lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-108-03

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 06.11.2003

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-108-03
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
06.11.2003
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1261
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 330 lg 4, 6Avalduste esitamise tähtajadTsK § 229 lg 1TsMS § 363Hagiavalduse sisuTsMS § 95Merinõudest, päästetöödest ja päästelepingust tuleneva hagi kohtualluvus

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-108-03 Otsuse kuupäev Tartu, 6. november 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi AS Eesti Ühispank hagi AS Vitax-T vastu 24 177 krooni nõudes. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/276/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 6. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aare Raigi Advokaadibüroole 2. juunil 2003. a tasutud kautsjon 242 (kakssada nelikümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AS Eesti Ühispank ja AS Vitax-T sõlmisid 15. jaanuaril 1996. a kaupmehelepingu (edaspidi leping), millega AS Eesti Ühispank võimaldas AS-l Vitax-T kasutada temale kuuluvas kaupluses rahaliste tehingute teostamiseks elektroonilist makseterminali. 31. oktoobril 1996. a teostas AS VitaxT tehingu välisriigi kodanikule kuulunud Eurocard maksekaardiga nr 5413090984230177 summas 49 850 krooni. AS Eesti Ühispank kandis 4. novembril 1996. a nimetatud summa AS-le Vitax-T üle ning pidi selle tagasi saama maksekaardi väljastanud pangalt Soome Pankade Kaardikeskuse kaudu. Soome Pankade Kaardikeskus teatas 29. novembril 1996. a AS-le Eesti Ühispank, et AS Vitax-T kaupluses teostati tehing võltsitud maksekaardiga, kuna kaardi valdaja ei ole sellist tehingut teinud.
2.
Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus AS Eesti Ühispank AS-lt Vitax-T välja mõista lepingu tingimuste rikkumisest tekkinud kahju, mis pärast tasaarveldust on 24 177 krooni 25 senti. Lepingu p 4.2 järgi oli kostja kohustatud enne tehingu teostamist identifitseerima kaardi esitaja tema passi või mõne muu dokumendi alusel, saamaks kinnitust, et kaardi esitab kaardi valdaja. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja identifitseerinud kaardi valdajat nõuetekohaselt. Tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt väidab kostja töötaja, et võrdles passipilti tehingu teinud isiku näoga ning erinevusi ei tuvastanud. Hageja leidis, et tehingu teinud isiku välise sarnasuse tuvastamist ei saa pidada kliendi identifitseerimiseks, sest lepingu järgi tuleb kontrollida ka allkirjade samasust maksekaardil, isikuttõendavas dokumendis ja maksekviitungil.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Väljaõppel kinnitati, et müügiterminal trükib välja hoiatuse, kui tegemist on numbrite erinevusega kviitungil ja kaardil. Vaidlusalusel juhul ei trükkinud makseterminal mingisugust hoiatust. Kostja ei ole lepingut rikkunud, kuna ta toimis vastavalt lepingu p-le 4.2. Seda kinnitab ka allkirja ja numbri olemasolu kviitungil. Kaardil olnud allkiri oli sarnane kviitungi allkirjaga ning passi esitas just see isik, kelle pilt seal oli.
4.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Vitax-T välja 6000 krooni. Lepingu

p 4.2 kohaselt oli kostja kohustatud enne tehingu sooritamist identifitseerima kaardi esitaja tema passi või muu dokumendi alusel, saamaks kinnitust, et kaardi esitab kaardi valdaja. Kliendi identifitseerimata jätmise korral kannab riski kostja. Lepingu p-de 5.1.5 ja 5.1.6 kohaselt ei vii kostja tehingut lõpule, kui kaardil puudub selleks ettenähtud kohal allkiri või kaardi esitaja allkiri maksedokumendil ei lähe kokku allkirjaga kaardil. Soome Pankade Kaardikeskuse AS faksi kohaselt oli maksekaart, millega kostja kauplusest 49 850 krooni eest kaupa osteti, võltsitud. Maksekaardi number oli 5413090984230177. Kviitungi kohaselt on kaardi numbriks aga 5413090984320177. Need numbrid erinevad kahe numbri võrra. Numbrite võrdlemine tähendab kohtu hinnangul maksekaardi turvatunnuste jälgimist, mille täitmise kohustus tuleneb lepingu p-st 4.1. Vaatamata Pankade Kaardikeskuse AS vaidlusalusele juhtumile eelnenud hoiatusele, ei võrrelnud kostja numbreid, jättes käibes vajaliku hoole järgimata. Seega rikkus kostja lepingu täitmisele esitatavaid tavalisi nõudeid. Eelnimetatud turvameetme järgimata jätmine võimaldas võltsitud maksekaarti kasutada ja on seega hageja vara kaotsiminekuga kausaalses seoses. Kahju suuruse osas pooltel vaidlust ei olnud. Lepingu p 4.2 kohaselt kannab kaardi esitaja identifitseerimata jätmise korral riski kostja. Hageja tõlgenduse kohaselt vastutab kostja üksnes juhul, kui identifitseerimise nõudeid rikuti. Kriminaalasja materjalidest ei järeldu, et tehingu sõlmimisel kasutati S. Bogdanova passi. Kriminaalasja eeluurimine peatati, kuna isik, kes võltsitud maksekaardiga kaupa ostis, jäi tuvastamata. Seega ei olnud müüjal võimalik kviitungile antud allkirja passis oleva allkirjaga võrrelda. Samuti ei leidnud kinnitust asjaolu, et kostja jättis kaardi valdaja isiku nõuetekohaselt identifitseerimata. Kohus pidas õigeks vähendada TsK § 229 lg 1 alusel kostja vastutust, kuna tõenditest ei järeldunud, et hageja on täitnud müüjate koolituse korraldamise kohustust. Pealegi teavitas kostjat numbrite võrdlemise vajadusest Pankade Kaardikeskuse AS, mitte hageja. Paralleelne turvameede (terminali hoiatus) ei toiminud. Kaardi valdaja isiku tuvastamisel ei rikutud lepingu nõudeid.

RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED

5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Soome Kaardikeskuse (Luottokunta) faksi ja kirja järgi võltsitud maksekaardi numbriks 5413090984320177, mitte 5413090984230177, nagu märkis otsuses linnakohus. Maksekviitungil on kaardi numbriks samuti 5413090984320177. Seega ei erine maksekviitungi ja ostul kasutatud maksekaardi numbrid ning kohus tegi ebaõige järelduse, et kostja rikkus vajaliku hoolsuse järgimata jätmisega lepingu täitmisele esitatavaid tavalisi nõudeid. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, et kostja ei ole tehingu teostamisel rikkunud lepingu p-st 4.2 tulenevat kaardi esitaja identifitseerimiskohustust. Maksekviitungil on kaardi esitanud isiku allkiri ja märgitud passi number. Kuna tõendatud ei ole, et tehingu tegemisel kasutati S. Bogdanova passi, ei saa tuvastada kostjapoolset lepingu rikkumist selle põhjal, et kviitungil olev allkiri erineb S. Bogdanova passis olevast allkirjast. Kviitungil olevat allkirja ei ole võimalik võrrelda ostu sooritamisel tegelikult esitatud passis olnud allkirjaga ja kasutatud maksekaardi allkirjaga, sest

neid ei ole esitatud. Lepingust ei tulene, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest ka siis, kui tehing sooritati võltsitud isikut tõendavat dokumenti ja maksekaarti kasutades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates ei ole ringkonnakohus otsuse tegemisel olulisel määral järginud protsessiõiguse norme ega ole õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja linnakohtu otsuse muu hulgas põhjusel, et toimikus puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostja teostas tehingu nõuetekohaselt ja identifitseeris tehingu teinud isiku. Apellatsioonkaebuses märkis hageja, et kostja ei kontrollinud allkirjade samasust ning rikkus sellega lepingut kaardi esitaja identifitseerimise osas. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsuses on aga leitud, et nimetatud allkirju ei saanud võrrelda, kuna S. Bogdanova passi ei kasutatud. Sellise järelduse alusel ei ole võimalik kontrollida, mil viisil kujunes kohtu veendumus tõendite hindamise käigus. Seetõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 330 lg 4 nõuetele ning kohus ei ole kontrollitaval viisil järginud TsMS § 95 lg-st 1 tulenevat tõendite vaba hindamise põhimõtet. TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Apellatsioonkaebuses märkis hageja, et kostja ei kontrollinud allkirjade samasust ning on sellega rikkunud lepingut. Kohus ei hinnanud TsK §-st 227 tulenevat kostja kohustust tõendada, et ta täitis kohustist nõuetekohaselt ja tal puudub süü.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Kohtud on tuvastanud, et 31. oktoobril 1996 tehti tehing võltsitud maksekaardiga. Pooled vaidlevad selle üle, kas märgitud tehingu teostamisel täitis kostja kaupmehelepingus ettenähtud kaardi esitaja identifitseerimiskohustust. Pooltevahelise lepingu p 4.2 kohaselt oli kostja kohustatud enne tehingu teostamist identifitseerima kaardi esitaja tema passi või mõne muu dokumendi alusel saamaks kinnitust, et kaardi esitab kaardi valdaja. Kaardi esitaja identifitseerimata jätmise korral kannab riski kostja. Apellatsioonikohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt luges kohus identifitseerimiskohustuse täidetuks sellega, et maksekviitungile on märgitud passi number ja kaardi esitaja allkiri. Otsuse järgi ei tulene lepingust, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest ka siis, kui tehing tehti võltsitud isikut tõendavat dokumenti ja maksekaarti kasutades.
9.Hageja põhjendas oma nõuet ka sellega, et tehingu teostanud isiku välise sarnasuse tuvastamist ei saa pidada kliendi identifitseerimiseks, sest kaupmehelepingu järgi tuleb kontrollida ka allkirjade samasust maksekaardil, isikut tõendavas dokumendis ja maksekviitungil. Linnakohus seda otsuse põhjendavas osas ei käsitle. Apellatsioonkaebuse p-s 2.4 kordab hageja seda põhjendust. Apellatsioonikohus jättis hageja põhjendusele vastamata. Ringkonnakohus on TsMS § 330 lg 6 järgi kohustatud vastama apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele, et lepingu rikkumine seisnes just selles, et kostja ei kontrollinud allkirjade samasust maksekaardil, isikut tõendavas dokumendis ja

maksekviitungil. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.