3-2-1-73-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. aprillil 2001. a Aita Bondart"uki avaldus reaalse repressiooniohu tõttu vara mahajätmise fakti tuvastamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi kirjalikus menetluses 2. aprillil 2001. a Aita Bondart"uki ja Eesti Vabariigi Võru Maavalitsuse kaudu kassatsioonkaebuste alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-31/2000. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Linda Mandeli emale Selma Kährile kuulus Võru maakonnas Rõuge vallas Järve nr 18 talu elumaja. L. Mandel, kelle õigusjärglaseks on tema tütar A. Bondart"uk, esitas avalduse juriidilise fakti tuvastamiseks, et S. Kähr jättis elumaja maha reaalse repressiooniohu tõttu. Eesti Vabariik Võru Maavalitsuse kaudu leidis, et avaldus juriidilise fakti tuvastamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võru Maakohtu 4. juuni 1999. a otsusega avaldus rahuldati ja tuvastati fakt, et S. Kähr jättis Võru maakonnas Rõuge vallas Järve nr 18 talu elumaja maha reaalse repressiooniohu tõttu. Kohtuotsuse põhjendustel on arhiiviteatistega ja tunnistajate M.-E. Kimmeli, R. Ploomi, K. Perli, V. Kimmeli, A. Toomsalu ja E. Pihu ütlustega tõendatud, et L. Mandeli isalt Alfred Kährilt võõrandati 1945. aastal osa maast ja loomadest ning 1949. aastal ühistati temalt loomi, põllutööriistu, osa hooneid. A. Kähr oli aktiivne kaitseliitlane. 1950. aastal arvati S. Kähri talu kulaklike majapidamiste nimekirja. Kähride perekond pääses varasemast küüditamisest altkäemaksu andmisega. Kõik Kähride taluhooned olid nende kasutusest kolhoosi poolt praktiliselt ära võetud: kõrvalhoonetesse oli pandud kolhoosi kari, elumajas elasid karjatalitajad ja asus kolhoosi kontor. Seega rakendati Kähride suhtes mitmesuguseid repressiivseid vahendeid ja arvestades 1950. aastal valitsenud olustikku, oli S. Kähril reaalne alus karta ka edaspidiseid repressioone. S. Kähr jättis 1950. aasta suvel elumaja maha oma tahte vastaselt reaalse repressiooniohu tõttu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Huvitatud isikute AS Same-Sport ja Are Asteli apellatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas 28. detsembri 2000. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis avalduse rahuldamata. Maakohus andis asjas kogutud tõenditele väära hinnangu. Tunnistajate M.-E. Kimmeli, R. Ploomi ja K. Perli ütlused ei tõenda reaalse repressiooniohu tõttu S. Kähri poolt vara mahajätmist. Tunnistajate ütluste kohaselt olid S. Kähri elamusse paigutatud kolhoosi töölised. Tunnistajate ütlustest ei selgu, mis asjaoludel S. Kähr oma elamust lahkus. Tunnistajate K. Perli ja M.-E. Kimmeli ütlused tuginevad suures osas kolmandatelt isikutelt kuuldule ning on segunenud tunnistajate poolsete õiguslike hinnangutega. Tunnistajad on kõrges eas ning andsid ütlusi sündmuste kohta, mis leidsid aset 50 aastat tagasi. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et S. Kähri elamus elasid võõrad inimesed ning et S. Kähr lahkus oma talust, kuid tunnistajate ütlused ei tõenda, et ta lahkus
reaalse repressiooniohu tõttu. Sellele, et S. Kähr ei varajanud end ega olnud sunnitud repressiooniohu tõttu talust lahkuma, viitab ka asjaolu, et 1954. aastal rahuldati S. Kähri taotlus aiamaa saamiseks ning samal aastal rahuldati tema avaldus heina vahetamiseks piima vastu. S. Kähr võeti 1954. aastal vastu Oktoobri kolhoosi liikmeks. Majapidamisraamatute väljavõttel on märge, et S. Kähr lahkus 1959. aasta märtsis Võru linna. 1959. aasta aprillis ja novembris arutati Oktoobri kolhoosi juhatuses S. Kähri elamu ostmist. II. Avaldaja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus avaldaja õigusjärglane A. Bondart"uk ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kohus menetles apellatsioonkaebust, mis esitati peale apellatsioonitähtaja möödumist. Kaebus esitati otse ringkonnkohtule ning jõudis maakohtusse alles peale TsMS § 250 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Kohus ei arvestanud tõendite hindamisel TsMS § 95 ja § 332 sätteid. Ringkonnakohus leidis tunnistajate ütlustele viidates, et ütlused tuginevad suures osas kolmandatelt isikutelt kuuldule. Samas kinnitavad tunnistaja ütlusi ka arhiiviteatised. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide tunnistajate vanusele. Ringkonnakohus andis tõenditele väära hinnangu. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ORAS § 6. Kähride suhtes rakendati mitmesuguseid repressiivseid vahendeid ja on kohatu väita, et puudus reaalne repressioonioht. III. Huvitatud isiku kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja tunnistada jõustunuks maakohtu otsuse või uue otsusega avaldus rahuldada. Apellatsioonkaebus esitati otse ringkonnakohtule, kuigi kaebus tuleb esitada otsuse teinud kohtu kaudu. Apellatsioonitähtaja jooksul kaebust maakohtusse ei laekunud ja apellant ei taotlenud hiljem tähtaja ennistamist. Kohtuotsuses pole märgitud, millist seadust kohus kohaldas. Otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Võib oletada, et ringkonnakohus tegi otsuse ORAS § 6 alusel. Kohus tõlgendas seda normi ebaõigesti ja jõudis tõendeid hinnates väärale järeldusele, et S. Kähri lahkumine elamust reaalse repressiooniohtu tõttu pole tõendatud. Reaalne repressioonioht on tõendatud nii tunnistajate ütlustega kui ka asjas esitatud kirjalike tõenditega. Ringkonnkohus tegi otsuse ainult tunnistajate ütluste põhjal. Kohus leidis, et kuna tunnistajad on eakad ja nende ütlused vastuolulised, siis pole reaalne repressioonioht tõendatud. Ringkonnakohus jättis analüüsimata esitatud dokumentaalsed tõendid aastatest 1945-1950, millel põhines maakohtu otsus, ning jättis põhjendamata, miks neis sisalduvad asjaolud ei ole repressiooniohu tuvastamise aluseks. Arhiiviteatiste kohaselt kuulusid Kährid suurmaapidajate hulka. 1950. aastaks oli neilt võõrandatud praktiliselt kogu vara. 1950. aasta augustis arvati S. Kähri majapidamine kulaklike majapidamiste hulka. Ringkonnakohtu järeldus, et tuvastav fakt ei ole tõendatud, on vastuolus TsMS §-s 95 sätestatuga. Eesti Vabariigilt Võru Maavalitsuse kaudu ei nõutud vastust apellatsioonkaebusele. IV. Vastus kassatsioonkaebustele Vastuses kassatsioonkaebustele palus huvitatud isik AS Same-Sport jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi, kui menetles ekslikult otse ringkonnkohtule esitatud apellatsioonkaebust. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a
määruses asuti seisukohale, et kui apellatsioonkaebus esitatakse tähtaegselt vahetult ringkonnakohtule, siis tuleb kaebus saata esimese astme kohtule, teatades sellest apellandile, ja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks. Samuti ei kohaldanud ringkonnakohus ebaõigesti ORAS § 6 ja hindas tõendeid vastavuses TsMS §-ga 95. V. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium soostub kassatsioonkaebuste seisukohaga, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Selle sätte kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis avalduse elumaja reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks rahuldamata, pidi ringkonnakohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu avaldaja väidetega, samuti analüüsima kõiki kogutud tõendeid. Ringkonnakohus pole otsuses põhjendanud, miks ta jätab tähelepanuta osa asjaolusid, mis avaldaja väitel ja esimese astme kohtu otsuse järgi kinnitavad elumaja reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti. Ka pole kohus põhjendanud, miks jäetakse arvestamata dokumentaalsed tõendid. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et avalduse rahuldamiseks oleks tunnistajad pidanud ütlustega tõendama S. Kähri lahkumist talust reaalse repressiooniohu tõttu. Tõendeid tuli esitada asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks. Õiguslikke järeldusi - kas S. Kähril oli põhjendatud alus karta repressiooni - pidi tegema kohus. Kohtuotsusest ei selgu, millistest materiaalõiguse normidest on kohus tõendamiseseme määratlemisel lähtunud. Avaldaja väitel jättis S. Kähr elumaja reaalse repressiooniohu tõttu maha 1950. aasta juunis. Apellatsioonikohus leidis otsuses, et kuna 1954. aastal rahuldati S. Kähri taotlus aiamaa saamiseks ja heina vahetamiseks piima vastu ning ta võeti vastu kolhoosi liikmeks, siis S. Kähr end ei varjanud ega olnud sunnitud talust repressiooniohu tõttu lahkuma. Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, mis tähtsus on avalduse lahendamise seisukohalt sellel, et S. Kähr ei varjanud end 1954. aastal. Samuti ei selgu otsusest, kuidas välistab S. Kähri käitumine muutunud oludes 1954. aastal elumaja reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise 1950. aastal. Vastavalt TsMS § 249 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 305 lg 2 p-dest 1 ja 2 tuleneb esimese astme kohtu kohustus saata hagita asjas tehtud kohtuotsuse peale huvitatud isiku esitatud apellatsioonkaebuse ärakiri ka teistele asjasse kaasatud huvitatud isikutele, selgitades õigust kaebusega ühineda ja kohustades kaebusega mitteühinemisel kaebusele kohtu antud tähtpäevaks kirjalikult vastama. Kuna esimese astme kohus Eesti Vabariigile Võru Maavalitsuse kaudu apellatsioonkaebusele kirjalikult vastamise tähtaega ei andnud, siis oleks seda pidanud tegema ringkonnakohus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a määruses (tsiviilasi nr 3-2-1-104-99) on asutud
seisukohale, et apellatsioonkaebus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks ka siis, kui see on tähtaja piires esitatud mitte esimese astme kohtule, vaid vahetult ringkonnakohtule. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Aita Bondart"uki kassatsioonkaebus rahuldada täielikult, Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Aita Bondart"ukile 17. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja Võru Maavalitsusele 25. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.