööde vastavus õigusaktides toodud nõuetele. Vastustaja vastuväide selles, et kamin oli vastu võetud ning esinenud puudused kõrvaldatud, ei ole põhjendatud ega kooskõlas toimikus olevate tõenditega. Hagejale kuuluv ehitis ei olnud kamina kütmise ajal kasutusluba saanud, kusjuures hagejale oli teada suitsulõõri ülekuumenemine, mis oli fikseeritud arhitektuuribüroo elamu ülevaatuse aktis 16.12.1999/ III kd lk.202/. Paigaldamata oli lae läbiviik, mis võimaldaks laelaudise suitsulõõrist eemale paigutada. Ehitis ei olnud vastu võetud. Kamina näol oli tegemist tuleohtliku seadmega, mistõttu selle kütmine enne lõplikku kontrollimist spetsialistide poolt oli ebamõistlik ja vastuolus kehtinud õigusnormidega ning sellega hagejad võtsid osa riskist enda kanda. Seega esineb kahju tekkimises ka hagejate süü, so raske ettevaatamatus, mis soodustas kahju tekkimist ning see on TsK § 462 lg 1 järgi aluseks tekkinud kahju hüvitise vähendamiseks. Kolleegium peab õiglaseks ja mõistlikuks lugeda hagejate süüastmeks 20 %, mistõttu hüvitis kuulub vähendamisele summas 273 220,98 krooni.

Apellantide väitega selle kohta, et hagi tuleks täies ulatuses jätta rahuldamata, kolleegium ei nõustu. Toimikus puuduvad tõendid, et tulekahju tekkis hagejate poolt ebaõigete kütmisvõtete kasutamise tagajärjel. Tulekahju tekkepõhjuseks on eksperdid toonud tulekaitse nõuete eiramise ehitajate poolt / I kd, lk 19, lk 271 – 279/. Tunnistaja Ü.Pi ütluste kohaselt ta informeeris hagejaid, et kaminat ei tohi rohkem kütta kui paari haluga/ II lk. 145/, kuid tunnistaja ütlustest nähtub ka, et kaminat köeti enne selle üleandmist. Seega on põhjendatud osaliselt hagejate väited sellest, et nad said aru, et kamin oli vastu võetud. Samas ei õigusta see hagejate käitumist, kes ei oleks tohtinud enne ehitise vastu võtmist ise kaminat kütta. Arvestades eeltoodut, kuulub hagi rahuldamisele summas 1 092 883,92 krooni, millest kummaltki kostjalt tuleb välja mõista hagejate kasuks pool nimetatud summast, mis moodustab 546 441,96 krooni. Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud protsessiõigusnormide rikkumist. Toimikust ilmneb, et kostjad olid nõus sisulise asja arutamise lõpetamisega ning ei taotlenud hagejate endi ega kaminat kütnud isiku väljakutsumist. Seega pidasid võimalikuks asja arutamise lõpetamist ilma apellatsioonkaebuses toodud isikuteta/ III kd. lk. 63/. Kuivõrd otsus kuulub osaliselt tühistamisele, siis TsMS § 60 lg 11 järgi tuleb muuta otsust ka kohtukulude osas. Kohus on hagejate kasuks kostjatelt välja mõistnud kohtukulu riigilõivu osas 58 000 krooni ja ekspertiisitasu 5000 krooni. Kolleegium leiab, et kuivõrd riigilõiv summalt 1 092 883,92 krooni moodustab riigilõivuseaduse § 37 lg 1 järgi 49 000 krooni, siis kummaltki kostjalt kuulub välja mõistmisele võrdses osas 27 000 krooni/ 49 000 + 5000 ekspertiisitasu : 2/. Apellatsioonimenetluses taotlesid apellandid vastustajatelt kohtukulu väljamõistmist. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamata jätmisele summas 273 220,98 krooni ning apellatsioonimenetluses on AS H.P. maksnud kogu riigilõivu, siis tuleb tema kasuks välja mõista kohtukulu riigilõivu osas summas 15 000 krooni, millest kummaltki hagejalt kuulub väljamõistmisele 7 500 krooni. Õigusabikulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Tiiu Hiiuväin

Mare Merimaa

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.