Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

16.07.2004 Lääne-Viru Maakohtule esitatud hagiavalduses taotleb Eesti Liikluskindlustuse Fond (käesoleval ajal MTÜ Eesti Liikluskindlustuse fond, edaspidi: ELKF) L.K. väljamakstud liikluskindlustushüvitise 67 030 krooni regressi korras hüvitamist. 09.07.2000 toimus liiklusõnnetus Tartumaal Alatskivi vallas Savimetsa külas, mille tagajärjel sai kannatada AS-ile Hansa Liising Eesti kuuluv sõiduk Seat Toledo, reg. märgiga xxxxxxxx. Liikluskahju põhjustati L.K. poolt sõidukiga IZP-2 reg. märgiga xxxx. Liikluskahju põhjustaja tsiviilvastutus oli kindlustamata. Vastavalt sel ajal kehtinud Liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKS) § 27 lg 6 hüvitab Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) liikluskahjud, mis on tekitatud kindlustamata sõidukitega ning omab õigust vastavalt LKS § 38 lg 1 liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt regressi korras sisse nõuda liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. ELKF on 11.01.2001 otsuse alusel hüvitanud liiklusõnnetuses kannatanule tekitatud liikluskahju summas 58 287 krooni. Vabariigi Valitsuse määruse nr 413, 24.12.1999 alusel oli arvestatud juhtumi käsitluskuludeks 8743 krooni; nõude kogusumma moodustab seega - 67 030 krooni. Võlgnevust hageja ees kustutama asutud ei ole. Kuna tegemist on haldusõigusrikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagiga, siis vastavalt Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 kuulub ELKF kahjuhüvitise nõude esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamisele. Hagiavaldusele on lisatud Tartu liikluspolitsei materjalid liiklusõnnetuse kohta haldusõigusrikkumise asjas nr 567av, 26.07.2000, ELKF otsus 11.08.2000 liikluskahju tuvastamise kohta, ELKF-i ”Otsus-2 liikluskahju hüvitamise kohta” 09.01.2001, koopia taotlusest liikluskahju hüvitamiseks, hüvitise maksedokumendid (maksekorraldus nr 80, 11.01.2001), kostja poolt 14.08.2000 antud allkiri kahju hüvitamise kohustusest teavitamisest. Kostja vastuväited hagile: Kostja oma kirjalikus vastuses 06.08.2004 hagi ei tunnista. Kostja arvates on hagi õiguslikult põhjendamata. Liiklusõnnetuse põhjustamise ajal 09.07.2000 oli kostja 16.-aastane ehk piiratud teovõimega isik.Vastavalt sel ajal kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS ) § 9 lg 1 on teovõime täisealisel isikul; isik on täisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks. TSÜS § 10 lg 1 kohaselt oli kuni 18.aastase alaealise teovõime piiratud. Kostjale regressnõude esitamine 2000.aastal on sisutu, kuna selle täitmine oli kostja poolt võimatu TsK § 455 lg 2 sätestatut arvestades. Nõue oleks tulnud esitada kostja seaduslikule esindajale või kostja vastu, kaasates tema seadusliku esindaja. Kostja juhtis sellele tähelepanu hagejale antud allkirjas 14.08.2000, paludes liikluskahju suurus kooskõlastada tema vanematega. 01.06.2001 jõustus kehtiv liikluskindlustuse seadus, mille § 42 lg 3 kohaselt tuleb kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu kindlustusjuhtumiga tekkinud varakahju nõue esitada 18 kuu jooksul liiklusõnnetuse toimumisest alates. Tähtaja kulgemine peatub vaid juhul, kui kahju tekitanud isik on kindlaks tegemata. Hageja jaoks oli kahju ning selle tekitamise eest vastutav isik teada 12.12.2000. Kostja arvates ei saa mõistlikuks ja põhjendatuks pidada, et hageja ei esitanud nõuet alates 01.06.2001 kehtima hakanud LKS redaktsiooni silmas pidades, kuna hagejal oli piisavalt aega nõude esitamiseksuue LKS redaktsiooni jõustumisest lähtuvalt 18 kuu jooksul. Kostja leiab, et analoogiliselt on seadusandja lahendanud TSÜS`i uue redaktsiooni vastuvõtmisel ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusega, kus juhul, kui kehtima hakanud seaduses on aegumistähtaeg lühem kui eelnevalt kehtinud seaduses, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates uue seaduse kehtima hakkamisest. Kostja leiab ka, et hageja ei ole käitunud oma õiguste ja kohustuste täitmisel heas usus (TSÜS § 108 (kehtiv § 138)), kuna hagi on esitatud 4 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest hiljem, s.t. hageja on oma õiguse kahju sissenõudmiseks põhjendatult kaotanud; pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa selle teostamise lubamatuse. 01.07.2002 jõustunud TSÜS § 150 lg 1 sätestab kahju õigusvastaselt tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtajaks kolm aastat ajast. Liikluskindlustuse seadus jäi kehtima endisel kujul. TSÜS § 147 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. TSÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine muuhulgas õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Kostja arvates pidanuks hageja esitama hagi kostja vastu mitte hiljem kui 10.06.2003 või, kaasates protsessi kostja esindajad või ainult kostja esindajate vastu, mitte hiljem kui 0l.12. 2002. Hagi on kostja vastu esitatud 14.07.2004. Nõue on aegunud ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda kohustuse täitmisest. TSÜS § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse kohustatud isiku taotlusel. Eelistungil 15.09.2004 hageja volitatud esindaja kostja vastuväiteid ei tunnista. Nõue ei ole aegunud ning see on esitatud seaduspäraselt. Kostja põhjustatud liiklusõnnetus toimus 09.07.2000, kui kehtis veel 16.07.1998 vastu võetud liikluskindlustuse seadus. Regressnõuete esitamisel võeti aluseks hagi üldine 10-aastane tähtaeg. Kahju põhjustamise ajal kehtinud TsK § 455 lg 1 ja 2 kohaselt vastutab 15-18-aastane alaealine üldistel alustel. Juhul kui alaealisel ei olnud vara, siis oli kahju hüvitamise kohustus tema vanematel. Hageja ei nõustu, et nõude võis esitada üksnes kostja seaduslikule esindajale, hagi võidi esitada ka kostja vastu. Tsiviilseadustiku üldosa ja võlaõigusseaduse jõustumise rakendussätetega on ette nähtud uued aegumistähtajad, mida on võimalik arvesse võtta alates nimetatud seaduste kehtima hakkamisest, s.o. 01.07.2002. Hageja on esitanud kostjale kirjalikult regressnõude, samuti on kostja andnud allkirja kahju hüvitamise kohustusest teavitamisest. 23.09.2004 esitas kostja täiendava vastuse hagile, taotledes hageja poolt kahjunõude aluseks olevate dokumentide esitamist, samuti enne kohtusse pöördumist hageja poolt kostjale väljastatud korrektse regressnõudega dokumendi esitamist. Kostja ei tea, et temale või tema emale oleks hageja poolt esitatud korrektset nõuet: teada ei olnud nõude suurus ega muud rekvisiidid, mille alusel kostja oleks saanud hagejale tasuda. Nimetatud asjaolu tõendamiseks paluti tunnistajana üle kuulata kostja ema tõendamaks, et kahju hüvitamise suhtes võeti ühendust vaid telefonitsi. Eelistungil 25.10.2004 nõustusid pooled läbirääkimisi pidama võimalikuks nõude hüvitamiseks maksegraafiku alusel. 04.03.2005 kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Hageja nõuet vähendama ei nõustunud; hageja on nõus kohtuotsuse täitmise ajatamisega. Hageja väitel on väljastatud kostjale kirjalikult regressnõue, millel ekslikult on märgitud kuupäevaks 12.12.2000; tegelik kuupäev peaks olema ilmselt 12.02.2001, kuna regressnõue väljastati vahetult peale kindlustushüvitise väljamaksmist. Kostja poolt kahju hüvitama ei asutud; alles seejärel vestlesid hageja töötajad kostja emaga telefoni teel. Kuna selgus, et kostja ema kasvatab üksi kolme alaealist last, siis otsustati hagi esitamisega oodata kostja täisealiseks saamiseni. Kostja jäi 04.03.2005 kohtuistungil oma vastuväidete juurde. Kehtiva LKS § 42 tulenevalt on nõue aegunud ning kuulub rahuldamata jätmisele. Juhul, kui kohus aegumist ei kohalda, palub kostja vähendada väljamõistetava summa suurust, kuna ta on käesoleval ajal ajateenistujana kaitseväes ning võimalused nõutud ulatuses summa hüvitamiseks puuduvad. Kostja tunnistab, et põhjustas kindlustamata mootorrattaga sõites avarii, mille tagajärjel sai kannatada sõiduauto Seat Toledo. Kostja ei vaidlusta kahju arvestamise aluseid ega selle suurust. Nõue on hüvitamata, kuna kostja ise alles õppis. Emale oli telefoni teel teatatud maksmisele kuuluva summa suurus, kuid perel puudus võimalus kahju hüvitamiseks.

Kohtu otsustuse põhjendid: Vastavalt 05.06.2002 vastu võetud Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS), tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-ile 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne VÕS ́i jõustumist kehtinud seadust. Sama seaduse § 22 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus leidis aset pärast võlaõigusseaduse kehtima hakkamist, s.o. peale 01.07.2002. Kostja poolt toime pandud õigusrikkumise läbi kahju tekitamine leidis aset 09.07.2000, mistõttu lisaks nimetatud sündmuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS) sätetele kuuluvad kohaldamisele sel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TSÜS) ning kahju hüvitamise üldaluseid sisaldavad Tsiviilkoodeksi (TsK) sätted. TsK § 455 lg 1 sätete alusel vastutab viieteistkümne kuni kaheksateistkümne aasta vanune alaealine tema poolt tekitatud kahju eest üldistel alustel (TsK § 448, 453, 458). TsK § 455 lg 2 kohaselt, kui viieteistkümne kuni kaheksateistkümne aasta vanusel alaealisel ei ole kahju hüvitamiseks küllaldaselt vara või töötasu, peavad vastavas osas kahju hüvitama tema vanemad, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis mitte nende süü läbi. Nende selline kohustus lõpeb, kui kahju tekitanud alaealine saab täisealiseks. Seega, kostja täisealiseks saades, TsK § 455 lg 2 kohaselt tema vanemate vastutus kostja tekitatud kahju hüvitamisel lõppes ning hageja on õigustatult esitanud hagi regresskorras hüvitise nõudes LKS § 38 lg 1 tulenevalt täisikka jõudnud kostja vastu. Kohaldamisele kuuluvad liiklusõnnetuse toimumise ajal (s.o. kuni 01.06.2001) kehtinud liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKS) sätted. LKS § 2 kohaselt tuli mootorrataste suhtes sõlmida liikluskindlustusleping. Kostja tunnistab kindlustuslepingu puudumist, mistõttu LKS § 27 lg 6 kohaselt hüvitas kostja kindlustamata tsiviilvastutuse puhul kahju kannatanule hageja – ELKF. Hagi tõendamiseks esitas hageja sõiduki Seat Toledo, reg.nr. xxx ülevaatuse akti esinenud vigastuste kohta, fotod avariijärgsete vigastustega autost, remondieelse kalkulatsiooni ja arve 14.11.2000 AS-ist Jap Auto Tartu (summas 55 167 krooni), samast firmast täiendava kalkulatsiooni kere- ja värvitööde kohta ning arve nr 02-487, 28.12.2000 (summas 3 160 krooni). ELKF – i poolt vastu võetud ”Otsuse-2, 09.01.2001 ”liikluskahju hüvitamise kohta” kohaselt kuulus hüvitamisele kahju summa 58 287 krooni. Sama otsuse p 2 alusel otsustati esitada regressnõue summas 67 030 krooni L. K. vastu (käsitluskulud moodustavad 8743 krooni). Esitatud on ka maksekorraldus nr 80, 11.01.2001 AS-i Jap Auto arvele 58 287 krooni kandmises. Kostja tunnistab oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises, samuti ei vaidlusta liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanule hageja makstud kindlustushüvitise suurust ega selle arvestamise aluseid. Vastavalt TsMS § 116 sätetele, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks. Kuna kostja ei vaidlusta tema vastu esitatud regressnõude põhjendatust ega nõude arvestuse aluseid ja nõude suurust, siis nimetatud asjaolude omaksvõtul ei vaja need kohtuotsuses täiendavat põhjendamist. Kehtinud LKS § 38 lg 1 kohaselt on pärast kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamist ELKF-il õigus nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Kostja palub käesoleval ajal kehtiva LKS § 42 alusel kohaldada aegumist ning jätta aegumise motiivil hagi rahuldamata. Kohus, uurinud hageja esitatud dokumente, kuulanud ära poolte seletused ning tunnistaja ütlused, leiab, et hageja esitatud asjaoludel ja tõendite alusel ei ole hagi aegunud ning kuulub täielikult rahuldamisele.

Kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal 09.07.2000 kehtinud liikluskindlustuse seaduses kahjunõude esitamise tähtaega ei sätestatud; alates 01.06.2001 kehtima hakanud liikluskindlustuse seadus (LKS) ei ole aga kohaldatav enne nimetatud seaduse jõustumist tekkinud kahjunõuete osas. Kehtiv LKS § 42 lg 1 sätestab, et kui kindlustusandjale või kahju tekitamise eest vastutavale isikule ei esitata varakahju hüvitamise nõuet 18 kuu jooksul alates liiklusõnnetuse toimumisest, siis ei ole kindlustusandjal ega ELKF-il hüvitamise kohustust ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt nimetatud nõude esitamise tähtaeg laieneb ka seoses kindlustusjuhtumiga tekkivale nõudeõigusele kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Nimetatud sätte kohaldamise võimalust regressnõuetele enne 01.06.2001 tekkinud kahjunõuetele rakendusnormid ei sätesta. KS § 68 lg 5 sätestab: enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud liikluskahju hüvitamisel rakendatakse kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust. Kui LKS § 42 mõttes käsitleda nõudena õigustatud isiku poolt kahju hüvitamise nõude esitamist kahju tekitanud isiku vastu, siis võib lugeda, et tekkinud kahju hüvitamise kohustusest olid nii kostja kui tema seaduslikud esindajad teadlikud ning ka tunnistasid seda kohustust. 10.08.2000 on hageja väljastanud kostjale tema elukohta (xxxxxxxxxxx) kirja nr. 10-00-0834/3 (lk 44), paludes selgituse andmiseks võtta 5 päeva jooksul hagejaga ühendust. Samas kirjas selgitati kostjale tema kui sõiduki omaniku tsiviilvastutuse kindlustamata jätmise tagajärgi: kannatanule kahju hüvitamist hageja poolt ning LKS § 38 lg 1 ja 2 alusel hageja regressi õigust kostja suhtes. Teate kättesaamist kostja poolt tõendab hagejale antud allkiri 14.08.2000, milles kostja kinnitab, et on teadlik liikluskahju hüvitamise kohustuslikkusest vastavalt nõudele, mille suuruse palub kooskõlastada oma vanematega. Kostja on märkinud ka telefoninumbri ja ema M. K. aadressi. Tunnistajana kohtus ütlusi andnud M. K. väitis, et kirjalikku regressnõuet ei ole saadetud, ühendust võeti telefoni teel ning küsiti kahju hüvitamise kohta. Nimetatud summat, mis oli kusagil 60 000 krooni ringis, tal ei olnud võimalik maksta, kuna kasvatas üksi kolme last. Helistamine võis toimuda paar aastat tagasi, kostja ise oli sel ajal Tartus koolis. Kostja väide korrektse regressnõude puudumisest on õige, kuna kohtule väljastatud regressnõude koopia kuupäevaks on märgitud 12.12.2000 (lk 8), mis kirja sisu arvestades (vastavalt 09.01.2001 kinnitatud otsusele) ei vasta ilmselt tegelikkusele. Samuti ei ole hageja tõendanud nimetatud kirja kättesaamist adressaadi poolt ega põhjendanud hagi esitamisega venitamist, kuid nimetatud asjaolud iseenesest ei välista hageja poolt hagimenetluse korras nõude esitamist ega ole ka aluseks kostja poolt kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks. Kostja vastu esitatud nõue antud suuruses muutus sissenõutavaks ELKF-i Otsuse -2, 09.01.2001 alusel kindlustushüvitise väljamaksmise järel, s.o. alates 11.01.2001. Kahju tekkimise ajal kehtinud TSÜS § 113 kohaselt oli hagi esitamise üldiseks aegumise tähtajaks kümme aastat, v.a. nõuded, mille kohta seaduses sätestati lühemad tähtajad. Alates 01.07.2002 kehtiva TSÜS § 150 lg 1 sätestab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või teada saama pidi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse järgi on aegumistähtaeg lühem, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, siis arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Seega, tulenevalt TSÜS § 150 lg 1, aegunuks hageja nõue rakendussätete § 9 lg 2 tulenevalt 01.07.2005. Kuna käesolev hagi on esitatud kohtusse 16.07.2004, siis eelnimetatud asjaoludel ei ole tegemist aegunud nõudega. Väljamõistetava kahjusumma vähendamiseks alus puudub, kuna kaitseväeteenistuse lõppemisel on kostjal võimalus tööle asuda ning asuda ka vastavalt võimalustele kahju hüvitama. Juhtumi käsitluskulud (summas 8743 krooni) on hageja arvestanud Vabariigi Valitsuse määruse nr 24.12.1999

nr 413 alusel ning selle suurus vastab sätestatud määrale (15% kindlustushüvitise summast). Vastavalt Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 on haldusõigusrikkumistega ja kuriteoga põhjustatud kahju nõuded riigilõivuvabad, mistõttu hageja on kahju nõudelt vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. TsMS § 64 lg 1 alusel mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Hagi rahuldamisel summas 67 030 krooni kuulub väljamõistmisele riigilõiv summas 4500 krooni riigituludesse. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes LKS § 38 lg 1, TsMS § 64 lg 1, 226 lg.3, 227-228, kuulub hagi kohtuotsusega täielikult rahuldamisele ning kohtukulud jäävad kostja kanda. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

I. Külavee Õ. Bamberg

Kohtuotsus jõustus 19.juunil 2006.a Viru Ringkonnakohtu otsusega, kusjuures 12.mail 2006.a ringkonnakohus otsustas: Jätta L. K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Lääne-Viru Maaakohtu 21.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 2-699/04 muutmata. Välja mõista L.K. apellatsioonimenetluse kohtukuluna riigituludesse riigilõiv summas 3690 (kolm tuhat kuussada üheksakümmend) krooni. Nooremreferent

Õ. Bamberg

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.