Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-139-04 Otsuse kuupäev Tartu, 6. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi Ühisliisingu AS taotlus kinnistamisavalduse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1045/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ühisliisingu AS kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. november 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Ühisliisingu AS-ile 27. juulil 2004. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.12. mail 2003. a esitas Ühisliisingu AS Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale taotluse 18 150 krooni riigilõivu tagastamiseks, mille ta oli väidetavalt tasunud seoses Tallinnas Sõpruse pst 257 asuva kinnistu korteriomanditeks jagamise avalduse esitamisega. Taotluse põhjenduse kohaselt tasuti riigilõivu kaks korda, sest esimest korda riigilõivu tasudes märgiti vale makse selgitus, seega on riigilõivu tasutud kahekordses määras.
2.Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 20. novembri 2003. a otsusega taotluse rahuldamata ja keeldus 18 150 krooni tagastamisest. Kohtunikuabi otsuse põhjenduste kohaselt ei selgu Ühisliisingu AS esitatud dokumentidest kinnistusraamatu toiming, mille eest on riigilõivu kaks korda tasutud. Maksekorralduse kui riigilõivu tasumist tõendava dokumendi alusel ei ole võimalik kontrollida kinnistusraamatu toimingute sooritamist.
3.Ühisliisingu AS esitas kohtunikuabi otsuse peale vastulause, mille kohtunikuabi edastas kinnistusraamatuseaduse § 691 lg-s 2 sätestatud korras läbivaatamiseks kohtunikule. Vastulauses leidis Ühisliisingu AS, et enam tasutud riigilõiv tuleb talle riigilõivuseaduse § 15 alusel tagastada.
4.Tallinna Linnakohtu 22. aprilli 2004. a kinnistamisotsusega jäeti vastulause rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Ühisliisingu AS 23. aprilli 2003. a maksekorraldusega nr 847 tasunud riigilõivu 18 150 krooni, selgitusena on maksekorraldusele märgitud "Arve 1 23.04.03". 2. mai 2003. a maksekorraldusega nr 905 on Ühisliisingu AS tasunud riigilõivu 18 150 krooni, selgitusena on maksekorraldusele märgitud "registriosa nr 1861; Sõpr 257." Kinnistamistoimingute tegemine ei ole seotud arvetega, vaid riik on ette näinud riigilõivu tasumise. Seega pole Ühisliisingu AS tõendanud, et ta on tasunud ühe ja sama toimingu eest riigilõivu kahekordselt.
5.Apellatsioonkaebuse linnakohtu kinnistamisotsusele esitas Ühisliisingu AS, kes palus teha uue otsuse, millega rahuldada riigilõivu tagastamise taotlus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2004. a otsusega jäeti kinnistamisotsus muutmata. Otsuse
põhjenduste kohaselt nähtub ringkonnakohtule esitatud korteriomandi kinnistusregistri väljavõttest, et apellandi 4. aprilli 2003. a kinnistamisavalduse alusel on kinnistusregistris avatud 4. augustil 2003. a vähemalt üks Tallinnas Sõpruse pst 257 asuva korteriomandi registriosa nr 131377. Seega on apellandi kinnistamisavaldus rahuldatud ja riigilõivu tagastamiseks alus puudub. Maksekorraldusel nr 847 puudub seos kõnealuse kinnistamisavaldusega. Üksnes kinnistusraamatutoimingu viitenumbrist seose tuvastamiseks ei piisa, sest viitenumbreid märgitakse maksekorraldustele tihti ekslikult. Vastavalt riigilõivuseaduse § 7 lg-le 4 näidatakse riigilõivu tasumist tõendaval dokumendil toimingu nimetus, mille eest riigilõiv tasuti, või viide seaduse sättele, mille alusel riigilõivu tasuti. Riigilõivu tasumist tõendav dokument on riigilõivuseaduse § 11 lg-test 2 ja 3 ning Vabariigi Valitsuse
11.aprilli 2001. a määruse nr 140 "Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord" §-dest 10 ja 12 tulenevalt riigilõivu maksjale tagastamise aluseks. Apellant ei ole tõendanud, et ta oleks Sõpruse pst 257 asuva kinnistu jagamise eest seaduses ettenähtust enam riigilõivu tasunud. Seda järeldust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel ei osanud apellant kindlaks määrata riigilõivu tagastamise alust. Väite, et riigilõivu tasuti seaduses ettenähtust rohkem, esitas apellant alles vastulauses kohtunikuabi otsusele.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub Ühisliisingu AS tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega tagastada ekslikult tasutud riigilõiv. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus on jõudnud üllatavale järeldusele, et kuna Ühisliisingu AS kinnistamisavaldus on rahuldatud, siis seetõttu puudub ka kinnistusraamatuseaduse § 51 lg-s 2 sätestatud alus kinnistusraamatu toimingu eest tasutud riigilõivu tagastamiseks. Kohtuotsusest nähtub, et siinkohal on silmas peetud maksekorraldusega nr 847 tasutud riigilõivu. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et iga korteriomandi registriosa avamise eest pidanuks Ühisliisingu AS veel mingi täiendava riigilõivu tasuma ning selle katteks ongi kohtu arvates maksekorraldusega nr 847 tasutud riigilõiv läinud. Kassaatori kinnistamisavaldus rahuldati maksekorralduse nr 905 põhjal, mistõttu maksekorraldusega nr 847 tasutud riigilõiv tuleb tagastada üksnes seetõttu, et riigil ei ole alust ebaõigesti makstud summasid kinni pidada. Ringkonnakohus ei ole andnud mõistlikku vastust apellatsioonkaebuse väitele, et ebaõige selgitusega maksekorraldust ei ole võimalik ühekski kinnistamistoiminguks kasutada.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Riigilõivuseaduse § 11 lg 2 ja § 12 lg 1 järgi teeb riigilõivu tagastamise taotluse kohta otsuse riigilõivu võtnud asutus. Ringkonnakohus on oma otsuses tuvastanud, et maksekorraldusel nr 847 märgitud viitenumber puudutab kinnistusraamatutoiminguid. Kohtute seaduse § 15 lg 1 kohaselt on maa- ja linnakohtus kinnistusosakond ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peetakse kinnistusosakonnas ka kinnistusraamatut. Seetõttu tuleb mainitud riigilõivuseaduse sätete kohaselt riigilõivu tagastamise küsimus lahendada maa- või linnakohtul.
10.Kolleegiumi arvates tuleb riigilõivu tagastamise otsus käesolevas asjas teha hagita menetluse sätteid järgides. Kinnistusraamatuseaduse § 1 lg 11 kohaselt juhindutakse kinnistusraamatuseaduses sätestamata küsimustes tsiviilkohtumenetluse kohta käivast seadusest, seega esmajärjekorras tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kuna kinnistusraamatumenetluses ei ole vaidlevaid pooli, ei esitata ega lahendata materiaalõiguslikke nõudeid, tuleb küsimustes, mida ei ole kinnistusraamatuseaduses sätestatud, juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagita menetluse sätetest. Eelnenut kinnitab ka see, et riigilõiv tagastatakse isiku taotluse, mitte aga hagiavalduse alusel. Taotluse vorminõuded on sätestatud Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2001. a määruse nr 140 "Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord" §-s 11. Kolleegium märgib samuti, et kinnistusraamatuseaduses ei ole erisätteid tõendamiskoormise kohta riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel.
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on asjas ebaõigesti kohaldanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad tõendamiskoormist. Kuna kolleegium on seisukohal, et riigilõivu tagastamise taotlus tuleb lahendada hagita menetluse sätteid järgides (vt otsuse p 10), siis tuleb asjas kohaldada sätteid, mis reguleerivad avalduse tõendamist hagita menetluses. Hagita menetlust iseloomustab kohtulik uurimispõhimõte, s.t kohus peab TsMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja selle tõendatust ka juhul, kui avaldusele vastuväiteid ei esitata. TsMS § 249 lg 3 teise lause kohaselt nõuab kohus vajaduse korral avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel avaldaja kulul.
12.Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa panna Ühisliisingu AS-le kohustust esile tuua rohkem asjaolusid ega esitada rohkem tõendeid, kui ta on juba menetluses esitanud. Ühisliisingu AS soovib tagasi saada Tallinnas Sõpruse pst 257 asuva kinnistu jagamise eest seaduses ettenähtust enam tasutud riigilõivu. Väidetavalt tasus ta selle toimingu eest riigilõivu kahekordselt ning ta esitas selle väite kinnitamiseks ka tõendid. Kohtud oleksid pidanud riigilõivu võtnud asutusena lahendama uurimispõhimõtet rakendades Ühisliisingu AS taotluse tõendatuse selles osas, kas maksekorralduse nr 847 alusel tasutud riigilõivu eest on tehtud kinnistusraamatutoiminguid või mitte. Ka selles küsimuses ei saa panna avaldajale kohustust esile tuua rohkem asjaolusid ega esitada rohkem tõendeid, kui avaldaja on juba menetluses esitanud. Vastupidine tähendaks seda, et avaldaja peaks loetlema kõik lõivustatavad kinnistusraamatutoimingud riigilõivuseaduse kohaselt ning tõendama, et ta ei ole taotlenud ühtegi kinnistusraamatutoimingut, mida saaks seostada maksekorraldusega nr 847, ja et riik ei ole selle maksekorraldusega seonduvalt ühtegi kinnistusraamatutoimingut teinud. Selline tõendamiskoormis oleks kolleegiumi arvates ebamõistlik ega vastaks TsMS § 249 lg 3 mõttele.
13.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuma hagita menetluses kehtivast uurimispõhimõttest ning kontrollima, kas maksekorralduse nr 847 alusel on tehtud kinnistusraamatutoiminguid. Kui kohus ühtegi kinnistusraamatutoimingut ei tuvasta, tuleb riigilõiv Ühisliisingu AS-le riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 1 alusel tagastada. A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.