lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-4-03

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 23.01.2003

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-4-03
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
23.01.2003
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1264
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-4-03 Otsuse kuupäev Tartu, 23. jaanuar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi OÜ Teine Planeet (pankrotis) hagi A-Selver AS vastu lepingu lisa täienduse kehtetuks tunnistamiseks ja 80 000 krooni väljamõistmiseks pankrotivarasse. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1045/02. Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Teine Planeet (pankrotis) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 6. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat M. Ots Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2002. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.OÜ Teine Planeet (pankrotis) pankrotihaldur esitas Tallinna Linnakohtule vara tagasivõitmise hagi A-Selver AS vastu. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 20. juunil 2000. a lepingu, mille eesmärgiks oli eksootiliste rahvustoitude köökide töö korraldamine kostjale kuuluvates müügiettevõtetes. 2. märtsil 2001. a täiendasid pooled selle lepingu lisa nr 1 kokkuleppega, mille järgi kohustus hageja avama 17. mail 2001. a, s.o Tondi Selveri kaupluse avamise päeval, seal köögi ning maksma sellega viivitamise korral kostjale leppetrahvi 10 000 krooni iga viivitatud päeva eest.
24.mail 2001. a esitas kostja hagejale lepingu lisa nr 1 täiendusest tuleneva 80 000 krooni suuruse leppetrahvi nõude köögi avamisega viivitatud kaheksa päeva eest. 15. juunil 2001. a teatas kostja, et on leppetrahvi tasaarvestanud hageja nõudega toodete müügist laekunud rahale. Hageja köögid lõpetasid klientide teenindamise 22. mail 2001. a. Hageja majanduslik seis oli halb juba 2000. aasta lõpul. Hageja ei suutnud 15. jaanuarist 2001. a tasuda rendivõlga Hoonete Halduse AS-le, samuti oli ta võlgu köögitehnika tarnijatele. Hageja pankrotimenetlus algatati 25. oktoobril 2001. a ja pankrot kuulutati välja 5. novembril 2001. a. Lepingu lisa nr 1 täienduse sõlmimise ajal oli hageja püsivates makseraskustes. Täienduse sõlmimisega kahjustati teadlikult võlausaldajate huve. Hageja pidi lepingu täiendust alla kirjutades ette nägema, et omavahenditest ta seda majanduslikust olukorrast tulenevalt täita ei suuda ning leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimine on tõenäone. PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt tuleb lepingu lisa nr 1 täiendamine 2. märtsil 2001. a tunnistada kehtetuks ning mõista kostjalt 80 000 krooni pankrotivarasse.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.Kostja vaidles hagile vastu. PankrS § 42 lg 1 kohaselt on vara tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks, et vara on kehtetuks tunnistatud tehinguga võlgniku omandist välja läinud. Tagasinõutav 80 000 krooni ei ole kunagi võlgniku omandis olnud. Tasaarvestamistehingut pole hageja vaidlustanud. Hageja ei ole tõendanud, et selle tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldajate huve, samuti ei ole tõendatud hageja makseraskused tehingu tegemise ajal. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks oli tagada köögi tegevuse alustamine kostjale kuuluva kaupluse avamise hetkest, mis oli oluline kaupluse külastajatele positiivse esmamulje jätmiseks.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks 20. juuni 2000. a lepingu lisa nr 1
2.märtsi 2001. a täienduse ning mõistis kostjalt hageja pankrotivarasse 80 000 krooni tasumata võlga ja 6372 krooni kohtukulu. AÕS §-le 30 ja § 31 lg-le 2 tuginedes leidis kohus, et võlgnikule kuuluv tehingust tulenev varaline nõudeõigus (õigus saada toodete müügist laekunud raha) saab olla aluseks vara tagasivõitmisele. Lepingu lisa nr 1 täienduse sõlmimisega 2. märtsil 2001. a võttis võlgnik teadlikult võlausaldajate huve kahjustava kohustuse, mistõttu tuleb see tehing tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks. Võlausaldajate huvide kahjustamine väljendus varalise kohustuse võlgniku omavahendite arvel täitmise võimatuses. Poolte õiguste ja kohustuste vahekord muutus olulisel määral hageja kahjuks. Kostjal oli ülevaade hageja majandustegevusest, kuna realisatsioon toimus kostja kassa kaudu. Pankrotiotsusega tuvastati, et hagejal tekkisid pöördumatu iseloomuga makseraskused juba 2000. aastal. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli kostja vastu 20. juuni 2000. a lepingust tulenev 80 000 krooni suurune nõudeõigus, mille kostja tasaarvestas omapoolse leppetrahvi nõudega. Kuna leppetrahvi aluseks olev tehing tunnistatakse tagasivõitmise korras kehtetuks, langeb ära tasaarvestuse aluseks olnud kostja vastunõue ning 80 000 krooni tuleb kostjalt pankrotivarasse välja mõista. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel on tehingu kehtetuks tunnistamise eelduseks asjaolu, et võlgnik on tehinguga teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku tavapäraseks majandustegevuseks oli pakkuda A-Selver AS ketti kuuluvates kauplustes kohapeal valmistatud hiina kiirtoitu. Poolte omavahelised suhted olid kindlaks määratud 20. juuni 2000. a lepingus. Lepingu lisas number 1 oli loetletud kauplused, kus köögid avatakse, ja kokku lepitud tingimuses, et lepingu kehtivuse ajal alustavad Selveri avatavates kauplustes koos kauplusega tööd ka köögid. Lepingu lisa nr 1 täiendamisega 2. märtsil 2001 lepiti kokku ainult köögi avamise tähtpäevas. Linnakohus tuvastas vääralt, et lepingu lisa täienduse sõlmimisega võttis võlgnik endale kohustuse täiendavalt investeerida, mida ta ei suutnud täita omavahendite arvel. Selline kohustus tuli juba 20. juuni 2000. a lepingust. Hageja ei ole väitnud, et Tondi Selveri kaupluses avatavasse kööki oleks tulnud teha tavapärasest suuremaid investeeringuid. Laenatud vahendite kasutamine investeerimisel on majandustegevuses tavaline. Asjaolu, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal makseraskustes (bilansis kajastus kahjum ja rendileandjale oldi võlgu) ei tähenda veel seda, et kõik sel ajal tehtud tehingud oleksid teadvalt võlausaldajate huvisid kahjustavad. Kuna investeering oli juba varem planeeritud, siis oli eeldatav, et uue köögi avamine oleks võinud võlgniku maksevõimet tulevikus pigem parandada. Samuti ei saa võlausaldajate huvisid teadlikult kahjustavaks pidada lepingus leppetrahvi osas kokkuleppimist. Leppetrahv on ärisuhetes tavapärane viis tagamaks kohustise täitmist. Hageja pidi kostjale maksma tegutseva köögi eest renti 12 000 krooni kuus. Köögi sisseseadmise ajal ei pidanud ta renti maksma ja seetõttu ei olnud ka leppetrahvi kokkulepe hagejale liiga koormav. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks ta juba leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise ajal teadnud, et tal pole võimalik kööki tähtaegselt avada. Linnakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata PankrS § 43 lg 1 p 2. Hageja arvates kahjustati leppetrahvi kokkuleppega teadlikult võlausaldajate huve. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks oli võimaldada kostjale rahasumma ja eelistada teda nõnda teistele võlausaldajatele. 10 000 krooni suurust leppetrahvi päevas ei saa pidada mõistlikuks, sest rendimakse suurus kuus oli 12 000 krooni. Tegemist on ilmselgelt ebamõistlikult suure leppetrahviga. Leppetrahv, mille päevamäär on samas suurusjärgus kuu renditasuga, on võlausaldajate huve selgelt kahjustav. Oluline on ka asjaolu, et leppetrahv nähti ette üksnes hagejapoolsete kohustuste rikkumise korral. Hageja teadis täiendkokkuleppe sõlmimise ajal, et ta ei suuda kööki tähtaegselt avada.
6.Kostja A-Selver AS vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohus on jätnud õigesti PankrS § 43 lg 1 p 2 asjas kohaldamata.
7.Riigikohtu istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
9.Ringkonnakohus tuvastas, et 20. juuni 2000. a lepingu lisas nr 1 leppisid pooled kokku, et lepingu kehtivuse ajal alustab igas kostja avatavas kaupluses tegevust ka hageja köök, ning vaidlustatud
2.märtsi 2001. a tehinguga leppisid nad kokku ainult Tondi Selveri kaupluses köögi avamise tähtpäevas ja avamisega viivitamise korral leppetrahvi maksmises. PankrS § 42 lg 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-s 43 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja mõistab pankrotivarasse nende tehingutega võlgniku omandist väljaläinud vara. Kuna 2. märtsi 2001. a tehinguga vara hageja omandist välja ei läinud, siis ei ole tagasivõitmise korras selle tehingu kehtetuks tunnistamiseks alust.
10.Apellatsioonikohus on asunud õigesti seisukohale, et PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt on võlgniku tehingu kehtetuks tunnistamise vajalikuks tingimuseks, et tehinguga oleks teadlikult kahjustatud võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et köögi avamise tähtpäeva ja leppetrahvi kokkuleppega hageja võlausaldajate huve teadlikult ei kahjustanud. Oma järeldust on ringkonnakohus otsuses küllaldaselt põhjendanud ning hageja esile toodud asjaoludele hinnangu andnud ja väidetele vastanud. Ainuüksi sellest, et kokkulepitud viivis oli väidetavalt ülemäära suur ei saa järeldada, et võlausaldajate huve teadlikult kahjustati. Hageja pole kostja tehtud tasaarvestuse vaidlustamiseks esitanud 20. juuni 2000. a lepingu alusel kostjalt raha väljamõistmise nõuet ühes TsK § 194 kohase leppetrahvi vähendamise taotlusega. J. Odar, A. Kull, V. Kõve

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.