Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Resolutsioon
KOHTUMÄÄRUS
3-2-4-1-04 Tartu, 1. juuli 2004. a Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ants Kull, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Tambet Tampuu Pädeva kohtu määramine. Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2004. a määrus haldusasjas nr 31309/2004 ja Tallinna Linnakohtu 4. mai 2004. a määrus tsiviilasjas nr 2/221-3380/04 Kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2004. a määrus haldusasjas nr 3-1309/2004.
2.Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Elamumajandusameti 10. märtsi 2004. a käskkirja nr 1-15/61 p-ga 1 kinnitati Katleri tn 6 sotsiaalelamus asuvate eluruumide üüri suuruseks 10 krooni eluruumi ühe ruutmeetri kohta ühes kalendrikuus. Katleri tn 6 korteris nr 78 üürnikuna elav Vello Raie esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Elamumajandusameti 10. märtsi 2004. a käskkiri tühistada.
2.2. aprillil 2004. a tegi Tallinna Halduskohus määruse, millega keeldus kaebust menetlusse võtmast ja tagastas selle kaebuse esitajale. Määruse kohaselt on Tallinna Elamumajandusamet muutnud Tallinna linna ja Katleri tn 6 elanike vahel sõlmitud üürilepingute ühte olulist tingimust " üüri suurust. Üürisuhteid reguleeritakse Võlaõigusseadusega ja üürileping on üks tsiviilõiguslikest lepingutest. Järelikult ei ole Tallinna Elamumajandusamet tegutsenud avalik-õiguslikus, vaid tsiviilõiguslikus suhtes. Ehkki vaidlustatud käskkirja p-s 6 on näidatud võimalus vaidlustada käskkirja Tallinna Halduskohtus, on see seisukoht eeltoodud põhjustel ekslik. Võlaõigusliku lepingu täitmisel ja muutmisel tekkinud vaidlusi lahendavad üldkohtud.
3.14. aprillil 2004. a esitas V. Raie Tallinna Linnakohtule kaebuse Tallinna Elamumajandusameti
10.märtsi 2004. a käskkirja nr 1-15/61 peale. Kaebuses palus V. Raie tühistada eespoolnimetatud käskkiri üüri tõstmise osas.
4.4. mail 2004. a tegi Tallinna Linnakohus määruse, millega keeldus kaebust menetlusse võtmast ja tagastas selle kaebuse esitajale. Linnakohus leidis, et Tallinna Elamumajandusamet on avalikõiguslikke haldusülesandeid täitev asutus. Seega on vaidlusalune käskkiri haldusakt Halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 tähenduses ja järelikult kuulub käskkirja peale esitatud kaebuse menetlemine halduskohtu pädevusse.
5.17. mail 2004. a esitas V. Raie Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse Tallinna Linnakohtu 4. mai 2004. a määruse tühistamiseks.
6.15. juunil 2004. a esitas Tallinna Ringkonnakohus Riigikohtule avalduse, milles palus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 149 lg 6 alusel määrata V. Raie avalduse lahendamiseks pädev kohus.
RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT
7.Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 lg 2 kohaselt mõistetakse maa- või linnakohtu pädevuses olevate tsiviilasjadena tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Seega on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti.
8.Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 20. detsembri 2001. a määruses nr 33-1-8-01 (p-d 15-18; RT III 2002, 4, 33) järgmisele seisukohale: "Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on samuti üldjuhul avalik-õiguslikud. /---/ Põhiseaduse § 114 kehtestab, et riigivara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg 2 sätestab: "Oma vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab valla või linna volikogu vastavalt seadusele valla või linna põhimääruses." Nendel sätetel puuduks mõte, kui neis peetaks silmas vaid vara valdamist, kasutamist ja käsutamist puudutavat eraõiguslikku regulatsiooni, mis laieneb kõigile isikutele. /---/ Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel olukorrast, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Eelnevast ei tohi järeldada, et sõlmitav leping ise või lepingu poolte vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik./---/ Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Vastupidine seisukoht kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik ühe ja sama vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu poole. /---/ Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu." Sama seisukohta väljendas Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu ka 20. detsembri 2001. a otsuses nr 3-3-1-15-01 (p-d 13-16; RT III 2002, 4, 34).
9.Käesolev asi erineb erikogu poolt läbivaadatud eelnimetatud asjadest selle poolest, et käesolevas asjas ei ole vaidlustatud mitte kohaliku omavalitsuse otsustust vara üürileandmise kohta, vaid juba olemasoleva üürisuhte ühe olulise tingimuse, üüri suuruse muutmist.
Pädeva kohtu määramisel on otsustava tähtsusega, kas üüri suuruse muutmisel tegutses Tallinna Elamumajandusamet avalik-õiguslikus suhtes iseseisvalt või esindas ta Tallinna linna kui tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolt.
10.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas muuhulgas ka sotsiaalabi ja -teenuseid, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorter on SHS § 2 p 6 kohaselt munitsipaalomandis olev eluruum sotsiaalteenust vajavale isikule. Sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg 1 näeb ette, et sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu Elamuseaduse § 8 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt kuulub elamusuhete reguleerimisel kohaliku omavalitsuse volikogu võimkonda tema haldusterritooriumil munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra, sealhulgas hooldus- ja remondieeskirjade kehtestamine.
11.Käesolevas asjas vaidlustatud Tallinna Elamumajandusameti 10. märtsi 2004. a käskkirjas nr 115/61 viidatakse selle kehtestamise alusena Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määrusega nr 56 kinnitatud "Elamute korrashoiu eeskirja" (edaspidi eeskiri) p-dele 48, 49.2 ja 49.3 ning Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ettepanekule. Eeskirja p 48 kohaselt arvestavad linnavara valitsejad lähtuvalt iga nende valitsemisel oleva tervikuna Tallinna linnale kuuluva elamu kohta koostatud majanduskavast üüri suuruse ja esitavad selle kinnitamiseks Tallinna Elamumajandusametile. Eeskirja p-de 49.2 ja 49.3 alusel kasutatakse tervikuna Tallinna linnale kuuluvates elamutes asuvate eluruumide üürileandmisest laekuvat tulu, muuhulgas eluruumi sanitaarremondi kuluks ning elamu remondiks, kusjuures sanitaarremondi kulu suuruse kehtestab ja elamu majanduskavast lähtuva elamu remondiks kogutava rahasumma suuruse kinnitab linnavara valitseja ettepanekul Tallinna Elamumajandusamet igaks aastaks. Eeskirja p 36 kohaselt kehtestab Tallinna linnale kuuluvate eluruumide üüri piirmäära linnavolikogu. Punkt 41 näeb ette, et üüri suurus määratakse ja arvestatakse üürileandja ja üürniku vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel, lähtudes eluruumi üldpinnast.
12.Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 p 2.2 volitab linnavalitsust kehtestama Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürile andmisel kasutatavate üürilepingute vormid. Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määruse nr 38 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürile andmisel kasutatavate üürilepingute vormide ja tingimuste, elamu sisekorraeeskirja ning eluruumi üleandmise akti ja vastuvõtmise akti vormide kinnitamine" lisana 8 on kehtestatud tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu vorm ning lisana 9 sama üürilepingu tingimused. Kinnitatud üürilepingu vormi (p 12.2) kohaselt kinnitab üürnik üürilepingu allkirjastamisega, et ta on teadlik, et talle kui eluruumi hädasti vajavale isikule annab Tallinna linn üürilepingu objektiks oleva eluruumi üürile seadusest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks sihtotstarbeliselt
sotsiaaleluruumina. Üürilepingu tingimuste p 7.1 näeb ette, et üürnik maksab üürileandjale üüri üürilepingu p-s 9 märgitud summas iga kalendrikuu kohta. Üürilepingu tingimuste p 9 sätestab üüri suurendamise alused ja korra. Selle punkti kohaselt võib üürileandja tõsta üks kord kalendriaastas aasta algusest üüri, kui see on omanikuga kooskõlastatud ja tuleneb elamu majanduskavast, tingimusel, et üür ei tõuse rohkem kui 20% võrra. Üürileandja on üüri tõstmisest kohustatud üürnikule vähemalt ühe kuu ette teatama, näidates ära üüri uue suuruse, üüri tõstmise põhjenduse ja selle, mis ajast üür suureneb. Üürilepingu tingimuste p 26 kohaselt toimub lepingu muutmine poolte kirjaliku kokkuleppega, mille aluseks üürileandja jaoks on Tallinna Linnavalitsuse korraldus.
13.Ülaltoodust järeldub, et kuigi Tallinna linnale kuuluva sotsiaaleluruumi üüri suurus on märgitud üürilepingus, ei toimu selle kehtestamine ega muutmine üürileandja ja üürniku vahelise kokkuleppe sõlmimisega, vaid sotsiaaleluruumi üüri suurus määratakse ja seda muudetakse avalik-õiguslikult. Sotsiaaleluruumi üürileandmisega eluruumi hädasti vajavale isikule täidab kohalik omavalitsus avalik-õiguslikku ülesannet. Üüri tõstmisel tegutses Tallinna Elamumajandusamet oma avalikõigusliku pädevuse alusel, mitte Tallinna linna, kui tsiviilõigussuhte subjekti esindajana. Hoolimata sellest, et vaidlustatud käskkiri mõjutas Tallinna linna ning kaebuse esitaja omavahelisi tsiviilõiguseid ja -kohustusi (tõusis üüri suurus), otsustati üüri suuruse muutmine avaliku õiguse põhimõtete ja sätete kohaselt. Seega tuleb vaidlustatud käskkirja õiguspärasust hinnata avaliku õiguse põhimõtetest ja sätetest lähtuvalt.
14.Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu leidis 10. aprilli 2002. a määruses asjas nr 3-2-4-1-02 (RT III 2002, 12, 121), et hagimenetluses ei saa hagiesemeks olla haldusakti tühistamise nõue. Hagimenetluse korras saab hinnata vaid haldusaktina väljendatud tsiviilõigusliku tahteavalduse kehtivust.
15.Eeltoodud põhjustel on käesolev vaidlus avalik-õiguslik ning selle lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2004. a määrus tuleb tühistada ja saata asi samale halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Ants Kull, Julia Laffranque, Jüri Põld, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.