3-2-1-93-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. oktoobril 2001. a Tulundusühistu Vasula Aed hagi Elmar Mursi vastu 595 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 3. septembril 2001. a läbi TÜ Vasula Aed kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr 2-2-49/2000. Istungist võtsid osa hageja seaduslik esindaja I. Rohejärv ja kostja esindaja vandeadvokaat T. Pilv. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik
samale ringkonnakohtule. Hageja leidis, et kohus on rikkunud protsessiõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Hageja omand istandusele oli tekkinud põllumajandusreformi käigus 7. detsembri 1992. a ostumüügilepingu alusel. Seega oli istandus enne asjaõigusseaduse jõustumist hageja omandis. Asudes seisukohale, et maa erastamisel kostjale puudus hagejal omand istandusele, pidi ringkonnakohus põhjendama, millise seaduse alusel hageja omand lõppes. Istandus on ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 mõttes ning sellise ehitise suhtes on kohaldatav AÕSRakS § 13 lg 1. Selle sätte kohaselt kuni maa kinnistusraamatusse kandmiseni ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega oli hageja istanduse kui vallasasja omanik kuni istandusealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse. Pärast seda muutus istandus maatüki oluliseks osaks. Kostja rikkus hageja omandiõigust, sest istandus läks kostja omandisse kinnisasja olulise osana ilma hageja nõusolekuta. Kostja on hagejale kuulunud istanduse arvel rikastunud. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. 7. detsembri 1992. a ostu-müügilepingu ja üleandmisakti alusel võttis hageja Sootaga sovhoosilt vastu aiad Raadil ja Vasulas. Vaidlusalune maatükk asub Vahi külas. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostja omandas koos maatükiga istanduse. Küll ei lõpetanud asjaõigusseaduse jõustumine hageja omandit istandusele. AÕS § 16 lg 1 kohaselt on kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili maatüki oluliseks osaks. AÕS § 15 lg 2 sätestab, et asi ja tema olulised osad ei või olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. MaaRS §-st 22 lg 1 tuleneb, et istanduse ja maatüki omanikuks saavad olla erinevad isikud. TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ning lg 3 kohaselt alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kostja erastas hagejale kuulunud istanduse aluse maa maareformi käigus. Kinnistusregistriosa avati AÕS RakS §-s 11 lg 3 nimetatud dokumentide alusel. Pole tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus maatüki omandamiseks või see oleks ära langenud. Seega ei ole alusetu rikastumise õigussuhet tekkinud ning hagi rahuldamiseks alus puudub. Erastamise seaduslikkus ei ole antud vaidluse esemeks. Kui hageja leiab, et talle on õigusvastaselt tekitatud kahju, siis on tal õigus kahju tekitanu vastu esitada kahju hüvitamise nõue. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
H. Jõks, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.