Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-64-04 Otsuse kuupäev Tartu, 18. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Vladimir Makarenko hagi AS If Eesti Kindlustus vastu 8 983 krooni 60 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/543/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vladimir Makarenko kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. aprill 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
18.detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Vladimir Makarenkole 19. jaanuaril 2004. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.8. veebruaril 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt toimus 21. aprillil 1998. a Tallinnas Vabaõhukooli teel liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku V. Makarenko juhitud sõiduauto Ford Orion ja Arsen Dovlatbekjani juhitud sõiduauto Ford Scorpio. A. Dovlatbekjan tekitas liiklusõnnetuse järgselt V. Makarenkole raskeid kehavigastusi ning lahkus sündmuskohalt. 5. mail 1998. a teatati juhtunust politseile ja kindlustusele. A. Dovlatbekjan tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2 järgi, liiklusõnnetuse asjaolusid kohus läbi ei vaadanud. Tallinna Liikluspolitsei tunnistas A. Dovlatbekjani süüdi HÕS § 991 ja § 1031 lg 1 rikkumises, kuid karistust ei määranud, sest halduskaristuse määramise tähtaeg oli möödunud. A. Dovlatbekjani juhitud sõiduauto oli kindlustanud kostja õiguseelneja Eesti Varakindlustus AS. Kuna kriminaalasjas jäid liiklusõnnetuse asjaolud läbi vaatamata, pöördus V. Makarenko kahju hüvitamise taotlusega kindlustusandja poole. Kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest. Hageja palus tunnistada A. Dovlatbekjan liikluskahju tekitajaks ning mõista AS-lt If Eesti Kindlustus (endine ärinimi AS Sampo Eesti Varakindlustus) välja kahju 8 983 krooni 60 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 1 lg 2 ja § 4 lg 4 järgi hüvitatakse liikluskindlustuse lepingu alusel kindlustatu poolt tekitatud liikluskahju. Hageja ei ole tõendanud, et liikluskahju põhjustas A. Dovlatbekjan. Tema vastutus ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal kostja poolt kindlustatud. Hageja kahjunõue ei ole põhjendatud. 5. märtsil 2002. a koostatud ekspertiisiakti alusel on sõiduauto Ford Orion taastamisremondi vajalikuks ja põhjendatuks maksumuseks seisuga 5. mai 1998. a 6 464 krooni 45 senti. Kahju hüvitamisest keeldumine on põhjendatud ka ainuüksi seetõttu, et hageja esitas kahju hüvitamise nõude alles 9. detsembril 1999. a, s.o pärast LKS § 27 lg-s 8 ettenähtud tähtaja möödumist.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 14. veebruari 2003. a otsusega hagi. Kohus tuvastas, et hagejale tekitas liikluskahju A. Dovlatbekjan ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8 983 krooni 60 senti.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 1 lg 2 järgi oli liikluskindlustuse objektiks tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku või omaniku poolt juhtima volitatud isiku (kindlustatu) poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega. Esitatud tõendite kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse sõiduauto Ford Scorpio juht. Sõiduauto omanik on V. Ksentitski. Kriminaalasja menetlusel tunnistas A. Dovlatbekjan, et V. Ksentitski oli andnud sõiduauto tema käsutusse ja sõiduautot Ford Scorpio juhtis tema. LKS § 13 lg 2 järgi on kindlustatu sõiduki omanik või sõiduki omaniku poolt sõidukit juhtima volitatud isik. 4. aprillil 1998. a välja antud liikluskindlustuse poliisi dublikaadi kohaselt oli kindlustusvõtjaks sõiduauto Ford Scorpio omanik V. Ksentitski ja kindlustusandjaks Eesti Varakindlustuse AS. Hageja tasus AS Tehnoflora 5. mai 1998. a t"ekiarve kohaselt auto remontimise ja värvimise eest 8 106 krooni 60 senti ning 8. mai 1998. a Fordi Keskuse arve-saatelehe järgi auto peegliklaasi ja tagumise ukse liistu eest 877 krooni. Kuna taastusremont tehti kohe pärast liiklusõnnetust on hageja tasutud remondimaksumus kooskõlas LKS § 27 lg-ga 4. Asjas pole tõendatud, et hageja tasutud summa 8 983 krooni 60 senti oleks ülemäära suur. LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumisest on teatatud LKS §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Hageja ei saanud mõjuvatel põhjustel liiklusõnnetusest kindlustusandjale teatada kahe tööpäeval jooksul, kuid tegi seda 4. mail 1998. a. Kostja ei tõendanud, et ta on teinud hagejale ettepaneku kahju hüvitamiseks vajalike dokumentide vormistamiseks ja et hageja oleks sellest keeldunud. Hageja seletuse, kriminaalasja materjalide ja haigusloo nr 6681 väljavõtte kohaselt oli ta alates
21.aprillist kuni 29. aprillini 1998. a ravil Mustamäe haiglas. Hagejal oli kahekordne lõualuu murd, mille ravi kestis üle kahe kuu ning kogu selle aja olid hageja lõualuud traatidega kinni seotud. Kohtul ei ole alust kahelda hageja väites, et ta esitas 4. mail 1998. a kindlustusandjale suulise avalduse kahju hüvitamiseks, kindlustus jättis selle aga kirjalikult vormistamata ning teatas, et kahju hüvitatakse kohtu kaudu. Liiklusõnnetus registreeriti kindlustuses 5. mail 1998. a. Tallinna Linnakohtu
22.detsembri 1998. a määrusega (kr tlk 62) tunnistati hageja 30 141 krooni 40 sendi suuruse kahju osas tsiviilhagejaks. Alles kriminaalasja kohtuotsuses asus kohus seisukohale, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud 8 983 krooni 60 sendi suuruse varakahju hüvitamine tuleb lahendada tsiviilkohtupidamise korras.
4.Kostja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et liikluskahju põhjustanud sõiduauto Ford Scorpio omanik oli V. Ksentitski, kes oli selle sõiduauto suhtes sõlminud ka kostjale siduva liikluskindlustuslepingu ja kes ei olnud A. Dovlatbekjanile andnud auto kasutamiseks volitust
kirjalikus vormis. Ei vaielda ka selle üle, et autot kasutas ja avariis osales A. Dovlatbekjan. Linnakohus leidis õigesti, et A. Dovlatbekjani põhjustatud kahju eest on vastutavaks kindlustusandjaks kostja. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja on järginud liiklusõnnetusest teatamisel LKS § 28 lg-s 3 sätestatud kolmekuulist tähtaega. Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et hageja teatas kindlusandjale liiklusõnnetusest 4. mail 1998. a ja õnnetus registreeriti kindlustuses 5. mail samal aastal. Samas ei ole hageja tõendanud, et ta esitas varakahju hüvitamiseks nõude kindlustusandjale seaduses sätestatud ühe-aastase tähtaja jooksul. Kahjujuhtumi ajal kehtinud LKS § 27 lg 8 kohaselt oli kannatanul õigus nõuda varakahju hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Linnakohus tuvastas üksnes hageja seletusele tuginedes, et suulise kahju hüvitamise nõude esitas hageja 4. mail 1998. a, märkides samas vastuoluliselt, et hagejal ei olnud mõjuvatel põhjustel võimalik esitada kostjale taotlust sõiduki kahju hüvitamiseks kolme kuu jooksul. Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et esmakordselt pöördus hageja tema poole sõidukikahju hüvitamise nõudega 9. detsembril 1999. a, seega pärast LKS § 28 lg-s 8 sätestatud ühe-aastase tähtaja möödumist. Seetõttu ei saanud linnakohus rajada kohtuotsust üksnes hageja seletusele. Ka hagiavalduse väidetest tuleneb, et hageja pöördus kindlustusandja poole alles siis, kui sai kätte kriminaalasjas tehtud lahendi. Samuti kinnitab seda asjaolu, et hageja esitas auto taastamisremondi maksumust tõendavate arvete originaalid kriminaalasja läbivaatavale kohtule. See, et hageja esitas A. Dovlatbekjani vastu sõidukikahju hüvitamise nõude enne aasta möödumist kahju tekitamisest, ei oma kindlustusandja suhtes tähendust, sest LKS § 27 lg 8 kohaselt tuli nimetatud tähtajal esitada nõue kindlustusandjale. Kostjal oli õigus keelduda hageja varakahju hüvitamisest, sest hageja ei järginud LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud tähtaega.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud ringkonnakohus LKS § 33 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. LKS § 33 lg 4 kohaselt, kui kannatanule liikluskahju hüvitamine sõltub liiklusõnnetuse kohta tsiviil(kohtu)- või kriminaalmenetluse tulemustest, pikeneb seaduses ettenähtud liikluskahju hüvitamise tähtaeg nimetatud menetluse kestuse võrra. Käesolevas asjas kestis kriminaalmenetlus üle aasta ning kohus keeldus liikluskahju hüvitamisest põhjusel, et liikluskahju hüvitamist reguleeris liikluskindlustusseadus. Hageja esitas õigeaegselt kindlustusele avalduse ja auto remondi kviitungid eesmärgiga, et kindlustus hüvitaks talle tekitatud kahju. Hagejat eksitas kostja töötaja, kui teatas, et kahju hüvitatakse kohtu kaudu. Hageja on esitanud seega kahjuhüvitise taotlused nii kindlustusandjale kui kriminaalasja lahendavale kohtule.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks pole alust.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
9.Kassatsioonkaebuses heidab hageja apellatsioonikohtule ette, et kohus pidas kostja keeldumist kahju hüvitamisest põhjendatuks. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale esitanud nõude varakahju hüvitamiseks seaduses sätestatud ühe aastase tähtaja jooksul. Seetõttu oli kostjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, sest hageja ei järginud varakahju hüvitamise nõude esitamisel LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 kehtestatud tähtaega.
10.Kuni 1. juunini 2001. a kehtinud LKS § 34 lg-s 1 sätestati liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused ning nimetatud sätte kohaselt oli kindlustusandjal muuhulgas õigus kahju hüvitamisest keelduda juhul, kui kahju hüvitamine oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Liikluskindlustuse seaduse § 27 lg 8 kohaselt oli varakahju kannatanul õigus nõuda selle kahju hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta teatati LKS §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sama põhimõte tulenes LKS § 28 lgst 11.
11.Ringkonnakohus tuvastas, et hageja teatas liiklusõnnetuse toimumisest LKS § 28 lg-s 3 kehtestatud tähtaja jooksul, kuid esitas varakahju hüvitamiseks kahjutekitanu kindlustusandjale kirjaliku avalduse pärast ühe aasta möödumist liiklusõnnetusest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 20. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-00 (RT III 2000, 28, 308) ja 10. oktoobri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-01 (RT III 2001, 27, 300) selgitanud LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 märgitud kahju hüvitamiseks ettenähtud tähtaja õiguslikku tähendust. Kolleegium leidis, et seaduses sätestatud tähtajal liikluskahju hüvitamiseks nõude esitamata jätmine võib olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõttega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks LKS § 34 lg 1 järgi. Sellest järeldub, et kui liikluskahju kannatanu ei järginud seaduses sätestatud liikluskahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega ja esinevad asjaolud, mille tõttu pärast selle tähtaja möödumist nõude rahuldamine satub vastuollu liikluskahju hüvitamise põhimõttega, võis kindlustusandja keelduda kahju hüvitamisest. Kuid sellest ei järeldu üheselt, et kannatanu kaotas õiguse saada kindlustusandjalt varakahju eest hüvitist. Tuvastades, et hageja ei esitanud kostja vastu varakahju hüvitamise nõuet ühe aasta jooksul, pidi ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmiseks tuvastama asjaolud, mille põhjal saaks teha järelduse, et hageja varakahju hüvitamine on liikluskahju hüvitamise põhimõttega vastuolus.
12.Hageja on aga kogu aeg väitnud, et ta esitas varakahju hüvitise nõude tähtaegselt. Linnakohus tuvastas hageja seletuse alusel, et hageja esitas nõude varakahju hüvitamiseks, kuid kostja jättis selle vormistamata. Ringkonnakohus tuvastas vastupidiselt linnakohtule, et hageja ei esitanud kostja vastu varakahju hüvitamise nõuet ühe aasta jooksul. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja on menetluse vältel väitnud, et hageja esitas nõude pärast ühe-aastase tähtaja möödumist, siis ei saanud seda asjaolu tuvastada ainult hageja seletuse alusel. Ringkonnakohus, rikkudes TsMS § 330 lg 4, ei põhjendanud, miks tsiviilasja juurde võetud kriminaalasjas hageja esitatud liikluskahju juhtumi AS-s Kindlusekspert 5. mai 1998. a registreerimise akti fotokoopia (kr tlk 108), Varakindluse AS blanketil sõiduki ülevaatuse akti fotokoopia (kr tlk 109), mis kannab 8. mai 1998. a kuupäeva, ja AS Tehnoflora poolt hagejale esitanud arve 5. maist 1998. a summas 8 106 krooni 60 senti (kr tlk 74) ei
ole tõendid, mille alusel saaks hinnata varakahju hüvitamise nõude esitamise aega. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 29 sätestas hüvitisetaotluse läbivaatamise tingimused. Selle paragrahvi 1. lõige sätestas kindlustushüvitise taotlejale kohustuse säilitada sõiduk liiklusõnnetuse järgses seisundis, kuni selle on üle vaadanud kindlustusandja poolt nimetatud ekspert. Viidatud sättest võib teha järelduse, et ekspert vaatas liiklusõnnetuses osalenud sõiduki üle pärast hüvitisetaotluse esitamist.
13.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kõigile asjas esitatud tõenditele. Kui kohus leiab, et hageja esitatud tõendid ei kinnita, et ta esitas varakahju hüvitamise nõude ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, siis tuleb kohustusliku liikluskindlustuse eesmärke ja juhtumi asjaolusid (kriminaalasjas hagi läbivaatamata jätmine, hageja poolt LKS §-s 29 sätestatud nõuete täitmine) silmas pidades kaaluda, kas tegelikke asjaolusid arvestades on hagejale varakahju hüvitamine vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega ning kas nende asjaolude alusel liikluskahju hüvitamisest keeldumine on hageja suhtes õige ja õiglane.
14.Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et asjas on kohaldatavad LKS § 33 lg-d 4 ja 5. Nimetatud paragrahvis sätestatakse kindlustushüvitise tasumise tähtajad kindlustusandjale ning ei reguleerita kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaegu. LKS § 33 lg 1 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kohe pärast kannatanuga selle suuruses kokkuleppele jõudmist, kuid mitte hiljem kui kolme kuu jooksul kahju hüvitamise taotluse esitamise päevast arvates. LKS § 33 lg-s 4 reguleeritakse nimetatud tähtaja pikendamist ning lg-s 5 kehtestatakse sanktsioon selle tähtaja rikkumise puhuks. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.