Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon
3-2-1-65-02 Tartu, 29. mai 2002. a Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks Rivo Hanimägi hagi OÜ Oma Maja vastu töölepingu tunnustamiseks ja töölepingu lõpetamiseks, palga, viivise, lõpparve ja hüvitiste ning tööraamatu ja selle kinnipidamise eest keskmise palga nõudes. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr II-2/1254/2001. Rivo Hanimägi kassatsioonkaebus 6. mai 2002. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2001. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi töölepingu 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a tunnustamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja hüvitise saamiseks, palga, palga maksmisega viivitamise eest viivise ja puhkusekompensatsiooni nõudes. Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Rivo Hanimägile 7. jaanuaril 2002. a makstud kautsjon 2608 (kaks tuhat kuussada kaheksa) krooni 90 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagiavalduse kohaselt töötas R. Hanimägi OÜ-s Oma Maja projektijuhina Paslepa rannamaja ehitusobjektil alates 15. maist 1998. a määramata ajaks sõlmitud suulise töölepingu alusel. Pooled leppisid kokku töö sisus, palgas ja mobiiltelefoni ning isikliku auto kasutamise eest hüvitise maksmises. Kostja ei täitnud tööandjana oma kohustusi ja hageja esitas 10. veebruaril 1999. a avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 15. veebruarist 1999. a. Kostja töölepingut ei lõpetanud. Hageja palus: 1) tunnustada töölepingulist suhet kostjaga 15. maist 1998. a, lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel 15. veebruarist 1999. a ja mõista välja hüvitisena kahe kuu keskmine palk 40 000 krooni; 2) kohustada kostjat andma talle nõuetekohaselt vormistatud tööraamat ja mõista välja tööraamatu kinnipidamise eest viivis iga viivitatud päeva eest kokku 501 052 krooni; 3) mõista välja saamata jäänud palk 136 684 krooni ja selle väljamaksmisega viitamise eest viivis 37 550 krooni; 4) mõista välja hüvitis mobiiltelefon kasutamise eest 6161 krooni ja isikliku sõiduauto kasutamise eest 7431 krooni; 5) mõista välja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk 20 000 krooni; 6) mõista välja hüvitis 19 kasutamata puhkusepäeva eest 12 723 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Töövaidluskomisjoni pöördudes ei esitanud hageja töölepingulise suhte tunnustamise ega töölepingu TLS § 82 alusel lõppenuks tunnistamise nõuet. Nende nõuete osas on hagi aegunud.
3.Tallinna Linnakohtu 28. juuli 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tegutses hageja tööettevõtjana. Ta otsis objektile töötajaid, korraldas nende majutamist ja toitlustamist, maksis palka, ostis ehitusmaterjale. Hageja sai raha rannamaja ehituse tellijalt AS-lt
Oma Varahaldus ja projekteerijalt OÜ-lt Oma Maja. Tööde teostamisel kasutas hageja isiklikku sõiduautot ja pakiautot. Tõendatud ei ole kokkulepe maksta isikliku auto ja telefoni kasutamise eest hüvitist. Volikirjad ehitusmaterjalide vastuvõtmiseks ei tõenda töösuhet. Ei ole tõendatud, et hageja andis oma tööraamatu kostjale. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 kohaselt, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kostja tõendas, et pooltel ei olnud töölepingulist suhet. Ilmselt oli tegemist tööettevõtulepinguga.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata. Hageja oli tööettevõtja ja lepinguline suhe oli tal tellija Oma Varahalduse AS-ga. Vastavalt kostja ja Oma Varahalduse AS-ga sõlmitud lepingule koordineeris kostja ehitustöid ja teostas ehitusjärelevalvet. Hageja suhtles kostjaga tellija esindajana. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 21. juuni 2001. a otsusega nr 3-2-1-67-01 (RT III 2001, 23, 255) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kuidas välistab OÜ Oma Maja ja Oma Varahalduse AS vaheline leping R. Hanimäe tööõigussuhte OÜ-ga Oma Maja. Kui kohus leidis, et hageja ja kostja suhtlemisest tekkis tööettevõtusuhe hageja ja Oma Varahalduse AS vahel, pidi kohus tuvastama, et kostja esines hageja ees Oma Varahalduse AS nimel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas 30. oktoobri 2001. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega hagi palga, kasutamata puhkuse hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks rahuldamata jäeti, rahuldas uue otsusega hagi osaliselt ning mõistis OÜ-lt Oma Maja hagejale välja kokku 3099 krooni, sh saamata jäänud palga 1289 krooni 8 senti, kasutamata puhkuse hüvitise 710 krooni 78 senti ja hüvitise lõpparve maksmisega viivitamise eest 1100 krooni. Ülejäänud nõuete osas jäeti hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Hagi pooltevahelise töösuhte 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a tunnustamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel jäeti aegumise tõttu rahuldamata ning nõue palga maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks, mobiiltelefoni ning auto kasutamise eest hüvitise saamiseks, tööraamatu ja selle kinnipidamise eest hüvitise saamiseks jäeti tõendamatuse tõttu rahuldamata. Hagi töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel rahuldamata jätmine välistas hüvitisena kahe kuu keskmise palga nõude rahuldamise. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli vaidlusalune õigussuhe töösuhe. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 kohaselt, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Vaidlust ei ole selles, et hageja tegi Paslepa objektil töid. Tööle lubas hagejal asuda kostja ja ta allus kostja juhtimisele ning kontrollile. Hageja lahendas ehitusobjektil ehitustöödega seotud organisatsioonilisi ja olmeküsimusi ning hankis ehitusmaterjali. Need tööd võivad olla töölepingu sisuks. Vastupidist ei ole tööandja tõendanud. Asjaolu, et pooltel oli töösuhe, ei anna alust tunnustada töölepingut 15. maist 1998. a 15. veebruarini
1999. a ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel. See nõue ei kuulu aegumise tõttu rahuldamisele. Pooltel ei ole vaidlust selles, et pärast 13. novembrit 1998. a ei ole hageja kostjale tööd teinud. Kostja ei võimaldanud 13. novembrist 1998. a hagejale tööd. Tegemist ei olnud tööseisakuga, sest tööseisak eeldab töö seiskumist, selleks ei saa pidada ühe töötaja töölt kõrvaldamist. Hageja viimane tööpäev oli 13. november 1998. a. Kuigi tööandja ei teatanud hagejale töölepingu lõpetamise alust, on samast kuupäevast tööleping lõppenud. Töölepingu lõpetamise päeva ei ole TLS § 73 lg 1 järgi seatud sõltuvusse töölepingu lõpetamise vormistamisest. Töölepingu lõpetamise päev on töötaja tööloleku viimane päev. Hageja soovis, et kohus tuvastaks töölepingu ja selle lõppemise tema poolt soovitud alusel. Kuna kostja ei ole töölepingu lõpetamise alust hagejale teatanud, siis tuleb hageja eelpool nimetatud nõudele kohaldada TLS § 143 lg 1 ja ITLS § 6 lg 1 järgi 4 kuulist hagi aegumise tähtaega. Hageja sai oma õiguste rikkumisest, st sellest, et talle tööd ei anta, teada 1998. aasta novembris, kuid esitas hagi kohtusse 10. mail 1999. a. Kostja soovis töölepingu lõpetamise nõude osas aegumise kohaldamist. Asjaolu, et hageja esitas 10. veebruaril 1999. a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, ei muuda vaidluses töölepingu lõpetamise üle midagi, sest tööleping oli lõppenud 13. novembril 1998. a. Pärast töösuhte lõppemist tehtud tahteavaldus ei saa seda suhet lõpetada. Töölepingu lõpetamise hagi rahuldamata jätmine TLS § 82 alusel välistab iseenesest sama paragrahvi
2.lõikes ette nähtud hüvitise väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamise. Hageja ei tõendanud tööraamatu andmist kostjale ega esitanud tööraamatu nõudmise kohta tõendeid. Samas oli hageja kohustus tõendada tööraamatu kinnipidamist. Tööraamatut, mida tööandjale ei antud, ei saa kinni pidada ega tagasi anda. Palganõue 1998. a maist 9. oktoobrini 1998. a on aegunud, kuna hageja esitas nõude 9. veebruaril 1999. a. Töövaidlusorganisse pöördumise ajal oli palganõudele kehtestatud 4-kuuline aegumistähtaeg. Kostja taotles aegumise kohaldamist. Palga nõue kuulub rahuldamisele ajavahemiku eest 9. oktoober kuni 13. november 1998. a. Sellel ajal oli pooltel töösuhe ja kostja ei maksnud palka. TLS § 1 alusel on hagejal õigus palka saada. Asjaolu, et kohus jättis iseseisva nõudena töösuhte tuvastamise rahuldamata, ei välista hageja õigust tugineda palga nõudes 9. oktoobrist 13. novembrini 1998. a pooltevahelisele töösuhtele. Palga nõue 13. novembrist 15. veebruarini on töölepingu lõppemise tõttu alusetu. Hageja ei tõendanud oma palga suurust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid tuvastamaks, et pooled oleksid hageja nõutud palga suuruses kokku leppinud. Hageja seletused palga suuruse ja maksmise kohta on vastuolulised, tema enda koostatud aruanded ei ole usaldusväärsed. Kostja ei ole hageja aruandeid kinnitanud. Kuna PaS § 4 lg 7 mõtte kohaselt ei või palk olla madalam kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär ja selle perioodi palga alammäär oli 1100 krooni kuus, siis tuleb palga arvutamisel lähtuda sellest määrast. Kostja maksis töötajatele palka iga kuu teisel reedel. 1998. a oktoobrikuu teine reede oli 9. kuupäev ja novembrikuu teine reede, 13. kuupäev. Seega oli hagejal õigus saada palka 13. novembril, töölepingu lõppemise päeval. Kuna viivist saab nõuda palga maksmisega viivitamise eest ainult
töölepingu lõpetamiseni ja tööleping lõppes 13. novembril 1998. a, siis on viivise nõue alusetu. Kostja ei ole hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist maksnud. Kuna hageja töötas kostja juures
15.maist 1998. a 13. novembrini 1998. a, siis on hagejal õigus saada 14 päeva eest hüvitist 710 krooni 78 senti. Kostja viivitas hagejale lõpparve maksmisega alates 13. novembrist 1998. a ja seetõttu tuleb kostjalt TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista hagejale ühe kuu keskmine palga 1100 krooni. Hageja ei ole esitanud kuludokumente tööülesannete täitmisel isikliku auto ja mobiiltelefoni kasutamise kohta ega tõendanud kostja lubadust tehtud kulutused hüvitada. Üksnes hageja enda koostatud ja kostja poolt alla kirjutamata aruanded ei ole kokkuleppe ega kulutuste tõendamiseks piisavad.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema nõuded tunnustada pooltevahelist töölepingut 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a, lugeda see leping lõppenuks TLS § 82 alusel 15. veebruarist 1999. a ja maksta hüvitisena kahe kuu keskmine palk, palga, puhkusekompensatsiooni, viivise nõue palga maksmisega viivitamise eest, mobiiltelefoni ja auto kasutamise eest hüvitise nõue ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus on õige osas, millega tuvastati pooltevaheline töösuhe, sellega ka hageja õigus palgale, lõpparvele ja selle tähtaegsele väljamaksmisele. Otsust ei vaidlustata tööraamatu nõude ja selle kinnipidamise eest hüvitise välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohtu seisukoht, et pooltevaheline töösuhe lõppes 13. novembril 1998. a ei põhine asjas kogutud tõenditel ega ole kooskõlas töölepinguseadusega. Kohus kvalifitseeris õigesti pooltevahelise õigussuhte, kuid samas jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada töölepingu olemasolu 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a. Sellega rikkus kohus TsMS §-s 227 sätestatut. Hageja töölt kõrvaldamine tööandja poolt ei tähenda ühelgi juhul töölepingu lõppemist. Ringkonnakohtu järeldus, et tööleping lõppes 13. novembril 1998. a seoses usalduse kaotusega on vastuolus TLS §-ga 71, mis sätestab töölepingu lõpetamise alused. Kostja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Kostja ei andnud hagejale tööd. Töö andmisest keeldumine ei olnud seaduslik. Ka ringkonnakohus pidas tööga kindlustamata jätmist hageja õiguste rikkumiseks. Töölt kõrvaldamine ei tähenda töölepingu lõppemist. Hageja soovis töölepingut lõpetada 15. veebruarist 1999. a. Kui kostja sellele ei reageerinud, esitas hageja 10. mail 1999. a hagi Tallinna Linnakohtule. Seega vaidlustas hageja oma õiguste rikkumise tähtaegselt. Seetõttu on väär kohaldada aegumist nõudele lugeda tööleping lõppenuks alates
15.veebruarist 1999. a. Samuti kohaldas ringkonnakohus alusetult aegumist saamata jäänud palga nõudele ajavahemiku 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a eest. Kostja ei taotlenud selles osas aegumise kohaldamist. Palga ja viivise nõue oli esitatud töövaidluskomisjoni, kus kostja selle nõude osas aegumise kohaldamist ei soovinud. Ebaõigesti jäeti rahuldamata hageja nõue viivise saamiseks PaS § 35 alusel palga maksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus on vääralt lugenud hageja kuupalgaks 1100 krooni kuus ja tulnud ekslikule
järeldusele, et pooltel puudus kokkulepe mobiiltelefoni ja auto kasutamise kulude hüvitamiseks. Kui kohus tuvastas, et poolte vahel oli tööleping, siis pidi pooltel olema ka palgakokkulepe. Kostja ei ole vaidlustanud nõutud töötasu suurust. Ringkonnakohus on kasutamata puhkuse hüvitise arvutamisel lähtunud ebaõigest keskmisest palgast ja töölepingu lõpetamise päevast.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole kostja heaks tööd teinud 13. novembrist 1998. a. Sellel päeval sai ta teada oma õiguste väidetavast rikkumisest. Kostja palus kohaldada hagi aegumist. Poolte vahel puudus töölepinguline suhe, kuid kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kui selline suhe ka oli, siis ei ole tõendatud kokkulepe 20 000 krooni suuruse kuupalga osas. Kostja on palga suurusele vastu vaielnud. Nõuded mobiiltelefoni ja auto kasutamise eest hüvitise saamiseks on tõendamata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega tuvastati töölepingust tulenev töösuhe hageja ja kostja vahel ja asjaolu, et kostja alates 13. novembrist 1998. a hagejale tööd ei andnud ning millega jäeti tööraamatu ja selle kinnipidamise eest hüvitise nõue rahuldamata. Selles osas ei ole kassatsioonkaebust esitatud ning tulenevalt TsMS § 353 lg-st 1 puudub kolleegiumil alus selles osas apellatsioonikohtu otsuse käsitlemiseks.
10.Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti aegumise tõttu rahuldamata nõue tunnustada töölepingulist suhet 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a, nõue töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja sellest tulenev kahe kuu keskmise palga nõue ja jäeti rahuldamata osaliselt palga ja puhkusekompensatsiooni nõue ning palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue. Ringkonnakohus kohaldas asjas vääralt hagi aegumist. Hageja palus tunnustada töölepingut 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a ning palus lugeda lepingu lõppenuks TLS § 82 alusel alates
15.veebruarist 1999. a ja mõista kostjalt välja kahe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Hageja ei raja oma nõuet asjaolule, et teda pärast 13. novembrit 1998. a tööga ei kindlustatud. Seetõttu ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 13. novembril 1998. a. Kuna tööandja ei lõpetanud hageja soovitud ajal töölepingut, siis sellest ajast alates sai hageja teada oma õiguste rikkumisest, et tööandja töölepingut ei lõpeta ega maksa ka nõutud hüvitist. Ringkonnakohus pidi tähtaja arvutamisel lähtuma vaidlustatud õiguste rikkumise päevast.
11.Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu seisukohaga, et kuna hageja viimane tööpäev oli 13. november 1998. a, siis on tööleping temaga samast kuupäevast lõppenud vaatamata sellele, et töölepingu lõpetamist ei ole tööandja seaduses ette nähtud korras vormistanud. Ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et tööandja kaotas töötaja vastu usalduse, ja ei oma tähtsust, kas tööandja vormistas töölepingu lõpetamise või mitte. Ringkonnakohtu viidatud TLS § 73 sätestab töölepingu lõpetamise vormistamise korra seaduses ettenähtud alustel. Töölepingu lõppemise alused on sätestatud TLS §-s
71.Alused töölepingu lõpetamiseks tööandja algatusel on sätestatud TLS §-s 86. Töölepingu
lõpetamise vormistamine eeldab töölepingu lõpetamise aluse äranäitamist. Kui tööandja leidis, et ta on kaotanud töötaja suhtes usalduse, siis oleks ta saanud sellel alusel tööleping lõpetada järgides TLS §-des 104 ja 106 sätestatut. Asjas on oluline see, et tööandja ei lõpetanud töölepingut töölepinguseaduses ette nähtud alusel ja korras ning ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisel töölepinguseaduses ette nähtud alusel tööleping lõppes. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et palga nõue 13. novembrist 15. veebruarini 1999. a on alusetu, sest tööleping lõppes 13. novembril 1998. a. Kuna pole selge millal ja mis alusel tööleping lõppes, siis ei saa väita, et palganõue on töölepingu lõppemise tõttu alusetu ja ka seda, et hagejal oli õigus saada hüvitist puhkusepäevade eest
13.novembrini 1998.a Hageja nõuab palga maksmisega viivitamise eest PaS § 35 alusel viivist. Kuna on selgusetu töölepingu lõpetamise alus ja aeg, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht hageja selle nõude osas. Palga maksmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale PaS § 35 järgi iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast.
12.Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel rikkunud protsessiõiguse normi. Apellatsioonikohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et palga nõue
9.oktoobrile 1998. a eelnenud perioodi eest on aegunud, ja vastavalt kostja taotlusele kohaldanud aegumist. Ringkonnakohus on tõendeid hinnates põhjendanud, miks ta võtab aluseks hagejale hüvitise väljamõistmisel sel ajal kehtinud miinimumpalga, samuti on põhjendatud mobiiltelefoni ja auto kasutamise eest hüvitise nõude rahuldamata jätmist. Kolleegium nõustub nende põhjendustega.
13.Kuna apellatsioonikohtu otsus jääb hageja palgamäära osas muutmata ja kohus on tuvastanud, et kostja viivitas lõpparve väljamaksmisel, ja on hagejale lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga välja mõistnud, siis puudub selles osas alus kohtuotsuse tühistamiseks. J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.