Kohtulahend

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt loobus kostja töövaidluskomisjonis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudest. Tööle ennistamise või tööle lubamise nõuet kostja töövaidluskomisjonile kirjalikus avalduses ei esitanud. Kuivõrd ITVLS § 24 alusel hagi esitamine maakohtule tähendas töövaidluskomisjonis algatatud töövaidluse läbivaatamist kohtus, siis puudus maakohtul alus tööle ennistamise otsustamiseks. Kostja nõudis töövaidluskomisjonis hüvitist kogu sunnitud töölt puudumise aja eest. Apellatsioonikohus tuvastas, et hageja ei ole kostjat tööle lubanud, kuigi kostja on seda taotlenud. Seetõttu on kostja olnud sunnitud töölt puuduma alates 3. juulist 1998. a ja ringkonnakohus mõistis kostja kasuks välja palga kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 22. oktoobril 1999. a. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja hagejalt välja mõista haigusraha 1998. a haiguslehtede alusel, viivise 0,5 % iga päeva eest summadelt, mida ta pole kätte saanud ning maa- ja ringkonnakohtus kantud kohtukulud kokku 6105, 90 krooni. Kostja palus jätta muutmata töövaidluskomisjoni otsuse ja tühistada tööraamatu kande nr 24, mille kohaselt tööleping lõpetati 20. juulil 1998. a TLS § 86 p 2 alusel. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kassatsioonkaebuses ei ole märgitud, millist materiaalõiguse normi ringkonnakohus vääralt kohaldas või millist protsessiõiguse normi rikkus. Selle asemel on kostja esitanud rahalised nõuded, millised ei saa olla asja arutamise objektiks kassatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti kohtukulud poolte endi kanda. Muus osas ei ole otsuse tühistamiseks alust. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Apellatsioonikohus ei rahuldanud hageja nõudeid ja rahuldas kostja nõude töölt sunnitud puudumise aja eest palga saamiseks. Seega ei olnud põhjendatud kohtukulude jätmine poolte endi kanda, vaid apellatsioonikohus pidi juhinduma TsMS § 60 lg 1 sätestatust. Asi kohtukulude jaotamise osas tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses esitatud nõuded haigusraha ja viivise saamiseks, töövaidluskomisjoni otsuse muutmata jätmiseks ja tööraamatu kande tühistamiseks ei kuulu läbivaatamisele Riigikohtus. Kohtu pädevusse kuuluvaid tsiviilasju vaatab esimese astme kohtuna läbi maa- või linnakohus (TsMS § 137). Hagi asja algatamiseks tuleb esitada kirjalikult esimese astme kohtule (TsMS § 5 lg 1 p 1 ja § 147). Kassatsioonkaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset ja esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud (TsMS § 353 lg 2). Kuna kassatsioonkaebuses ei ole viidatud õigusnormide ebaõigele kohaldamisele, tõlgendamisele või järgimisele, siis ei ole kolleegiumil alust kontrollida apellatsioonikohtu otsuse õigsust töövaidluse sisulisel lahendamisel.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 1999. a otsus osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus kohtukulude poolte endi kanda jätmises, ja millega jäeti ringkonnakohtus kantud kohtukulud poolte endi kanda. Selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Eduard Pihole kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud 6. märtsil 2000. a. A. Kull, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.