Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-76-03 Otsuse kuupäev Tartu, 10. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi Ernst Callase hagi Karl-Edvin Randoja ja Eesti Vabariigi vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/881/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ernst Callase kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26. mai 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
14.novembri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Robert Sinimäele 10. jaanuaril 2003. a Ernst Callase kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 250 (kakssada viiskümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ernst Callase ema Maria Kallas suri 1960. a Rootsi Kuningriigis, temast jäi maha pärandvarana " mõttelist osa elamust Haapsalus Kaluri 11. M. Kallas oli kantud elamu mõttelise osa omanikuna hooneregistrisse ka pärast oma surma. Hooneregistri kande järgi on elamu " mõttelise osa omanik alates 26. juulist 1999. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse nr 3939 alusel Eesti Vabariik (Lääne Maavalitsuse kaudu) ja " mõttelise osa omanik alates 8. märtsist 1995. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse nr 4137 alusel Karl-Edvin Randoja.
2.
E. Callas esitas 19. jaanuaril 2000. a Lääne Maakohtule vindikatsioonihagi, milles palus temale kui M. Kallase seadusjärgsele pärijale kuuluv " mõttelist osa elamust Haapsalu linnas Kaluri 11 (ehitusaluse pinnaga kokku 49,2 m2) välja nõuda K.-E. Randoja ja Eesti Vabariigi ebaseaduslikust valdusest. Hagiavalduse kohaselt põgenes hageja oma vanematega 1944. aastal Rootsi, kus tema ema M. Kallas suri 3. aprillil 1960. a testamenti tegemata. Hageja võttis ainsa seadusjärgse pärijana ema pärandi vastu, asudes valdama ema üürikorterit ja temast järelejäänud asju. Hagejale kuuluv Haapsalu linnas Kaluri 11 asuv " mõttelist osa elamust on kostjate ebaseaduslikus valduses. Kostja K.E. Randoja on vaidlusaluse elamu " mõttelise osa omanik, ent ta kasutab de facto ka hageja osa elamust. Vara ei ole Eesti Vabariigile üle läinud, sest PärS §-d 18 ja 168 ei ole asjas kohaldatavad.
3.Kostja K.-E. Randoja leidis, et hagi on põhjendamatu ja alusetu. Hageja pole pärandvara vastu võtnud ega ole Kaluri 11 asuva elamu " mõttelise osa omanik.
4.Kostja Eesti Vabariik palus jätta hagi rahuldamata. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 kohaselt peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja. E. Callas ei ole hooneregistri toimiku nr 109 andmete alusel 23. veebruaril 2000. a väljastatud tõendi nr 191 kohaselt Haapsalus Kaluri 11 asuva elamu mõttelise osa omanik.
5.29. mail 2000. a peatas maakohus tsiviilasjas menetluse kuni haldusasjas nr 3-13/00 tehtud kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus uuendas asjas menetluse 27. aprillil 2001. a. 30. jaanuaril 2002. a
esitas hageja esindaja taotluse asja menetluse peatamiseks kuni 30. mail 2000. a E. Callase esitatud hagis Eesti Vabariigi ja notar Marika Kiiveri vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks (tsiviilasi nr 2-193/00) tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Lääne Maakohus tegi selles tsiviilasjas otsuse 15. märtsil 2002. a.
6.Lääne Maakohus jättis 18. märtsi 2002. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AÕS § 80 lg 1 järgi omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 kohaselt peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. Kostjad on seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuste, hooneregistri ja riigivara registri väljavõtetega tõendanud, et nad on Haapsalu linnas Kaluri 11 asuva elamu kaasomanikud. Hagejal oli küll seadusjärgse pärijana õigus pärida oma ema vara, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks pärandi vastu võtnud. Hageja väited, et kostja K.-E. Randoja kasutab ebaseaduslikult tervet Kaluri 11 elamut, sh ka temale kuuluvat osa, ei ole asjakohased, sest kostjate kokkulepe elamu valdamiseks ja kasutamiseks on AÕS § 72 lg 1 kohaselt kaasomanike omavaheline asi ega riku hageja ning teiste isikute õigusi ega seadusega kaitstud vabadusi.
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles leidis, et vindikatsioonihagi esitamise aluseks oli Eesti Vabariigile 26. juulil 1999. a välja antud seadusjärgne pärimisõiguse tunnitus. Selle dokumendi alusel sai riik õigusvastaselt Kaluri 11 asuva elamu " mõttelise osa omanikuks. Muuhulgas leidis hageja, et maakohus ei analüüsinud otsuses tõendeid ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja esitatud tõendeid. Kohus rikkus PärS § 168 ja § 18, riigivaraseaduse § 23 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999. a määrust nr 210. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2002. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on õigesti jätnud vindikatsioonihagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta võttis oma emast järele jäänud pärandi vastu.
9.Riigi esindaja protsessi lubamisel ei rikkunud maakohus protsessiõiguse norme. Vabariigi Valitsuse seaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse koodeksi ja riigivaraseaduse muutmise seadus jõustus 1. septembril 2000. a. Nimetatud seaduse § 5 lg-s 2 sätestatud kohtus riigi esindamise kord ei laiene riigi esindamisele kohtus seaduse jõustumise hetkel kohtute menetluses olevates kohtuasjades. Nõue Eesti Vabariigi vastu esitati küll enne 1. septembrit 2000. a, kuid kohus on kostjale Eesti Vabariigile nõudest teatamata 29. mail 2000. a menetluse peatanud ja uuendanud selle 27. aprillil 2001. a, kui riigi esindamist kohtus reguleeris seadusemuudatuse alusel TsMS § 84 lg 21 ja § 1641. Seadusemuudatuse mõtteks oli, et asjades, kus Vabariigi Valitsus oli juba riigi esindaja määranud, polnud kohtul uuesti vaja riigi esindajat TsMS §-s 1641 sätestatud korras välja selgitada. Hagi on esitatud riigi vastu küsimustes, mis kuuluvad maavanema pädevusse. 17. juulil 2001. a on Lääne maavanema ülesannetes rahandusosakonna juhtaja M. Toompuu andnud välja volikirja N. Sillale riigi esindamiseks kohtus. M. Toompuu volitused volikirjale alla kirjutada tulenevad Lääne Maavalitsuse 20. juuni 2001. a korraldusest nr 107 maavanema ajutise asendamise
kohta.
10.Õige on maakohtu seisukoht, et Eesti Vabariigile pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seega pole asjakohased hageja viited PärS § 168 ja § 18, riigivaraseaduse § 23 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999. a määruse nr 210 rikkumisele seoses notari poolt 26. juulil 1999. a Eesti Vabariigile välja antud pärimisõiguse tunnistusega. Omandiõiguse tunnustamise ja valduse kaitse hagi lahendamisel ei saa kohus tuvastada omandi tekke aluse kehtetust.
11.Lähtudes vajadusest kaitsta hageja huve on maakohus põhjendatult tühistanud TsMS § 88 lg 5 alusel R. Sinimägi volitused hageja esindamiseks kohtus. Maakohus on andnud hagejale piisavalt aega uue esindaja leidmiseks ja selgitanud talle võimalusi leidmaks endale Eestis esindaja.
12.Apellandi palved, et kohus kaitseks teda täitevvõimu omavoli eest ja tagaks seaduslike dokumentide vormistamisega hageja omandiõiguse registrikannete tegemise, ei ole tsiviilasjadeks TsMS § 1 lg 1 järgi. Seetõttu jätab kohus need tähelepanuta.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kassatsioonkaebuses palub hageja kohtuotsused tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 172 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Ringkonnakohtus vahetus kohtukoosseis, kuid asja algusest peale ei arutatud. TsMS § 333 lg 1 p-st 1 tulenevalt lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis.
15.Ringkonnakohus jättis TsMS § 333 lg 1 p-s 2 sätestatut rikkudes tühistamata esimese astme kohtu lahendi, mis oli tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Maakohus lubas Eesti Vabariiki esindama isiku, kellel puudus Vabariigi Valitsuse ja Lääne maavanema nõuetekohane volitus.
16.Ringkonnakohus ja maakohus ei lähtunud hageja nõuetest ning väljusid nõuete piiridest. Kohtuotsustes puudub tõendite ja dokumentide analüüs. Kohtud pole põhjendanud, miks nad ei arvestanud hageja esitatud tõendeid. Eesti Vabariik ei saanud olla surnud välisriigi kodaniku pärandvara vastuvõtja. Vindikatsioonihagiga saab omandit välja nõuda ka siis, kui seadusevastaselt on lõpetatud hageja omandiõigus notari lubamatu teo tagajärjel, isegi kui see omand pole kunagi hageja valduses olnud. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui tõendada, et omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja on piisavalt tõendanud, et on oma ema pärija.
17.Ringkonnakohus ja esimese astme kohus tõlgendasid ja rakendasid vääralt TsMS § 88 lg-s 5 sätestatut. Kohtute seisukoht hageja esindaja volituste tühistamise kohta on vastuolus seadusega.
18.Kohtukulude väljamõistmine ringkonnakohtus on toimunud arvete alusel, mis seaduse järgi pole kohtukulude määramise aluseks, sest kohtukulud olid ettenähtud ajaks kandmata ja kuludokumendid esitamata.
19.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja K.-E. Randoja, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. 30. oktoobri 2002. a kohtuistungil alustas ringkonnakohus asja arutamist
algusest peale, seega arutas apellatsioonkaebust seaduslik kohtukoosseis. Maakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme, kui lubas riigi esindajal protsessis osaleda. Kohtud on lähtunud kaebuses esitatud nõuetest ning pole nõuete piire ületanud. Omandiõiguse tunnustamiseks peab omanik tõendama, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja ei ole oma omandiõigust tõendanud, kostjate omandiõigus on asjas tõendatud. Tõendamata on hageja väide, et tema omand on tekkinud pärimise teel. Õigusabikulude väljamõistmine advokaadibüroo arve alusel on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga.
20.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ning leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub õiguslik alus. Ringkonnakohus ei ole protsessiõiguse normi rikkunud. 6. septembril 2002. a asja läbi ei vaadatud, vaid ringkonnakohus lükkas hageja esindaja taotlusel asja arutamise edasi. Kostja esindusõigust ei ole rikutud ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Kostja on tõendanud oma omandiõigust, hageja omandiõigus on tõendamata. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et ta on M. Kallase pärija. Riigi poolt pärandi vastuvõtmise ja temale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise õiguspärasus ei ole käesoleva hagi esemeks.
21.Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
23.Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta on emast järele jäänud pärandi vastu võtnud, ning seetõttu jättis maakohus õigesti hageja vindikatsioonihagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et Lääne Maakohtu menetluses oli samaaegselt hageja kaks hagi: 19. jaanuaril 2000. a esitatud vindikatsioonihagi ja 30. mail 2000. a esitatud hagi Eesti Vabariigi ja notari vastu sama vara osas 26. juulil 1999. a riigile välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi vara tagastamiseks. Hageja vaidlustas 30. mail 2000. esitatud hagis (Lääne Maakohtu tsiviilasi nr 2-l93/00) riigi seadusjärgse pärimisõiguse, seega riigi omandiõiguse elamu osale.
24.Kolleegium leiab, et lähtudes TsMS §-s 3 ja § 213 lg 1 p-s 3 sätestatust, pidi ringkonnakohus
30.oktoobril 2002. a maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel arvestama, et E. Callas esitas 31. juulil 2002. a Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a otsuse (Lääne Maakohtu tsiviilasjas nr 2-193/00, E. Callase hagis Eesti Vabariigi ja notar M. Kiiveri vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadud vara tagastamiseks) peale kassatsioonkaebuse ja Riigikohus võttis 23. oktoobril 2002. a asja menetlusse. Menetletava tsiviilasja läbivaatamine oli võimatu enne pärimisõiguse üle vaidluse lahendamist. Esitatud asjaolude arvessevõtmine ei ole väljumine apellatsioonkaebuse piirest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
21.veebruari 2003. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. juuni 2002. a otsus ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus
tühistas (Lääne Maakohtu tsiviilasjas nr 2-193/00) 7. aprilli 2003. a otsusega maakohtu 15. märtsi 2002. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Seega puudub hageja riigi vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudes jõustunud kohtuotsus. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetletavas tsiviilasjas esitas hageja 30. jaanuaril 2002. a maakohutule avalduse asjas menetluse peatamiseks kuni tsiviilasja nr 2-193/00 kohtuotsuse jõustumiseni (tlk 118). Kohus ei võtnud selle avalduse kohta seisukohta, vaatamata sellele, et kohus peab peatama asja menetluse TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses.
25.Kohtul tuleks kaaluda ka TsMS § 150 lg 3 kohaldamist. Kui kohtu menetluses on üheaegselt mitu sama hageja üheliigilist hagi erinevate kostjate vastu ja kui see võimaldab asja õigemat ja kiiremat läbivaatamist, siis võib kohus TsMS § 150 lg 3 alusel liita need hagid ühte menetlusse.
26.Kolleegium peab vajalikuks vastata ka teistele kassatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 172 lõikeid 3 ja 4. 30. oktoobri 2002. a kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt arutanud asja algusest peale ning protokoll kajastab seda TsMS §-s 325 sätestatud asjaolu. TsMS § 333 lg 1 p 1 annab ringkonnakohtule õiguse tühistada esimese astme kohtu lahendi üksnes siis, kui asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis. Seega on hageja viide nimetatud sättele ebaõige.
27.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus pole riigi esindaja protsessi lubamisel rikkunud protsessiõiguse normi, ning seega puudus alus TsMS § 333 lg 1 p 2 kohaldamiseks. Ringkonnakohus on põhjendanud riigi esindaja volituste olemasolu. 7. juunil 2000. a vastu võetud Vabariigi Valitsuse seaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse koodeksi ja riigivaraseaduse muutmise seaduse § 5 lg 2 mõtte kohaselt pole kohtul vaja asjades, kus Vabariigi Valitsus on juba määranud riigi esindaja, riigi esindajat TsMS §-s 1641 sätestatud korras välja selgitada. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et riigi esindaja väljaselgitamine toimus pärast menetluse uuendamist
27.aprillil 2001. a, on ringkonnakohus põhjendatult lähtunud TsMS § 84 lg-st 21 ja §-st 1641. Ringkonnakohus on selgitanud, et Eesti Vabariiki esindas isik, kellel oli Lääne maavanema nõuetekohane volitus.
28.Kassatsioonkaebuses TsMS § 88 lg-le 5 ja § 85 lg 1 p-le 7 antud tõlgendus on ebaõige. TsMS § 88 lg 5 annab kohtule õiguse hinnata esindaja, kes ei ole advokaat, asjatundlikkust. Juhul kui isik ei ole piisavalt asjatundlik, võib kohus tema volitused tühistada. Kohtud on põhjendanud, miks oli vaja tühistada hageja esindaja volitused.
29.Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt pole alama astme kohtud analüüsinud hageja esitatud tõendeid. Kolleegium märgib, et nõustudes esimese astme kohtu järeldustega ning jättes kohtuotsuse muutmata, ei pidanud apellatsioonikohus TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt kordama maakohtu otsuse põhjendusi ega analüüsima nende aluseks olevaid tõendeid. Kohtud leidsid, et hageja pole esitanud asjakohaseid tõendeid oma omandiõiguse tõendamiseks. Kohtud on lähtunud hageja nõuetest ning pole nõuete piire ületanud.
30.Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 (RT III 2001, 25, 278)
selgitanud, et TsMS § 60 lg-s 3 nimetatud kuludokumendiks võib lisaks õigusabi eest tasumist tõendavale dokumendile olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
31.Hageja kohtukulu kassatsiooniastmes saadud õigusabi eest, 3540 krooni hüvitamine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel.
J. Odar A. Kull L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.