3-2-1-128-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. novembril 2000. a AS Ehitajate EEV hagi Valentina Znaiko vastu eluruumi üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas kirjalikus menetluses 16. oktoobril 2000. a läbi Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/599/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Valentina Znaiko kasutab üürnikuna AS Ehitajate EEV eluruumi Tallinnas Pae 23-31. Hagis palus AS Ehitajate EEV lõpetada ennetähtaegselt kostjaga üürilepingu ning tõsta ta eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata. Hagi põhjendustel on kostja jätnud rohkem kui kolm kuud mõjuva põhjuseta tasumata üüri ja kommunaalteenuste eest. Kostja vaidles hagile vastu. Võlgnevus tekkis suutmatusest tasuda pensionist igakuiselt nõutud summat. Võlgnevus omakorda ei võimaldanud tal saada eluasemetoetust. Tallinna Linnakohus jättis
tasaarveldused. Sotsiaalhoolekande osakond pakkus omapoolse lahendusena toimetulekutoetuse vormistamist vastavalt kehtivale korrale ning maksegraafiku koostamist üürivõla likvideerimiseks. Eelnimetatud kirjas sisalduvaid andmeid hageja ümber ei lükanud. Apellatsioonikohus leidis, et hageja väide, et kostja põhjendas korteriüüri osalist tasumist sellega, et korteris ei ole mingeid mugavusi, ei ole õige. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et maksed kasutatud teenuste (küte, soe vesi, vesi ja kanalisatsioon) on ebanormaalselt kõrged, kuid osalist tasumist põhjendas ta sellega, et ka seadus näeb ette, et vastavad maksed ei tohi ületada 40 % isiku sissetulekust. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide rikkumise tõttu ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ringkonnakohus ei vaadanud asja läbi apellatsioonkaebuses toodud piirides ega hinnanud objektiivselt esitatud tõendeid. Kohtuotsus rajaneb üksnes kostja esitatud tõenditel ja seletustel. Kohus ei hinnanud hageja väiteid, et hageja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle majanduslik olukord ei võimalda jätta üürnikelt võlgu sisse nõudmata või üürnike makseid vähendada seoses nende majandusliku olukorraga. Kostja ei ole saanud eluasemetoetust hagejast mitteolenevatel põhjustel. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja palus selle jätta muutmata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu tühistada. ES § 54 lg 1 p 1 kohaselt võib üürileandja nõuda üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist ning väljakolimisest keeldumise korral üürniku jakõigi temaga koos elavate isikute väljatõstmist kohtu korras teist eluruumi vastu andmata, kui nad on jätnud mõjuva põhjuseta rohkem kui kolm kuud maksmata üüri või tasumata sama seaduse § 37 3. lõikes nimetatud teenuste ja maksete eest või on võlgnevus üüri ning nimetatud maksete eest suurem kui kolme kuu üüri ning nimetatud teenuste ja maksete summa. Lugenud kostja sotsiaalabi vajaduse võlgnevuse mõjuvaks põhjuseks, ei võtnud kohtud arvesse, et hageja on eraõiguslik juriidiline isik, kelle ülesandeks ei ole sotsiaalabi andmine. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) § 2 p 1 järgi on sotsiaalhoolekanne sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem. Selle korraldamine on vastavalt SHS § 5 lg-le 1 Sotsiaalministeeriumi, maavanemate ja kohaliku omavalitsuse kohustus. Vabatahtliku sotsiaalhoolekande alused sätestab SHS § 5 lg 5. Nimetatud sätte kohaselt osutavad vabatahtlikult sotsiaalhoolekandes osalevad juriidilised ja füüsilised isikud sotsiaalteenuseid ja annavad muud abi Vabariigi Valitsuse, Sotsiaalministeeriumi, maavanemate või kohaliku omavalitsusorganiga sõlmitud lepingu või valla- või linnavalitsuse poolt antud tegevusloa ja Sotsiaalministeeriumi poolt antud riikliku tegevuslitsentsi alusel. Kuna ei ole tuvastatud alust kostja vabatahtlikuks
sotsiaalhoolekandeks, ei võinud kohus kostja sotsiaalabi vajadust lugeda üüri tasumata jätmise mõjuvaks põhjuseks. TsMS § 89 lg 2 alusel peab kolleegium vajalikuks kaasata protsessi kohaliku omavalitsusüksuse, kes korraldab linnas sotsiaalabi ja teenuseid ja vanurite hoolekannet (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus § 6 lg 1). Tulenevalt sotsiaalhoolekande põhimõttest anda abi, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad (SHS § 3 p 3), ei tohi sotsiaalabi vajav kostja võimaliku väljatõstmise korral jääda eluasemeta. SHS § 10 p 4 järgi on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluaseme isikule või perekonnale, kes ise ei ole suutelised ja võimelised seda endale või perekonnale tagama, luues vajadusel võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks või varjupaiga kasutamiseks (SHS § 14 lg 1). Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2000. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Ehitajate EEV 22. mail 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. T. Vernik, A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.