Kohtulahend

vähenemises ei vabasta pahauskset valdajat vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest AÕS § 84 lg 2 järgi. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis tõendaks, et ka hageja valduse korral oleks aastate jooksul PF lakk muutunud tundmatu tooraine seguks. Kuid kuna mahutis ei ole lakk, vaid kasutuskõlbmatu segu, peab kostja laki hävimise tõttu hüvitama selle väärtuse. Kahju hüvitamise eesmärgiks on isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks kahju tekitatud. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Ringkonnakohus luges põhjendatud ja tõendatud kahjuks PF laki müügihinna AS Tartu Flora kaupluses 1997. a, s.o 34,90 krooni x 10 100 kg = 352 490 krooni. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Vastuolus TsMS §-ga 242 lg 2 hindas apellatsioonikohus ümber asjaolusid, mis tuvastati jõustunud kohtuotsusega teises tsiviilasjas samade poolte vahel sama hagieseme üle. Tallinna Ringkonnakohtu

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kohus ei lahendanud sama vaidlust uuesti. Hagi esemeks on rahaline nõue, kuid 1992. aastal esitati hagi vara tagastamiseks. Kohus on põhjendatult võtnud kahju hindamise aluseks AÕS § 29 lg 2, mille kohaselt on asja väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Vaidlust ei saa lahendada täitemenetluses. Vara maksumuse määramine, kui vara tagastada pole võimalik, peab toimuma asja sisulisel läbivaatamisel kohtuotsusega. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja lakk. Kostja valdusel puudus seaduslik alus. Kostja oli PF laki pahauskne valdaja. Põhjendamatu on kostja väide, mille kohaselt ta ei ole keeldunud vara hagejale tagastamast ega ole kuni selle üleandmiseni varale kahju tekitanud. On tõendatud, et aine, mida kostja soovis üle anda, ei ole lakk, vaid tundmatu tooraine segu. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus rajas otsuse Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega tuvastatud asjaoludele ega rikkunud TsMS §-s 242 lg 2 esitatud nõuet, mille kohaselt asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised või nende õigusjärglased. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1995. a otsusega rahuldati hageja vindikatsioonihagi AÕS § 80 lg 2 alusel ja kostjalt mõisteti välja hageja valdusesse 10 100 kg PF lakki. Sellega oli tuvastatud, et kostja valdusel ei olnud seaduslikku alust. Pooled otsust ei vaidlustanud. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Apellatsioonikohtu järeldus kostja pahausksusest ei tulenenud asjaolude uuest vaidlustamisest pärast kohtuotsuse jõustumist teises tsiviilasjas, vaid

põhjendused ei vaja kordamist. TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Vastavalt hageja esindaja esitatud arvele oli kulu õigusabi eest 3 540 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1 kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista AS-lt Flora Liit kohtukulu 3 540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni OÜ Floco kasuks. A. Kull, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.