3-2-1-136-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. detsembril 2001. a AS Kadarik (pankrotis) hagi AS Hotell Viru vastu vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 5. novembril 2001. a AS Hotell Viru kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/77/01. Istungist võttis osa hageja esindaja vandeadvokaat H. Luksepp. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt algatati 12. detsembril 1996. a AS Kadarik pankrotimenetlus. Sama kohtu 25. veebruari 1997. a otsusega kuulutati välja AS Kadarik pankrot.
otsusest järeldub, et hageja kinkis parendused kostjale, sest juhatus konstateeris rendi tasumise suutmatust ja õigustas lepingu ennetähtaegset lõpetamist. Hagejal lõppes 9. jaanuaril 1997. a õigus nõuda tehtud parenduste hüvitamist rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu. Kinke iseloomuga tehing tehti ajavahemikul, mis annab aluse PankrS § 44 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaldamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus muutis 11. mai 2001. a otsusega linnakohtu otsust ning täiendas kohtuotsuse resolutsiooni. Hageja ei vaidlustanud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist, vaid rendilepingu lõpetamist alusel, mis andis õiguse jätta renditud ruumide parendusteks tehtud kulutused hüvitamata. Apellatsioonikohus tunnistas kehtetuks 21. oktoobril 1995. a sõlmitud rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise 9. jaanuaril 1997 rentnikupoolse rendilepingu tingimuste rikkumise tõttu, mille tulemusel AS Viru Hotell omandas rentniku tehtud parendused. Vaidlusaluse rendilepingu lõpetamisel omandas rendileandja tasuta rentniku tehtud parendused. Linnakohus on õigesti kohaldanud PankrS § 42 lg-t 2, sest ruumide remondi käigus tehtud parendused ei ole iseloomult sellised, mida saaks tagasi nõuda natuuras. Kohus ei arvesta rendilepingu lõpetamise põhjendusena väidet, et rentnik andis rendileandja nõusolekuta vara allrendile. Seda põhjust rendilepingu lõpetamisel rendileandja esile ei toonud. Kohtule ei esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et see asjaolu tingis rendilepingu lõpetamise. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtud jätsid andmata hinnangu hageja rendivõlgnevusele rendilepingu kehtivuse ajal. Kostja hoiatas hagejat kirjalikult rendivõlgnevusest ning lepingu lõpetamisest, kui võlgnevust ei tasuta 1. jaanuariks 1997. a. Rendilepingu lõpetamise teate vastuvõtmisel 9. jaanuaril 1997. a kinnitas hageja juhatuse liige P. Nokelin võlgnevust ning nõustus samas rendilepingu lõpetamisega. Ekslik on ringkonnakohtu väide, et rendilepingu lõpetamise alusena pole tuginetud ruumide rendileandja loata allrendile andmisele. AS Hotell Viru 9. jaanuari 1997. a teates on sellele tuginetud ja sellega nõustus AS Kadarik. Kostja õigus lõpetada rendileping ennetähtaegselt tulenes pooltevahelisest kokkuleppest ning ReS § 17 lg-st 2 ja § 18 p-st 3. Seda õigust ei piira ka rendi hilisem tasumine. Kohus ei ole analüüsinud otsuses kogutud tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 231 lg-t 4. AS Kadarik juhatuse
Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Kostja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud madalama astme kohtute tõenditele antud hinnangu. Riigikohus ei saa uurida tõendeid ega muuta nendele antud hinnangut. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat H. Luksepp kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses esimese astme kohtu otsuse TsMS § 231 lg 4 rikkumise tõttu. Vastavalt sellele sättele peab kohus otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Vaieldes vastu hageja väitele rendilepingu lõpetamisel rendivõla puudumise kohta, tugines kostja ka 9. jaanuari 1997. a rendilepingu lõpetamise teatele, millele antud allkirjaga hageja juhatuse esimees P. Nokelin tunnistas rendivõlga, ja hageja juhatuse 10. jaanuari 1997. a juhatuse koosoleku protokollile, mille kohaselt hageja polnud suuteline maksma renti ja otsustas kõik töötajad üle anda AS-le Argande. Apellatsioonkaebuse põhjendustel esimese astme kohus neid dokumentaalseid tõendeid kostja vastuväite aspektist ei analüüsinud ega põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Ringkonnakohus on jätnud otsuses need apellatsioonkaebuse põhjendused tähelepanuta. Sellega rikkus ringkonnkohus TsMS § 330 lõiget 6, mis paneb ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamise kohustuse. PankrS § 42 lg 2 kohaselt võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist, kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja linnakohtu otsuse samuti seetõttu, et kohus ei ole otsuse põhjendavas osas märkinud tõendeid, mille põhjal ta tuvastas, et vara ei ole alles. Apellatsioonikohus leidis, et ruumide remondi käigus tehtud parendused ei ole oma iseloomult need, mida saaks tagasi nõuda. Ringkonnakohtu otsusest aga ei selgu, millistel tõenditel rajaneb kohtu järeldus parenduste olemuse kohta. Kohtuotsusest ei nähtu, milliseid parendusi hageja ruumide remondi käigus tegi. TsMS § 330 lg 4 sätestab, et ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida ka tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kassatsioonkaebuse väitel ei oleks kohus tohtinud audiitori vastust pankrotihalduri kirjale käsitleda spetsialisti arvamusena. TsMS § 130 lg 5 kohaselt on poolel õigus esitada kohtule asja tundva isiku või asutuse arvamus, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina. Kolleegium leiab, et kohtud ongi hageja pankrotihalduri palvel antud audiitori arvamust hinnanud kui dokumentaalset tõendit. Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtud oleks pidanud otsustes käsitlema renditud vara allrendile andmist. Vastuväidetes hagile on kostja tuginenud rendivõlgnevusele ja vaidlusaluse rendilepingu p-le 3, mis reguleerib rendilepingu lõpetamist rendi maksmata jätmise tõttu, mitte aga rendileandja loata vara allrendile andmisele. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium
o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2001. a otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Hotell Viru 11. juunil 2001. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. J. Odar, A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.