3-2-1-167-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. jaanuaril 2001. a Ahti Lobjakas"e ja Helve-Reet Ree hagi Tiit Lobjakas"e vastu kompensatsiooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas kirjalikus menetluses 18. detsembril 2000. a läbi T. Lobjakase kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/573/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tunnistati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 7. novembri 1994. a otsusega Ahti Lobjakas, Helve-Reet Ree ja Tiit Lobjakas Tallinnas Tatari 37-10 asuva korteri suhtes õigustatud subjektideks kui endise korteriühingu liikme Artur Lobjakase pärijad. Tallinna Linnavalitsuse 20. novembri 1995. a korraldusega tagastati nimetatud korter Tiit Lobjakasele, milleks teised õigustatud subjektid andsid notariaalselt kinnitatud nõusoleku. Makstava kompensatsiooni osas pooled kokku ei leppinud. Hagiavalduses leidsid hagejad, et hüvitise suuruseks peaks olema 400 000 krooni, kummalegi hagejale 200 000 krooni. Lähtudes korteri keskmisest turuhinnast, vähendasid hagejad kohtuistungil oma nõuet ja taotlesid kostjalt kummagi hageja kasuks 141 333 krooni 35 sendi väljamõistmist. Kostja võttis kompensatsiooni maksmise osas hagi õigeks, kuid leidis, et selle suuruse osas tuleks lähtuda vara võõrandamisaegsest maksumusest. Tallinna Linnakohtu 24. jaanuari 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 30 000 krooni. Vastavalt endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse (EKLKTKS) §-le 4 lg 3 ja 4 on pärija, kes saab korteri enda omandisse, kohustatud tasuma teistele pärijatele kompensatsiooni vastavalt nende osale. Seadus ei reguleeri kompensatsiooni suurust ega maksmise korda, vaid viitab omandireformi aluste seadusele ja õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadusele (ÕVVMMKS). ÕVVMMKS § 2 annab loetelu juhtudest, kui kompensatsiooni suuruse aluseks on vara võõrandamisaegne maksumus. Kuigi korteriühingute liikmete pärijate poolt teistele pärijatele tasumisele kuuluvat kompensatsiooni loetelus ei ole, tuleb, tulenevalt TsÜS §-st 4, kohaldada siiski ÕVVMMKS § 2 p 3 ja § 11. ÕVVMMKS § 2 p 3 kohaselt on kompensatsiooni aluseks vara võõrandamisaegne maksumus. See on kooskõlas ka omandireformi üldise mõttega, mille kohaselt ei lähtuta tagastatava vara turuhinnast. AÕS RakS § 2 lg 2 alusel toimub omandireformi käigus vara tagastamine ning kompenseerimine omandireformi aluste seadusega ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud korras, mitte asjaõigusseadusest lähtuvalt. Tallinna Elamute Natsionaliseerimise Komisjonile esitatud avaldusest nähtus, et vaidlusaluse vara väärtus oli 9 000 krooni. Vastavalt ÕVVMMKS § 7 lg 1 arvutatakse vara võõrandamisaegne maksumus ümber käibivatesse Eesti kroonidesse vahekorras 1 kroon =10 EEK. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2000. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja hagi rahuldati. Kohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 141 333 krooni 35 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt toimus õigusvastaselt võõrandatud vara, sh korteriühistu liikme korteri, tagastamine või kompenseerimine omandireformi käsitlevate seaduste alusel. Pärast korteri tagastamist ühele pärijatest omandireformi reguleerivate seaduste toime lõppes. ÕVVMMKS § 11 lg 1 ja 2 määratlevad igale kompensatsiooni taotlevale õigustatud subjektile makstava kompensatsiooni suuruse ja tasumise korra juhul, kui õigustatud subjektid ei sõlmi omavahel kokkulepet. Sellisel juhul lähtutakse vara võõrandamisaegsest maksumusest. Hagejad ei olnud kompensatsiooni taotlevad subjektid, vaid taotlesid koos kostjaga vara tagastamist. Pärijatevahelise vaidluse puhul ei ole tegemist omandireformi reguleerivate seaduste mõjusfääri jääva vaidlusega ning kohaldamisele kuuluvad tsiviilõiguse normid. ÕVVMMKS § 2 kohaselt tuli vara võõrandamiaegset maksumusest õigustatud subjektide vahelistes suhetes lähtud siis, kui kompensatsiooni maksmine tulenes ORAS §-st 12 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt maksab vara tagasi saanud isik kompensatsiooni neile, kes vara tagastamist ei taotlenud, vaid soovisid saada kompensatsiooni. Hagejad esitasid taotluse vara tagastamiseks ega soovinud saada kompensatsiooni. Kuna endise korteriühingu liikme korter kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse vaid ühele pärijatest, siis leppisid pooled kokku, kellele korter tagastatakse. Kuigi pärijad ei leppinud kokku korteri tagasisaanud pärija poolt teistele pärijatele makstava hüvitise suurust, lasus kostjal seadusest tulenev kohustus hüvitist maksta. Seaduse mõtte kohaselt määratakse hüvitamisele kuuluva vara maksumus kindlaks vaidluse lahendamise seisuga. Tulenevalt TsK §-st 173 pidi kostja maksma hagejatele hüvitist suuruses, mis vastab kummagi hageja kui endise korteriühingu liikme pärija osa suurusele. Korteri harilikuks väärtuseks oli AÕS § 29 mõttes 424 000 krooni, millest kostjal tuleb kummalegi hagejale 1/3 osa hüvitada. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väited korteris elanud üürnikule tasu maksmise kohta, kuna kostja ei olnud neid väiteid varem esitanud. Asja materjalidest nähtus, et tagastamise ajal ei olnud korteri suhtes kehtivat üürilepingut. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse täielikult tühistada ja teha uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kostja leidis, et ringkonnakohus rikkus oluliselt protsessiõiguse normi ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus ei viidanud oma otsuses seadustele, mida ta kohaldas, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 4. Ringkonnakohus tugines TsK §-le 173, mille järgi tuleb kohustis täita nõuetekohasel viisil, kuid otsusest ei selgu, millisest kohustisest tekkis kompensatsiooni maksmise kohustus. Hagejad märkisid hagiavalduses hagi alusena EKLKTKS § 4 lg 4. Kompensatsiooni maksmise kohustis tekkis nimetatud seadusest. Lähtudes ÕVVMMKS §-st 2 p 3 ja ORAS §-st 12 lg 2, tuli kompensatsiooni maksmisel aluseks võtta vara võõrandamisaegne maksumus, mis asja materjalidest nähtuvalt ja ÕVVMMKS § 7 lg 1 alusel ümberarvutatuna oleks 90 000 krooni. Linnakohus leidis õigesti, et teistele pärijatele kompensatsiooni maksmine on omandireformi toiming ja selle reguleerimine
asjaõigusseaduse alusel ei ole võimalik. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1, väljudes apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusaluse korteri suhtes puudus tagastamise ajal kehtiv üürileping. Apellatsioonkaebuses üürniku olemasolu ei vaidlustatud. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidasid hagejad kaebuse väiteid alusetuteks. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut, tagastatakse ORAS § 12 lg 2 kohaselt kogu vara, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras. Kui vara tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse vara nende kaasomandisse vastavalt nende osadele. Seega tagastatakse vara üldjuhul õigustatud subjektide kaasomandisse. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadus teeb korteriühingu liikme korteri tagastamise puhul nimetud põhimõttest erandi. Kui korteri tagastamist taotlevaid pärijaid on mitu ja mitte keegi ei ela selles korteris, peavad nad EKLKTKS § 4 lg 3 kohaselt kokku leppima, kellele korter antakse. Hagejad ja kostja leppisid kokku, et korter tagastatakse kostjale. EKLKTKS § 4 lg 4 järgi tasub pärija, kes saab korteri enda omandisse, teistele pärijatele kompensatsiooni vastavalt nende osadele; kompensatsiooni maksmise tähtaegades peavad pärijad kokku leppima. Seega tuleneb pärija kompensatsiooni maksmise kohustus seadusest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel õigustatud subjektide kaasomandisse, kuulub kõigile kaasomanikele võrdne mõtteline osa asjast. Osade võrdsuse põhimõtet tuleb järgida ka endise korteriühingu liikme korteri tagastamisel. Kuna korter tagastatakse vaid ühele pärijale, ei tohi teisi pärijaid seada seetõttu halvemasse olukorda. Teistel pärijatel on õigus saada korteri omandanud pärijalt hüvitist vastavalt nende osale korterist. Apellatsioonikohus on õigesti juhindunud kompensatsiooni suuruse määramisel AÕS §-st 29, mille kohaselt hinnatakse asja tema hariliku väärtuse alusel, milleks on asja kohalik keskmine müügihind (turuhind). Korteri turuhind oli kindlaks tehtud eksperdi arvamusega. Kassatsioonkaebuse väited apellatsioonkaebuse piiride ületamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, kuna üürilepingut puudutav ei mõjuta pärijate kompensatsiooni suurust. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.