3-2-1-33-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. märtsil 2001. a EVEA Pank AS (pankrotis) hagi Leonid Gendelmani vastu tasutud võla tagasinõudmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas avalikul kohtuistungil 19. veebruaril 2001. a L. Gendelmani kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/1103/00. Istungist võttis osa kostja esindaja vandeadvokaat T. Pilv. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmis L. Gendelman 18. juulil 1998. a EVEA Pank AS-ga tähtajalise lepingu 10 584 USD hoiustamiseks kuni 7. augustini 1999. a. Hoiustaja katkestas lepingu 30. septembril 1998. a ning pärast panga poolt raha tema arvelduskontole kandmist, kandis selle samas pangas kolmandate isikute arvelduskontodele. Hageja palus mõista kostjalt PankrS § 45 p 2 alusel pankrotivarasse 10 584 USD. Lepingu üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt katkestada. Hoiuse ennetähtaegne väljamaksmine kahjustas teiste võlausaldajate huve, sest pank eelistas üht võlausaldajat teistele. Tallinna Linnakohtu 5. juuni 2000. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 176 672 krooni 36 senti. Otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel leping 10 584 USD hoiustamiseks kuni 7. augustini 1999. a. Tähtajaliste hoiuste üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt katkestada, kuid oli lubatud poolte kokkuleppel rakendada eritingimusi. TsK § 238 kohaselt ei ole kohustise lõpetamine poolte kokkuleppel keelatud. Lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel 30. septembril 1998. a oli seaduslik. EVEA Pank AS pankrotimenetlus algatati 2. oktoobril 1998. a. PankrS § 45 p 2 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Konto väljavõttega on tõendatud, et hageja kandis 1. oktoobril 1998. a kostja nõudmiseni hoiuse kontolt 10 584 USD kostja arvelduskontole. Rahaline kohustus loetakse täidetuks, kui rahasumma on üle kantud võlausaldaja kontole. Maksekorraldustega on tõendatud, et kostja sai pärast tähtajalise hoiuse lepingut raha vabalt kasutada. Kuna hageja täitis tähtajalise hoiuse lepingust tuleneva kohustise kostja suhtes enne maksetähtaega ja sellega eelistas kostjat teistele võlausaldajatele PankrS § 45 p 2 tähenduses, siis tuleb tasutud võlg kostjalt sisse nõuda hageja pankrotivarasse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendustel on linnakohtu otsus vastavuses esitatud tõenditega ja piisavalt motiveeritud. Kohus
kohaldas õigesti PankrS § 45 p 2. Tähtajalise hoiuse leping lõpetati ennetähtaegselt ning kostja korraldusel kandis hageja raha üle kostja näidatud isikute arvelduskontodele. Hageja ja kostja vaheline tähtajalisest hoiuse lepingust tulenev võlasuhe lõppes. Seega tasuti võlgniku poolt võlg enne maksetähtaega ning kostja käsutas tema arvelduskontole kantud raha. Lepingu lõpetamine toimus
osalisi väljamakseid. Tähtajalise hoiuse väljamaksmine ennetähtaegselt tähendab võla tasumist enne maksetähtaega, millega pank rahuldas võlausaldaja nõude ning kaotas samaaegselt kontrolli raha edasise saatuse üle. Tavalise hoiustamistehingu puhul võib isik seda igal ajal vabal käsutada. Võla täieliku ennetähtaegse tasumisega eelistas võlgnik kostjat kui ühte paljudest hoiustajatest kõigile teistele võlausaldajatele, s.h ka eelisõigusnõudega võlausaldajatele, rahuldades kostja nõude täies ulatuses pankrotimenetluse väliselt. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kohtud on tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaga kuni 7. august 1999. a tähtajalise hoiuse leping ja tähtajaliste hoiuste üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt ühepoolselt lõpetada. Kostja 30. septembri 1998. a avalduse alusel lõpetas hageja selle lepingu ennetähtaegselt ja kandis 1. oktoobril 1998. a 10 684 USD samas pangas olevale kostja arvelduskontole. Kostja käsundi alusel kandis hageja samal päeval raha samas pangas asuvatele kostja poolt näidatud isikute arvelduskontodele. Hageja pankrotimenetlus algatati 2. oktoobril 1998. a. Kohtud on tuvastatud asjaoludest lähtuvalt õigesti kohaldanud PankrS § 45 p 2, mille kohaselt kohus nõuab sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti enne maksetähtaega viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Hageja tasus kostjale võla enne maksetähtaega ja üks päev enne pankrotimenetluse algatamist. Raha kandmisega kostja arvelduskontole sellest lepingust tulenev hageja kohustis lõppes. Arvelduskontole kantud raha käsutas kostja pangasiseselt. Kohtud on õigesti leidnud, et tulenevalt PankrS §-st 45 p 2 eelistas hageja kostjat teistele võlausaldajatele. Sellega kahjustas ta teiste võlausaldajate huve. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.