3-2-1-17-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. märtsil 2001. a AS Stevela hagi Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS vastu 698 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 5. veebruaril 2001. a Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. septembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/716/00. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja kostja esindaja vandeadvokaat V. Võhma. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik AS Stevela sõlmis 13. oktoobril 1998. a sõidukikindlustuse lepingu Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-ga (edaspidi Seesam Kindlustus), millega kindlustas sõiduauto Lexus RX 300 riikliku registreerimismärgiga 77 ZXZ varguse riski. Hüvitatavad kahjud ja nendega seotud piirangud lepiti kokku sõidukikindlustuse tingimustes (SKT). SKT p 4.5.1 kohaselt pidi Seesam Kindlustus hüvitama sõiduki kaotusest tuleneva kahju, kui lukustatud sõiduk varastatakse võtmeid kasutades ja seda tingimusel, kui varas oli sõiduki võtmed oma valdusse saanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise või röövimisega. SKT p 5.5 järgi ei tohtinud sõiduki kasutaja varguse ärahoidmiseks sõiduki võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika. SKT p 4.9.1 järgi ei hüvita kindlustusandja kahju, kui kahju tekkis sõiduki kasutaja tahtlikust teost või tegudest, mille tagajärgi ta ette nägi või oleks pidanud ette nägema. Hagis palus AS Stevela Seesam Kindlustuselt välja mõista kindlustushüvitise 698 000 krooni. Kindlustusjuhtum saabus 4. veebruaril 1999. a, kui auto kasutaja parkis auto õhtusel ajal Tallinna vanalinna tänaval, kust see varastati varastatud võtmeid kasutades ajal, mil auto kasutaja viibis tuttavatega baaris. Seesam Kindlustus keeldus 11. märtsil 1999. a kahju hüvitamisest. Tallinna Linnakohtu 22. märtsi 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 510 000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt saabus auto varastamisega kindlustusjuhtum, hageja oli kindlustuslepingu tingimused täitnud ning kostja on kohustatud kahju hüvitama. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pargitud auto oli lukustatud; auto ärandati võtmetega, mida auto kasutaja näitas baaris oma tuttavatele huvitava võtmehoidja tõttu ja pani need seejärel oma jope tõmblukuga suletud taskusse ning jope pani oma tooli seljatoele; baarist väljudes ei olnud enam tänaval autot ega taskus võtmeid. Ei ole tõendatud, et auto kasutaja oli hooletu võtmete hoidmisel jope oli omaniku juures ja valve all. Kohus leidis, et autovõtmeid ei hoitud nähtavas kohas ja need hõivati tehes jõupingutusi tõmbluku avamiseks ja see on käsitletav tõkke kõrvaldamisena. Autovargus oli kindlustusjuhtum. Kindlustuslepingu järgi peab kostja hüvitama auto turuhinna, arvates sellest maha omavastutuse 15%.
Kohus lähtus turuhinna määramisel Tallinna Kesklinna Politsei 19. veebruari 1999. a määrusest, mille kohaselt oli kahju 600 000 krooni ja mõistis kostjalt välja 510 000 krooni (600 000 - 90 000). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli auto kasutaja võtmete hoidmisel tavapäraselt mõistlikult hoolas ja täitis kindlustuslepingu tingimusi. SKT p 5.5 järgi ei tohtinud sõiduki võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teadis või võis teada nende asupaika. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et auto kasutaja pani võtmed tõmblukuga suletud taskusse ja hoidis jopet enda läheduses. Sisuliselt sama väitis ta ka politseile antud seletuses ja hüvitisetaotluses. Tõket ületades varastati autovõtmed jopetaskust. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus ostus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus järeldas ebaõigesti, et auto kasutaja täitis võtmete hoidmisel SKT p 5.5 nõudeid. Hagiavalduses väitis hageja, et autovõtmed olid jope tõmblukuga suletud taskus. Oma väidet tõendas hageja tunnistajate ütlustega. Tunnistajate ütlused olid vastuolus teiste asjas uuritud tõenditega - auto kasutaja politseile, tunnistajana ülekuulamisel ja hüvitiseavalduses antud seletustega. Neist tõenditest ei nähtu, et võtmed varastati tõmblukuga suletud taskust. Kuna tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid on vastuolus, tuli lähtuda viimastest, kuna nende koostamisel ei olnud auto kasutajale teada, kas ja millisel motiivil kostja keeldub hüvitise taotlust rahuldamast. Asjas uuritud tõenditega on tuvastatud, et auto kasutaja pani võtmed jope taskusse ja jope tooli seljatoele. Sellega on tõendatud, et auto kasutaja ei täitnud SKT p 5.5 nõudeid ja ei järginud võtmete hoidmisel tavapärast mõistlikku hoolsust. Ebaõige oli ringkonnakohtu järeldus, et võtmete vargus jope taskust oli võtmete äravõtmine tõkke ületamisega SKT p 4.5.1 mõttes. SKT p 7.3 järgi on sõiduki varguse puhul hüvitise taotlemise eelduseks auto registreerimistunnistuse ja võtmete esitamine, välja arvatud juhul, kui on tegemist üldtingimuste p 4.5.1 juhtumiga. Hageja ei esitanud kõiki võtmeid ja kinnitas hüvitisetaotluses, et sõiduki võtmed varastati. Asjas oli tõendatud, et võtmed varastati ning võtmete hõivamiseks ei kasutatud eluohtlikku vägivalda ega kõrvaldatud tõket ega lukustust. Isegi, kui võtmed varastati jope tõmblukuga taskust, ei ole tegemist vargusega tõkke või lukustuse kõrvaldamisega, kuna jope tasku ei ole käsitletav tõkke või lukustusena ning nimetatud viisil toimetatud salajane vargus kvalifitseeritakse KrK § 139 lg 1 järgi. Kuna võtmed varastati auto kasutajalt tõkke või lukustuse kõrvaldamiseta, ei olnud SKT p 4.5.1 ja kindlustusseaduse § 9 järgi tegemist kindlustusjuhtumiga ning puudus alus hüvitise väljamaksmiseks. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks, palus selle jätta rahuldamata ja jätta kohtukulud kostja kanda. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon
Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kindlustusseaduse § 2 järgi on kindlustuse eesmärk hüvitada kindlustusvõtjale kahju kindlustuslepingus ettenähtud tingimustel. Kindlustuslepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et kahju ei hüvitata, kui kahju tekib kindlustusvõtja või temaga samastatud isiku (auto kasutaja) tahtlikust teost või tegudest, mille tagajärgi nad ette nägid või oleksid pidanud ette nägema (SKT p 4.9.1). Selline kokkulepe paneb hoolsuskohustuse auto kasutajale, kes varguse ärahoidmiseks ei tohtinud võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asukohta (SKT p 5.5). Apellatsioonikohus jättis muutmata linnakohtu otsuse, millega tuvastati, et auto varastati kasutades võtmeid, mida auto kasutaja näitas baaris oma tuttavatele ning pani need seejärel oma jope taskusse ja jope oma tooli seljatoele. Apellatsioonikohus pidi tuvastatud asjaolude alusel andma hinnangu auto kasutaja hoolsuskohustuse täitmisele SKT p-de 4.9.1 ja 5.5 järgi. Seda tegemata rikkus kohus TsMS § 330 lg 4 nõudeid, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. Apellatsioonikohtu järeldus, et auto kasutaja hoidis võtmeid tavapäraselt hoolsalt, on jäänud põhjenduseta. Apellatsioonikohus pidas tunnistajate ütlustega tõendatuks, et autovõtmed olid jope tõmblukuga suletud taskus, ning märkis, et sisuliselt sama väitis auto kasutaja politseile ja kindlustusandjale esitatud avaldustes. Kohtu järeldus on meelevaldne ega ole kooskõlas kirjalike tõenditega - neis ei ole auto kasutaja väitnud, et tasku oli tõmblukuga suletud. Avalikus kohas tooli seljatoel oleva jope taskust võtmete varastamist ei saa pidada varguseks tõkke ületamisega. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. septembri 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-le 11. oktoobril 2000. a tasutud kautsjon 5100 (viis tuhat ükssada) krooni. J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.