3-2-1-133-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. detsembril 2000. a Natalja Jansoni hagi Leonid Matvijenko vastu abikaasade ühisvara jagamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas kirjalikus menetluses läbi 23. oktoobril 2000. a L. Matvijenko kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/129/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Natalja Jansoni ja Leonid Matvijenko abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 11. juuli 1994. a otsusega. N. Janson esitas 19. mail 1997. a hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Kostja vastas sellele omapoolse kirjaliku ettepanekuga. Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 1999. a otsusega hagi rahuldati. Tuginedes poolte omaksvõtule tuvastas kohus ühisvara koosseisu - sealhulgas olid pakiauto Toyota Hiace, sõiduauto VAZ 2101, traktor T-150K ja garaaž. Poolte kokkuleppe ja eksperthinnangutega määras kohus jagatava vara väärtuse. Apellatsioonkaebuses palus kostja linnakohtu otsust muuta ja jätta ühisvara hulgast välja 1994. a ärandatud pakiauto Toyota Hiace; kellelegi teisele kuulunud sõiduauto VAZ 2101; väärtusetu traktori T-150K ja peale abielu lahutamist ostetud garaaži. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2000. a otsusega muudeti linnakohtu otsust. Kohus jättis abikaasade ühisvara hulgast välja garaaži, kuna tuvastas, et see oli ostetud pärast abieluliste suhete lõppemist. Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus muus osas õigesti tuvastanud ühisvara koosseisu arvestades linnakohtule esitatud kostja kirjalikku ettepanekut ühisvara jagamiseks. Selles on kostja omaks võtnud, et sõiduauto VAZ 2101 väärtus on 5000 krooni ja traktori T-150K väärtus on 12 000 krooni. Autoregistri tõendi kohaselt on kostja ostnud pakiauto Toyota Hiace 1995. aastal, mis kummutab tema väite pakiauto ärandamisest 1994. a. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsust muuta ja ühisvara hulgast välja jätta nii pakiauto kui sõiduauto, sest ka need on kostja ostnud pärast abieluliste suhete lõppemist. Apellatsioonikohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja väite, et traktoril ei ole enam isegi vanaraua väärtust. Apellatsioonikohus ei rahuldanud kostja taotlust ekspertiisi määramiseks. Pärast apellatsioonikohtu otsust tehtud ekspertiisi kohaselt ei olnud abielu lahutamise ajal 1994. a traktori hind üle 800 krooni. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja kirjalikku vastust kassatsioonkaebusele ei esitanud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.
Ühisvara koosseisu ja maksumuse määramisel tuginevad kohtute lahendid kostja omaksvõtule esimese astme kohtus. TsMS § 116 kohaselt, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Kostja ei ole apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses esitanud kohtuotsuste tühistamise alustena tema mõjutamist pettuse või vägivallaga ega tema eksimust. Esimese astme kohtus omaksvõetud asjaolusid ei saa muudel alustel hiljem vaidlustada. Kohtud on põhjendatult lugenud kostja omaksvõtuga tõendatuks ühisvara koosseisu ja maksumuse. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium otsustas: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2000. a otsus ja kassatsioonkaebus rahuldamata. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.