Eesistuja: Gaida Kivinurm, liikmed: Ülle Jänes ja Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.10.2005, Tallinn
Tsiviilasi
O.V. hagi AS-i L. vastu 12.000.000 krooni väljamõistmiseks ja AS-i L. vastuhagi O.V. ja N.O.W. vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 22.11.2001 otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik
O.V. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
04.10.2005
Istungi osalenud isikud
O.V esindaja advokaat T.V.; AS-i L. esindajad advokaadid M.K ja A.A.
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Linnakohtu 22. novembri 2001 otsust motiivide osas ja jätta hagi 12 000 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel.
2.Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.
3.Välja mõista O.V.lt 25 000 (kakskümmend apellatsiooniastme õigusabikulu AS-i L. kasuks. Edasikaebe kord
viis
tuhat)
krooni
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest Tallinna Ringkonnakohtu kaudu.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.7.jaanuaril 1999. a esitas O.V. Tallinna Linnakohtule hagi AS L. vastu, paludes kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni. Nõude alusena esitas hageja enda, AS L. ja N.O.W. vahel 11. mail 1998. a sõlmitud lepingu ja AS L. poolt samal päeval väljastatud võlakirja. Nimetatud dokumentide kohaselt kohustus AS L. tasuma O.V. 12 000 000 krooni. Mõlemale dokumendile kirjutas AS L. nimel alla N.O.W.. Lepingu ja võlakirjaga väljendati AS L. kohustust tasuda O.V. kahe maaüksuse (4 ha ja 21,36 ha; endine A***** 83) AS L. omandisse saamise korraldamise eest. O.V. on oma kohustused täitnud ja AS L. on kinnistud omandanud. 12. mail 1998. a esitas O.V. AS-le L. nõudekirja, milles palus 12 000 000 krooni endale seitsme päeva jooksul üle kanda. AS L. ei ole hagi kohaselt oma kohustust täitnud.
30.oktoobri 2001. a hagi täienduse kohaselt reguleerisid AS L., AS I., O.V., N.O.W. ja U.T. N. V. 25. novembri 1997. a lepinguga nende vahel varasematest lepingutest tekkinud suhteid. Nimelt oli O.V. sõlminud 9. oktoobril 1996. a K.T., K.A. ja K.K. notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu (seda muudeti 27. jaanuaril 1997. a), mille järgi kohustusid vaidlusaluse maa (maaüksuse A***** 83) tagastamise õigustatud subjektid müüma maa pärast kinnistamist O.V.. O.V. on lepingu alusel maksnud õigustatud subjektidele 550 000 krooni. 20. detsembril 1996. a sõlmisid O.V. ja AS I. omakorda notariaalse ostu-müügi eellepingu, millega O.V. kohustus pärast vaidlusaluse maatüki oma nimele kinnistamist müüma selle 12 000 000 krooni eest edasi AS-le I.. Jaanuaris 1997. a tasus N.O.W. selle lepingu alusel AS I. eest O.V. 1 500 000 krooni.
28.aprillil 1997. a sõlmisid O.V. ja N.O.W. lepingu, mille kohaselt N.O.W. kohustus tasuma O.V. maa erastamise ja AS L. nimele kinnistamise korraldamise eest 2 100 000 krooni. 18. juunil 1997. a tasus AS L. N.O.W. eest O.V. 135 000 krooni. 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepingu kohaselt pidi O.V. müüma või organiseerima Harjumaal Viimsi vallas Muuga külas asuvate kinnistute müügi AS-le L. ning AS L. tasuma pärast kinnistute omanikuks saamist ja maa kasutamiseks vajalike nõusolekute ja lubade saamist O.V. osadena kokku 11 500 000 krooni (lepingusummast 13 000 000 krooni loeti juba täidetuks 1 500 000 krooni). Lepingu p 2.4.3 kohaselt pidi O.V. kõik oma kohustused täitma hiljemalt kuue kuu jooksul lepingu allkirjastamisest. Maksmine tagati akreditiiviga. 25. novembril 1997. a sõlmis AS L. K.K., K.A. ja K.T. notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel anti maa üle AS-le L. ja kinnistati tema nimele. Hageja on oma kohustused enda arvates täitnud. Hagi kohaselt võttis O.V. vastu AS L. poolse kohustuse täitmise ka N.O.W. ja AS I. eest. 11. mail 1998. a vormistati AS L. võetud kohustus ümber 12 000 000 krooni suuruseks laenuks. Hageja palus kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni, millest põhivõlg moodustab 11 510 039 krooni 75 senti ja viivis 489 960 krooni 25 senti. Kostja vastuväited
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et ei ole sõlminud hagejaga 11. mai 1998. a lepingut ega ole andnud hagejale välja võlakirja. Kostja taotles tsiviilkohtumenetluse lõpetamist TsMS § 217 p 6 alusel. Kostja vastuhagi
3.26. märtsil 1999. a esitas AS L. Harju Maakohtule hagi O.V. ja N.O.W. vastu, milles palus tunnustada 11. mail 1998. a sõlmitud lepingu, võlakirja ja nende tingimuste ning 12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisust. Hagis väideti, et AS L. pole kunagi O.V.lt saanud 12 000 000 krooni, samuti leiti, et vaid ühe juhatuse liikme poolt alla kirjutatud lepingud AS L. suhtes ei kehti, kuna aktsiaseltsi põhikirjas on ette nähtud tehingute tegemine vähemalt kahe juhatuse liikme poolt ühiselt, ja sellise kande tegemist on taotletud ka äriregistri pidajalt, kes seda aga mingil põhjusel ei ole teinud. Lisaks ei ole AS L. nõukogu otsustanud 12 000 000 krooni suuruse kohustuse võtmist. Seega ületas N.O.W. lepingu sõlmimisel oma volitusi ja leping on tühine. 25. novembril 1997. a on AS L., O.V.u, N.O.W., U.T. N. V. ja AS I. vahel sõlmitud leping omavaheliste õiguste ja kohustuste kohta ning seda ei saa muuta üksnes O.V.u, AS L. ja N.O.W. vahelise kokkuleppega. 25. novembri 1997. a kokkuleppe p-de 6 ja 7 kohaselt lahendatakse pooltevahelised vaidlused Rootsi õigusele tuginedes Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Lisaks väideti hagis, et O.V.u ja N.O.W. poolt allkirjastatud ning 11. ja 12. mail 1998. a dateeritud dokumendid on koostatud hiljem. N.O.W. kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi AS L. nõukogu 15. mai 1998. a otsusega.
4.17. septembril 1999. a liideti mõlemad hagid ühte menetlusse. Esimese astme kohtu otsus
5.Tallinna Linnakohtu 22. novembri 2001. a otsusega jäeti mõlemad hagid rahuldamata
ja lõpetati menetlus AS L. hagis 12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisuse tunnustamiseks. O.V.ult mõisteti AS L. kasuks välja õigusabikulud 100 000 krooni ja AS-lt L. riigituludesse 480 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud O.V. tema ja AS L. vahel sellise kohustise olemasolu, millest tekkinud võla võinuks 11. mail 1998. a vastavalt TsK § 272 lg-le 3 laenulepinguna vormistada. Võla olemasolu tuvastamiseks on vaja hinnata 25. novembri 1997. a lepingu sisu. Sellist hinnangut on pädev andma lepingu sõlmimisel valitud vahekohus, kuid vahekohtu otsus asjas puudub. Mitmepoolse lepingu muutmine kahepoolselt on vastuolus TsK §-ga 174. Ebaõige on hageja väide, et 11. mail 1998. a vormistati laenuna vaid AS L. kohustus. Hageja nõude arvestuse järgi tulenes 1 500 000 krooni U.T. N.V. ja N.O.W. vahelisest kokkuleppest. Lepingu ja võlakirja vormistamine 11. mail 1998. a ei ole käsitatav kohustise täitmise pakkumisena. 12. mail 1998. a esitatud nõudedokument tõendab, et sellisena pole lepingut ja võlakirja käsitanud ka hageja. Kohus leidis, et ka võla ümbervormistamisel põhinevat laenulepingut saab rahatuse motiivil vaidlustada. Sel juhul väljendub lepingu rahatus võla puudumises. 11. mai 1998. a leping ja võlakiri olid rahatud. Dokumentide vormistamisest 11. mail 1998. a ei tekkinud kohustist, kuna leping oli sõlmimata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
6.Apellatsioonkaebuses palub O.V. tühistada linnakohtu otsuse osas, millega tema hagi rahuldamata jäeti ja uue otsusega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt asus kohus ekslikult seisukohale, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et tehing on senini täitmata. Apellant ja vastustaja asendasid 25. novembri 1997. a. lepingust tuleneva kohustuse 11. mai 1998. a. laenulepingust tuleneva kohustusega, sellega TsK § 238 lg. 1 kohaselt esialgne kohustis lõppes. Pealegi leidis linnakohus, et 25. novembri 1997. a. tehingu täitmisega seonduvad väited ei kuulu hindamisele vaidlusaluses asjas, arusaamatuks jääb, kuidas kohus sel juhul ikkagi sai tuvastada asjaolu, et nimetatud leping on täitmata. TsK §-ist 276 tuleneb, et laenulepingu rahatust peab tõendama vastustaja. Nimetatu ei esitanud laenulepingu rahatuse kohta tõendeid, seetõttu on kohus lugenud laenulepingu alusetult rahatuks. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu apellandi seisukohaga, et vastustaja kohustuse olemasolu on ammendavalt tõendatud 11. mai 1998. a. laenulepingu ja võlakirjaga. AS L. on võlakirjas tunnistanud oma võlga O.V. ees. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas laenulepingut ja võlakirja rahatuks. Tulenevalt TsK § 175 lõikest 2 on kreeditor kohustatud vastu võtma kolmanda isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine seisneb kokkuleppes kohustise täitmise kohta. Arusaamatuks jääb, millist viie lepinguosalise vahel 25. n vastustaja täitmata kohustus apellandi ees ning ei muudetud mingiski ulatuses varasema lepingu tingimusi. 11. mai 1998. a. lepingu täitmisest on vastustaja ühepoolselt keeldunud, Kohus rikkus protsessiõiguse norme, kui jättis põhjendamata, miks ta ei nõustu poolte väidetega. Kohus ei analüüsinud kõiki asjas kogutud tõendeid ning ei põhjendanud kõiki oma seisukohti. Vastustaja AS-i L. seisukoht
7.Vastustaja leiab, et linnakohtu otsus on õige, apellatsioonkaebus aga ei ole põhjendatud. Kostja poolel esinenud isiku seisukoht
8.Kostja poolel esinenud N.O.W. ei ole apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud. Kohtuistungil märkis tema esindaja, et kaebus ei ole põhjendatud. Menetluse edasine käik
9.5. aprilli 2002. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. 10. oktoobri 2002. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja
saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.novembri 2003. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus lõppjärelduses linnakohtu otsuse muutmata, kuid muutis otsuse põhjendust. 15. aprilli 2004. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus
10.22. juuni 2004. a. määrusega rahuldas ringkonnakohus AS L. taotluse ja peatas käesoleva asja menetluse kuni Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtu Instituudi (edaspidi Vahekohus) poolt AS L. hagis O.V. vastu tehtava otsuse jõustumiseni. 3. juuni 2005. a. määrusega uuendas ringkonnakohus asja menetluse seoses Vahekohtu otsuse jõustumise ja selle tunnustamisega Tallinna Linnakohtu 16. mai 2005 otsusega.
11.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 334 lg 1 p 2 alusel muudab kolleegium otsust põhjenduste osas. Linnakohtu otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas ei ole vaidlustatud, sellest tulenevalt ei kontrolli kolleegium otsuse õigsust vastuhagi osas.
12.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, sest Riigikohtu ja Vahekohtu otsuste valguses algab vaidlus sisuliselt algusest peale. Kostja ei ole apellatsiooniastmes esitanud uusi asjaolusid, vaid üksnes ühe uue tõendi - Vahekohtu otsuse, mida esimeses astmes asja arutamise ajal veel ei olnud olemas. Ka hagejal oli võimalik seoses sellega esitada uusi tõendeid, mida ta aga teha ei soovinud.
13.Hagi aluseks on hageja poolt esitatud 11.05.1998 laenuleping ja võlakiri. Vaidlust ei ole selles, et selle laenulepingu alusel AS L. O.V.lt raha ei saanud. Hagi täienduses tugines O.V. TsK § 272 lg-le 3, mille kohaselt võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Poolte vahel on vaidlus selles, kas laenulepingu sõlmimise ajal oli olemas pooltevaheline kohustus, mida saanuks laenulepinguks ümber vormistada. Kostja leidis, et sellist kohustust ei olnud ja seetõttu vaidlustas laenulepingu selle rahatuse motiivil. Õige on apellandi seisukoht, et laenulepingu rahatust peab tõendama AS L.. Kolleegium leiab, et menetluse kestel on kostja seda ka teinud.
14.Hagi alusena välja toodud asjaolude kohaselt vormistasid O.V. ja AS L. 11.05.1998 laenulepinguna AS L. kohustuse, mis tulenes kahest lepingust: 1) 25.11.1997 lepingu alusel 10 500 000 krooni ja 2) 23.10.1997 N.O.W. ja U.T. N.V. vahel sõlmitud kokkuleppe alusel 1 500 000 krooni.
15.Vahekohtu otsusega on tuvastatud, et O.V. ei ole täitnud 25. mail 1998 või enne seda oma lepingulisi kohustusi, mis on sätestatud 27.11.1997 lepingu p-des 2.4.3.2 kuni 2.4.3.7 ja p-s 2.4.4 ning seetõttu ei ole AS-l L. enam ühtegi täiendavat selle lepingu järgset tasu maksmise kohustust O.V. ees. Vahekohus tuvastas ka, et 11.05.1998 laenuleping ei tõenda, et sellega oleks O.V. vabastatud oma varasematest kohustustest. Vahekohtu otsus on käesolevas asjas pooltele siduv, kuna TsMS § 94 lg 2 kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Sama paragrahv laieneb ka jõustunud vahekohtu otsusele, mis on tehtud samade poolte suhtes. Kuna jõustunud vahekohtu otsusega on üheselt tõendatud, et AS-l L. ei olnud 11. mail 1998 ühtegi 25.11.1997 lepingu järgset tasu maksmise kohustust O.V. ees, siis ei saanud sellest lepingust tuleneda ka kohustust, mida oleks saanud laenuks ümber vormistada.
16.23.10.1997 N.O.W. poolt U.T. N.V.-le saadetud kirjast ei nähtu AS-l L. kohustuse tekkimine O.V. ees. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et kostja oleks kolmanda isiku eest O.V.le täitmist pakkunud. Kuna täitmise pakkumise väite esitas hageja, siis lasub ka temal selle tõendamise koormus. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et kui AS-l L. tekkinuks 23.10.1997 kirjast kohustus O.V. ees, siis kajastuks selline kokkulepe ka hilisemas 25.11.1997 sõlmitud lepingus, mille osapoolteks olid nii AS L. kui O.V.. Seda enam et 25.11.1997 lepingu eesmärgiks on pooled märkinud reguleerida kõik maaga seotud suhted osapoolte vahel arusaadaval
viisil ning tagada kõigile osapooltele piisav kindlus ja tagatised silmas pidades naftaterminali ehituse projekti, maa eest makstud ja makstavaid makseid, täiendavate teenuste osutamist, mis on vajalikud naftaterminaali rajamiseks, nagu nõusolekute, kinnituste, lepingute ja lubade saamine.
17.Hageja poolt hagi täienduses loetletud muude lepingute osas ei ole hageja märkinud, et nendest tekkinud kohustus oleks ümber vormistatud laenulepinguks. Hageja ei ole nende seotust hagiga näidanud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei saanud kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei esitanud. Hagejal lasus kohustus kirjeldada, miks võib 1998. a lepingu järgi lugeda ülevõetuks kohustuse mõnest muust varasemast tehingust, mitte 25.11.1997 lepingust. Hageja ei ole seda teinud ning seetõttu jäävad sellest tulenevad kahjulikud tagajärjed tema enda kanda. Kuna 11.05.1998 laenuleping ja võlakiri on rahatud, ei saa laenulepingut lugeda sõlmituks ja kostjal ei tekkinud 12 000 000 krooni tasumise kohustust.
18.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, tuleb hagejalt kostja kasuks TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel välja mõista kohtukulud. Hageja taotleb apellatsiooniastme õigusabikulu väljamõistmist kokku summas 180 492,50 krooni. Kolleegium, arvestades asja keerukust ja kestust, samuti seda, et linnakohus on juba välja mõistnud 100 000 krooni peab põhjendatud ja vajalikuks õigusabikulu suuruseks 25 000 krooni.
Kohtunikud
G. Kivinurm
K. Kullerkupp
Ü. Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.