3-2-1-103-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. oktoobril 2000. a I. V. Lillekasvatuse AS hagi AS ETK Agro vastu kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi kirjalikus menetluses 25. septembril 2000. a AS ETK Agro kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/48/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik I. V. Lillekasvatuse AS kasutas Vasalemma aiandikompleksi AS-ga ETK Agro 7. aprillil 1994. a sõlmitud lepingu alusel. Leping lõpetati 1. detsembril 1995. a poolte kokkuleppega ja pandilepingu sõlmimisega hageja võla 219 926 krooni tagamiseks. Pandilepingu järgi pantis hageja kasvuhoonetes kasvanud 54000 roosipõõsast hinnaga 15 krooni taim koguväärtusega 810 000 krooni. 1. detsembril 1995. a sõlmitud poolte kokkuleppe p 7 järgi pidid panditud roosipõõsad üle minema kostjale, kui hageja ei tasu võlga 1. juuliks 1996. a. AS ETK Agro sõlmis 2. detsembril 1996. a AS-ga CPI Vasalemma aiandi varade ostu-müügi eellepingu. Müüdava vara hulgas oli ka 54000 panditud roosipõõsast hinnaga 1 kroon taim. Esitatud hagis palus I. V. Lillekasvatuse AS TsK § 448 alusel välja mõista AS-lt ETK Agro roosipõõsaste müümisega tekitatud kahju 832074 krooni. Hageja hooldas aiandikompleksi omal kulul kuni 29. jaanuarini 1997. a, mil ta oli uue omaniku AS CPI nõudel sunnitud lahkuma ja maha jätma 62000 roosipõõsast. Hagejal tekkis kahju 930 000 krooni (62000 x 15). Pandilepingu sõlmimise ajal oli hageja võlg kostjale tegelikult 97 926 krooni, mille võrra hageja vähendades oma nõuet kostja vastu (930000 - 97926). Tallinna Linnakohtu 25. juuni 1999. a otsusega rahuldati TsK § 448 lg 1 ja 2 alusel hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja 712 074 krooni. Linnakohus tuvastas, et 2. detsembril 1996. a müüs kostja AS-le CPI seadusliku aluseta hagejale kuulunud 54 000 roosipõõsast. Pandilepingu p 6.2 järgi pidi kostja pandieseme müümiseks selle välja nõudma hageja valdusest. Kostja seda ei teinud ja tekitas roosipõõsaste müügiga hagejale kahju 712 074 krooni (54000 x 15 - 97926). Pandilepingus kokkulepitult oli ühe roosipõõsa hind 15 krooni. Asjaolu, et kostja müüs roosipõõsad hinnaga 1 kroon taim, ei oma asjas tähtsust. Selline hind on selgelt alla asja tegeliku väärtuse. Ostu-müügilepingus ei olnud märgitud, et müüdi rikutud vara, mille hind oli väiksem asja kokkulepitud väärtusest. Põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel on selles, et kostja müüs ära hagejale kuuluvad roosipõõsad. Pandieseme müük ilma pantija teadmata on vastuolus asjaõigusseadusega. Kostja on süüdi hageja vara teadlikus ja ebaseaduslikus võõrandamises. Hagejal oli õigus valida oma õiguste kaitse viis. Hageja valis kahju hüvitamise nõude, kuna tema teada ei ole 1997. aastal müüdud roosipõõsad säilinud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2000. a otsusega jäeti muutmata linnakohtu otsuse resolutsioon. Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsuse põhjendavat osa ja leidis, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada TsK § 477 lg-te 1 ja 3 sätteid, mille kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ja kui seda vara pole võimalik tagastada, siis tuleb rahas hüvitada vara väärtus selle omandamise momendil. Ringkonnakohus leidis, et esitatud tõenditega on tuvastatud asjaolud, mis olid vara alusetu omandamise kohustise tekkimise tingimuseks. On tõendatud hagejal kahju tekkimine vara vähenemisega ja kostjal sellevõrra vara suurenemine ning põhjuslik seos nende vahel.
lg 3. Apellatsioonikohus pani taimede hävimise tõendamise kohustuse alusetult kostjale. Hageja kinnitas hagiavalduses taimede säilimist ja nende olemist AS CPI valduses. Hiljem apellatsioonikohtu istungil esitatud vastupidise väite jättis hageja tõendamata. AÕS § 80 lg 1 võimaldab asjade säilimise korral nõuda üksnes omandiõiguse tunnustamist ja valduse rikkumise lõpetamist. Kahju hüvitamist TsK § 222 ja 448 alusel saab nõuda alles siis, kui on toimunud vara vähenemine ja see on tõendatud. Kuna hagi põhines kahju hüvitamise nõudel, oleks hageja pidanud tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid. Asja väärtuse kindlakstegemiseks peab kohus tuvastama asja kohaliku keskmise müügihinna. Hageja ei ole selle hinna tõendamiseks tõendeid esitanud. Apellatsioonikohtu poolt asja väärtuse kindlakstegemisel aluseks võetud akt kajastab kokkuleppehinda, aga mitte kohalikku keskmist turuhinda. Turuhind kajastus roosipõõsaste ostu-müügilepingus. Tuvastamata jäi AÕS § 29 kohaselt tuvastamisele kuuluv asjaolu - asja harilik väärtus. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastustaja leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ja ei rikkunud protsessiõiguse norme. Roosipõõsaid aiandi territooriumil enam ei ole. Kostja ei ole kunagi avaldanud soovi hagejale roosipõõsaid tagastada. Seega saab nõuda üksnes kahju hüvitamist rahas. Roosipõõsaste hindamise akti järgi maksis istandus 810 000 krooni. Sellel aktil on poolte allkirjad. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja esitas kohtule TsMS § 147 lg 1 pdele 4, 5, 6 vastavalt selgelt väljendatud kahju hüvitamise rahalise nõude, tõi esile hagi aluseks olevad asjaolud ning esitas neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Linnakohus tuvastas kahju tekkimise asjaolud ning tõendeid hinnates tuli järeldusele, et hagejal on tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kes oli süüdi selles, et müüs õigusvastaselt ära hagejale kuuluvad roosipõõsad. Kohus kohaldas vaidluse lahendamisel kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluseid TsK § 448 järgi. Apellatsioonikohus ei rikkunud menetlusnorme andes poolte vaidlusele õigusliku kvalifikatsiooni TsK § 477 lg 1 ja 3 järgi. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist seadust tuleb asjas kohaldada. Apellatsioonikohus tuli järeldusele, et esitatud tõenditega leidsid tuvastamist asjaolud, mis on vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimise tingimuseks ning hageja nõuded tuleb rahuldada TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel, mille kohaselt on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatu tagastama ning vara tagastamise võimatuse korral hüvitama selle omandamise momendil määratava väärtuse rahas. Apellatsioonikohus leidis, et kostja süü kahju tekitamises puudus. Kuna TsK § 448 eeldab kahjutekitanu süüd ja apellatsioonikohus kostja süüd ei tuvastanud, siis oli seadusega kooskõlas TsK
§ 477 kohaldamine. AÕS § 292 lg 3 järgi on kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, kehtetu. Apellatsioonikohus tuvastas, et 1. detsembri 1995. a kokkuleppe p 7 oli kehtetu ja kostjal puudus õiguslik alus roosipõõsaste omandamiseks. Kohus leidis õigesti, et kuna kostjal pole võimalik roosipõõsaid tagastada, tuleb hagejale kahju hüvitada rahas. Apellatsioonikohus ei rikkunud tsiviilkohtumenetluse sätteid, eeldades, et kostja pidi tõendama võimalust tagastada roosipõõsad hagejale. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esitades hagi AS ETK Agro vastu valis hageja oma õiguse kaitse viisiks kahju hüvitamise rahas. Kui kostja leidis, et tal on võimalik tagastada 54000 roosipõõsast sellisena, nagu need olid alusetu omandamise ajal, pidi kostja tõendama, et sellised roosipõõsad on tal olemas. Kohus hindas esitatud tõendeid ja kostja selgitust ning tuli põhjendatult järeldusele, et kostjal ei ole võimalik kohustise täitmiseks roosipõõsaid hagejale tagastada, sest kostja ei tõendanud, et roosipõõsad on säilinud. Kohus ei rikkunud AÕS § 29 sätteid roosipõõsaste hinna määramisel. AÕS § 29 lg 2 ja 3 järgi loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust ehk kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda), kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Apellatsioonikohus tuvastas roosipõõsaste hinna hindamisaktis ja pandilepingus kokkulepituga. Kostja ei kummutanud pandilepingus kokkulepitud roosipõõsa hinda. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.