lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-38-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 30.03.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-38-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
30.03.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1341
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 330 lg 4Avalduste esitamise tähtajadAÕS § 264 lg 1AÕS § 269AÕS § 273ORAS § 121 lg 10TsMS § 363Hagiavalduse sisuTsMS § 365Tähtaja määramise ja kahju hüvitamise täiendavad nõuded

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
3-2-1-96-04Riigikohus28.09.2004

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-38-04 Otsuse kuupäev Tartu, 30. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Valentina Zapotit"naja hagi Tarmo Mursali ja Margit Veskilti vastu ostueesõiguse teostamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-2/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valentina Zapotit"naja kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 8. märts 2004. a Istungil osalenud isikud Hageja V. Zapotit"naja, kostjate esindaja vandeadvokaat K. Namm. Juures viibis tõlk L. Lomp. Resolutsioon

1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
14.novembri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Georgi Zapotit"nõile 12. detsembril 2003. a Valentina Zapotit"naja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 670 (kuussada seitsekümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.12. jaanuaril 2000. a esitas Valentina Zapotit"naja Lääne-Viru Maakohtule hagi, milles palus muuta Rakveres Näituse t 15 asuva kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud kannet ja tunnistada teda 1⁄3 osas kinnistu omanikuks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Lia Huebl ja Harda Wilton vaidlusaluse kinnistu ainuomanikena ning Tarmo Mursal ja Margit Veskilt 29. juulil 1999. a ostu-müügilepingu, millega L. Huebl müüs " mõttelise osa ja H. Wilton " mõttelise osa kostjate kaasomandisse. Kostjad omandasid terve kinnistu 200 000 krooni eest kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Koos ostu-müügilepinguga sõlmiti asjaõiguslepingud, milles ostjad ja müüjad leppisid kokku kinnisomandi ülekandmises ning ostjad ja AS Hansapank hüpoteegipidajana hüpoteegi seadmises. Hageja sai ostu-müügilepingu ärakirja
26.augustil 1999. a. Hageja kui kinnistul asuva eluruumi üürnik esitas 22. oktoobril 1999. a notariaalselt tõestatud avalduse omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 10 alusel üürniku ostueesõiguse teostamiseks. Kostjad kui teiste eluruumide endised üürnikud teostasid ostueesõigust ilma hagejata.
2.Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud T. Mursal ja M. Veskilt hagi. Vastuväidete kohaselt on hagi rahuldamine välistatud eelkõige tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 256 lg-st 3, mille kohaselt saab ostueesõigust teostada võõrandatavale mõttelisele osale täies ulatuses.
3.Lääne-Viru Maakohtu 29. detsembri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja elas vaidlusaluses elamus selle tagastamise hetkel üürnikuna ning on teinud ostueesõiguse teostamise avalduse seaduses sätestatud kahe kuu jooksul ostu-müügilepingu saamisest. Hageja nõuet tunnistada teda 1⁄3 osas kinnistu omanikuks pole võimalik rahuldada, sest ostueesõigust saab teostada vaid võõrandatavale kinnistule tervikuna või kogu võõrandatava mõttelise osa suhtes. Vaidlusaluses

asjas pole 1⁄3 osa kinnistust võõrandatud. Seetõttu on põhjendamatu hageja soov maksta vaid 1⁄3 osa eest. Hageja jättis määratud ajaks deponeerimata kinnistu müügihinna, tehingutasu ning vajalike ja kasulike kulutuste eest kokku 385 256 krooni 50 senti. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Viru Ringkonnakohtu 18. juuni 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et hageja ei saa teostada ostueesõigust 1⁄3 mõttelise osa suhtes. Hageja ei soovinud teostada ostueesõigust kinnistu suhtes tervikuna. Hageja pole täitnud ostueesõigust omava isiku AÕS §-st 269 tulenevat kohustust, mistõttu puudub alus omandiõiguse tunnustamiseks. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

4.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2001. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt jättis ringkonnakohus seisukoha võtmata hageja väite osas, et ka kostjad olid tagastatud elamus üürnikud ning hagejal oli seetõttu õigus nõuda omandiõiguse tunnustamist 1⁄3 mõttelisele osale kinnistust. Ühist ostueesõigust omavaid üürnikke ei tohi asetada erinevasse õiguslikku seisundisse, lähtudes sellest, et mõni neist on ostjaks ostu-müügilepingus, mille järgi üürnik ostueesõigust teostada soovib. Kui kostjad esialgsete ostjatena olid ühist ostueesõigust omanud üürnikud, on hagejal õigus nõuda enda omandiõiguse tunnistamist osale, mille omanikuks ta oleks saanud koos kostjatega ühist ostueesõigust teostades elamu müümisel isikule, kellel ühist ostueesõigust ei ole. Ringkonnakohtul tuleb välja selgitada, millise summa pidi hageja hagi rahuldamise eeldusena kohtu deposiiti tasuma. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Viru Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2003. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja lähtudes TsMS § 330 lg-st 5, ei korranud oma otsuses maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei teostanud kostjad kui vaidlusalusel kinnistul asuvate eluruumide üürnikud kinnistu ostmisega elamu üürnike ühist ostueesõigust. Kostjad ei esitanud ostueesõiguse teostamise avaldust. Kostjad pole avaldanud tahet kasutada koos hagejaga ühist ostueesõigust, seetõttu pole antud asjas analoogia alusel kasutatav Riigikohtu 15. novembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-00. Kohus ei saa kostjatele ostueesõiguse teostamist peale sundida ning seega tuleb neid käsitada võrdselt kolmandate isikutega. Hagejal oli tulenevalt AÕS §-st 273 õigus ostueesõiguse teostamiseks terve kinnistu suhtes, kuid hageja seda õigust ei kasutanud. Seega puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ning asjakohane pole kaaluda hageja vastuväiteid kostjate tehtud elamu parendamise ja remontimise kulude hüvitamise põhjendatuse kohta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus kohaldas valesti ühist ostueesõigust reguleerivaid sätteid. Kostjad ja hageja olid vaidlusalusel kinnistul asuvate eluruumide üürnikud ning neid tuleb käsitada võrdselt ostueesõigust teostada soovivate isikutena. ORAS § 121 lg 10 järgi ei oma tähtsust, kas kostjad soovisid teostada hagejaga ühist ostueesõigust või mitte. Ringkonnakohus on vääralt

leidnud, et hageja saab teostada ostueesõigust vaid kinnistu suhtes tervikuna. Ringkonnakohus pole hinnanud pärast kinnistu võõrandamist kostjate tehtud vajalikke kulutusi. Summa, mille hageja pidi hagi rahuldamise eeldusena kohtu deposiiti tasuma, ei ole õige.

7.Vastuses kassatsioonkaebusele peavad kostjad ringkonnakohtu otsust põhjendatuks ning leiavad, et selle tühistamiseks puudub alus. Kostjad ei soovinud saada koos hagejaga kaasomanikeks. Seetõttu on hagejal võimalik teostada ostueesõigust üksinda ainult terve vaidlusaluse kinnistu suhtes.
8.Riigikohtu istungil jäi hageja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ja kostjate esindaja oma vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 365, mille kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
10.Omandireformi aluste seaduse § 121 lg 10 sätestab, et üürnikel on tagastatud elamu, vastava kinnistu või nende osa võõrandamisel ühine ostueesõigus. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostjad on Rakveres Näituse t 15 asuva tagastatud elamu üürnikud. Seega on nimetatud isikutel kõnealuse kinnistu või nende osa võõrandamisel ORAS § 121 lg 10 alusel ühine ostueesõigus.
11.Kolleegium on käesolevas asjas 19. detsembril 2001. a tehtud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-01 (RT III 2002, 3, 29) ning 15. novembri 2000. a otsuses nr 3-2-1-90-00 (RT III 2000, 27, 302) selgitanud ORAS § 121 lg 10 kohaldamist olukorras, kus ühist ostueesõigust omanud üürnik on kinnistu mõttelise osa müümisel selle esialgseks ostjaks. Käesolevas asjas leidis kolleegium, et kui kostjad esialgsete ostjatena olid ühist ostueesõigust omanud üürnikud, on hagejal õigus nõuda omandiõiguse tunnistamist osale, mille omanikuks ta oleks saanud kostjatega ühist ostueesõigust teostades elamu müümisel isikule, kellel ühist ostueesõigust ei ole. Seega leidis kolleegium, et ühist ostueesõigust omavaid üürnikke tuleb käsitada võrdselt, sõltumata sellest, kas elamu või selle mõtteline osa müüakse ühist ostueesõigust omavale üürnikule või kolmandale isikule, kellel pole ühist ostueesõigust.
12.Omandireformi aluste seaduse § 121 lg 10 eesmärgiks on võimaldada kõigil üürnikel saada võrdselt elamu, vastava kinnistu või nende osa omanikuks, kus asub eluruum, mida nad kasutavad üürilepingu alusel. Ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistu ostmisega ei teostanud kostjad üürnike ühist ostueesõigust ning neid tuleb käsitada võrdselt kolmandate isikutega, kohaldades AÕS § 273, pole kooskõlas ORAS § 121 lg 10 mõttega ning on vastuolus kolleegiumi varasema otsusega samas asjas. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada kõigile üürnikele võrdselt õigus saada elamu, vastava kinnistu või nende osa omanikuks, sõltumata sellest, kas elamu, vastava kinnistu või nende osa ostjana ühist ostueesõigust omav kaasüürnik esitab ostueesõiguse teostamiseks AÕS § 264 lg-s 1 nõutud avalduse või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et ka kostjad omasid ostueesõigust ORAS § 121

lg 10 alusel. Ostueesõiguse teostamise avaldust polnudki neil võimalik esitada, sest nad olid ise kinnistu (mõtteliste osade) esmaomandajad. Hageja õiguse suhtes teostada ostueesõigust võrdselt kostjate kui kaasüürnikega ei oma tähtsust, kas kostjad said kinnistu omanikeks ostueesõiguse teostamise või tavapärases korras võõrandamise teel.

13.Apellatsioonikohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang hageja väidetele elamu parendamisel ja remontimisel kostjate tehtud kulude kohta ning AÕS § 269 järgi hageja tasutava summa põhjendatusele. Ringkonnakohus peab välja selgitama summa, mille hageja peab tasuma ning andma hagejale aega selle summa maksmiseks kostjatele või deponeerimiseks, arvestades, et tal on selleks juba piisavalt aega olnud. H. Jõks, V. Kõve, T. Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.