lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-72-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 28.05.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-72-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
28.05.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1735
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
ITLS § 8 lg 4ITLS § 6 lg 1TLS § 119 lg 2Alaealisega töölepingu sõlmimine seadusliku esindaja nõusolekuta ja alaealise tööle lubamine tööinspektori nõusolekutaTLS § 143 lg 1TLS § 74 lg 2Kahju hüvitamise erisusTLS § 86Töölepingu ülesütlemine katseajalTsMS § 363Hagiavalduse sisu

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
2-06-6783/5Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium10.07.20062-06-1276/5Tallinna Ringkonnakohus07.07.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-72-04 Otsuse kuupäev Tartu, 28. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi Raivo Suntsi hagi REV Ehituse AS (pankrotis) vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ning lõpparve, lõpparve kinnipidamise eest hüvitise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1382/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik REV Ehituse AS (pankrotis) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 10. mai 2004. a Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
4.detsembri 2003. a otsus REV Ehituse AS-lt (pankrotis) 25 738 krooni 65 sendi Raivo Suntsi kasuks ja riigilõivu 4 200 krooni riigituludesse väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta Raivo Suntsi nõue 25 738 krooni 65 sendi saamiseks rahuldamata.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.25. novembril 2002. a esitas Raivo Sunts REV Ehituse AS (pankrotis) vastu hagi väljamaksmata lõpparve ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõudes. Hagi põhjenduste kohaselt töötas R. Sunts alates 21. juulist 1997. a REV Ehituse AS-s pearaamatupidajana kuupalgaga 7 200 krooni. 21. jaanuaril 2000. a kuulutati välja kostja pankrot ning 29. veebruaril 2000. a lõpetas pankrotihaldur hagejaga töölepingu p 2 alusel tööandja pankrotistumise tõttu. Hagejal oli õigus saada lõpparvena veebruarikuu palk 7 200 krooni, puhkuse hüvitis 14 241 krooni 40 senti 60 päeva kasutamata puhkuse eest ja hüvitis töölepingu lõpetamise eest kahe keskmise kuupalga ulatuses, s.o 14 395 krooni 25 senti. Seega tuli hagejale töölepingu lõpetamisel lõpparvena välja maksta 35 836 krooni 65 senti. Hageja võttis pankrotihalduri korraldusel kostja kassast lõpparve katteks välja sularahajäägi 18 704 krooni 85 senti. Kostja kandis 1. märtsil 2000. a hageja arveldusarvele 8 014 krooni. Mõne aja pärast leidis haldur, et hageja on omastanud 18 704 krooni 85 senti salajase varguse teel ning esitas R. Suntsi vastu selle summa tagasinõudmiseks hagi. Tallinna Linnakohtu 20. juunil 2002. a jõustunud otsusega mõisteti hagejalt kostja pankrotivarasse alusetult saadud 18 704 krooni 85 senti. Hageja sai jõustunud kohtuotsusest teada, et ta ei ole lõpparvet saanud. Seega pidas pankrotihaldur alates 29. veebruarist 2000. a lõpparvet kinni. Hageja palus kostjalt lg 2 ja § 119 lg 2 alusel välja mõista lõpparve 25 738 krooni 65 senti (35 836,65 (8 014 koos tulumaksuga)), viivise 7 197 krooni 60 senti lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses ning tasaarvestada see hagejalt kostja kasuks välja mõistetud 18 704 krooni 85 sendiga.
TLS § 86
TLS § 74
19.märtsil 2003. a esitas hageja kostja vastu hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ning keskmise palga nõudes. Selle hagiavalduse kohaselt sai hageja kohtule antud

pankrotihalduri vastusest teada, et hagejaga lõpetati tööleping tema varavastaste kuritegude tõttu. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 2 alusel oli ebaseaduslik ning tööleping tuleb lugeda lõpetatuks TLS § 86 p 1 alusel. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista keskmise palga sunnitud töölt puudumise eest perioodil 1. märts 2000. a kuni 31. märts 2001. a, s.o 93 600 krooni. Hageja leidis, et tulenevalt 19. veebruari 2003. a halduri vastusest lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel ning seejuures on rikutud distsiplinaarkaristuse määramiseks ettenähtud korda. Tähtaeg töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks hakkas kulgema 19. veebruarist 2003. a. Tallinna Linnakohus liitis 16. mai 2003. a määrusega 25. novembril 2002. a ja 19. märtsil 2003. a esitatud hagiavaldused ühte menetlusse.

2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu
29.veebruaril 2000. a TLS § 86 p 2 alusel seaduslikult. Hageja võttis kostja kassast 18 704 krooni 85 senti omavoliliselt. Nimetatud riisumise fakti suhtes algatati kriminaalmenetlus. Kuna hageja käes on 18 704 krooni 85 senti kostja raha, on hageja kogu lõpparve kätte saanud ning viivise nõue on alusetu. Kostja palus kohaldada lõpparve ja viivise nõudele aegumist, sest hageja sai lõpparve suurusest teada hiljemalt 1. märtsil 2000. a ning TLS § 143 lg 1 järgi on töövaidlusorganisse pöördumiseks ettenähtud tähtaeg möödunud.
3.Tallinna Linnakohus jättis 22. augusti 2003. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et 29. veebruaril 2000. a lõpetati hagejaga tööleping TLS § 86 p 2 alusel seoses kostja pankrotiga. Hilisemad raamatupidamisdokumentide kontrolli tulemused ei mõjutanud töölepingu lõpetamise aluse valikut. Seega tuleb hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning töölepingu aluse formuleeringu muutmiseks jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja pärast töölepingu lõpetamist enam tööülesandeid ei täitnud, ei ole tal õigust saada palka töölepingu lõpetamise järgse aja eest. Kostja taotlusel tuleb lõpparve väljamaksmise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõudele kohaldada ITLS § 6 lg 1 järgi aegumist. Hagejale maksti lõpparve välja 1. märtsil 2000. a. Juhul, kui hageja leidis, et talle pole makstud ettenähtud lõpparve kogusummat, oli tal õigus nelja kuu jooksul pöörduda kohtusse. Isegi juhul, kui hageja luges lõpparve hulka endale jäetud kostja raha 18 704 krooni 85 senti, sai ta pankrotihalduri poolt selle raha tagasinõudmiseks esitatud hagist teada, et nimetatud summat ei arvestatud lõpparve hulka ning sellest hetkest tekkis tal õigus pöörduda nelja kuu jooksul kohtusse. Hageja pöördus kohtusse alles 25. novembril 2002. a.
4.Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palus linnakohtu otsuse tühistada lõpparve väljamaksmise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõude rahuldamata jätmise osas ning saata asi tühistatud osas samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et ta sai nõude olemasolust teada 20. novembril 2002. a, kui Riigikohtu teate kohaselt ei võetud tema kassatsioonkaebust menetlusse. Ta oleks pidanud teadma oma nõude olemasolust alates
19.septembrist 2002. a, kui teistele kostja võlausaldajatele tehti pankrotivarast väljamakseid. Seega on mõlemal juhul hagi esitatud seaduses sätestatud tähtaega järgides. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega linnakohus jättis lõpparve nõude rahuldamata. Hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks jäeti rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus rahuldas lõpparve nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 738 krooni 65 senti. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi esinevad käesolevas vaidluses asjaolud, mille tõttu ei olnud hagejal võimalust õigeaegselt töövaidlusorganisse pöörduda. Töölepingu lõpetamisel oli kogu lõpparvena väljamaksmisele kuulunud raha hageja valduses. Samal ajal vaidlesid pooled kohtumenetluses 18 704 krooni 85 sendi tagasinõudmise üle, mistõttu ei olnud hagejal põhjust pöörduda lõpparve nõudega töövaidlusorgani poole. Hageja esitas hagi lõpparve nõudmiseks
25.novembril 2002. a, s.o koheselt pärast Riigikohtu määrusest teadasaamist. Seega esinesid asjaolud, mis on aluseks ITLS § 8 lg 4 kohaldamisele ning hageja nõue pole aegunud. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et hageja lõpparve suurus on 35 836 krooni 65 senti. Sellest on välja makstud 8 014 krooni (koos tulumaksuga 10 098 krooni) ning kostjalt tuleb välja mõista 25 738 krooni 65 senti. Hageja nõue TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise saamiseks lõpparve kinnipidamise eest tuleb jätta rahuldamata. Vaatamata sellele, et jõustunud kohtuotsusega on hageja kasuks välja mõistetud 18 704 krooni 85 senti, on nimetatud summa asja materjalide kohaselt senini hageja valduses. Seega on hageja käes kostja raha peaaegu samas ulatuses, kui hagejalt saadaolev lõpparve. Kuna hageja on jätnud oma kohustuse täitmata, siis sellest tulenevalt ei saa kostjale süüks panna lõpparve väljamaksmisega viivitamist ning hageja sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega linnakohtu otsus tühistati ning teha uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ITLS § 8 lg-t 2 ja lg-t 4. Hageja ei tõendanud, et oleks esinenud põhjused, mis ei võimaldanud tal pöörduda õigeaegselt töövaidlusorganisse. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagi aegumist ei tule kohaldada olukorras, kus hagejal ei olnud põhjust lõpparve nõudes töövaidlusorgani poole pöörduda. Hageja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et oleksid esinenud asjaolud, millede tõttu ei olnud tal võimalik õigeaegselt töövaidlusorgani poole pöörduda.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele ei pea hageja kassatsioonkaebust põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud protsessiõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 25 738 krooni 65 senti, ning tühistatud osas saab Riigikohus teha ise otsuse, jättes selle nõude osas hagi rahuldamata.
9.Kohtud on tuvastanud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu 29. veebruaril 2000. a TLS § 86 p 2

alusel ning maksis hagejale lõpparvena 1. märtsil 2000. a 8 014 krooni. Hageja rajas 25 738 krooni 65 sendi nõude sellele, et lõpparvena väljamakstud 8 014 krooni ei olnud kogu saadaolev lõpparve.

10.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neljakuulise tähtaja. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Seega tuli käesolevas asjas esitatud nõue lõpparve väljamaksmiseks ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks esitada töövaidluskomisjonile või kohtule nelja kuu jooksul, arvates päevast, mil hageja sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.
11.Linnakohus tuvastas, et hageja sai töölepingu lõpetamisega seotud õiguste rikkumisest teada
1.märtsil 2000. a, kui talle lõpparve maksti välja osaliselt, ning kohaldas kostja taotlusel aegumist, sest hageja pöördus lõpparve nõudega kohtusse alles 25. novembril 2002. a. Ringkonnakohus leidis erinevalt linnakohtust, et hagi ei ole aegunud. Töövaidlusorgan ei kohalda ITLS § 8 lg 4 kohaselt aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et õigeaegselt töövaidlusorganisse pöördumine ei olnud võimalik. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hagejal võimalik töövaidlusorganisse pöörduda seetõttu, et lõpparvena hagetav summa oli hageja valduses ja kohtuvaidlus selle summa üle polnud lõppenud.
12.Ringkonnakohus kohaldas vääralt ITLS § 8 lg 4. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja kandis
1.märtsil 2000. a lõpparvena hageja pangaarvele 8 014 krooni. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 8 lg 4 kohaldamise eeldusena tuli hagejal tõendada, et õigeaegselt töövaidlusorganisse pöördumine ei olnud võimalik. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mille tõttu hagejal ei olnud võimalik pöörduda lõpparve nõudega ITLS § 6 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul töövaidlusorganisse. Kui hageja leidis, et lõpparve maksmisel on rikutud tema õigusi, oli tal õigus alates 2. märtsist 2000. a pöörduda nelja kuu jooksul nõudega töövaidlusorgani poole. Hageja nõude aegumistähtaja kulgemise algust ei mõjuta asjaolu, et lõpparvena maksmata raha oli hageja valduses. Hageja ebaseaduslikule tegevusele ei saa anda töövaidlusorganisse pöördumise aspektist õiguslikku tähendust.
13.Hageja oli nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 64 lg 1 järgi, riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis puudub alus kostjalt riigilõivu väljamõistmiseks. A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.