3-2-1-50-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. juunil 2001. a Valentina Saealle ja Heino Paavo hagi Aino Tapneri, Mait Allese, Ülle Tiitsu ja TÜ Erra Aed vastu TÜ Erra Aed sundlõpetamiseks, vara kasutamise eest 40 500 krooni saamiseks ning varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 2. aprillil 2001. a läbi Valentina Saealle ja Heino Paavo kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-183/00. Istungist võtsid osa V. Saealle ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Ida-Viru Maakohtule esitatud hagis taotlesid V. Saealle ja H. Paavo tulundusühistu Erra Aed sundlõpetamist. Põllumajandusühistus Erra Aed oli 3 liiget. Ühistu juhataja Jüri Saealle suri
A. Tapner riiuleid, lukke, lõikas maha elektrijuhtme, jättis maha kioski antisanitaarses olukorras. Remonditööde arvestus sisaldab aga katuse, uste, seinte jms remondi ning värvimise kulusid. Kirjalikke tõendeid, et hageja on teinud kulutusi väidetavalt kostjate poolt tekitatud kahjude likvideerimiseks pole kohtule esitatud. Hagejad ei ole tõendanud moraalse kahju olemasolu ning pole täpsustanud, kes konkreetselt kostjatest hagejate isiklikke õigusi rikkus. Asjaolu, et PÜ Erra Aed esitas 1995. aastal hagejate vastu hagi, ei anna alust nõuda kostjatelt moraalse kahju hüvitamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohtu otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus kontrollis esimese astme kohtu otsust TÜ Erra Aed sundlõpetamise, rendi ja moraalse kahju hüvitamise nõude osas. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks TÜ Erra Aed sundlõpetamise nõude osas. V. Saealle ei ole tõendanud PÜ Erra aed liikmeks astumist. V. Saealle ei esitanud maakohtule peale pärimisõiguse tunnistuse teisi pärandi vastuvõtmist kinnitavaid tõendeid. V. Saealle taotles rendi väljamõistmist. Alusetust säästmisest tulenevat nõuet pole seaduse kohaselt kohtule esitatud. Seega puudus maakohtul vajadus sellele otsuses osutada. Moraalse kahju hüvitamise nõude osas on maakohtu otsus piisavalt põhjendatud. Töötasu ja remondikulude nõuete osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Maakohus on õigesti ja põhjendatult jätnud V. Saealle ja H. Paavo haginõuded rahuldamata ning apellatsioonikohus ei pea vastavalt TsMS § 330 lõikele 5 kordama neid põhjendusi, mis kaevatud osa puudutavad. II. Hagejate kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hagejad palusid apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kohus jättis töötasu nõude lahendamata. Kohtu järeldus kioski rüüstamisega kahju tekitamise osas on ebaõige. Ühistu lõpetamise nõude esitas ka ühistu liige H. Paavo, kelle nõude jättis kohus läbi vaatamata. TsK § 551 lg 5 kohaselt loetakse pärand pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast, seega antud juhul 30. detsembrist 1994. a. TsMS § 147 ei nõua hagejalt õigussuhte määratlemist, küll aga hagi aluseks olevate asjaolude ja selgelt väljendatud nõude esitamist. Ei ole õige, et kohtule ei esitatud alusetust säästmisest tulenevat nõuet. III. Kostjate vastus kassatsioonkaebusele Kostjad leidsid, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik. IV. Riigikohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel osaliselt tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. V. Saealle hages kioski kasutamise eest 40 500 krooni väljamõistmist. Nõuet põhjendas V. Saealle sellega, et A. Tapner ja Ü. Tiitsu keeldusid rendilepingu sõlmimisest, kuid kasutasid tema abikaasa J. Saealle ostetud kioskit omavoliliselt 40 ja pool kuud. V. Saealle leidis, et kioski kasutamise eest oleks tulnud tasuda renti 1000 krooni kuus. Maakohus jättis selle nõude rahuldamata põhjendusel, et puudus rendileping ja selgusetu on kostjate poolt V. Saealle arvel säästetu. Apellatsioonikohus leidis, et renditasu nõude osas on maakohtu otsus piisavalt põhjendatud ja vara alusetust säästmisest tulenevat nõuet ei esitatud aga tsiviilkohtumenetluse seaduse kohaselt ning seetõttu ei pidanud maakohus seda otsuses käsitlema. TsMS § 147 ei nõua hagejalt õigussuhte määratlemist. Selle
paragrahvi 4. ja 5. punkti kohaselt peab hagiavalduses olema märgitud hageja selgelt väljendatud nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud. V. Saealle esitas nõude kioski kasutamise eest 40 500 krooni saamiseks. Üheks hagi aluseks olevaks asjaoluks oli see, et kioski kasutamiseks puudus A. Tapneril ja Ü. Tiitsul rendileping. Seega on hageja kioski kasutamise eest soovinud raha mitte rendilepingu alusel, vaid seetõttu, et kioskit kasutati ilma õigusliku aluseta. Väites, et kioski kasutamise eest oleks tulnud tasuda renti 1000 krooni kuus, on V. Saealle põhjendanud hagetava summa suurust. V. Saealle on leidnud, et kioskit ilma õigusliku aluseta kasutades on A. Tapner ja Ü. Tiitsu säästnud 1000 krooni kuus. Tulenevalt TsMS § 330 lõikest 4 oleks ringkonnakohus pidanud V. Saealle kioski kasutamise eest 40 500 krooni saamise nõude esitatud asjaolude pinnalt ise õiguslikult kvalifitseerima ja vaidluse lahendama. Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et V. Saealle oleks pidanud lisaks pärimisõiguse tunnistusele esitama ka teisi pärandi vastuvõtmist kinnitavaid tõendeid. Apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks teiste nõuete osas kassatsioonkaebuse väited alust ei anna. Apellatsioonkaebuses vaidlustasid hagejad esimese astme kohtu otsuse vaid TÜ Erra Aed sundlõpetamise, kioski kasutamise eest raha saamise ja moraalse kahju hüvitamise nõude osas. TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on H. Paavo TÜ Erra Aed sundlõpetamise nõude osas jätnud maakohtu otsuse läbi vaatamata. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohus on õigesti ja põhjendatult jätnud H. Paavo haginõuded rahuldamata. Seega on ringkonnakohus kontrollinud maakohtu otsust ka H. Paavo TÜ Erra Aed sundlõpetamise nõude osas. TsMS § 330 lg 5 kohaselt ei pea ringkonnakohus, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, kordama otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Kassatsioonkaebuses pole esitatud väiteid apellatsioonikohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise või protsessiõiguse normi rikkumise kohta asja läbivaatamisel moraalse kahju hüvitamise nõude osas. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsus osas, millega jäeti muutmata Ida Viru Maakohtu 24. detsembri 1999. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Valentina Saealle renditasu väljamõistmise hagi, ja Valentina Saeallelt kohtukulu 1000 krooni väljamõistmise osas. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. V. Saealle kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. H. Paavo kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada Valentina Saeallele 15. detsembril 2000. a tasutud kautsjon 300 (kolmsada) krooni. A. Kull, L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.