3-2-1-119-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. oktoobril 2000. a Valentina Vitkovskaja hagi AS Silmet Grupp vastu tööle ennistamiseks, sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 18. septembril 2000. a läbi V. Vitkovskaja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-142/00. Istungist võtsid osa V. Vitkovskaja ja AS Silmet Grupp esindaja vandeadvokaat R. Paron. Juures viibis tõlk L. Lomp. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik V. Vitkovskaja töötas AS-s Silmet Grupp alates 1. maist 1993. a. Tööleping lõpetati 21. augusti 1998. a käskkirjaga alates 9. jaanuarist 1998. a TLS § 86 p 6 alusel töökohustuste rikkumise tõttu. Hageja leidis, et tööleping lõpetati ebaseaduslikult. Kostja rikkus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg 1, kui määras karistuse pärast kuue kuu möödumist süüteo päevast ja§ 9 lg 1, kui määras töölt puudumise eest 1998. aasta jaanuarist juunini kaks distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei selgitatud välja hageja töölt puudumise põhjust. Ida-Viru Maakohus jättis 22. detsembri 1999. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel lõpetati hagejaga tööleping mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest ajavahemikel: 3.-7. august, 10.-14. august ja 17.-20. august 1998. a. Distsiplinaarkaristus on hagejale teatavaks tehtud. Hageja pidi tööle asuma 8. jaanuaril 1998. a, kuid ei teinud seda. Hagejat on karistatud töölt puudumise eest noomitustega 13. mail ja 26. juunil 1998. a. Hageja ei ole esitanud tõendeid töölt mõjuvatel põhjustel puudumise kohta. Kostja ei rikkunud distsiplinaarkaristuse kohaldamise korda ja ei ole määranud hagejale ühe rikkumise eest kolme karistust. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Distsiplinaarkaristuse määramise ajal ei olnud TDVS § 6 lg-s 1 ette nähtud tähtaeg möödunud. Vastavalt TDVS § 9 lg-le 2 on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib tööandja määrata distsiplinaarkaristuse. Tööraamatu kätteandmisega ei ole kostja viivitanud. Distsiplinaarkaristuse teatavakstegemisel
väide, et hageja töölt puudumine ei häirinud tööd. 1. mail 1993. a sõlmitud töölepingu kohaselt võeti hageja tööle laborandina tööajaga 6,7 tundi päevas. Tema seletuste kohaselt ei käinud ta tööl alates 1997. aastast. Omavoliline töölt puudumine 8. jaanuarist kuni 21. augustini 1998. a oli selline süütegu, mis häiris tööd ja mille eest kostjal oli õigus tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 alusel. Paljasõnaline on hageja ja tema esindaja väide kostja poolt kollektiivlepingu rikkumisest. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja esimese ja teise astme kohtu otsused tühistada ning tema hagi rahuldada. Kostja rikkus töölepingu lõpetamisel protseduurireegleid, kuna määras distsiplinaarkaristuse pärast TDVS § 6 p-s 1 ettenähtud tähtaega ning ei arvestanud kollektiivlepingu p 4. 4, mis laiendab TLS § 87 lg 3 sätteid. Esimese astme kohus tagastas kollektiivlepingu hagejale põhjendusi esitamata. Kuna vastavalt 21. augusti 1998. a käskkirjale lõppes töösuhe 9. jaanuaril 1998. a, siis ei olnud hageja sellest päevast kohustatud tööülesandeid täitma ning kostjal ei olnud alust 13. mail, 26. juunil ja
TDVS § 8 lg 1, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskusega, selle toimepanemise asjaolude ning hageja eelneva käitumisega. Töölepingu lõpetamisel kostja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ei rikkunud. TDVS § 6 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega lubab seadus mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest määrata karistuse kuue kuu jooksul viimasest põhjuseta puudutud päevast, kuid ühe kuu jooksul päevast, mil süüteost sai teada isik, kellele töötaja tööalaselt allub. Kohtud on tuvastanud, et hageja puudus mõjuva põhjuseta töölt alates 8. jaanuarist 1998. a. TDVS § 12 lg-st 3 tulenevalt loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale karistusena töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt puudus. Seega on tööleping hagejaga 21. augusti 1998. a käskkirja alusel õigesti lõpetatud alates 9. jaanuarist 1998. a. Kassatsioonkaebuse väite töölepingu lõpetamisel kollektiivlepingu tingimuste rikkumisest jätab kolleegium tähelepanuta. Kollektiivlepingut toimikusse võetud tõendite hulgas ei ole. Kui hageja leidis, et esimese astme kohus keeldus põhjendamatult kollektiivlepingut vastu võtmast, oli tal TsMS § 308 lg 1 kohaselt õigus esitada see ringkonnakohtule või taotleda apellatsioonkaebuses või ringkonnakohtu istungil selle väljanõudmist. Apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtu istungi protokollist seda ei nähtu. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. A. Kull, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.