3-2-1-129-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. novembril 2000. a Eesti Varakindlustuse AS hagi Ülo Tuusise ja Danel Tuusise vastu 11 850 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas kirjalikus menetluses 9. oktoobril 2000. a läbi Eesti Varakindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-174/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt toimus 1. juunil 1997. a Põlva maakonnas Valgjärve vallas Tartu-Võru maanteel Vissi kaupluse juures liiklusavarii. Alkoholijoobes Ü. Tuusis sõitis D. Tuusisele kuuluva sõiduautoga VAZ-2106 kõrvalteelt peateele ning põrkas kokku peateel liikunud AS Tarbus autobussiga Ikarus 26027. Hageja palus AS-le Tarbus väljamakstud kindlustushüvitise 11 850 krooni kostjatelt välja mõista solidaarselt. Kostjad leidsid, et nõutav hüvitis on liiga suur ja esitasid spetsialisti arvamuse, mille kohaselt kahju on 4065 krooni. Tartu Linnakohus rahuldas 10. mai 1999. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 11 850 krooni. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kindlustusandjal liikluskindlustuse seadus (LKS) § 38 lg 2 p 2 järgi õigus esitada regressinõue kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõiduki juht juhtis sõidukit alkoholijoobes. Ü. Tuusise süü alkoholijoobes liiklusavarii põhjustamises on tõendatud liikluspolitsei otsusega. Kindlustusvõtjaks on liikluskindlustuse poliisi järgi D. Tuusis. Kohus leidis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb aluseks võtta hageja esitatud bussi tehnilise ülevaatuse tulemusena tehtud kalkulatsioon ja kostja esitatud spetsialisti avarii dokumentide ja kirjelduste vaatluse tulemusena saadud pealiskaudne arvamus tuleb lükata tagasi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohus lõpetas hageja avalduse alusel 14. jaanuari 2000. a määrusega D. Tuusise suhtes asja menetluse. Tartu Ringkonnakohus muutis 20. aprilli 2000. a otsusega linnakohtu otsust ning mõistis Ü. Tuusiselt välja 4 065 krooni ja jättis kohtukulu poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, TsK § 460 lg 1 järgi tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Hageja maksis AS-le Tarbus kindlustushüvitise välja ja nõuab kostjalt tagasi 11 850 krooni. Kindlustusandjal on LKS § 38 lg 2 p 2 järgi õigus esitada tagasinõue sõidukit alkoholijoobes juhtinud isiku vastu. Regressinõudeks on kindlustushüvitis, mille kindlustusandja maksis välja liikluskahju kandnud isikule. Kannatanu kantud ja väidetavad vajalikud kulutused peavad LKS § 30 lg 4 kohaselt olema dokumentaalselt tõendatud ning kindlustusandja ei pea juhinduma hüvitise summa arvutamisel kannatanu tegelikult tehtud kulutustest, vaid lähtuma vara taastamiseks või asendamiseks vajalikest põhjendatud kulutustest.
Kumbki pool peab TsMS § 91 lg 1 kohaselt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. AS Tarbus ei esitanud hagejale dokumente bussi remondiks kulutatud materjalide, asendamiseks soetatud detailide maksumuse ning tehtud remonttööde tasu arvestamise kohta. Kahjuhüvitise määramisel ei ole taotleja arvestanud vara kindlustusjuhtumieelset kulumit. Kostja on põhjendatult seadnud kahtluse alla AS Tarbus koostatud kalkulatsiooni. Kostja esitas autotehnika spetsialisti A. Palmi kirjaliku, toimiku materjalidele tugineva ja motiveeritud arvamuse bussi taastamisremondi maksumuse kohta. Selle järgi on taastamistööde kogumaksumus on 4 065 krooni. Esitatud arvamus on käsitatav TsMS § 130 lg 5 sätestatud asja tundva isiku arvamusena, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina. Hageja vastuväide, et A. Palm ei saanud arvestada bussi varjatud vigastusi, on küll iseenesest õige, kuid selle asjaolu tõttu ei saa pidada tema arvamust ebaõigeks väliseid vigastusi puudutavas osas. Kuna hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, kas ja millised sisemised vigastused avariis kannatada saanud bussil olid, siis tuleb lähtuda ainult välistest vigastustest ning rahuldada hagi Ü. Tuusise vastu ainult selles osas, mida ta tunnistab. Alusetu on käsitluskulu 750 krooni nõue. LKS § 38 lg 1 sätestab, et pärast liikluskindlustuse seaduse §-s 2 sätestatud kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamist on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Hageja seisukoht, et LKS § 38 lgs 1 sätestatud kindlustusjuhtumi käsitluskulu väljamõistmise õigus laieneb ka kindlustusandja LKS § 38 lg-s 2 järgi esitatud regressinõuetele, on ekslik ega tulene seaduse mõttest. Käsitluskulu ei ole osa vastutusest, mille eest kindlustusvõtja ennast kindlustab. Seega ei ole kindlustusandja kindlustusjuhtumi käsitlemiseks tehtud kulu regressi korras sissenõutav. Juhul, kui seadusandja oleks tahtnud käsitluskulude hüvitamise kohustuse panna ka liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõidukite juhtidele, siis oleks see sõnaselgelt sätestatud LKS § 38 lg-s 2. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, mis puudutab käsitluskulu 750 krooni ja remondimaksumuse 7 035 krooni väljamõistmata jätmist. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud LKS § 38 sätteid käsitluskulu osas. TsÜS § 2 lg 1 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse mõttest. Kuigi LKS § 38 lg-s 2 ei kordu väljend ?juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused?, tuleb regressinõude sisse arvestada nii liikluskahju hüvitamisel kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. See tuleneb LKS §-s 38 lgst 1 ja kehtib nii Eesti Liikluskindlustus Fondi kui ka kindlustusandja suhtes. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 95 lg 1 nõudeid sellega, et ei hinnanud objektiivselt spetsialisti arvamust, vaid andis sellele tõendile määrava tähtsuse. Nimetatud arvamus on koostatud fotode põhjal, mis ei võimalda spetsialistil tajuda bussi sisemisi vigastusi. Millegagi ei ole ümber lükatud AS Tarbus remondikalkulatsioonis vajalike tööde nimekirja p-des 8-11, 13 ja 15 märgitud tööde tegemise vajadus. III. Vastus kassatsioonkaebusele
Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Teise isiku tekitatud kahju hüvitanud isikul on TsK § 460 lg 1 kohaselt tagasinõudeõigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Kindlustusandja regressiõigus on sätestatud LKS § 38. Pärast liikluskindlustuse seaduse §-s 2 sätestatud kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamist oli Eesti Liikluskindlustuse Fondil LKS § 38 lg 1 kuni 16. juulini 1998 a. kehtinud sõnastuse kohaselt õigus nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja nii liikluskahju hüvitamisel kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Kuna see paragrahv käsitleb kindlustusandja regressiõigust, siis tuleb paragrahvi esimese lõike põhjal järeldada, et kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil on regressi korras õigus nõuda sama paragrahvi teises lõikes märgitud juhtumitel nii liikluskahju hüvitamise kui ka juhtumi käsitlemise kulutusi. Regressinõude võib kindlustusandja esitada kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu LKS § 38 lg 2 p-de 1 kuni 6 juhtudel. Kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil on õigus esitada regressinõue LKS § 38 lg 2 p 2 kohaselt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isiku vastu. Kuna kohtud on tuvastanud, et kostja juhtis autot alkoholijoobes, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kindlusjuhtumi käsitlemisel tehtud kulutuste hüvitamist. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 95 lg 1, mille kohaselt kohus hindabseadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Rahuldades hagi osaliselt osas, mida kostja tunnistas, ei ole apellatsioonikohus põhjendanud, miks AS Tarbus remondikalkulatsioonis vajalike tööde nimekirja p-de 8-11, 13 ja 15 all märgitud tööd ei olnud vajalikud ja mille tõttu kalkulatsioonis märgitud bussi sisemised vigastused ei ole tingitud avariist. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada.
Tagastada Sampo Eesti Varakindlustusele 18. mail 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.