lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-91-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 16.09.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-91-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
16.09.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2614
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 116 lg 1, 2Kolmanda isiku õiguste lõppemineES § 531 lg 1, 2Elamuseaduse § 541 lg 1ES § 34TMS § 649TsK § 225TsMS § 363Hagiavalduse sisuTsMS § 95Merinõudest, päästetöödest ja päästelepingust tuleneva hagi kohtualluvusVÕS § 108 lg 2Kohustuse täitmise nõudmine

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
3-2-1-98-05Riigikohus01.11.2005

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-91-04 Otsuse kuupäev Tartu, 16. september 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi Jakov Golunovi hagi AS Hansa Liising Eesti vastu eluruumi kasutamise õiguse tunnustamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks ja edasise rikkumise ärahoidmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/311/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Hansa Liising Eesti ja kolmanda isiku Katrin Pahka kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. august 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
30.märtsi 2004. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroole AS Aivar Pilv 22. aprillil 2004. a Katrin Pahka eest tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja 29. aprillil 2004. a AS Hansa Liising Eesti eest tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tallinnas asuv korter kuulus ühisvarana Kristina ja Aleksander Golunovile. 30. oktoobri 2000. a otsusega jagas Tallinna Linnakohus nende ühisvara. Korter jäi kohtuotsuse järgi A. Golunovi omandisse ning temalt mõisteti K. Golunova kasuks välja 72 500 krooni kompensatsiooni.
30.
novembril 2000. a sõlmis A. Golunov hageja Jakov Golunoviga üürilepingu, millega andis korteri hageja kasutusse. Kuna A. Golunov ei maksnud K. Golunovale kompensatsiooni, algatas viimane kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse. 13. veebruaril 2001. a müüs kohtutäitur korteri OÜ-le Beetahansa. 2. mail 2001. a müüs OÜ Beetahansa korteri Aleksandra Kollegajevale ning viimane
2.juulil 2001. a AS-le Hansa Liising Eesti. 29. juunil 2001. a sõlmis AS Hansa Liising Eesti nimetatud korteri liisingulepingu Katrin Pahkaga.
2.19. juunil 2001. a esitatud hagiavalduses palus hageja tunnustada oma õigust kasutada üürnikuna korterit, kohustada kostjat A. Kollegajevat võimaldama hagejale pääsu korterisse ning mitte tegema takistusi korteri kasutamisel. 11. detsembri 2002. a määrusega asendas Tallinna Linnakohus kostja A. Kollegajeva AS-ga Hansa Liising Eesti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 649 lg 2 kohaselt üürile antud varale sissenõude pööramise korral ostjal õigust ühepoolselt üürilepingut lõpetada. Seega oli ka pärast korteri müümist OÜ-le Beetahansa hagejal õigus seda korterit üürnikuna kasutada. OÜ Beetahansa nõudis korteri vabastamist. Kuna hageja korterit ei vabastanud, hakkasid OÜ Beetahansa töötajad teda ähvardama ning 16. märtsil 2001. a paigaldasid nad korterile uue metallukse, mille võtit hagejale ei antud. Sellest ajast alates ei ole hageja korterisse enam pääsenud. Elamuseaduse (ES) § 34 kohaselt jääb eluruumi omandiõiguse üleminekul teisele isikule varem sõlmitud üürileping jõusse ka uue omaniku suhtes.
3.AS Hansa Liising Eesti ja kolmas isik K. Pahka hagi ei tunnista. Nende vastuväidete kohaselt

omandas kostja eluruumi 2. juulil 2001. a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. Lepingu p-s 2.1.3 kinnitas müüja, et kuni lepingu sõlmimiseni puudusid kolmandatel isikutel õigused korterile. Vastavalt kostja ja kolmanda isiku vahel 29. juunil 2001. a sõlmitud liisingulepingule kohustus kostja omandama vaidlusaluse korteri ning liisinguperioodi lõppedes võõrandama selle K. Pahkale. Pärast seda, kui kostja omandas korteri, lõppesid kolmanda isiku õigused korterile, sest puudusid asjaolud, mis oleks asjaõigusseaduse (AÕS) § 116 lg 2 kohaselt välistanud õiguste lõppemise. Korter oli selle üleandmisel A. Kollegajevalt K. Pahkale tühi ja seega ei pidanudki eeldama, et kellelgi teisel võiksid olla mingisugused õigused korterile. Hageja on kaotanud õiguse vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks alatise lahkumise tõttu. Elamuseaduse § 541 lg 1 sätestas, et eluruumist alatiseks lahkumiseks loetakse faktilist elama asumist teise kohta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kaotavad eluruumist alatiselt lahkunud üürnik või temaga koos elanud perekonnaliige õiguse eluruumile lahkumise päevast alates.

4.Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 2003. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tunnustas J. Golunovi õigust kasutada üürnikuna Tallinnas Kolde puiesteel asuvat korterit, kohustas kostjat võimaldama J. Golunovile pääsu korterisse ja mitte tegema talle takistusi korteri kasutamisel. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kasutas J. Golunov eluruumi 30. novembrist 2000. a A. Golunoviga 36 aastaks sõlmitud üürilepingu alusel. Üürileping vastab ES §-des 29 ja 31 sätestatud sisu- ja vorminõuetele ning selle kehtivuse üle ei vaielda. Hageja seletustega on tõendatud, et ta kasutas korterit elamiseks kuni hetkeni, mil kohtutäitur müüs selle enampakkumisel OÜ-le Beetahansa. Enampakkumine on vaidlustatud Tallinna Linnakohtus. 16. märtsil 2001. a vahetas OÜ Beetahansa olemasoleva metallukse uue vastu, kuid hagejale võtit ei andnud ning sellest ajast hageja korterisse ei pääsenud. Hageja väljatõstmiseks korterist puudub seaduslik alus. 2. mail 2001. a OÜ Beetahansa ja A. Kollegajeva vahel sõlmitud ostu-müügilepinguga müüs OÜ Beetahansa korteri A. Kollegajevale, kes omakorda müüs korteri 2. juulil 2001. a edasi AS-le Hansa Liising Eesti. Ostumüügilepingu p-s 2.1.3 avaldab ja kinnitab A. Kollegajeva vääralt, et korteri üle ei ole vaidlusi ja puuduvad kolmandate isikute õigused. Kostja ei kontrollinud müüja esitatud andmeid. Kohtumenetluses on mitmed vaidlused selle korteri üle ning korter on koormatud üürilepinguga. Kostja avaldas eelistungil, et kui ta oleks teadnud üürilepingu olemasolust, ei oleks ta seda korterit ostnud. Kuid kostja ei tõendanud, et üürilepingust ja vaidlusest teadasaamine oli võimatu. Kostja pidi K. Pahkaga liisingulepingut sõlmides arvestama, et korteriga seotud asjaolude väljaselgitamata jätmine ei ole liisinguvõtja suhtes kooskõlas seaduses sätestatud kohustusega kasutada oma tsiviilõigusi heas usus. Alusetu on kostja väide, et ta on korteri heauskselt omandanud ilma üürilepinguta. 13. veebruaril 2001. a müüs kohtutäitur korteri täitemenetluse käigus OÜ-le Beetahansa. Täitemenetluse seadustiku § 649 kohaselt ei ole üürileantud varale sissenõude pööramise korral ostjal õigust lepingut ühepoolselt lõpetada. See põhimõte oli sätestatud ka ES §-s 34. Kuivõrd eeltoodud õigusnormid on erinormiks AÕS § 116 lg 1 suhtes, jäi vaatamata korteriomaniku vahetusele J. Golunoviga sõlmitud üürileping jõusse. Hageja õigused korterile, mis olid tekkinud enne omandi üleminekut, ei ole

lõppenud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg-s 5 on sätestatud, et kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist, lähevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Asjaõigusseaduse § 116 lg 1 ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

1.juulini 2002. a kehtinud ES § 531 lg 2 kohaselt kaotavad eluruumist alatiselt lahkunud üürnik või temaga koos elanud perekonnaliige õiguse eluruumile lahkumise päevast alates. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on korterist vabatahtlikult alatiseks lahkunud ning kaotanud sellega õiguse eluruumile. Hageja seletuse ning tema poolt politseisse esitatud avaldusega kriminaalasja algatamiseks ning hagiavaldusega kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks on tõendatud, et OÜ Beetahansa asendas korteri ukse ja tõstis omavoliliselt välja korteris asunud hageja vara. Hageja ei ole alates 16. märtsist 2001. a korterisse pääsenud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2004. a otsusega leiti, et linnakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning kostja ja kolmanda isiku K. Pahka apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Asja materjalist nähtub, et A. Golunov ja J. Golunov sõlmisid 30. novembril 2000. a eluruumi üürilepingu tähtajaga 36 aastat. Selle lepingu tähtaeg ei ole möödunud. Linnakohus on õigesti asunud seisukohale, et nimetatud leping on kehtiv ja et TMS § 649 kohaselt üürileantud varale sissenõude pööramise korral ei ole ostjal õigust ühepoolselt lepingut lõpetada. Linnakohus on samuti õigesti lähtunud hageja ja kostja suhete käsitlemisel 1. juulini 2002. a kehtinud ES §-st 34, mille kohaselt jääb eluruumi omandiõiguse üleminekul teisele isikule varem sõlmitud üürileping koos selle lahutamatuks osaks olevate pooltevaheliste kirjalike kokkulepetega jõusse ka uue omaniku suhtes. Kostja viide AÕS 1. juulini 2003. a kehtinud §-dele 92"117 kui korteri omandiõiguse tekkimise alusele on ekslik, sest tegemist ei ole vaidlusega omandiõiguse üle ja omandi üleminek ei lõpeta iseenesest võlaõiguslikku lepingut " eluruumi üürilepingut, mille kehtimajäämine oli sõnaselgelt sätestatud ES §-s 34. Võlaõigusliku lepingu " eluruumi üürilepingu " kehtimise seisukohast ei ole oluline, kas ostja oli teadlik sellest, et korteri kohta oli sõlmitud kehtiv eluruumi üürileping. Seetõttu ei ole õige ka apellantide viide AÕS §-le 95. Apellandid ei ole vaidluse lahendamise käigus esitanud tõendeid selle kohta, et üürileping oleks 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tunnistatud kehtetuks või tuvastatud selle lepingu tühisus. Seda lepingut ei ole tühistatud ka kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi. Õige on apellantide väide käibe kindluse ja usaldatavuse kaitse vajadusest, kuid käibe kindluse ja usaldatavuse kaitse ei tohi kaasa tuua üürniku seadusega kaitstud õiguste rikkumist. Kooskõlas asja materjalidega ei ole apellantide väide, et eluruumi üürileping on igal juhul lõppenud ka 1. juulini 2002. a kehtinud ES § 531 lg 1 alusel vastustaja alatiseks elama asumisega teise kohta. Linnakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole vabatahtlikult asunud mujale elama, vaid oli seda sunnitud tegema, sest tal ei võimaldatud eluruumi kasutada. Üürileping ei lõpe, kui uus omanik teeb korteri kasutamise võimatuks ja üürnik ei

muutu alatiseks teise kohta elama asunuks. Üürnikul on õigus nõuda oma õiguste rikkumise kõrvaldamist, milleks hageja esitaski hagi. Üürilepingut ei lõpeta ja hagi rahuldamist ning hageja rikutud õiguste taastamist ei saa mõjutada ka asjaolu, et korteris elab juba kolmas isik K. Pahka. Linnakohtu otsuse põhjenduste hulgast tuleb tõendamatuse tõttu välja jätta osa, mis käsitleb kostja hea- või pahausksust ja kostja tegevusetust üürilepingu olemasolu väljaselgitamisel. Nimetatud põhjenduste otsusest väljajätmine ei anna alust lõppjärelduses õige otsuse tühistamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kostja AS Hansa Liising Eesti ja kolmas isik K. Pahka vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning palusid apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Väär on kohtute seisukoht, et üürilepingu kehtivuse seisukohalt ei ole oluline, kas ostja oli lepingust teadlik või mitte. Kassaatorid leiavad, et kui üürilepingujärgne üürnik on loobunud valdusest asjale ning kui omandaja ei teadnud ega pidanud teadma üürniku väidetavatest õigustest asjale, siis lõppevad üürniku väidetavad õigused AÕS § 116 alusel heauskse omandamise sätete alusel. Õige ei ole kohtute seisukoht, et TMS § 649 ja ES § 34 on erinormideks AÕS § 116 lg 1 suhtes. Erinormiks tuleb lugeda AÕS § 116 lg 1, sest see reguleerib sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vaid nende võlaõiguslike lepingute lõppemist, mille olemasolu ei nähtu asja valdusest. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus seadus kaitseks rohkem üürilepingujärgse üürniku õigusi kui asja tegeliku omaniku õigusi. Samuti on ostjal võimatu kontrollida üürilepingu olemasolu. Käesoleval juhul oli korter tühi ja sinna ei olnud ka kedagi sisse kirjutatud.
8.Kostjal AS Hansa Liising Eesti ei ole võimalik täita kohtuotsuse nõuet võimaldada J. Golunovile pääsu korterisse. Korter on kostja ja K. Pahka vahel 29. juunil 2001. a sõlmitud liisingulepingu alusel K. Pahka valduses ning liisinguperioodi lõppemisel on kostja kohustatud viimasele korteri võõrandama. Tsiviilkoodeksi sätted välistavad asja äravõtmise isikult juhul, kui asi on juba antud üle kolmandale isikule, kellel on samasugune õigus sellele asjale (TsK § 225). Ka 1. juulist 2002. a kehtiva VÕS § 108 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt ei või nõuda kohustuse täitmist, kui kohustuse täitmine on võimatu või kui kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Tsiviilkoodeksi §-d 252 ja 254 sätestavad müüja vastu pretensioonide ja hagide esitamise tähtajaks ostetud asja suhtes maksimaalselt 1 aasta. AS Hansa Liising Eesti kaasati kohtuprotsessi ligikaudu 1,5 aastat pärast korteri omandamist. Seetõttu on kostjal hagi aegumise tõttu ära langenud võimalus nõuda müüjalt ostuhinna vastavat alandamist, lepingu lõpetamist koos kahjude hüvitamisega ostjale jne.
9.Kohtud on jätnud tähelepanuta kassaatorite väited selle kohta, et hageja ei elanud Kolde puiesteel asuvas korteris. Üürileping võis hageja alalise lahkumise tõttu lõppeda. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud ES § 531 lg 2 kohaselt kaotavad eluruumist lahkunud üürnik või temaga koos elanud perekonnaliige õiguse eluruumile lahkumise päevast alates. Väited selle kohta, et hageja tõsteti eluruumist ebaseaduslikult välja, on täielikult tõendamata. Paljasõnalised on väited, et 16. märtsil 2001. a asendas OÜ Beetahansa korteri ukse ja tõstis omavoliliselt välja korteris asunud hageja vara.

Tõendiks ei saa olla ainuüksi hageja seletus või kriminaalasja algatamise avaldus, sest antud juhul puudub kriminaalasjas tehtud lõplik otsus.

10.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele kirjalikult vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
12.Kooskõlas tuvastatud asjaoludega leidis ringkonnakohus õigesti, et vaidlusalune 30. novembril 2000. a sõlmitud eluruumi üürileping jäi kehtima ka korteri võõrandamistel ning üürileandjaks on AS Hansa Liising Eesti. 1. juulini 2003. a kehtinud AÕS § 116 lg 2 p 3 järgi ei lõppenud seaduses sätestatud juhtudel vallasomandi üleminekul uuele omanikule üleandmise teel kolmanda isiku õigused asjale, mis olid tekkinud enne omandi üleminekut. Elamuseaduse 1. juulini 2002. a kehtinud § 34 kohaselt jääb eluruumi omandiõiguse üleminekul teisele isikule varem sõlmitud üürileping koos selle lahutamatuks osaks olevate pooltevaheliste kirjalike kokkulepetega jõusse ka uue omaniku suhtes. Täitemenetluse seadustiku § 649 lg 2 kolmanda lause järgi ei ole ostjal õigust üürile antud varale sissenõude pööramise korral ühepoolselt üürilepingut lõpetada. Osundatud normidest tuleneb üheselt, et omaniku muutumisel läksid üürileandja õigused ja kohustused üürilepingu järgi üle uuele omanikule. Osundatud normid ei võimalda teha järeldust, et üürileping ei läinud omandajale üle siis, kui omandaja üürilepingust ei teadnud ega pidanud teadma ja üürnik ei olnud asja otsene valdaja. Kas taolises olukorras eelistada omaniku või üürniku huve, see on seadusandja otsustada ja see otsus oli üürniku huve eelistav.
13.Käesoleval juhul oleks AS Hansa Liising Eesti omandanud korteri ilma kehtiva üürilepinguta, kui hageja üürileping oleks lõppenud nt ES § 531 alusel eluruumist alatiselt lahkumise tõttu. Eluruumist alatiseks lahkumiseks loeti ES § 531 lg 1 järgi faktilist elama asumist teise kohta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võis kohus üürileandja hagi alusel tunnistada üürniku ja temaga koos elavad perekonnaliikmed eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks nende alatiselt lahkumise tõttu. Asjas pole üürileandja sellist hagi esitanud ning seega puudus kohtul vajadus võtta seisukohta ES § 531 osas. Vaatamata sellele on kohtud tuvastanud, et hageja oli sunnitud korterist lahkuma OÜ Beetahansa tegevuse tõttu, mitte vabatahtlikult sooviga elama asuda mujale. Kolleegium leiab, et eelnevat tuvastades pole kohtud rikkunud protsessiõiguse norme. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 90 lg 1 järgi on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seadusega sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus ja ka dokumentaalne tõend. Eluruumist lahkumise asjaolusid võib järelikult tõendada ka kriminaalasja algatamise avaldusega, mitte ainult "kriminaalasjas tehtud lõpliku otsusega", nagu märgib kostja. Kohus peab kõiki tõendeid

hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 95 lg-d 1 ja 2). Kohtud leidsid, et hageja esitatud tõendid on piisavad, kinnitamaks asjaolu, et ta ei ole vabatahtlikult kaotanud korteri valdust ega asunud omal soovil elama teise kohta.

14.Kolleegium märgib, et kui hagejal ongi kehtiv üürileping Tallinnas asuva korteri kohta, ei pruugi sellest tuleneda õigus korterit üürnikuna faktiliselt kasutada. Kohtud on tuvastanud, et korter on kolmanda isiku valduses liisingulepingu alusel. Sellisel juhul ei saa panna kostjale ka kohustust mitte teha takistusi hagejale korteri kasutamisel.
15.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Sama seaduse § 12 lg 2 järgi ei välista ega piira sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. ning kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuuluvad asjas kohaldamisele Tsiviilkoodeksi sätted. Kui kostja oli vaidlusaluse korteri andnud kolmandast isikust liisinguvõtja valdusse ja üürileandjana rikkus üürilepingut juba enne 1. juulit 2002. a, siis kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 225 teise lause järgi langes ära võlgniku kohustus üle anda individuaalselt piiritletud asi, kui asi oli juba üle antud kolmandale isikule, kellel on samasugune õigus sellele asjale. Kolleegium märgib, et ka Võlaõigusseaduse § 108 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt ei saa võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, mis ei seisne raha maksmises, kui kohustuse täitmine on võimatu või võlgnikule ebamõistlikult kulukas või koormav.
16.Asja uuel lahendamisel on kohtul võimalik teha otsus, kus küll tunnustatakse üürilepingu olemasolu, kuid viidatud õigusnormide tõttu ei ole hagejal õigust korterit kasutada ja kostjat ei saa kohustada võimaldama hagejale pääsu korterisse ning mitte tegema takistusi korteri kasutamisel. Samas see, et võlausaldaja ei saa vaatamata lepingu rikkumisele nõuda võlgnikult lepingu täitmist, ei võta võlausaldajalt õigust kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, s.h nõuda kahju hüvitamist. P. Jerofejev, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.