Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-30-04 Otsuse kuupäev Tartu, 3. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu Kohtuasi Vahur Mulla hagi Luule Miku vastu Herbert Mulla omandiõiguse tunnustamiseks Uuela taluhoonetele ja nende väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/904/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vahur Mulla kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. veebruar 2004. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat M. Susi. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
7.oktoobri 2003. a otsus riigilõivu määramise osas ning saata asi riigilõivu määramiseks samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Muuta ringkonnakohtu otsust põhjenduste osas ning jätta hagi rahuldamata Riigikohtu otsuses toodud põhjendustel.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Ulme Mullale 6. novembril 2003. a Vahur Mulla kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1016 (üks tuhat kuusteist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt omandas Herbert Muld 21. novembril 1938. a sõlmitud ostumüügilepingu alusel oma emale Liisu Mullale kuulunud Mustjala vallas Pahapilli külas Pahapilli nr 25 asuvast talumaakohast 1/3 mõttelise osa. See osa kandis hiljem iseseisva talundi Uuela nr 63 nime. Vana eluhoone hävis 1940. aastal tulekahjus. H. Muld ehitas 1941. aastal uue elumaja. Pärast H. Mulla lahkumist 1944. aastal Eestist jäi maja L. Mulla valdusesse ja hooldada. Hoonet ei riigistatud ega ühistatud.
18.septembri 1958. a testamendiga pärandas L. Muld kogu oma vara tütrele Salme Jansonile. S. Janson päris maja 28. augustil 1959. a ja kinkis 21. juulil 1961. a edasi oma ja H. Mulla õele Aliine Tehvesele. Pärast A. Tehvese surma 30. aprillil 1991. a päris hooned kostja Luule Mikk, kes võttis pärimistunnistuse taluhoonete kohta välja 28. oktoobril 1997. a. Hageja esitas taotluse H. Mullale kuulunud Uuela taluhoonete pärimiseks, kuid notaril ei olnud võimalik pärimisõiguse tunnistust väljastada enne H. Mulla omandiõiguse kohtulikku tunnustamist. Hageja taotles asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 68, 80, 81 ja 95 alusel, et tunnustataks H. Mulla omandiõigust Uuela talu hoonetele ja need mõistetaks kostja ebaseaduslikust valdusest välja. Hageja leidis, et omandireformi objektiks mitteolev vara läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt ja omandamist ei toimunud AÕS § 95 järgi omandajate pahausksuse tõttu. Nii L. Muld, S. Janson, A. Tehves kui L. Mikk teadsid ja pidid teadma, et maja õiguspärane omanik on H. Muld.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hoone on omandireformi objekt ja asjas tuleb kohaldada omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud aluseid ja korda.
H. Muld jättis vara maha 1944. aastal ja majja jäi elama tema ema L. Muld, kes pärandas elamu oma tütrele S. Jansonile. 21. juulil 1961. a kinkis S. Janson Uuela talu hooned oma õele A. Tehvesele, kes omakorda pärandas elamu ja lauda oma tütrele L. Mikule. Ka H. Muld arvas, et vara tagastamise seaduslikuks aluseks on omandireformi aluste seadus. Ta esitas avalduse talumaade ja hoonete tagastamiseks. H. Muld tunnistati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonnakomisjoni 29. märtsi 1993. a otsusega nr 6/283 Mustjala vallas Pahapilli külas asuva Pahapilli talu nr 25 maade osas õigustatud subjektiks 1/3 mõttelises osas. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p 3 kohaselt ei tule omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada, sest kostja on selle vara omanikuks saanud heauskselt 28. oktoobril 1997. a pärimise teel.
3.Saare Maakohtu 9. aprilli 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt esitas H. Muld omandireformi käigus omandireformi aluste seaduse alusel avalduse tema tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Mustjala vallas Pahapilli külas asunud Uuela nr 63 maaüksuse pindalaga 19,103 ha ning Uuela taluhoonete suhtes, soovides nii maa kui ka taluhoonete tagastamist. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 24. septembri 1996. a otsusega nr 7/131 tunnistati H. Muld täies ulatuses Mustjala vallas Pahapilli külas asunud Uuela nr 63 maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Nimetatud komisjoni 22. detsembri 1998. a otsusega nr 10/14 jäeti rahuldamata H. Mulla avaldus Uuela nr 63 taluhoonete tagastamiseks, sest hooned ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Taluhoonete omanik oli komisjoni otsuse kohaselt kolhoosipere viimane liige L. Muld, kes pärandas hooned oma tütrele. L. Muld suri 17. juunil 1959. a ning
28.augustil 1959. a võttis S. Janson välja pärimisõiguse tunnistuse hoonete kohta. S. Janson kinkis
21.juulil 1961. a Uuela nr 63 taluhooned oma õele A. Tehvesele. Kostja L. Mikk sai hooneregistritalituse tõendi nr 1888 kohaselt Uuela talu omanikuks pärimise teel 28. oktoobril 1997. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel. Seega on L. Miku omand Uuela talu hoonetele tekkinud õiguslikul alusel. H. Muld oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks omandireformi aluste seaduse alusel Uuela talumaade, kuid mitte taluhoonete osas. Omandiõigus maa suhtes ei kinnita omandiõigust maale püstitatud ehitiste suhtes.
4.Kohus möönis, et H. Muld võis olla Uuela taluhoonete omanik, kuid andis Eestist lahkudes talukoha oma tahte kohaselt L. Mulla valdusesse. Seega omandas L. Muld talu heauskselt. Edasine omandiõiguse üleminek pärimise ja kinke teel on toimunud kehtivate õigusaktide kohaselt. Paljasõnalised on hageja väited, et tegelikult ei omandanud majavaldust ükski isik, kelle omandina see pärast 1944. aastat vormistati. Asjaõigusseaduse § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja tõendanud enda omandiõigust Uuela taluhoonetele ja seetõttu puudub õiguslik alus asja väljanõudmiseks kostja valdusest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2003. a otsusega jäeti hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonikohus täiendas hagi rahuldamata jätmise motiive.
Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluste hoonete seaduslikuks omanikuks on kostja L. Mikk ja tema omand tekkis õiguslikul alusel pärimise teel. Tõendamist ei leidnud asjaolud, et L. Muld ja järgnevad hoonete omanikud oleksid hoonete omandamisel olnud pahausksed. Maakohus tuvastas õigesti, et H. Muld jättis Eestist lahkudes talu oma ema L. Mulla valdusesse oma tahte kohaselt ja seega omandas L. Muld talu heauskselt. Edasine omandiõiguse üleminek pärimise ja kinke teel on toimunud tehingute tegemise ajal kehtinud seaduste kohaselt. Kõiki vaidlusaluse vara omandajaid tuleb käsitada heausksete omanikena, sest hageja ei ole vastupidist tõendanud. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude vara kostja valdusest väljanõudmiseks ja ringkonnakohus ei korda selles osas kohtuotsuse põhjendusi. 17. aprillil 2002. a tehtud kinnistamisotsus näitab, et vaidlusalused hooned on muutunud L. Mikule kuuluva kinnistu oluliseks osaks. Kuna hagiavalduses nõutud vara enam tegelikkuses vallasvarana ei eksisteeri, ei ole käesoleva kohtumenetluse käigus võimalik hagi rahuldada ja tunnustada H. Mulla omandiõigust hoonetele kui vallasvarale ning vara L. Miku valdusest välja nõuda. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele, et hagihinna määramisel ei arvestanud maakohus hageja tõenditega vara tegeliku väärtuse kohta, märkis ringkonnakohus, et kuivõrd hageja tasus riigilõivu kohtu määratud hagihinnast lähtuvalt, on hageja sellega kinnitanud oma nõustumist määratud hagihinnaga.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et ringkonnakohus ei vastanud tema apellatsioonkaebuse põhjendustele, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6. Kohus ei andnud hinnangut hageja väidetele ja tõenditele, mis kinnitavad H. Mulla omandit ja välistavad kostja ja kolmandate isikute omandamise heausksuse. Kohus jättis hindamata omandi ülemineku õiguslikud alused ja omandamise heausklikkust välistavad asjaolud.
7.Kohus ei ole põhjendanud, millele tugineb tema seisukoht, et H. Muld andis talu tahtekohaselt L. Mulla valdusesse. L. Mullale kuulus ostu-müügilepingu kohaselt kuni tema surmani ainult toa kasutamise õigus. H. Muld jäi valdusest ilma tahtevastaselt nõukogude võimu poliitika tõttu. Apellatsioonikohus ei ole tuginenud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et L. Muld omandas vara kolhoosipere viimase liikmena. Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, et kostja ei vaielnud vastu, et H. Muld oli hoone omanik enne 1944. aastal Eestist lahkumist.
8.Hageja leiab, et hoone muutumine pärast hagi esitamist maa oluliseks osaks ei tohi antud asjas kohtuvaidlust takistada ega tingida hagi rahuldamata jätmist. Hagi tuleb käsitleda selle esitamise seisu asjaolude kohaselt. Omandi kaitse raames tuleb igal juhul tuvastada hageja omandiõiguse rikkumine, mille alusel saaks nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
9.Kohus jättis tähelepanuta hageja poolt kohtuistungil ja 18. märtsi 2003. a avalduses toodud taotlused. Kohus nõudis hagi esitamise eest põhjendamatult kõrget riigilõivu ning lükkas alusetult tagasi hageja esitatud hagi hinda puudutavad tõendid.
10.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks pole alust.
11.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale apellatsioonikohtule teises koosseisus uueks läbivaatamiseks.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada riigilõivu arvestamise osas ning selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on hagi rahuldamata jätmise osas õige, kuid TsMS § 362 p 5 alusel tuleb osaliselt muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi.
13.Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hooned on muutunud kostjale kuuluva kinnisasja oluliseks osaks, ei ole käesolevas kohtumenetluses võimalik hagi rahuldada, tunnustada H. Mulla omandiõigust hoonetele kui vallasasjadele ning neid kostja valdusest välja nõuda. Asja väljanõudmine AÕS § 80 järgi saab olla omaniku nõue ja selle rahuldamine on seotud omandiõiguse tunnustamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitis kinnisasja oluline osa ja § 53 lg 2 järgi ei saa asi ja selle oluline osa olla eri isikute omandis. 1. juulini 2002. a sätestasid sama põhimõtte AÕS § 16 lg 1 ja § 15 lg 2. Eelnev on hagi rahuldamata jätmise põhjuseks.
14.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata eelmises punktis toodud põhjendustel, tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta kõik, mis käsitleb hoonete omandiõiguse üleminekut pärast H. Mulla lahkumist Eestist.
15.Kolleegium märgib, et hagejal on võimalik tuvastushagiga taotleda, et tehtaks kindlaks, kes oli vaidlusaluste hoonete omanikuks kuni nende muutumiseni maatüki oluliseks osaks. Selles vaidluses lahendatakse küsimus, kas ja kellele toimus taluhoonete omandiõiguse üleminek pärast H. Mulla lahkumist Eestist. Seejuures tuleb arvestada väidetava omaniku muutumise ajal kehtinud õigusaktide nõuetega. Analoogiliselt välisriigi õiguse kohaldamisega võib tekkida vajadus, et pooled tõendavad, milline seadus kehtis tehingu tegemise ajal ning milline oli selle kohaldamise praktika.
16.Õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtud on hagihinna määramisel rikkunud oluliselt menetlusnorme. Esimese astme kohus on hagihinna määramisel 29. mail 2002. a lähtunud Saare Maakohtu 10. detsembri 2001. a otsusest ning jätnud hageja esindaja taotlused tõendite esitamiseks rahuldamata (tl 49). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 1 järgi on omandiõiguse tunnustamise hagis hagihind kindlaksmääratud vara väärtusega. Tulenevalt TsMS § 48 lg-st 2 määratakse hagihind lähtuvalt vara väärtusest hagiavalduse vastuvõtmise ajal (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. juuni 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-03, (RT III 2003, 21, 211). Hagihinna nimetab hageja. Kui hagihind ilmselt ei vasta hagetava vara tegelikule väärtusele, määrab hagihinna kohus. Seejuures peab kohus TsMS § 212 lg 1 p 5 järgi oma otsustust põhjendama. Jõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas saab käesoleva asja suhtes olla vaid üheks tõendiks. Kohus oleks pidanud enne hagihinna määramist lubama ka hagejal esitada tõendeid vara väärtuse kohta hagi esitamise aja seisuga. Sellest keeldudes rikkus kohus poolte võrdsuse põhimõtet ning määras hagihinna vaid ühe poole seisukohtadest lähtuvalt. See, et hageja maksis esimese astme
kohtumenetluses kohtu nõutud riigilõivu, ei võta talt õigust kohtu määratud riigilõivu apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses vaidlustada. Hageja on riigilõivu suuruse vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses. Kuivõrd Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg-st 3 tulenevalt võimalus vastu võtta ja hinnata tõendeid, tuleb ringkonnakohtu otsus kohtukulude osas tühistada ning saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. A. Kull, H. Jõks, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.