Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-280/2002
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. Š kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
14. oktoober 2002. a, kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.V. Š kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Sermi
hagi
V. Š
vastu
17 580 kr
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
23. aprillil 1999. a toimus Tartumaal Jõhvi-Tartu-Valga maanteel liiklusõnnetus, kus V. Š juhitud sõiduk Ford Sierra põrkas kokku Edgar-Aleksander Sermi poolt juhitud ja talle kuuluva sõidukiga VAZ-2108. Liiklusõnnetuse põhjustanud V. Š-t karistati halduskorras. Hageja oli liiklusõnnetuse tagajärjel 3 kuud töövõimetu ning tal jäi saamata töötasu kokku 3750 kr. Seoses arstiabi vajadusega pidi hageja kulutama taksole 180 kr. Liiklusõnnetuses purunes hageja auto, talle tekitati varaline kahju 13 000 kr. Kuna auto muutus sõidukõlbmatuks, tuli selle teisaldamiseks maksta 650 kr. Kindlustusandja ei hüvitanud hagejale kahju, sest ta esitas taotluse pärast ettenähtud tähtaega. Kostja ei ole kahju hüvitanud. 21. septembril 2000. a esitatud hagis palus hageja välja mõista 17 580 krooni. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt oleks hageja pidanud liikluskindlustuse seaduse (LKS) kohaselt pöörduma kindlustusandja poole ühe aasta jooksul, mitte esitama taotlust varakahju hüvitamiseks alles 23. mail 2000. a. Kui hagejal oli olemas töökoht, oleks ta pidanud saama haigustoetust. Kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud ja seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja ei ole süüdi selles, et hageja ei pöördunud tähtaegselt kahju hüvitamiseks kindlustusandja poole.
3-2-1-125-02 Tartu Maakohtu 17. aprilli 2001. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt välja 13 650 krooni. Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2001. a otsusega tühistati maakohtu otsus protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Asja uuel arutamisel Tartu Maakohtus kaasati kolmanda isikuna hageja kindlustusandja Nordika Kindlustuse AS. 5. märtsil 2002. a sõlmitud kindlustusportfelli üleandmise lepinguga loovutas Nordika Kindlustuse AS liikluskindlustuse lepingutest tulenevad õigused ja kohustused Nordea Kindlustuse Eesti AS-ile. Nordea Kindlustuse Eesti AS seletuste kohaselt ei pöördunud hageja kindlustusandja poole isikukahju hüvitamise nõudega. Kuna kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata, tuleks hagi jätta selles osas läbi vaatamata. Nordea Kindlustuse Eesti AS hageja varakahju eest ei vastuta, sest nõue on aegunud.
2.Tartu Maakohtu 9. aprilli 2002. a otsusega rahuldati hagi 13 650 kr osas ja jäeti liiklusõnnetusega põhjustatud isikukahju hüvitamise osas läbi vaatamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vastutab kostja hagejale põhjustatud kahju eest TsK § 458 alusel, sest ta põhjustas kahju mootorsõiduki kui suurema ohu allika juhina. Hageja võib TsK § 458 alusel esitada nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks ulatuses, mida kindlustusandja ei hüvitanud. Kostja on oma vastutuse kindlustanud kohustusliku liikluskindlustuse lepinguga. Asjaolu, et isik kindlustab oma vastutuse, ei välista tsiviilõiguse kohaselt tema kohustust hüvitada kahju. LKS-st ei tulene, et liikluskahju kandnud isik ei saa esitada liikluskahju hüvitamise nõuet liikluskahju põhjustanud isiku enda vastu. Liikluskahju kandnud isiku õigus saada liikluskahju eest hüvitist peab olema tagatud ka juhul, kui tema poolt hüvitise nõudmine liikluskahju põhjustaja liikluskindlustusandjalt on välistatud taotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Kuna hageja nõue summas 13 650 kr on hüvitamata, on tal õigus nõuda seda kostjalt. LKS § 27 lg 8 kohaselt on isikukahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist kolme aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Nordika Kindlustuse AS registreeris liiklusõnnetuse 27. aprillil 1999. a ja nõude esitamise tähtaeg isikukahju hüvitamiseks kindlustusandja poolt ei ole möödunud. TsMS § 221 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtusse pöördunud isik ei ole kinni pidanud seadusega kehtestatud eelneva kohtuvälise lahendamise korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole minetatud. Vastutuskindlustuse üldise mõtte ning LKS § 6 lg 1 kohaselt saab kostja nõuda oma kindlustusandjalt, et viimane hüvitaks tema eest kannatanu kindlustusandjale viimase poolt kannatanule põhjendatult makstud hüvitise. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korranud neid TsMS § 330 lg-le 5 tuginedes oma otsuses. Kohus leidis, et õige on maakohtu seisukoht, et kostja kahju tekitajana ja tema kindlustusandja vastutavad kannatanu ees solidaarvõlgnikena. Asjaolu, et kostja on oma vastutuse kindlustanud kohustusliku liikluskindlustuse lepinguga, ei vabasta teda vastutusest kannatanu ees. See, et hageja on kaotanud vastavalt LKS § 28 lg 11 nõude kahju tekitaja kindlustusandja vastu, ei tähenda, et ka kahju tekitaja ise oleks kaotanud kahju hüvitamise korral tagasinõude oma kindlustusandja vastu. Vastavalt TsK § 188 lg-le 5 on solidaarse kohustuse täitnud võlgnikul tagasinõudeõigus ülejäänud võlgnike vastu võrdsetes osades, välja arvatud temale endale langev 2(4)
3-2-1-125-02 osa, kui seaduse või lepinguga ei ole määratud teisiti. LKS § 27 lg 5 liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud redaktsioon sätestab kindlustusandja vastutuse ulatuse ning selles osas tekibki kahju tekitajal tagasinõudeõigus kindlustusandja vastu.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja leiab, et täiesti põhjendamatu on kohtu väide, et kostja, kes on kindlustusvõtjana liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud, peab vastutama TsK § 458 alusel kindlustusandja poolt tasumisele kuuluva kahjutasu eest, kui viimane keeldub seda tegemast. Kohus on eiranud Riigikohtu otsuses äratoodud seisukohti (3-2-1-71-96 – RT III 1996, 20, 280, ja 3-1-1-112-97 – RT III 1997, 30, 317), kus 27. aprillil 1995. a vastu võetud liikluskindlustuse seaduse §-des 1 ja 2 nähakse ette, et liikluskindlustus sätestatakse sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanule tagada seaduses piiritletud liikluskahju hüvitamine. Hageja on kohustusliku kindlustusvõtjana liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud, mistõttu temalt võib liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond (LKS §-d 7 lg 2 ja 18 lg 3). Hageja leiab, et täiesti põhjendamatu on kohtu seisukoht, mis lähtudes TsK § 188 lg-st 5 loeb solidaarselt vastutavaks kindlustusseltsi ja kindlustusvõtjat. See seisukoht tuleneb kohustusõigusest, mitte liikluskindlustuse seadusest. Hageja leiab, et kohus oleks pidanud kolmanda isikuna kaasatud Nordika Kindlustuse AS kaasama kostjana, sest LKS § 27 lg 8 kohaselt on isikukahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist kolme aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Samas leiab hageja, et kuna isikukahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg ei olnud möödunud, siis TsMS § 221 lg 1 p 1 kohaselt oleks kohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata, kuna hageja oli eiranud kohtuvälise läbivaatamise võimalust.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja selle rahuldamata jätta. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et kahju tekitaja ja tema kindlustusandja vastutavad kahju tekitamise ees solidaarselt. Ringkonnakohus ei ole vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks, kuid muuta tuleb apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi.
7.Kolleegium on seisukohal, et liikluskindlustuse seadus ei ole erisäte TsÜS § 3 mõttes TsK § 448 ja § 458 suhtes ning ei välista kahju tekitaja vastutust ega piira seda juhul, kui kannatanu ei saa hüvitist kindlustusandjalt. Kui kannatanu ei saa mingil põhjusel hüvitist kindlustusandjalt, on tal õigus nõuda kahju hüvitamist kahju tekitajalt. LKS § 1 lg 1 kohaselt oli liikluskindlustuse kui sundkindlustuse eesmärk selles, et tagada kannatanutele liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult. Liikluskindlustuse eesmärk ei olnud vabastada kahju tekitaja tsiviilvastutusest. Seega ei ole LKS § 27 lg 5 ja § 34 lg 3 vaadeldavad erisättena TsK §-le 458 ja viimatimainitud sätte kohaselt vastutab tekitatud kahju eest kahju tekitaja.
3(4)
3-2-1-125-02
8.Ringkonnakohus on aga ekslikult leidnud, et kostja kahju tekitajana ja tema kindlustusandja vastutavad kannatanu ees solidaarvõlgnikena. Liikluskindlustuse seaduse sõnastusest ega süsteemsest tõlgendusest ei tulene, et seadus käsitleks kahju tekitajat ja tema kindlustusandjat solidaarkohustuse subjektidena. LKS § 27 lg-st 5 tuleneb, et liikluskahju hüvitab eelkõige liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Seega ei ole täidetud TsK § 187 tingimus, mille kohaselt tekib solidaarvastutus juhul, kui see on ette nähtud seadusega. Selline regulatsioon oli ebaõnnestunud eelkõige kahju tekitaja seisukohast.
9.Alates 1. juunist 2001. a vastutavadki kahju tekitaja ja tema kindlustusandja solidaarvõlgnikena kehtiva liikluskindlustusseaduse sätete kohaselt. Ka alates 1. juulist 2002. a kehtiva võlaõigusseaduse järgi vastutavad nad solidaarvõlgnikena. See vaidlus tuleb aga lahendada liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud, 27. aprillil 1995. a vastuvõetud ja 1. juulil 1995. a jõustunud liikluskindlustusseaduse kohaselt.
10.Asjakohatu on kassatsioonkaebuses esitatud küsimus, miks ei kaasanud kohus Nordika Kindlustuse AS menetlusse kostjana, kui ta leidis, et LKS § 27 lg 8 kohaselt on isikukahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist kolme aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Käesolevas vaidluses on hageja esitanud menetluse kestel taotluse jätta isikukahju osas avaldus läbi vaatamata ning maakohus on selle taotluse rahuldanud. Isikut ei saa kaasata vaidlusesse, mis ei ole kohtus läbivaatamisel. Ringkonnakohtus oli läbivaatamisel kaebus maakohtu otsuse peale varakahju hüvitamise osas. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4, jättes kostja apellatsioonkaebuses esitatud samasugusele küsimusele otsuses vastamata, kuid see ei ole oluline rikkumine ega mõjuta kohtulahendi sisu.
11.Arusaamatu on kostja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et kohus oleks pidanud isikukahju osas jätma hagi läbi vaatamata. Maakohus ongi jätnud hageja avalduse alusel isikukahju osas avalduse läbi vaatamata ja kostja ei ole ringkonnakohtus seda vaidlustanud. J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.