Kohtulahend

70 elamu lülitamine elektrivõrku õhuliini kaudu. Asja materjalidest ei nähtu, et kinnistul paiknev kaabel segaks hagejal paigaldada kanalisatsioonitorustikku. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohtu 27. märtsi 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja ei peetud vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõenditega kooskõlas maakohtu järeldus, et kostjale kuuluv elamu toitekaabel ei ole omavoliline ehitus, so ilma ehitusloata rajatud elektrikaabel. Vabaduse 70 elamu elektrivarustuse projekteerimise ja montaažitööde teostamise ning vastuvõtmise ajal 1995. aastal oli Nurme 39 maatüki omanik Eesti Vabariik, mitte hageja. Hageja väited, et kostja kaldus kõrvale projektis ettenähtud kaabli asukohast, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kostja paigaldatud toitekaabel on madalpinge-, mitte kõrgepingekaabel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tema haginõuded rahuldada. Kohtud on ekslikult leidnud, et kaabli paigaldamine kostja poolt ei olnud omavoliline. AÕS § 40 lg 2 kohaselt on omavoli seadusvastane asja valduse rikkumine ilma valdaja loata. Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 42 kohaselt loetakse omavoliliseks ehitiseks ehitis, mis on püstitatud ilma ehitusloata. PES § 2 lg 4 kohaselt lubatakse ehitamisele asuda ehitusprojekti olemasolul peale kohalikult omavalitsuselt loa saamist. Selline luba kostjal puudus. Samuti puudus kostjal PES §-s 2 lg 5 nõutud luba ehitise kasutuselevõtmiseks. Kohtud on leidnud, et hageja ei tõendanud maatüki valduse rikkumist. Tulenevalt energiaseaduse §-st 151 lg 3 p 8 on hageja poolt maa kasutamine piiratud. Seadusega ettenähtud piirangud peavad olema kehtestatud valdaja nõusolekul, vastasel juhul on need AÕS § 40 lg 2 järgi ebaseaduslikud. Kaabel takistab majapidamistööde tegemist ja tekitab psühholoogilist ebamugavust. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks kostja poolt elektrikaabli paigaldamine ei ole ebaseaduslik. Tähtsust ei oma see, et elektrikaabli paigaldamise ja ekspluatatsiooni andmise ajal oli maatüki omanikuks Eesti Vabariik, mitte hageja. Kaabli paigaldamiseks ei ole luba andnud ei maatüki omanik ega ka hageja tollase valdajana. Väär on järeldus, et hageja kui erastamise õigustatud subjekt nõustus erastamistingimustes lubama takistuseta kasutada ja teenindada oma maatükil asuvaid liine, trasse ja muid kommunikatsioone. Erastamistingimustes ei peetud silmas ebaseaduslikult paigaldatud kaablit. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja poolt esitatud tõendeid kaabli asukoha ja sügavuse kohta. Kohtud on jätnud tõendina hindamata Narva Elektrivõrkude teatise 20. juulist 1999. a selle kohta, et Vabaduse tänavalt läheb 0,4 kW võimsusega õhuliin ja on olemas tehniline võimalus Vabaduse 70 elamu selle liiniga ühendamiseks. Ringkonnakohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet, jättes läbi vaatamata hageja taotluse arvata tõendite hulgast välja kostja poolt pärast selleks antud tähtaja möödumist esitatud tõendid. Samuti

nõudis kohus dokumentide eestikeelsete tõlgete esitamist hagejalt, võttis vastu aga tõlketa dokumendid kostjalt. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja pidas vastuses kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja märkis, et elektrikaabel ei kuulu ehitiste hulka, vaid on rajatis, millele kehtestatud nõuded on erinevad. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 353 lg 1 ja 3 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja järginud protsessiõiguse norme. Riigikohus ei või ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid, tema otsus rajaneb alama astme kohtutes tuvastatud asjaoludele. TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele tuginedes asjaolud tuvastati ning seadused, mida kohus kohaldas. Hageja on oma nõuet põhjendanud sellega, et kostjal puudus elektrikaabli ehitus- ja kasutusluba, elektrikaabel paigaldati tema valduses olnud maatükile ilma temaga kooskõlastamata ja kaabel takistab temal kui maatüki praegusel omanikul omandiõigust teostada. Hageja järeldab, et elektrikaabel on õigusliku aluseta püstitatud ehitis. Planeerimis- ja ehitusseaduse §-s 38 liigitatakse ehitised hooneteks ja rajatisteks ning AÕS RakS §-des 13 ja 14 reguleeritakse ehitise mõlema liigi nii hoone kui rajatise - õiguslikku režiimi. Kohtud on pidanud hageja väidet õigusliku aluseta püstitatud ehitisest põhjendamatuks, osundamata õigusaktidele, milliste alusel sellisele järeldusele jõuti. Hageja eelnimetatud väite kontrollimisel tuleb kohtul juhinduda õigusaktidest, mis reguleerisid elektrikaabli paigaldamist ja selle kasutuselevõttu, ning hinnata, kas õigusaktides esitatud nõudeid järgiti või mitte ja kas eelnevast tulenevalt on tegemist AÕS RakS §-s 13 käsitletud õiguslikul alusel püstitatud ehitisega või AÕS RakS §-s 14 sätestatud õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Kolleegium märgib, et kohus pole seotud hageja poolt osundatud normidega, vaid esitatud asjaoludega. Hageja nõue tuleneb tema kui maatüki omaniku õiguste rikkumisest ja asja ei saa lahendada asjaõigusseaduse valduse kaitset reguleerivate normide alusel. Kui vaidlusalune elektrikaabel on õigusliku aluseta püstitatud ehitis, siis kuulub kohaldamisele AÕS RakS § 14. Kui tegemist on aga õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, siis selle edasist saatust reguleeritakse AÕS RakS §-des 152 ja 153 17. veebruari 1999. a redaktsioonis mitte aga AÕS §-s 158. Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et kohus rikkus poolte võrdsuse printsiipi. TsMS § 165 lg 4 teine lause lubab kohtul pärast määratud tähtaega esitatud tõendid tagasi lükata siis, kui protsessiosaline soovib sellega venitada protsessi, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki. Seega pole keelatud pärast kohtu määratud tähtaega esitatud tõendite vastuvõtmine. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt sai hageja esindaja esitatud tõendite kohta arvamust esitada ja ta ei kasutanud TsMS §-s 177 lg 1 p 5 sätestatud õigust taotleda asja arutamise edasilükkamist, et end esitatud uute

tõendite vastu kaitsta. Samuti jätab TsMS §-s 8 lg 5 kehtestatu kohtule õiguse otsustada, kas nõuda või mitte dokumentaalse tõendi kinnitatud tõlget eesti keelde. Protsessiosalise soovil tuleb seda nõuda. Hageja õigusi pole sellega rikutud, et kohus võttis tõlget nõudmata vastu kostja esitatud venekeelsed dokumendid. Alusetu on kassatsioonkaebuse väide kohtute poolt TsMS §-s 231 lg 4 sätestatu rikkumisest, kuna hindamata on kaks esitatud tõendit. Kassatsioonkaebuses viidatud tõendeid on maakohus hinnanud oma otsuse 4. leheküljel 3. lõikes. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2000. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Aleksandr Gamazinile 12. aprillil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.