Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-90-05 Otsuse kuupäev Tartu, 6. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi AS-i SEB Eesti Ühispank (endine ärinimi AS Eesti Ühispank) avaldus Igor Radkini pankroti väljakuulutamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2005. a otsus nr 2-2/307/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Igor Radkini kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. september 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Eesti Ühispank (uus ärinimi AS SEB Eesti Ühispank) esitas 14. juunil 2004. a Harju Maakohtule avalduse Igor Radkini pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse aluseks oli Tallinna Linnakohtu 1. juulil 2003. a jõustunud otsus, millega mõisteti AS-i Eesti Ühispank kasuks I. Radkinilt, V. Nadjukilt ja A. Sibirjovilt solidaarselt välja 6 miljonit krooni, lisaks igaühelt neist kohtukulu 70 000 krooni. AS Eesti Ühispank oli 7. jaanuaril 2004. a esitanud I. Radkinile pankrotihoiatuse. Kuna I. Radkin ei maksunud 2 070 000 krooni ära, siis taotles AS Eesti Ühispank tema pankroti väljakuulutamist.
2.I. Radkin nõuet ei tunnistanud. Ta leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge. AS Eesti Ühispank esitas 27. veebruaril 2003 avalduse V. Nadjuki suhtes täitemenetluse algatamiseks, mille käigus võõrandati viimasele kuulunud kinnisasi enampakkumise teel ja millest saadud 3 973 200 krooni on võlausaldajale üle kantud. Nõue V. Nadjuki vastu tulenes 9. märtsi 1998 a arvelduskrediidilepingust ja 9. novembri 2001. a laenulepingust. I. Radkinil on panga ees ainult eelnimetatud linnakohtu otsusest tulenev ja mainitud lepingutel rajanev kohustus. Nendest lepingutest tuleneva nõude täitis V. Nadjuk täitemenetluses enne pankrotiavalduse esitamist. Seega on I. Radkini võlgnevus tasutud. Pank esitas samadest lepingutest tuleneva nõude summas 26 054 083 krooni AS-i Grekond pankrotimenetluses. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati AS-i Eesti Ühispank nõuet summas 12 600 000 krooni esimeses rahuldamisjärgus. Pank on seega kolmel korral püüdnud nõuda samade lepingute alusel sama võla tasumist.
3.Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on I. Radkin maksejõuetu. Tal on vara 300 000 krooni ulatuses ja kohustusi kreeditori ees 6 070 000 krooni. Ajutine pankrotihaldur leidis, et I. Radkini pankrot tuleb välja kuulutada. Ainus teadaolev võlakohustus on I. Radkinil AS-i Eesti Ühispank ees ja see tuleneb käenduslepingust. I. Radkin ei ole põhjustanud maksejõuetust tahtlikult.
4.Harju Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2004. a otsusega pankrotiavalduse ja kuulutas I. Radkini pankroti välja. Otsuse põhjenduste kohaselt nõuab AS Eesti Ühispank I. Radkinilt 2 070 000 krooni tasumist. I. Radkin esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Eesti Ühispank vastu, milles palus tuvastada, et tal panga ees võlga ei ole. Sellest tegi kohus järelduse, et kuna I. Radkin vaidlustas panga nõude põhjusel, et kohustis on täidetud V. Nadjuki pankrotimenetluses, tuleb vaidlus nõude põhiosa üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohtukulu nõude osas on jõustunud kohtuotsus
ja 70 000 krooni nõue on selge. I. Radkini maksejõuetus on tõendatud, sest tal ei ole vara, et täita panga 70 000 krooni suurust nõuet. I. Radkin tunnistas eelistungil, et ta ei ole võlgnevuse katteks midagi tasunud. Nimetatud nõude suurus ületab pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud füüsilise isiku puhul pankrotiavalduse aluseks olevat nõude suuruse alammäära.
5.I. Radkin esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse täies ulatuses tühistada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, siis ei pidanud ta vajalikuks neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 korrata. TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollis ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.
7.Pankrotiavalduse aluseks on Tallinna Linnakohtu 13. juuni 2003. a otsus, mis jõustus 1. juulil 2003. a ja millega I. Radkinilt mõisteti AS-i Eesti Ühispank kasuks välja lisaks põhivõlale ka kohtukulu summas 70 000 krooni. Nõuet ei muuda ebaselgeks võlgniku paljasõnaline vastuväide nõude täitmise kohta. Kuna võlausaldaja nõude aluseks on jõustunud kohtuotsus, siis TsMS § 217 p 3 alusel puuduvad võlausaldajal võimalused lahendada väidetavat vaidlust väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik ei ole esitanud asjas tõendeid, millest nähtuks, et tema või kolmas isik on vaidlusaluse võla AS-ile Eesti Ühispank tasunud. Alles ringkonnakohtu istungil 24. jaanuaril 2005. a esitas võlgnik sama kuupäeva kandva maksekorralduse, millest nähtub, et kolmas isik (võlgniku poeg) on tasunud AS-ile Eesti Ühispank 70 000 krooni. Kuid võla tasumine asja otsustamist ei mõjuta. Kui võlgnik on maksejõuetu, siis PankrS § 31 lg 1 kohaselt võib kohus pankroti välja kuulutada vaatamata sellele, et esineb PankrS § 15 lg 2 p-s 6 nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. PankrS § 15 lg 2 p 6 sätestab: kui kolmas isik on enne pankrotimenetluse algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, jätab kohus pankrotimenetluse algatamata.
8.Kohustise täitmist peab tõendama võlgnik, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus on õigesti asjas esitatud tõendite alusel tuvastanud võlgniku maksejõuetuse ning kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Võlgnik on töötu. Põhjendamatu on kaebuse väide, et võlgnikul puudub igasugune vara ja abielu kestel soetatud vara ei ole tema vara. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgniku abikaasa nimel abielu kestel erastatud korter Maardu linnas maksumusega 400 000 krooni. Samas elab võlgniku perekond nimetatud korteris, mis mõjutab oluliselt selle müügihinda. Võlgnikul on seega vara, mida on võimalik pankrotimenetluses realiseerida ja mille arvel rahuldada osaliselt võlausaldaja nõue, ning puudub alus pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu.
9.Ringkonnakohus mõistis võlgnikult välja võlausaldaja kasuks 5000 krooni suuruse kohtukulu õigusabi eest.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kassatsioonkaebuses palub I. Radkin tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue
otsuse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Kassaator leiab, et tema pankroti väljakuulutamine oli põhjendamatu ja ei vasta pankrotiseaduse normidele. Ta ei ole maksejõuetu. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et ajutise pankrotihalduri aruande järgi on I. Radkinil vara ja selle väärtus ületab võlausaldaja nõuet 4,3 korda. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-02 leidnud, et võlgniku täitmata kohustused ei näita veel võlgniku püsivat maksejõuetust. Pankrotiotsus on väljakuulutatud isiku suhtes, kes oli tasunud võla enne pankrotiotsuse jõustumist. Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse normi. Võlausaldaja esitas uue tõendi nõude suurendamiseks pärast seda, kui võlgnik tasus 70 000 krooni, millest võib järeldada, et võlausaldaja eesmärgiks oli iga hinna eest võlgnik maksejõuetuks kuulutada.
11.Vastuses kassatsioonkaebusele märgib AS SEB Eesti Ühispank, et kassatsioonkaebuse väited pankrotiavalduse aluseks oleva nõude rahuldamise kohta on ebaolulised ja ekslikud. Kui kolmas isik täidab pankrotiavalduse aluseks oleva võlgniku kohustuse pärast pankrotimenetluse algatamist, võib kohus ikkagi võlgniku pankroti välja kuulutada tingimusel, et tuvastatud on võlgniku maksejõuetus. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-05. Harju Maakohus kuulutas I. Radkini pankroti välja 8. oktoobril 2004. a. Võlgnik on väidetavalt kohustuse täitnud alles
24.jaanuaril 2005. a. Võlgnik ei ole viidanud protsessiõiguse normile, mida ringkonnakohus oleks eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud. Maksejõuetuse küsimuses taotleb kostja sisuliselt tõendite ümberhindamist. Võlausaldajal on seadusjõus Tallinna Linnakohtu 13. juuni 2003. a otsuse alusel õigus nõuda kostjalt enam kui 6 miljoni krooni tasumist.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
13.AS SEB Eesti Ühispank esitas pankrotiavalduse PankrS § 10 lg 2 p 1 ja § 10 lg 5 alusel. Vastavalt PankrS § 10 lg 2 p-le 1 peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul.
14.Pankrotiavalduse aluseks oligi 1. juulil 2003. a jõustunud Tallinna Linnakohtu 13. juuni 2003. a kohtuotsusest tulenev 2 070 000 krooni nõue. Kui nõude kohta on jõustunud kohtuotsus või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta PankrS § 10 lg 5 kohaselt muid tõendeid esitama. Kohus jätab PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuna nõude aluseks oli jõustunud kohtuotsus, siis asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et vaidlust ei saa lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Seega pidi I. Radkin tõendama, et ta on nõude aluseks oleva kohtuotsuse täitnud. Ringkonnakohus tuvastas, et I. Radkin ei ole pankrotiavalduse aluseks olevat võlga tasunud.
15.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna I. Radkin vaidlustas esimese astme kohtu otsuse
seetõttu, et tema pankroti väljakuulutamiseks ei olnud alust, siis ei saanud apellatsioonikohus märkida, et ringkonnakohus kontrollib kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati (TsMS § 319 lg 1), sest kaebus esitati kogu kohtuotsuse peale. Seda enam, et alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva PankrS § 3 lg 3 kohaselt peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, korraldades selleks vajalike tõendite kogumise.
16.Ekslik on I. Radkini kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ta on 70 000 krooni tasumisega kohustise täitnud. Pankrotiavalduse aluseks oli 2 070 000 krooni suurune nõue. Selle nõude täitmist ei ole ta tõendanud, sest kohtud on tuvastanud, et kuni 24. jaanuarini 2005. a ei olnud I. Radkin võlga tasunud. Kassatsioonkaebuse kohaselt tasuti sellel kuupäeval võlast üksnes 70 000 krooni.
17.Vastuseks I. Radkini kassatsioonkaebuse väitele, et tema vara ületab kordades võla suuruse, märgib kolleegium järgmist. Vastavalt PankrS § 1 lg-le 2 on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kuna pankrotiavalduse aluseks oli jõustunud kohtuotsus, siis tuleb nõudeks lugeda 2 070 000 krooni suurune nõue. Kohtud on tuvastanud, et võlgnik on töötu ja võlgnikul on üksnes ühisvarana korteriomand väärtusega 400 000 krooni. Seega on I. Radkini väide ekslik ja kohtud on õigesti tuvastanud tema maksejõuetuse. A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.