3-2-1-138-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. detsembril 2001. a Anastassia Kru"evskaja ja Jekaterina Kru"evskaja hagi AS Aidu Karjäär vastu tööõnnetusega põhjustatud hüvise nõudes. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 29. oktoobril 2001. a A. Kru"evskaja ja J. Kru"evskaja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-109/01. Istungist võtsid osa hagejate esindaja vandeadvokaat K. Kooga ja kostja esindaja vandeadvokaat S. Papp. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik AS Aidu Karjäär töötaja Sergei Kru"evski sai 11. juunil 1998. a karjääris lõhkamise ohutust valvates surma teda tabanud pikselöögist. Hagiavalduses palus S. Kru"evski lesk Ljubov Kru"evskaja alaealiste laste Anastasia (sünd 27. mail 1987. a) ja Jekaterina (sünd 15. aprillil 1989. a) ülalapidamiseks välja mõista AS-lt Aidu Karjäär toitjakaotushüvitise. Õnnetuses oli süüdi tööandja, kes ei taganud ohutuid töötingimusi. Lõhkamistööde ajal on töötajal keelatud valvepostilt lahkuda. Tööandja pani töötaja kaitsetusse olukorda, kus tal ei olnud võimalik äikese eest varju otsida ega end millegagi loodusjõudude eest kaitsta. AS Aidu Karjäär vaidles hagile vastu, leides, et S. Kru"evski hukkus vääramatu jõu tagajärjel ning selles puudub tööandja süü. Välgutabamust ei olnud tööandjal võimalik ette näha. Kohtla-Järve Linnakohtu 4. jaanuari 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist vääramatu jõuga, mistõttu S. Kru"evski surmas puudub kostja süü. Õnnetuse ajal kehtinud töökaitseseaduse (TööKS) § 5 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks. Kostja ei rikkunud töökaitse nõudeid ega olnud kohustatud tööandjana tagama absoluutselt ohutuid töötingimusi igasuguses olukorras, vaid ainult sellise ohutuse astmega töötingimused, mis vastavad töökaitsealastele õigusaktidele. Vääramatut jõudu iseloomustab objektiivne vältimatus, mida pole võimalik ette näha ega ära hoida. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohtu 9. mai 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid oma otsuses. Ringkonnakohus kuulas lisaks üle 2 tunnistajat, kes kinnitasid, et pikne ilmus karjääri kohale pärast süütenööride süütamist kontroll-laengu ja põhilaengute lõhkemise vahepeal, so ajal, mil valves olnud töötajad olid juba oma kohtadel. Tööandjal ei olnud sellistel asjaoludel enam võimalik lõhketöid katkestada. Äikesevihm tuli äkki ja oli lühiajaline.
II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hagejad palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Kostja süü seisneb ohutute töötingimuste tagamata jätmises. Välgulöögid äikesevihma ajal ei ole vääramatu jõud, nende esinemist on võimalik ette näha. Kostja oleks pidanud lõhkamise edasi lükkama. Kõuemürinat oli kuulda juba siis, kui S. Kru"evski läks lõhkamiskohale. Kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. AS Eesti Põlevkivi tütaraktsiaseltside-karjääride lõhketööde juhend ei kindlusta lõhkajatele ohutuid töötingimusi, kuna vastavalt juhendile on mitteelektriline lõhkamine äikese ajal lubatud. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Kostja pidas kohtute otsuseid seaduslikeks ja põhjendatuteks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Tööandja süülise käitumisega töötaja surma põhjustamine on tööandja vastutuse tekkimise aluseks TsK § 464 lg 2 järgi, mille kohaselt on tööandjalt, kes maksab töötaja eest sotsiaalkindlustuse makseid, õigus nõuda töötaja surmaga põhjustatud kahju hüvitamist neil töövõimetutel isikutel, kes olid töötaja ülalpidamisel või kellel oli töötaja surmapäevani õigus saada temalt ülalpidamist. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt oli pikselöök vääramatu jõud ja tööandja pole selle tagajärjel töötaja surma saamises süüdi, sest tööandja ei rikkunud töökaitse nõudeid ega olnud kohustatud tagama absoluutselt ohutuid töötingimusi igasuguses olukorras, vaid ainult sellist ohutust, mida nõuavad töökaitsealased õigusaktid. Kohus tõlgendas vääralt TLS § 49 p 4, mille kohaselt on tööandja kohustatud looma ohutud töötingimused. Töökaitse ja tervishoiu nõuetele vastavad töötingimused peavad olema tagatud ka siis, kui vastavad eeskirjad puuduvad või on puudulikud. AS Eesti Põlevkivi tütaraktsiaseltside-karjääride lõhketööde juhendi p-de 4.15 ja 4.16 kohaselt otsustab paksu udu või tuisu korral lõhketööde võimalikkuse lõhketööde tegemise eest vastutav isik; äikese ajal on elektriline lõhkamine pealmaa lõhketöödel keelatud. Juhendis sätestatu peab tagama lõhkamise ohutuse ümbruskonnale ja lõhkeaine ohutu kasutamise. Selles esitatud ohutegurite loetelu ei saa pidada ammendavaks. Tööandja peab looduses töötamisel säästvalt suhtuma töötajatesse ka seoses töötajate elu ja tervist ohustada võivate ilmastikutingimustega, mida juhendis pole nimetatud. Tööandja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Käesolevas vaidluses esitatud asjaolude kohaselt saatis tööandja töötaja läheneva äikese eel lagedale platoole lõhkamist valvama, kust töötaja töökohustuste tõttu ei võinud lahkuda ega saanud varju otsida. Töötajal polnud sellises olukorras valikuvõimalust oma elu ja tervise kaitsemiseks. Tunnistajad tõendasid, et hakkas tihedamalt sadama ja kaugemalt kostis kõuemürinat ajal, kui töötajad alles läksid valvekohtadesse. Siis oleks olnud veel võimalik lõhkamist edasi lükata ja valvurid tagasi kutsuda. Kostja süü seisneb selles, et ta ei näinud ette lahtises karjääris teostatavate lõhketööde ohtlikkust äikese ajal, kuigi võis ja pidi seda ette nägema. Vääramatu jõud on erakorraline ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatu sündmus.
Välgulöögid äikesevihma ajal ei ole erakorralised, nende esinemist on võimalik ette näha, ja äikese hävitavat toimet on võimalik vältida või kahjustava toime tõenäosust miinimumini viia, kasvõi edasi lükates tööd, mille töötaja satub äikesevihma ohtlikku tsooni. Töötaja kohustamine töötada tingimustes, mis võivad olla ohtlikud tema elule ja tervisele on TLS § 49 p 4 rikkumine. Apellatsioonikohus peab asja uuel läbivaatamisel andma õigusliku hinnangu tööandja tegevusele ja vastavalt sellele otsustama lastele hüvitise väljamõistmise. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium: o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2001. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada K. Kooga Advokaadibüroole 5. juunil 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. A. Kull, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.