Kohtulahend

kandma nimetatud summa hageja EVP arvele. Otsuse põhjenduste kohaselt tõendab keskregistri kirje küll omandiõigust erastamisväärtpaberitele, kui sellest ei tulene, et kirje puudumine tõendaks omandiõiguse puudumist. Kirje puudumine näitab, et riik ei tunnustanud isikutevahelist väärtpaberite võõrandamise tehingut, mitte aga seda, et tehingut ei toimunud. Ebaõige oli kohtu viide erastamisseadusele, kuna see ei reguleeri väärtpaberite omandamist. Kohus ei tuvastanud, et väärtpaberite võõrandamisel oleks rikutud seadust või muud õigusakti. AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Kuna kostja ei tunnista hageja varalist õigust tema vastu, siis rikub ta sellega hageja õigusi. Vaidlust ei ole selles, et A. Link võõrandas 19. septembril 1994. a hagejale riigi poolt välja antud tööaastaid 150 000 EVP krooni väärtuses, andes omandi neile üle hagejale. Vaidlus on selles, kas A. Link oli müügilepingu sõlmimisel 150 000 EVP krooni omanik. M. Lingi RKO arvestuskaardil oli vahekokkuvõtte kohaselt enne A. Lingile ülekande tegemist 164 551 EVP krooni, register kajastas aga tööaastaid 145 351 EVP krooni väärtuses. Selles ulatuses sai ta need üle kanda A. Lingile ja viimane omakorda hagejale. Kostja ei viidanud seadusele, mis keelas tal tehinguid arvele võtmast RKO keskregistris registreeritud EVP kroonide ulatuses. Linnakohus leidis, et kostja ei saanud muuta kolmandate isikute vahel sooritatud tehingut. Küsimus ei olnud aga tehingu muutmises, vaid selle täielikus või osalises tunnustamises riigi poolt. Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2001. a jõustunud otsusega on tuvastatud, et M. Link omandas J. Lilleorult 19 500 EVP krooni. M. Lingi RKO arvestuskaardi kohaselt toimus tööaastate omandamine J. Lilleorult enne nende ülekandmist A. Lingile. Seega olid M. Lingi tööaastad 150 000 EVP krooni väärtuses 12. septembril 1994. a reaalselt olemas. A. Link ei teinud enne 19. septembrit 1994. a talle ülekantud tööaastatega tehinguid ja seega kuulus talle sel kuupäeval tööaastaid 162 300 EVP krooni väärtuses, millest ta enamuse võõrandas hagejale. Hageja omandas riigi poolt välja antud tööaastad kehtiva lepingu alusel nende omanikult ja on seega vaidlusaluses summas riigi võlakohustuse omanik. Võlakohustuse tunnustamiseks peab riik registreerima omandatud EVP kroonid hageja väärtpaberiarvel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule teises koosseisus uueks arutamiseks. Tehingu tegemise ajal reguleeris RKO arvestuskaartide täitmist ning RKO-dega arveldamist Vabariigi Valitsuse 22. juuni 1993. a määrusega nr 185 kinnitatud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhend. Juhendi kohaselt ei saanud register registreerida tehingut, kui ilmnes, et RKO-sid müünud isikul ei olnud tegelikult registri andmetel summat, mida ostjale üle kanda. A. Lingi arvestuskaardilt nähtub, et ta omandas 12. septembril 1994. a 150 000 EVP krooni M. Lingilt. M. Link omandas nimetatud summa erinevatelt inimestelt, sh viimase osa J. Lilleorult. Keskregistris viimane tehing ei kajastunud. Ringkonnakohus viitas otsuses Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2001. a otsusele, tehes järelduse, et A. Lingil oli alates 12. septembrist

1994. a 150 000 EVP krooni, mida ta sai hagejale müüa. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et otsuses tuvastati, et Tapa Linnavalitsus, kes registreeris J. Lilleoru ja M. Lingi tehingu, ei edastanud kostjale tehingu tegemiseks vajalikku vormi, mille alusel oleks kostja kandnud andmed keskregistrisse. Kostja ei saanud A. Lingi ja hageja tehingut osaliselt tunnustada. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja täielikult ning jättis kohaldamata nimetatud juhendist tulenevad nõuded. Hageja on nõudnud omandiõiguse tunnustamist ja kostja kohustamist kandma erastamisväärtpaberid tema väärtpaberiarvele. Kuna EVP kroonid ei ole kunagi olnud kostja omandis ja ta ei ole neid muul viisil kinni pidanud, siis ei saa kostja neid ka hagejale üle kanda. Kostja ei saa tehingut tunnustada ka A. Lingilt ülekande tegemisega, kuna tema arvel ei ole EVP kroone. Hageja RKO arvestuskaardilt on näha, et ta ostis 150 000 EVP krooni A. Lingilt, kes omakorda oli need ostnud M. Lingilt. A. Lingi RKO arvestuskaardil olevad EVP kroonidel puudub õiguslik kate ehk need on võltsitud. Hageja ei saa nõuda omandiõiguse tunnustamist, vaid kahju hüvitamist. Kuna arvestuskaarte andis välja kohalik omavalitsus, siis kannab vastutust ja hüvitab kahju kohalik omavalitsus. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et Eesti Vabariik ei saa vastutada alamregistri registriandmete sisulise tõesuse, kannete tegemise või tegemata jätmise eest. Rahvakapitali obligatsioonide registri põhimäärusega on vastutus alamregistrite registriandmete sisulise õigsuse eest pandud kohaliku omavalitsuse täitevorganile. J. Lilleoru ja M. Lingi, M. Lingi ja A. Lingi ning A. Lingi ja hageja vahelisi tehinguid ei olnud keskregistril võimalik registreerida, sest andmed alamregistris olid ebaõiged või ei saabunud need keskregistrile üldse. Nimetatud asjaolude eest on vastutav kohalik omavalitsus. Ringkonnakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja 150 000 EVP krooni, kuigi hageja võttis kohtuistungil omaks 19 500 EVP krooni saamise. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusel pidas hageja R. Karm ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuses ja hageja vastuses toodud seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Küll kuulub apellatsioonikohtu otsus muutmisele, kuna selles ei sisaldu viiteid õigusaktidele, mida kohus kohaldas. Kooskõlas protsessinormidega on apellatsioonikohus tuvastanud, et M. Lingi arvestuskaardil oli A. Lingile ülekande tegemise ajal 12. septembril 1994. a rahvakapitali obligatsioone 164 551 EVP krooni väärtuses, millest RKO keskregister kajastas rahvakapitali obligatsioone 145 351 EVP krooni väärtuses. Samuti loeti tõendatuks, et enne ülekande tegemist A. Lingile oli M. Link omandanud rahvakapitali obligatsioone ka J. Lilleorult 19 500 EVP krooni väärtuses, mida keskregister ei kajastanud. Seega oli M. Link 12. septembril 1994. a vähemalt 150 000 EVP krooni väärtuses

rahvakapitali obligatsioonide omanik ja kandis need samal päeval üle A. Lingile. Viimane võõrandas

omandamist hageja poolt. Seega omandas hageja seaduslikult väljaantud tööaastad 150 000 EVP krooni väärtuses, kuid kostja ei tunnusta tema omandiõigust. Apellatsioonikohtu otsuse resolutsioon on vastavuses TsÜS § 112 lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatuga. Kohtuotsuse täitmine on võimalik rahandusministri 15. mai 1997. a määrusega nr 36 kinnitatud "Erastamisväärtpaberitega arveldamise juhendi" V peatükis sätestatud parandusarvelt nimetatud juhendi p-s 32 sätestatud alustel. Kui keegi on kostjale õigusvastaselt kahju tekitanud või tema arvel alusetult vara omandanud, on kostjal nõue selle isiku vastu. Sellest ei olene aga R. Karmi hagi rahuldamine. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2001. a otsust muuta põhjenduse osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.